Lehed

teisipäev, 14. juuli 2020

Vaba tahe





„Minu-sinu“ laine rullub blogides.
Kõiki teemassepuutuvaid mõtteid ma lugeda ei saa, paroolimüür ju ja ma ei ole kunagi leidnud endas julgust kelleltki küsida „kle, ma nii tahaks su padja alla peidetud päevikut lugeda, ah?“
Kuna laine on sealt vahepealt läbi hiilides jälle rahvusvahelistesse vetesse jõudnud loen juba mitmendat päeva haiglaselt apla uudishimuga kommentaaride arengut, selgelt on näha kivi, mille otsas kõik kobrutab.  See on ebanormaalselt kaasakiskuv pilt, vahepeal tahaks nii sõna sekka öelda, kuid ma natuke kardan, et juhtub, nagu mõnikord blogides juhtub – „sa ükskord ütlesid mulle pahasti, sinu sõna ei loe!“
Muide – ma olen oikuitihti jätnud kommentaari kirjutamata, kui tundub, et see lõikab kellegi omaruumi pikalt sisse. Sellest hoolimata tajun, et teinekord on mu taktitunne nagu kärbatanud rosin.  Sellepärast jätan igaks juhuks praegu mind kirjutama provotseerinud lõimele viitamata, võibolla on seal aeg juba tuule vaibumiseks.
Marjad, herned, lillepõld.
Selles järjekorras äkki?

Kui mu lapsed olid väikesed, olin ma vaene.
Oot, see on väga vähe ütlev lause.
Ma olin VAENE.
Vaesed ei ole need, kes ostavad riideid teise ringi poest ja otsivad toiduletist odavama kaaluhinnaga vorsti.
Vaesed on need, kelle ainus lootus riiete saamiseks on tuttavate juhuslik headus (näe, mul on siin.. põrandalapi ikka saad...?) ja kelle peenramaa pole hobi, vaid hädavajadus. Ja hoidku head haldjad labida murdumise eest, sest uue eest peab maksma raha!
Ma olin üpris suurele suguseltsile ainus teadaolev maasugulane. Ehk siis see inimene, kelle juurde soojal puhkuseajal külla sõita ja imetleda: „Issand jumal, küll siin on hea elada, vaata, MEIL linnas on raske: kütte eest maksad ennast sandiks ja tead, mis marjad turul maksavad? Kuule, kui ma nüüd tagasi minema hakkan, korja mulle õige paar liitrit marju ja porgandid on sul ka niiiiii ilusad...“ Kui ma ei teinud sellest välja, siis marjad jäid küll võtmata, sest nende korjamine on tüütu, aga porgandipundi peenralt kaasakatkumine käis nii väledalt, et ma ei saanud arugi.
„Sul on nii palju, kahju on või?“
Seina lõi ette korral, kui üks sugulane tuli külla koos sõbrannaga, kummalgi korralik kümneliitrine emailämber näpus, et endale koju punaseid sõstraid korjata – sul on neid ju nii palju, me ISE korjame endale!
Siis lõi kaane pealt. Mul oli neid marju endal vaja, talv tuleb vältimatult igal aastal ja lapsed talveund ei maga.
Ma kannan suguvõsa selles harus siiani ihne sugulase tiitlit. Kas ma hoolin? Jah, natuke ikka, sest mul pole olnud võimalust seletada, miks ma selline olin. Ma tean tegelikult, et nad poleks niikuinii aru saanud, kuid kaitsekõnele on õigus isegi mõrtsukal. Aga ikkagi – ma ju enne lubasin peenralt sibulad pealsetuteks munadeks murda, sest roheline sibul maksab turul raha ja maasikapeenrast sai ju varem oma kõhu lahti süüa ja piima võis linna kaasa saada („kuule, mul pole purki kaasas, annad äkki..? – andsin, sest sugulane ju, ehkki purgid, kes mäletab, olid ka defitsiit...).  Miks ma äkki vihaseks sain? Nad tegelikult ei küsinud kaugeltki mitte alati luba ja alati, kui luba sai korra antud, eeldati, et see kehtis alates andmise hetkest nüüd ja igavesti. Äng kuhjus ja kuhjus ja kuhjus...
Ma arvan, et need kõrvaliste teede äärsed põllud, millest möödaminejad mõnekümne kauna kaupa võtavad võivad olla just need kaks nõmedat emailämbrit.  Inimesed ei ole ilusad ja head, inimesed käivad põllus kotiga ja need on ikka korralikud puuda kartuleid mahutavad sekid.
„Ma ju ainult siit servast“
„ma ju ainult üks kord“
„sul on ju põlluservas ei kasvagi herneid, mis sa karjud, ma ainult paar sammu astusin põllu sisse?“
„vaata kui suur põld see on,  kade oled või?“
Poes peab nende eest maksma.
Kui põllumees on need ise korjanud ja tee ääres neid müüb, peab nende eest maksma.
Kui poes herneid süüa või hernemüüja leti ääres kaunu lüdima hakata, siis see pole õige asi.  Aga põllult võib? Kui palju võib?  Kuidas on põllul herned tasuta ja letis tekib neile hind?
Oh, ma ei ütle, et ma ise pole seda kunagi teinud. Olen. Aga ma tean, et mu tegu on tegelikult varastamine. Jah, ma varastan võõrast põllust herneid.  Ma ei saa ennast vabandada sellega, et tal on palju ja mis need kümme kauna siis ära ei ole, tegelikult käitun ma nagu minuga käitusid need „sul on ju palju“- linnasugulased. Maastaabid on teised, aga põllumehel on hernepõllus teinekord kuradi palju „linnasugulasi“ ka.
Mis tuletas mulle meelde, et sel aastal ei ole ma võõraid herneid söönud. Empaatia põllumehe suhtes on üldiselt kogu selle aasta põllumeeste kottimise taustal varga minus uinutanud (ei julge veel kirjutada „tapnud“. Liha võib olla nõder)

A muide, kas mäletate lillepõldu?
Kõik tegid ju ainult mõne foto. Ühe jalajälje. Ja üleüldse, seal oli juba rada ees, nemad ei tallanud midagi...


Tuli väga maainimesekeskne.
Mis siis, ma sellest julgen vast kõige rohkem arvata.
Põldu küntakse, külvatakse sellele seeme, väetatakse, mässatakse umbrohutõrjega, siis tuleb keegi, kes võtab ainult kümme kauna, neid tulijaid võib vabalt olla sada ja kaunade arvule võib mitu nulli taha uhada ja siis peab põllumees sügisel ka selle põlluosa kombainiga üle käima ja hiljem ära kündma. Saamalistele on need tasuta herned. Põllumehele on see saamata palk.
Ma’itia. Herned on lihtsalt üks sõna. Kas midagi muutuks, kui asendada  „põllumees“  „kudujaga“ ja „herned“ „sokkidega“? Kõrvarõngas ja juveliir - "tal on ee üksik niikuinii ja pole kõige ilusam ja üldse, tal on ju neid palju"? Ahistaja ja ahistatav - "mis see tissi krabamine sulle teeb, ei võta ju tükki küljest, aga mul on kohe palju parem!"
Sama asi ju. 
Küsi ja sulle antakse. 
Mitte alati. Sa ei tea kunagi, millal emailämbritega on vehitud.
Aga sa oled vähemalt austanud teise inimese vaba tahet. 
Võttes jätad sa ta sellest ilma.










34 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Jutt nii arusaadav, et polegi midagi kommenteerida-jaurata:)

reet ütles ...

Tarrrrk jutt, tarrrrk juttt. On kummastav, et võõrast marjapõõsast peetakse metsas isekasvava mustikaga võrdseks, aga nii kipub see olema.

Raisakull ütles ...

Ma seitse aastat tagasi kribasin ka sel teemal https://irwhammas.blogspot.com/2013/07/noh-kas-me-oleme-juba-vargarahvas.html, enam uuesti ei viitsi, kuigi jah, sel aastal asi nii hull siin pole kui toona oli...

Epp ütles ...

No ma ju räägin. Vaba tahe. Ja sellest ilmajätmine.
Ja sa kirjutad NII hästi.

Mummo ütles ...

Igipõlise maainimesena mõistan sind väga hästi.

väga väga naine ütles ...

=)
Ma armastan sind ikka!

Ja ei, mul Morgiga on tegelt pikem ajalugu kui see "sa ükskord ütlesid mulle halvasti" ehk meie arusaamad õigest ja valest on diameetraalselt erinevad alates sellest, et mina oma poja isalt ei ole mitte midagi nõudnud ja mul oli ääretult kummastav näha, kuidas oma poja isalt mitte ainult ei nõuta, vaid ollakse kurjad, kirutakse teda blogis postitusi ja postitusi (mitte 1 kord aastas, vaid mitu korda kuus!) kui kokkuleppeid ei täideta nt.

Sest noh. Mis krdi kokkulepped - kui tahab, maksab, kui tahab, käib lapsega läbi, ma pakun veel ekstra aegu ja võimalusi, aga tal pole mahti ...? Nojah, siis nii on. Tema kaotus.
Et ma ka olin vahepeal _väga_ hädas rahaliselt? Mhmh. Aga ... raha on ju ainult raha? Kui minu peale on üks kord 2007. aastal pahandatud, kui 50 krooni küsin, ma siis rohkem ei küsi.
Sest ei taha inimesele vastumeelne olla oma küsimistega.

Mulle ei meeldi küsida. Parem olen ilma.
Aint et kui juba kolmandat aastat näen vaarikapõõsastel, millest vapralt mööda käisin ja ühtegi marja ei võtnud, ükskõik, kui vaene olin ja muude marjade kui mustikateta elasin, saaki okstel vaikselt kuivavat ja hallitavat, tekkis küsimus, kes sellest mu kangelaslikkusest nüüd kasu sai? Kes õnnelikum oli, et ma ühtegi marja ei võtnud ja need kõik raisku läksid? Võõrad vaarikad, omanik ise teab, mis nendega teeb?
Kusjuures IGAL AASTAL on need vaarikad samas saanud uue multši ja neid hooldatakse.
Wtf?!
Ei. Ei lase raisku minna, kui tahan mööda käies vaarikat (need on mu lemmikmarjad), võtan.
Tegin kogu teooria ümber.
Ei ole mõtet end vaos pidada, kui kahju on väike. Need kuus kauna ei muuda midagi. Põlluomanik PÄRISELT KA ei saa kahju. Poes ma ei söö herneid, sest seal on turvad, aga kui võtta poe üür, vesi, elekter , töötajate palk jne maha, jääb ainult tooraine, mida pole isegi transporditud, palju need herned sealt põllult nüüd maksaksidki? 1 sent kõik kokku?
Mhmh, ja ma peaks põlluomanikult luba küsima?

Kaamos ütles ...

Ega ma vihaga seda juttu ei kirjutanudki, nii, et aitäh edasi armastamise eest, viha puudumisest said sa kindlasti aru.

Nagu sa ise ütled: "Inimesed on lollakad". Me kõik oleme inimesed, ka sina. Kõik oleme mingis mõttes lollakad.
See on lollus ilgelt tore - kui kõik oleksid, mõtleksid, käituksid alati ühtemoodi oleks maailm ühesuguste köögikombainide ühiskond. Kiretu ja lame, erinev on ainult see törlönt mis kombainis parasjagu ringi plödiseb. Mida me keegi tegelikult ei taha isegi siis kui unistame, et kõik oleksid meie moodi.
Inimesi pole mõtet vihata selle pärast millised nad on.
Aga mõnikord teeb mind nõutuks see, mida nad teevad. Ma ei saa neist aru, minu maailma jaoks on tegu vae käitumisega, keegi saab selle käigus haiget, kellelegi tehakse ülekohut.
Kui suur peab olema ülekohus, et see loeks? Sa said aru koera varguse näitest, sulle oleks asi, mis väga loeb. On inimesi, kellele ülekohtu lävi on palju madalamal.
***
Ah, kirjutasin praegu megapika oopuse siia otsa ja siis taipasin, et pole mõtet, ma ju ei kavatse sind ümber veenma hakata.
Lihtsalt... see ei puuduta sind kui inimest, vaid tegu. Mu meelest on teise inimese vaba tahtega mittearvestamine vale. Imelik ja väär on oodata maailmalt enda suhtes õiglust ja ise samal ajal olla teiste vastu ebaõiglane.

(Muide, mina olen küsinud põllu omanikult, kas ma tohin herneid võtta. Kaks korda, lihtsalt sattusin mööda sõitma kui ta põllu ääres sehkendas ja küsisin, ta lubas. See ei tee teistel kordadel, mil ma ei olnud luba küsinud ja ikkagi kaunu krabasin mu tegu vähem varguseks.)

Vaarikatest: oled sa küsinud, kas sa võiksid äkki sealt neid lausa rohkem korjata? Uitmõte lihtsalt: mul on aias arooniapõõsas, paaril aastal polnud mul nende marjadega muud teha kui lindudele jätta, no oli aeg, mil see mari mu peres populaarne ei olnud. Mult küsiti luba nende korjamiseks, muidugi ma lubasin. Samas kui ma oleks koju tulles näiteks avastanud võõrad inimesed põõsas rabistamas ei oleks ma sugugi nii leplik olnud - minu vaba tahe oleks olnud mutta tallatud.

Igaks juhuks kordan üle: jah, ma olen ka ise herneid varastanud, üle aia rippuvatelt puudelt vilju võtnud, olnud pahur, kui "minu metsas" on keegi kukeseened ära korjanud...palju asju veel, kõik pole kindlasti meeles. Aga need on olnud valed teod, ma ei saa neid õigustada. Vale tegu jääb valeks teoks. Ma ei saaks inimesena olla õiglane, kui ma seda ei mõista.

väga väga naine ütles ...

... ma igaks juhuks ka ütlen, et tegelikult ma pean küsimist õigeks ja heaks.
Lihtsalt mul on sellega ... raske. Eriti kui ma arvan, et vastus võib olla mitte "ei" (sellega ma saan toime), aga "jaa". ent tegelikult see inimene pigistab selle endast välja, TEGELIKULT ta ei tahaks, aga must on nt kahju või midagi.

Kaamos ütles ...

Siin tekib väike vastuolu su veendumuse, et inimesed on reeglina head ja tõrksa "jaa" kartmise vahel.
Ka tõrges "jaa" on hea vastus, toon on üks nõme asi, millest me teiste inimeste puhul saame ilmast ilma valesti aru.

Aga noh - sinu elu, sina otsustad.

väga väga naine ütles ...

Ma ei arvagi, et nad ütleks tõrksalt "jaa", sest nad tegelt oleks halvad, ma kardan neid ütlevat "jaa" ka siis, kui see neile tegelt endale hea ei ole ja nad kardavad halvad olla, dohh =)

Kaamos ütles ...

No nüüd kõlan ma nagu rändjutlustaja, aga ma mõtlen seda täiesti tõsiselt: küsimata jättes võtab "ülearuse asja" vajaja "ülearuse asja" valdajalt võimaluse käituda õiglaselt, sest ta kahtlustab teist inimest silmakirjalikkuses.

Morgie ütles ...

Kokkulepped on kokkulepped. Kui inimene jätab oma lapse suhtes sõlmitud kokkuleppe täitmata, siis trambib ta nii minu kui oma lapse õigustel ja kui enda omadest võin ma veel mööda vaadata, siis see teine asi ei lähe mitte. Aga seda teemat siia vedada polnud nüüd küll õige, kui tahad, siis tule ja diskuteeri sellest minu blogis.
Kuigi see on muidugi samamoodi piiride tõmbamise teema. Mina ei ole hea inimene ja ei kavatsegi seda olla, kui keegi minu lapsele liiga teeb, aga ma tean täpselt, kust piir jookseb.

väga väga naine ütles ...

See tuli, sest Kaamos kartis, et ma pahandan, noh =)
Ma muidugi mõtsin vahepeal juba ümber, sa vist polegi nõme inime =P

Lihtsalt ... lihtsalt mul on piirid teises kohas ja ma ei arva(nud), et kui ma kuri olen lapse isaga, on lapsel parem.

Morgie ütles ...

Tänks, sina meeldid mulle ka.

Kaur ütles ...

Vabandust, aga mulle tundub, et sul on / olid mõnevõrra rumalad sugulased.

Kujutame ette, et oleks olnud teispidi. Tulevad külla, ikka ja jälle, ja toovad midagi kaasa. Diskreetselt, aga järjepidevalt. Näe, mõtlesime, et sulle ehk meeldiks see uus labidas. Me astume homme läbi, kas on midagi, mida peaks poest kaasa võtma? Meil jäi jälle ports laste riideid väikeseks, kas läheks ehk midagi vaja? Meespere leiaks alati töid, milles kaasa lüüa või abiks olla, teo ja rahaga.

Kas selle hüpoteetilise teistsuguse kogemuse pealt oleks ka su maailmapilt mingipidi teistsugune?

Kaamos ütles ...

Kaur, ma ei oleks seda ise nii sirgelt välja öelnud, aga su arvamus on ilmselt tõsi. Ma ei saa selles neid süüdistada, sest see ei olnud nende viga, vaid häda, nad lihtsalt olid sellised nagu nad olid.
No ja mul on/oli toredaid sugulasi ka, kuidas ma muidu selle aja üle oleksin elanud?

Kas mu maailmapilt oleks teistsugune?
Mu lemmikluuletus on Pessoa oma, see on mu lemmik juba aastaid:

Kui ma ükskord
Oleksin pööranud vasakule, mitte paremale;
Kui ma ühel teatud hetkel
Oleksin öelnud jaa, mitte ei, või ei, mitte jaa;
Kui ma ühes teatud jutuajamises
Oleksin taibanud lausuda need laused, mida ma praegu selles poolunes viimistlen –
Kui see kõik oleks läinud nii,
Oleksin täna teine, ja võib-olla ka kogu universum
Oleks märkamatult nihutatud teiseks saama.

(Tont küll, ma ei oska tsiteeritud osa kommentaaris kaldkirja panna...)

Maailmapilt saab võib olla alguse sellest naeratusest, mis sulle kas antakse või ei anta sinu teise eluaasta kolmanda päeva varahommikul kell pool viis, kas pole? Kõik järgnev voolib seda edasi. Iga pisiasi.

Anonüümne ütles ...

Postitusega seoses - nii palju oli äratundmist... Ainult, et minu versioonis olin mina tollal laps ja mul on ema, kes ei suuda öelda teistele "ei".

Lapse vaatenurgast tagantjärgi ma ei oska hinnata, et kui suur nö. rahaline või toidu arvelt kaotamine teistele ära andmine tekitas, sest meil oli/on ka suur aed, küll aga häiris mind kogu see põllu- ja aiasaadustega tegelemisele kulunud ajakadu ja töö(kohustus), mis jääb vähemalt osadele linnas elavatele inimestele tähelepanuta. Nt. kasvõi maasikad. Ei ole nii, et kõik kasvab ise ja tule ainult ning nopi. Iga teatud aja tagant tuleb uued taimed hankida, pind ette valmistada, istutada, rohida, kasta ja siis alles korjata.
Ehk et kogu see aeg, mis ma pidin kulutama nendega tegelemiseks, said teised linnas puhata (vähemalt minu tollases vaatenurgas see nii tundus) ning see ajakadu ei olnud väärt vastu antud küpsisepakki vms.

Kaamos ütles ...

Ma saan sellest aru. Mu enda lapsed olid tolle meeleheiteaja lõpuks 2-, 4-, 6-, ja 8- aastased, ma südamest loodan, et ma neile sellega ülekohut teha ei jõudnud, kuigi ega neist erilisi maakaid ei kasvanud, linnainimesed kõik.
Ma ise olin veerandasada aastat neljanda põlve linnainimene, alles siis otsustasin maale kolida.
Null kogemust loomadega, peenrateost üht-teist ikka teadsin, aga noh...rohimist ei armasta siiani. Käisin täiskasvanuna kooliski selleks, et mitte mõnda looma teadmatusest tappa.
see-eest jube põnev oli. Enamik ajast oli põnev, mõned hetked olid ahastamaajavalt rasked, aga kus on garantii, et mingit muud elu elades oleks kergem olnud?

Kaur ütles ...

Luuletus - eks ta on. Aga me siin ju kõik arutleme võimalike võimaluste üle, et mis oleks, kui...

Ma mõtlen veel seda, et kogukonna sees jagamise tava peaks aitama just nõrgemaid ja väetimaid. Et saaki (olgu mammutit või herneid või lasteriideid või prügikaste) saavad vähemalt natukene ka need, kel endal pole jaksu toda maha lüüa / hankida. Kuidas läks nii, et sina - selgelt väetima positsioonilt - jõuad vastupidisele järeldusele? Kas tõesti Suure ja Väikese Peetri kogemus on nii valdav, et ütleb, et jagamine toimub alati tugevama tingimustel ja nõrgema kahjuks?

Kaamos ütles ...

Ei, ma pole jõudnud järeldusele, et see, kelle on, on jagades alati õiglane ja ta ei peakski jagama.
Ma pole usklik (miks küll ma tunnen vajadust seda alati eraldi ära märkida? Psühholoogid, ae?), kuid viiendas moosese raamatus toodud kohustus jätta põllul midagi ka "võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele" on mu meelest õiglane. Küsimus: kellel on õigus öelda, et sina oled "võõras, vaeslaps või lesknaine"? Kas võtja saab küsimata olla kindel, et ta on õiglane?
Ma olen küsimise-usku.

Seda, mida ma andsin küsimise peale ma ei kahetse, olgu, et teinekord oli antu enese viimane. mu tekstist võib vist teisiti aru saada, aga ma tõesti ei kahetse, olen ehk VVN-i moodi pisut nõutu, et kas nad siis ei näinud, et...? Ma kahetsen, et lasin küsimata võtta, korduvalt, reageerisin alles siis kui aur oli juba kaane kummi ajanud ja see oli kõva plahvatus. Varem oleks pidanud häält tegema.

Aa, kogukonnast: ma olin väljaspool kogukonda, pole end kusagil eriti oma olnud. Maal olin võõras, linnas olin eemaldunu. Heidik.

Raisakull ütles ...

See kaane kummi ajamine ja prahvatamine - on tingitud tähtede seisust.
Sama tuttav teema minu jaoks, kes ma olen Veevalaja natuuriga- alul korjab seda pinget (loe: vimma, kannatlikkust, valulävi vms.) ning kui enam ei kannata, siis lõhkeb see kogutud energiakogum nagu tuumapomm, mille järgi on täieik vaikus...
Küsimise peale annan hea meelega, olgu, et omal raske, kuid siiski võimaluste piires.
Imestan eelkõige seda, et inimene paistab olema heal järjel,kui mina, aga ikka on teisel sees lunimine ja tasuta saamahimu. Küla pealt on tulnud mingeid vihjeid, et ma olla ihnus ise.
Aga kui ma küsisin suurema sarjaja käest, et sa nagu teenid tööl käies korraliku paga nagu ma kuulnud olen, kuidas on võimalik, et sa ei ela oma palgast ära, samal ajal kui mina olen sunnitud pea viiekordselt madalama kuusissetulekuga ennast ära elatama? Vat siis jäi jõmmil karp lahti.
Teine tahtis küttepuid osta, küsis ruumi hinda. Liig kõrgeks pidas minu pakkumist, aga kui ta ise hakkas kokku rehkendama, mis kulutused (saekett, saehooldus, õlid, bensiin, tööraha jms.) minu poolt tehtud on, siis punastas veidi ja ostis omale puid... igatahes mitte minult, vaid odavamalt pakkujalt.
Mul kamoon, mis teised must arvavad...
Võib-olla sellepärast pole mul kogukonnatunnet ka tekkinud, kuigi mõni aeg tagasi oli ähmane lootus, kuid sellelegi tõmmati reovesi peale.

Ma tahtsin juba eelmise kommentaari ajal ära mainida, et see postitus on kirja pandud peaaegu jüripinolikult (miskipärast meenus ta), aga lingi otsimise käigus ununes see ära.

Morgie ütles ...

Ei, inimesed ei näe, et. Ise tuleb välja öelda. Siis ka ei usuta. Ainult mõnikord.

Kaamos ütles ...

No siis sa tead.
Ma olen oma kogukonna nüüdseks siiski leidnud.

Muig.. Jüri Pino mulle kohati ÜLDSE ei meeldinud, kohati olid ta mõtted jälle väga noogutamapanevad.

Kaamos ütles ...

Just, Morgie, aga see teadmine tuli näiteks mulle päris karmide õppetundidega.
Nagu ilmselt paljudele.

Kaamos ütles ...

"Ei" ütlemise kohta on hea anekdoot:

Karu käib metsas ringi, paber ja pliiats käes. Vastu tuleb hunt. Karu teatab:"Hunt, tule homme minu juurde söön su ära!"
Hunt kurvalt vastu:"Eks ma siis tulen"
Tuleb rebane. Karu:" Rebane, hommikul minu juurde, söön su ära!"
Rebane nutab: "jah, tulen"
Vastu tuleb jänes. Karu: "Jänes, homme tuled minu juurde, ma söön su ära!"
Jänes vastu: " Ah mine metsa, mina küll ei tule!"
Karu pobiseb: "Ahah. Olgu pealegi, ma tõmban sinu nime maha..."

Rents ütles ...

See "edaspidi peeti ihneks" läheb vist ühte patta selle "mulle ei meeldi, KUIDAS ta ei ütles, nii et on ok seda eid ignoda" suhtumisega - kui ei saa, mida tahan, tuleb teine osapool demoniseerida. Paremal juhul selle piirini välja, et edaspidi südamerahuga edasi varastada saaks.

Aga kõige hullemad on minu jaoks sellised mehed (ehk on ka selliseid naisi, aga mina pole näinud), kel endal laseb katus läbi ja põld on söötis, nii et lapsed on niiskes ja näljas, aga mehed kulutavad südamerahuga kogu oma vaba aja mitte kodus töötamisele, vaid ülejäänud külarahva abistamisele. Parandavad nende katust, künnavad nende põldu - tihti kõigest aitähi eest ja pahatihti innukamalt, kui abivajaja on üksik naisterahvas. Nagu ei saaks aru, et selle käitumisega varastavad nad põhimõtteliselt oma laste tagant, sest keegi teine saab selle sooja kuiva toa, põllul kasvava toidu ja tihtipeale ka isa tähelepanu.

Kaur ütles ...

Või siis teevad tööd või sporti või püüavad kala või.

Kaamos ütles ...

Pole küll ise selliseid mehi osanud näha, aga probleem on olemas, natuke üksikute vanainimeste inimeste teema või nii. Jagatakse oma hinge tagant mida tahes ära, üritades sellega endale seltsi osta. Liishaavelite unelmate inimesed.
See ei tähenda muidugi, et niisuguseid noiremaidki inimesi olemas pole. No ja kui on, siis jah, need inimesed jagavad midagi, millest nende lähedased ilma jäävad.
Vt.näiteks siinsamas reas anonüümse kommentaatori kirjutatut.

Brr, selle asemel, et rohida venitan ma kummi netis olles.
Ärge mu porganditele rääkige, öelge neile, et mul on köha või katk.

Morgie ütles ...

Kardad, et porgandid kolivad naabri juurde? (Juurde, juurima, juurduma...)

Rents ütles ...

Kui raha/aeg joomise või trenni peale ära läheb, on nagu teine asi, siis on inimene lihtsalt egoistlik mölakas ja ehk ei saa arugi, et katust vaja oleks. Aga kui ta kellegi teise juures neid asju tegemas käib, siis järelikult saab aru, et on vaja, oma pere pole lihtsalt prioriteet. Ja see nõelab eriti.

Kaamos ütles ...

Rents, kui asjad tõesti nii on, siis jah, selline asi nõelab julmalt.

Morgie ütles ...

No ka siis on olemas võimalus, et inimene on lihtsalt siiralt loll ja ei saa aru, et kodus peaks ka või ennekõike neid asju tegema.

Morgie ütles ...

...aga kas on iial võimalus küsida säänselt õnnetult tolguselt, kes ei saa või ei taha aru saada, miks naine kodus nii pahur on, et kummaks peetud ta eelistaks olla, lolliks või egoistiks? "Ma olen tark ja hea," võib ta vastata, "ise oled loll."

Kaamos ütles ...

Tuletab meelde perepeasid, kelle kohta lapse sõbrannad õhkavad, et "küll sul on lahe ema/isa!" ja kelle lapsed selle peale ainult vaikselt hambaid krigistavad.