Lehed

laupäev, 18. juuli 2020

Kellest teistest kui kanadest



„See ongi või?“
Kaagatus oli kile ja pettunud. Oli ka põhjust – urg oli madal, niiske ja...
„Issand, kas need on kirbud? Elusad kirbud?“
Kana, pruun, kõhn, sulimisega poole peal oleva kana, kiiksatas äkki rõõmsalt ja hakkas rebaseuru põrandat väledasti nokaga nüpeldama. Elussöök! Palju elusat sööki!
Rebane sellest rõõmsamaks ei muutunud, kana esimesed sõnad olid teda hingepõhjani solvanud. Tema kodu ikkagi. Rebase meelest oli urg soe, varjuline ja parajal määral väljapääsudega varustatud justnagu korraliku rebase kodu olema pidigi.

Kirbud olid kes ära nokitud ja kes plagama pannud, kana kehitas ennast, sättis nokaga tiivasulgi ja vaatas kriitilise pilguga ringi.
„Sul siin tuul tõmbab hullusti“
Jälle ei sobi, kortsutas rebane kulmusid.
„Mis sul sellest, see on minu kodu, sinu söön niikuinii ära.“
„Oot-oot, ära tõmble, sellises augus hakkad mind sööma? Sa saad kõhutõve ja ussid, mina igatahes keeldun!“ Kana tõstis oma konksus varvastega jala liivaselt urupõrandalt ja vaatas sellel pudenevat liiva põlastavalt. Räpane, fui!
„Miks sa arvad, et ma sinult üldse midagi küsin, loll lind? Ma tõin sind siia, sest mul on nälg. Kohe algab lõuna, sina oled ka kutsutud. Peategelane lausa. Praad,“
Rebase suur suu venis paljahambaliseks irveks.
Kana keeras rebase poole vaadates pea paremale viltu. Seejärel vasakule viltu.  Seejärel kohendas ennast üldse teistpidi  ja vaatas ruuget röövlit üle õla.
"Sa oled vist väga noor?"
Rebane ei saanud aru, kas küsimus oli esitatud pilkamisi või tunnustavalt, kana intonatsioon oli tema jaoks niikuinii üsna arusaamatu. Üks kaagutamine kogu aeg, mine võta kinni...
"Ma olen sulle..." kana hääl muutus madalamaks, peaaegu võinuks vanduda, et sumisevaks, "...esimene?"
Rebase naeratus valgus minema. Alguses suunurgad, siis silmad, järgmiseks kadusid hambad huulte taha peitu. Kuidas ta teab?
"Mis tähtsust sel on?"
Ah, vale vastus, nii läbipaistev, sama hästi oleks kohe võinud "jah" öelda.
"Kana läks elevile, ajas ennast kikivarvule ja saputas tiibu. Uru lagi reageeris sellele ehmatava koguse liiva alla pudistamisega.
"Noooo!! Ma teadsin! Sa oled ju rikkunud peaaegu kõiki kanavarguse reegleid, kõik on valesti, lubamatult valesti!" Kana hääles oli tunda üleolekut ja rahulolu. Milline kollanokk! Ja milline iroonia peitus väljendi "kollanokk" sidumisel rebasega!
"Kõigepealt: ma olen elus! Ükski normaalne rebane ei vea endale pessa elusat kana"
Oi-oi. Ebanormaalne ei tahtnud rebane kohe kindlasti olla. Äkki saab seda viga veel parandada? Rebane ajas hambad paljaks, seekord kohe kindlasti mitte naeratamiseks, ja proovis kana kaelast haarata.
"Pea nüüd hoogu!" tegi kana pika hüppe tahapoole, rebase hambad kahmasid tühja, "tasa-tasa! Urus ei tohi kana tappa, sa oleksid pidanud mind kohe murdma!"
"Mis siis urus murdmisel viga on? Saabki värskema söögi, peaaegu siputava..?" Rebase hääl oli iroonilisevõitu.
"Eee...halb karma," kana kaotas hetkeks mõttelõnga.
"Halb kana? Halba kana pole olemas, tohman," rebane tundus isegi võidurõõmus, "kana on kana, alati söödav!"
Kana sai enesevalitsuse tagasi. Pisike pea, lühikesed sünapsid, kiire mõtlemine.
"Kui sa oma toidu urus tapad, hakkavad kõik teised rebased sind veidrikuks pidama. Noh, nagu kärnatõbiseks või nii, kes sellisega tuttav tahaks olla? "
"Kuule, rebased ei suhtle omavahel nii palju kui mingi... mingi kanakari. Mul on täiesti kama kaks, haha, kana kaks, kelleks mind peetakse!"
Kana vaatas lakke nagu oleks ta sealt ideid otsinud. Vaatas vasakule. Paremale. Urg, rebaseurg, sama, mis viimased tund aega.
Kana pööras oma klaaskuulikestena läikivad silmad rebase poole, too mõõtis just pilguga vahemaad enda ja kana kõri vahel. Pool hüpet. Naksti!
"Nad võtavad su uru ära!" Kana hääles oli paanikat,  ta näis rebase kodu pärast siiralt mures olevat.
Rebase hüppevalmidus kahanes silmaga nähtavalt. Kuidas võtavad ära? Kes? Miks?
Kana taipas, et tabas kümnesse.
"Nad võtavad su uru ära, sest sa ei ole seda väärt! Seda ilusat, õhurikast, keerulist ja õhurikast (issand, ma kordan ennast, appi! mõtles ta rääkides) ilusat urgu! (kuradi liivaauk! mõtles ta veel) Nad näevad, et sa ei oska kanagi reeglipäraselt murda ja sellepärast võtavad!"
Mõjus. Rebase esijalad võbisesid, ehmatus oli ta mõistuse halvanud.
"Kes NAD?"
"Teised rebased. Need, kes on juba kanu murdnud," kana hoidis pinget ja tempot üleval, "aga ma tean, kuidas sa uru päästa saad!" Hiljukesi surus kana jala uru külgsena, varjates oma liigutust tiiba justkui kohendamiseks sirutades. "Sa pead mind tagasi viima ja seal maha murdma, siis tassid mind jälle siia ja sööd ära!"
Ot-oot, siin midagi ei klappinud, jõudis rebane mõelda, kas ta enne sama uru kohta mitte ...kana kangutas varvastega urusena, sellest pääses robinal jooksma suur liivahunnik.
"Nad tulevad!" kiljatas kana kõrvulukustava kaagatusega, "ruttu! Vii mind tagasi!"
Paanika on nakkav.
Alles kanaaias, nähes tagasi tassitud kana kiiret jooksu lauda poole taipas rebane, et asi pole õige. Kana jooksis ja pudistas taguotsa küljest sulgi laiali, ise täiest kõrist röökides, koer kargas trepilt ning tormas vaatama, mis seal laudanurgas toimub, majast kiirustas inimene koera haukumise põhjust kontrolima...
Lühidalt: hea, et koer oli vana ja aeglane. Vedas, et inimese visatud kõblas lendas kaugelt mööda. Kanade maitseomadused on niikuinii ülehinnatud. Hiired on sama söödavad, võimalik, et paremadki.
Lollimad kindlasti. Vist.

***



Ühel õhtul lugesin oma kanad üle.
Üksteist, täpselt nii palju, kui pidi.
Järgmisel õhtul oli kuudis kümme kana.
Ma otsisin taskulambiga paar tundi põõsaaluseid ja puuoksi pidi - pole.
Selge, hakkab pihta.
Vedasin kanaaia kohale võrgud, kindlustasin viimase kui prao ja pilu, panin kanakuudi ukse taha ööseks tankisuuruse toe. Koidikul väljus kuudist kümme kana, olin veel hommikulgi närvilisevõitu ja lugesin nad igaks juhuks üle.
Õhtul istus õrtel üksteist kana.

Minge...minge õige metsa!



16 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

No käiski. Metsas. Ja tuli tagasi:-)

Kaur ütles ...

Hea, et mitte 12!

Kaamos ütles ...

See oleks üks teine lugu, Kaur.
"Kuues meel", vol.2
"I see dead hens...."

Kaur ütles ...

Sa "Torupill, haldjad ja hiiglased" raamatu "Lugu rumalast naisest" mäletad?

Kaamos ütles ...

Ei, mitte midagi ei tule tutrav ette.



Viimasel ajal tekitab iga küsimus "kas sa seda või teist oled lugenud, kuulnud või mäletad?" mõne mu udujutu all paanikahoo.

Kaur ütles ...

Seal naise-loos oli ka kokkulugemisega probleeme ja kokkuloetavaid vaheldumisi kadus ja tekkis juurde.

Lõpuks muidugi selgus, et olgu naised nagu nad on, aga mehed on kõik täielikud turakad.

Kaur

Kaamos ütles ...

Ma saaksin viimase lausega nõus olla ainult selle jutu raames ja pärast tolle loo lugemist.
Lugu ise kõlab naljakalt.
Aga seda mitu korda lugemist ja iga kord eri tulemuse saamist olen elus enam kui kord trehvanud nägema. Nii enda kui teiste juures.
Müstika.

Kaur ütles ...

Keegi on täna teinud Perekooli teema "miks mehed nii odavad ja peast lihtsad on?". See polnud siis sina? :) Aga igatahes on inimesi (vist siis naisi), kes siiralt nii arvavad.

Kaamos ütles ...

muig.
ma loen mõnikord perekooli, see on kaasahaaravalt segane koht (aitüma, Wildikas!) aga ma pole sinna kontot teinud, selle jaoks on "segane" koha iseloomustuses liiga domineeriv.
Toda teemat ka ei tea, õhtul vaatan üle, kui hulluks seal kisub.

Kaamos ütles ...

Käisin perekooli teemat vaatamas. Igav nagu tolmurull.

Kaur ütles ...

Perekooli tuleb lugeda nagu telekava - üldiselt üldse mitte ja kui siiski, siis silmadega üle lastes :)

See on mingit sorti läbilõige ühiskonnast. Ja kindlasti palju ausam kui blogikond.

Kaamos ütles ...

Kindlasti pole ükski foorum läbilõige ühiskonnast nagu seda pole ka ühegi veebiportaali kommentaarium ega blogosfäär. See on mingi ulmeline valearvamus, mida on lihtsalt mõnus uskuda.

Sama aususega.
Inimesed valetavad igal pool ja kõigile. Kui valetamist toetab anonüümsus, on valede koguhulk veel lopsakam.


Kaur ütles ...

No ütleme siis "PK annab sissevaate sellesse ühiskonna ossa, millesse vähemalt mina muul viisil ei näe". Ma lugesin seda 15 aastat tagasi (alustasin enne esimese lapse sündi, too saab nüüd kohe 17) ja tutvusin maailmaga, mis oli sada korda kirjum kui ma ette oleks kujutanud.

Kaamos ütles ...

Ma olen perekooli vaadanud viimased paar aastat, aina kummalisem näib.

A see läbilõike asi.
Kui inimeste seas, kes netti kasutavad on igapäevaseid kommenteerijaid 0,3% ja üldse on nende seas kunagi kas või üks kord kommenteerinuid 15%, siis pakun, et foorumid, mis nõuavad kasutajate registreerumist on veel lahjema valimiga esindatud.
Kuidagi ei venita läbilõiget välja.
Natuke nagu sedamoodi, kui keegi ütleks, et Postimehe veebiküsitluste põhjak saame legitiimse statistilise tulemuse inimeste eelistuste kohta. ("Kogu Eesti rahvas" jne)

notsu ütles ...

Vahel harva, kui ma olen seal mingitesse blogidega otse v kaudselt seotud teemadesse sisse vaadanud, tundub mulle keelepruugi põhjal, et ma tunnen mõne blogija ära. Nii et see ei ole tingimata blogosfäärist päris lahus.

Läbilõige on ta sellegipoolest vaevalt.

Kaamos ütles ...

Ma loobusin blogiteemade lugemisest kiiresti, neis oli nii palju inimlikku madalust. Üksikud mõistlikud lõigud lämbusid selles rentslis.
Võimalik muidugi, et ma olen lihtsalt pirtsakas pipar 😁
Aga hea on olla vähetuntud grafomaan.