Lehed

neljapäev, 30. juuli 2026

Instagram 7

 


Tere tulemast maaidülli, kus keegi ei puhka. Eriti elusloodus. Parmud lõikavad kui mootorsaega, need 8 sääske, kes sel aastal üldse olemas on, põhjustavad ülekehalise ärrituse ning lisaks on kusagilt ilmunud lihasööjakärbsed, kes mind aegunud šašlõkilihaks peavad. Nõgeseid on ka. Ma olen ära kraabitud, kärnas ja kohati veritsen veidi. 

Aga peale vampiiridele on õnneks ka kenamaid eluvorme. Öösel lõugavad rohutirtsud, keda ma tsikaadideks kutsun. Korraks krääksatas ja taas kadus üks rukkirääk. On Sigudik. On ehitusassistendist konn. 

Viimane põgenes Sigudiku hakklihaterade eest lauta, mis on viimasel ajal ka minu lemmikkoht, istus veidi uksel, muru peas, ja asus siis hinge tõmbamata ametikohustuste juurde. Jälgis silmad punnis akukruvikeeraja tööd, enesel kehahoiakus puhas pühendumus ja tõeline meistri pilk. Tõstsin ta paar korda ukselt õue, aga ei, tagasi tuli. Jõllitas edasi. Kuna ma paranoilise tööohutusspetsialistina kartsin, et noor tehnik kukub lõpuks remondikanalisse ja lõpetab kurvalt, sai assistent ilma banaanikoorteta varajase puhkuse. Ehk siis suunasin ta toimetama kagemale, aaloepõõsasse (mhmh, maale mahub ka eksootika). Nüüd lebotab ehituskonn lõunamaahõngulises spaas ja analüüsib möödunud tööpäeva.

Banaan


Mida õhtu poole seda aeglasemalt kellal numbrid vahetusid. Justkui oleks viimati veerand tundi tagasi sinnapoole vaadanud, aga ennäe - kõigest viis minutit on möödas. Tööpäeva lõpp ei tulnud ega tulnud lähemale. 
Väsinud. Vä-si-nud.  Ja praegu oli alles kolmapäev. Kelly ohkas südamest. Puhkus oli juba läbi, järgmiseni oli kümme kuud, kümme pikka kuud mille sisse jääb rõske sügis, tuisune talv, lörtsine kevad ja kindlasti oli, nagu ka sel aastal, tema puhkus suve kõige vihmasemal kuul.  
Nagu selgi aastal. 
Kelly vahtis pahuralt kassaaparaati. Omanik tuleb järgmise nädala alguses läbi ja niikuinii saab jälle kuulda, kuidas Kelly on loll, laisk ja lohakad, ei naerata piisavalt (sest "üks mu tuttav käis teisipäeval läbi ja sa olid mossis nagu..") ning seepärast kaotab omanik kogu aeg raha (sest "mille eest ma sulle maksan?") ja nii edasi ja nii edasi. Ise nimetab boss seda motivatsioonikõneks (sest "ühel koolitusel öeldi, et peab teid, muiduleivasööjaid, innustama")  Kelly ohkas jälle.  
"Oh, vabandust, ma ei märganudki teid!" 
No kustkohast tema nüüd tuli. 
"Ma siin vaatan, et teil justkui suuremaid numbreid ei olegi?" 
Riiulite vahelt ilmus üsna kerajas proua, parasjagu jõudnud ikka, kus nii talje asukoha kui vanusenumbri otsustamine on omanikule vabaks antud. 
Kelly üritas alla vajunud kulmusid ja longus suunurki kliendisõbralikumaks sättida. 
"Ei-ei, miks ei ole, ikka on suuremaid numbreid ka, kleite näiteks on ja jopesid, pikki pükse.. pikad püksid said just otsa, meil on igast asjast kõigest paar mudelit, te ei taha ju, et tänaval teile rida samasuguseid rõivad vastu tuleb?" 
Oleks võinud muidugi öelda, et "omaniks tellib hiinast paari kontsu kaupa, ta on kitsi," aga see poleks midagi andnud. 
"Vaadake siiapoole.." Midagi neil stangedel muidugi oli, kas just väga moodsad, aga noh, Kelly teadis, et ümmargused inimesed pole eriti valivad. 
Tavaliselt. 
Pallikujuline proua ei olnud tavaline. 
"Ärge tehke nalja, ma telgi ostaksin kõrvalpoest, kas teil midagi pidulikku ka on?"
"Tegelikult, vabandust, väga ei ole," 
"Polkatäpilist, punast või musta?" 
"Ei ole," 
Kelly ei suutnud kuidagi ette kujutada seda klienti täpilises kleidis. 
"Vaadake, midagi sellist," tõmbas ärritunud klient kotist telefoni ja avas selles pildi. "ma otsin midagi, millel oleks varrukat ja vööd ja kindlasti taskud!" 
"Oi, kui ilus kleit" Kelly oli siiras, kleit oli tõesti ilus, kahju, et poes sellist ei olnud 
"On ju ilus tõesti. Ma ei saa aru, miks meie poodides on ainult mingid seinaga ühte sulavad mööbliriidest kodinad!" 
Ostja hääles oli korraga nii pahurust kui kurbust. 
Ei osanud Kelly nende tunnetega midagi peale hakata, noogutas lihtsalt kaasa. 
"Mul on kahju" Muud ju ei osanud öelda.  
Ootamatult oli müüjal korraga kahju nii endast kui kliendist, nii kahju, et hääl katkes ja silm läigatas, Kelly lasi pea norgu, et viimane välja ei paistaks. Klient tajus siirust müüja hääles ja agressiivsus lahjenes kiiresti.  "Jah, ega te pole selles süüdi, vabandust. Eks ma vaatan mujale, " 
Kelly nina tegi kerge lurtsatuse. 
"Oh, ma ei tahtnud, andke andeks, eks te ole väsinud ka ja kaup pole ju poodi teie valitud.." 
Proua oli pisut kohkunud, ta ei osanud kuidagi oma sõnadest põhjustatud õnnetust siluda. Ta kaevus poole käsivarreni käekotti.  
"Näete, võtke palun, ma tõesti.... sellest on tegelikult abi, annab jõudu ja.." 
Kelly poole sirutatud käes oli banaan, kena kollane kõverik, plekitu, õige kurviga, just selline, mida vaja. "Võtke-võtke, ma tõesti ei tahtnud niimoodi, palun vabandust!"
Kelly sirutas ebalevalt käe. See oli kuidagi kohatu, aga miks ka mitte, eksole. 
"Mis te nüüd, te pole midagi valesti teinud, ma olen lihtsalt natuke väsinud, ma poleks tohtinud niimoodi... aga aitäh!" 
Banaan oli meeldivalt jahe. 
"Ei ole midagi, kõik on korras" Ja läinud ta oligi. Banaan tema pihus oli ehtne, klient näis samas kui uni - oli ta üldse olemas? 
Kelly läks kassaaparaadi taha tagasi.  Vähemalt kell oli korralikult edasi liikunud. Veel viis minutit ja poe võis kinni panna, õnneks ei olnud proovikabiinide taga riideid mida saalis oma kohtadele tagasi panna.  Tik-tak, tik-tak. 
Kõik. 
Koju. 
Enne võiks banaani ära süüa. Kollane koor ühes, valkjas vili teises käes seisis Kelly välisukse juures, ta ei tahtnud poe prügikasti midagi jätta, homme oleks äädikakärbseid kõik kohad täis.  
Üks jalg poes, teine juba igatsetud priiuses sättis ta koort ja vilja samasse kätte, et ust lukku panna.  Kümme kuud puhkuseni. 
Kui muidugi haiguslehte enne ei saa. .
Või rikkaks, näiteks. Mõlemad võimalused olid ühesugune ulme.  Haigusleht tähendanuks vaesust, rikkaks saamine oli niikuinii võimatu. Ei saa ju loteriiga võita kui piletitki ei osta,. Tööõnnetusest oleks abi. 
Kui ikka astuks riidepuu jalga või tõmbaks pesuriiuli kaela, küll siis puhkaks. Väga kõvasti ka viga ei tohiks saada, ikka nii, et tööle ei pääse, aga elulust jääks alles. 
Kust need mõtted nüüd, kohkus Kelly. 
Seejärel võttis ta banaanikoore.  
Kahe sõrmega, ettevaatlikult, kooresabast kinni hoides pani Kelly banaanikoore poe ukse taha. 
Väljapoole, koristajad olid hoones juba lõpetanud, koor püsib omal kohal hommikuni.   Äkki veab. Kergel sammul läbi välisukse minnes viskas Kelly kooritud banaani prügikasti.  
Homme peab tulema hea päev.


laupäev, 25. juuli 2026

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida 2...

 

... ma isegi ei tea, millest alustada. 

Aga maal suvitamine võib lõppeda kalkunifarmi rajamisega

Esimesed sammud selleks on tehtud. Usute või mitte, aga Maaka tõupuhtad laudatriibikud olid aastaid elanud kui tunnistajakaitseprogrammis. St anonüümsetena. Nimedeta. Dokumentideta. Lihtsalt "kassid". Nagu mis mõttes? Ristisin nad kenasti Matildaks ja Mahvaldaks. 

Matilda, see rohkema valgega, müüks oma hinge maha ühe korraliku selja- ja sabamassaaži eest, on muidu ka veits peenutseja ja amastab paljaid inimvarbaid kasutada oma kõrvataguste lõhnastamiseks. Mahvalda on väike, paks ja kuidagi imelikult kandiline; meenutab kujult vurrudega diivanipatja. Suhtleb peamiselt siis kui on lootust süüa saada. 

Maakas ja kassiduo on uute tiitlitega juba harjunud, nii et ma võtsin ette järgmise missiooni: kanade tsiviliseerimine. Kanu hetkel (veel) ei ole, aga needki ei saa ju anonüümsete munamasinatena ringi lipata? Üks nimi on juba eelmisest aastast olemas, Henrietta, aga ülejäänud nimed on veel lahtised, nii et kõik pakkumised on oodatud. 

Lähme nüüd tänasesse hommikusse: Sigudiku tamiilidraama

Sigudik teatas läbi äpi, et tal olla tagumine vasak ratas kinni kiilunud. Läksime õue vaatama. Esialgu tundus, et pikutab teine niisama keset muru, aga lähemale jõudes paistis tagaratta juurest tamiilirull. See sama, mis möödunud nädalal Päris Niiduki kinni tõmmata ja välja suretada suutis. Kormoranikindel ja ilmselt vaalade püüdmiseks. Sigudik oli selle kuidagi lauda vundamendiservalt kätte saanud ja end nii absurdselt sellesse mässinud, et päästeoperatsiooni käigus tuli sooritada tagaratta ajutine amputatsioon. Terade ümber oli ka kilomeeter. Kui ratta omale kohale tagasi pookisime, pidas Sigudik peale restarti väikese mõttepausi. Ta pidi eksistentsiaalsest traumast natuke toibuma.

Kui virgutav hommikune reanimatsioonidraama oli seljatatud, saime lõpuks pöörduda oma päevakava päris eesmärkide juurde:

A: LEIDA LAADASINK. Seda on teatavasti juba nädalakene hädasti vaja olnud, pluss Sigudiku päästeoperatsioon võttis kaloreid, nii et kinnisidee vaid kasvas. 

B: Kasvuhoone remondikomplektist jäi eile üht-teist puudu, vajasime veidi polte, mutreid ja seibe, et kasvuhoone konstruktsioonid üle käia. Sest kui praegune kurkide, paprikate ja tomatite vahetus läbi saab, võib Henriettale läbipaistvat ja sooja hilissügisresidentsi vaja minna.
Kanakuudi jaoks oli ka veidi pudi vaja. 

Pilistvere laat

Pilistvere on üks väga ilus koht, korras majad ja aiad, aga laadaga oli seal veits ikaldus. Nii 8 müügiputkat, aga ei mingit sinki! Käokella ka mitte. 

Pilistvere bussipeatus, buss köib iga päev ja mitu korda!

Käisime siis hoopis kirikus ja tiigi ääres, kus mind veepiiril ründas konn. Hüppas vastu jalga, ma vist tegin mingit imelikku häält, liigutustest rääkimata, nii et Maakas sirutas mulle kiirelt abikäe. Ma pärast ütlesin talle, et ma olen küll väga tänulik, aga nii ei maksa teha, sest kui ma tõesti kukuks, siis oleks me kahekasi seal tiigis olnud, vesiroosid kõrva taga, konnad õlal ja linask kaenlas. 

Jaa, sama konn oligi - tundub ju sõjakas?

Suundusime edasi Jämejala vanavaralaadale

Ees ootas väidetavalt 200 müüjat Eestist, Lätist ja Leedust, rahvusvaheline tase.
Maakas otsustas parkida kõige kaugemasse võimalikku kohta, et me saaksime enne laadale jõudmist mööda tolmust teed vantsida. Ega andnud mulle autovõtmeid kui ma tahtsin auto lähemale tuua. Ja kui me lõpuks nende lõputute lettide vahel seiklesime, oli Maaka põhimure loomulikult see, et "jalad on nii väsinud“.

Laat meenutas tohutut fantastilist ja absoluutselt võluvat prügimäge, kus igal ruutmeetril peitus mõni ajaloohõnguline aare. Välja arvatud käokell. Ja korralk sütega samovar. Ehk siis me ei vajanud sealt kila-kola hulgast midagi. Õigemini trummi ostmisega ei olnud Maakas lihtsalt nõus. 



Kõige parem kraam ehk söök on alati laadaplatsi kõige kaugeimas, viimases, kõige kättesaamatumas otsas. Kuid me jõudsime sinnagi.

Ühest telgis komistasime tõelise pärli otsa: müüdi ebastandardset sinki, igasegased tükid, tükikesed, lõiked, kamakad. Kilo hind 9.90 €. Minu nõudmine oli konkreetne: ma tahan pekisemat tükki! Kiire diplomaatiline läbirääkimine ja kokkulepe Maakaga: Maakas sööb taise osa ja mina saan peki. Win-win!
Lisaks langesid meie saagiks pool suitsukana ning suitsulatikas. (Viimane on postituse ilmumise ajal juba söödud.)
Värskeid soolakurke jõllitasin ma pahase pilguga: 10.-€ kg. (Need on postituse ajaks ise "hakkama pandud", kõva kokkuhoid!)

Avatud talude päev on ka. Aga kõikidest neist viitadest sõitis Maakas gaasi andes mööda, sest kartis, et lõpetab autotäie loomaaiaga. Ma tee peal otsisin netist kõik kalkuni- ja kitsemüügikohad üles.Kalkuni nimi oleks Klara (noorkalkun maksab 25.-) ja kits oleks Mää Ärilin Monroe (kolme kuune emane kits maksab 60.-). 

Tagasiteel same Koeru Coop-ist ka oma ehitusmudru ning Koeru Grossist korralikku raieliha, 2.69€/kg, mis mind absoluutselt hämmastas, imeline sigaliha "loomasööda" hinnaga . 

Ja muidu on ka elu hetkel täitsa kena.
Ees ootab kanade Disneylandi ehitus ning seljanka keetmine, sest kui nüüd üdini aus olla, pole sink ju otsa saanudki, eelmine oli tükeldatuna sügavkülmas ja vajab nüüd realiseerimist. Ühes muu lihaga. 


neljapäev, 23. juuli 2026

Seenel



Võsa. Võsa. Selline võsa, mida mõnel maal vabalt džungliks võib nimetada, padrik, kust terve nahaga läbi pugemine näis võimatu, milles elas miljon puuki, kümme korda sama palju sääski, mille alune tõenäoliselt kubises rästikutest, ega karugi ei saanud välistada. 
Kuidagi oli Joonatan siiski siia sattunud. Kusagil ses seinas pidi olema nõrk koht. Kui juba ühtepidi läbi pääses, siis miks ei oleks pidanud sama tee teistpidi läbitav olema? Joonatan üritas mitte mõelda mõrdadele. 
Tema ei ole ometi kala, mets pole mõrd. 
Rööbik lõõtsutas küll nagu latikas kuival. Miks ometi, mis tal viga puude alt läbi pugeda – Joonatan pidi palju kõrgemalt ennast läbi murdma. 
Hea, et seeneämber selle rapsimise peale alles jäi. Polnud seal küll teab mis saak, aga ikkagi ämber. Need juba puu otsas ei kasva. Pangepõhjas oli paar pilvikut ja kümmekond kaseriisikat. 
Kaseriisikad on ilusad seened. Joonatanile meeldis neid korjata, olgu, et kupatama pidi neid hoolega. Aga korjamise ajal – ilusad, kahused, roosad. 
Joonatanile tuli meelde tema ema kübar, vildist ja kangesti kaseriisika moodi. Oli ikka üks ilus asi. Mees ohkas ja tõstis pilgu ämbripõhjalt. Mis neist seentest niimoodi kasu on, kui ta siia metsa peaks surema?
Nälga näiteks. 
Või külmetusse. 
Külmetusega läheks muidugi palju aega. Praegu jooksis higi mööda meelekohti alla, sääsed uppusid sinna mulinal. Rööbiku keelel olid ka mõned sääsed kinni jäänud, neid ikka jagus. 
„Rööbik, koju!“ Äkki koer teab, eks ole. 
Rööbik pani võssa ajama, siuh! Ja kadunud ta oligi. 
„Rööbik!“ Krabinal tuli peni tagasi. 
Jah, üksi oleks kole metsa surra. Leitagu neid siis kahekesi. 
Joonatanil hakkas endast hale. Rööbikust oli ka hale. Ei taha kummalegi koledat otsa. 
Koju tahaks. 
Joonatan mõtles seda vaikselt, oleks valjusti öelnud, oleks koer jälle sääred teinud... 
Peab ikka lisaks kaelarihmale peni jaoks jalutusrihma ostma, mõtles Joonatan. Äh, mida sa siin ostad, ise metsas eksinud, kes teab, kas saabki kunagi veel poodi. Jalutusrihm oleks hea, selle otsa pandud peni ei saa jalga lasta. 
Rihmast oleks abi jah... rihm... oot, aga püksirihm? 
Joonatanil oli ju pükste peal rihm, päris asjalik ja pikk, pea poolteist korda ümber tema lahja kere. Palju pusimist ei olnudki. Rööbik lasi päris leplikult kaelarihma läbi rihmapandla ajada. 
„Rööbik, koju!“ 
Pagana raske oli käpuli puude alt läbi pugeda, ega Rööbik ju teed Joonatani järgi valinud. Vähemalt näis koer teadvat, kuhu minna. 
Ega ei läinudki palju üle poole tunni, kui pärast paarist kraavist ja ühest nirust ojast läbi kahlamist kargas Joonatan end viimastest lepaokstest läbi murdes tee peale. 
Päris suur tee oli. 
Isegi paar jalgratturit sõitis samal ajal sealt läbi, kui Joonatan asustatud alale tagasi jõudis. Joonatan tahtis neilt küsida, kus ta nüüd on, aga millegipärast kiljatas tütarlaps nagu noor põrsas ja noormees sõitis kindlasti kõik Salumäe rekordid katki, kui nad Joonatani nägid. 
Tea, mis neil nüüd hakkas. 
Aga polnud hullu. Natuke aega ringi vaadanuna sai Joonatan ise aru, kuhu ta sattunud oli. Kodu ei olnud kaugel – kolmveerand tunnikest vantsimist ja oligi seenel käidud nagu niuhti. 
Saagi puhastamine läks kähku, ikka tore ju oma hangitud toitu teha. Ega see pole poeskäik!
Kuus seent paarikümnest olid küll ussitanud, aga mis seal ikka, mõtles Joonatan. Kõlbab ussile, kõlbab ka mulle. 
Ja no oli ikka hea tunne õhtul pärast sauna  värskeid tuhliga rammusat koorekastet sisse vihtuda. 
„Murakale peaks minema,“ mõtles Joonatan omaette. 
„Pannkoogid moosiga oleks ikka midagi muud kui paljad pliinid.“ 

Jalutusrihma peab enne Rööbikule ära ostma, seda küll.



pühapäev, 19. juuli 2026

Selleks, et kõik korralikult ära rääkida...

 ...tuleb alustada sellest, et unustasin hommikul Norra allikatele sõitma hakates ortoosi põlve peale sakutada. Viimasel hetkel enne autosse istumist tuli see meelde, tõttasin tagasi, tirisin toru paika ja hetk enne tagasi õue minekut sähvas silmanurgas valuvaigistite pakend köögilaual.

"W-ga Norra allikatel, pehme ebatasane pinnas, kuum ilm, rapsiv iseloom..."

Rida mõtteid käis peast läbi, toppisin tabletid nagu kommid suhu ja minek.

Oi kui hea mõte see viimane oli. Norra mõisast vaevalt mööda saanuna - nii tore, et mõisal on nüüd omanik, kes seda korrastab, nii kole, et  omanik sulgeb ligipääsu allika väljavoolukohale ning sealt edasigi -  läks jutt kukeseentele, sealt Värska metsadele, sealt Räpinas täna toimuvale laadale ja veel enne kui kolmanda allikani jõudsime oli otsus kindel: mul pole kodus raasugi sinki, kust seda lähemalt ikka saab kui Räpina laadalt. 



Jaa, ma tean, meist kumbki pole täie mõistuse juures. Mina olen üliimpulsiivne ja W viga on, et ta on peaaegu alati kõigega nõus, uskumatult kergemeelne inimene. 

Enam-vähem poolel teel Räpinasse tuli W-le meelde, et ta pole väga ammu ka Taevaskotta saanud. Oskate ehk juba aimata, mis edasi sai?

Mina küll ei osanud aimata, et Räpina laat, mis kirjade järgi kella kolmeni pidi kestma kell kaks poe kokku oli pakkinud. Mul on kahju, et me laadatult laadaplatsilt ühtegi pilti ei teinud. W ihalus käokella järgi sai uue purustava löögi, eelmine mats tuli eilselt Koeru vanavaralaadalt kus oli küll paar tonni vinüülplaate, kuid ei ühtegi käokella. Sinki me seega ei saanud. Mis raamatus oli soov "saatke rummi"? Seega: "saatke sinki!"

Edasi Taevaskotta! Lolle ei künta ega külvata, need kasvavad ise,  õhkan enesekriitiliselt. Eile oli räbaldunud põlv see, mis mind keset mahlakat zombieunenägu valuga üles ajas, rääkimata enne uinumist ohkimisest, nüüd olin ma valmis Taevaskoja treppe pidi kablutama. Ju ma homme jälle soiun, aga asi oli seda väärt.


Mõned aastad tagasi oli meil tööjuurikaga seotud üritus Taevaskojas, giidiga ekskursioon ja puha. Seekord oli W see, kes mäletas mispidi rajad käivad ja ta valis tee, kus hullemad trepid viisid alla ja ma ei surnudki ära. 


Pluss Lonni. Pardon, Lonny. Elektripaat, kus rõõmsameelne proua pidas meile kena koolitunni maha ja loodus näitas mida oskas ning oskas ta palju. 



Epiloog: kui tahate Taevaskotta alustage Norra allikatelt. Kui tahate käokella, ei saa te sinkigi. Samas on nii Norra allikad kui Taevaskoda singist ja käokellast etemad.


Nüüd peate W-lt tema reisikirjelduse välja pressima, tal on nii mõndagi....

laupäev, 18. juuli 2026

Keegi sajab vihmana...

 ...just praegu mu õue puile. Muidu oleks ehk varemgi üles tõusnud, aga vihma on hea voodist kuulata.

Keeruline, kui eluloonäidendeid tehakse veel elusate inimeste kohta ja neil on sõnaõigus selle tegemisel. Juhus räägitakse müstikaks ja sigausest tehakse elustiil.

Samas - olen lugenud arvustusi kus tollelesamale näidendile heidetakse ette nõukaajast farsi tegemist. Vaatasin ja vaatasin ja leidsin, et tragöödiat on olnud juba nii, et küll saab, olgu siis üks lopsakas farss ka ometi. Lombakas Kortelainen, kerakujuline KGB agent, pidevalt etanoolimürgistuse piiril õõtsuv teletöötaja ja naised, palju naisi kes kukutasid end hulgakaupa polüamoorse promiskuiteetse Tarmo Urbi kaela. Just ülevõlli jaburus tegi näidendi päris heaks.

Inimestena on vendades tohutu sarm ja kuhjaga eemaletõukavust korraga sellises koguses, et kole on olla. Lauljaina on kaks erakordselt hästi kokku kõlavat häält ja oskus tabada publiku närvi otse kohta, mis hiljem veel kaua suriseb. Ainult, et koju jõudes ei olnudki mul soovi nende laule veel kuulata.  Vanaks jäänud, pole enam sihtgrupp ...

"Vihmana ma sajan", Palmses.



neljapäev, 16. juuli 2026

Instagram 6



Seenelotoga näkkas paremini kui ahvenatega. Viimased lendasid kaarega vette tagasi, et järgmiseks korraks oma suuremad sugulased kohale kutsuks. Kukeseentega on aga nii, et mõned päevad vihma ja võib ilmselt jackpoti järele minna. 



Arimatta, a ikkagist inemine



Varakevadest, et mitte öelda talvest saadik lugesin Mikita "Lingvistilist metsa" 
 Nii hädiselt olen siiani ainult "Plekktrummi" veerinud. Pööran lehte ja juba on meelest mis eelmine lause oli, kogu loost rääkimata. 
Siis äkki läksid tšakrad lahti, suur valgusesammas sööstis taeva poole ja ma kugistasin tolle raamatu paari päevaga alla. 
 Targemaks ei saanud, lõppmulje oli nagu jooksnuks tossava tõrvikuga teejuht ees ja selle asemel, et õiget teed näidata hõikab vennike ebakorrapäraste vahemike järel "Nägid, kui toredad tossurõngad tõrvikust kolm kiltsa tagasi tulid? ja see auk, mis eelmise kurvi taga oli, see oli ju äge?" 
 No ja siis ma kukun käpuli ja veeren mingist lollakast mäest alla, sest tee jälgimise asemel nikastab aju ennast tossurõngaste meenutamisega. 
Asi pole kindlasti raamatus, mina olen tõenäoliselt loll. 
 A jube peen oli nii õilsat raamatut näpu vahel hoida, nagu prillidega pärdik, teate küll.

(Lähen loen oma Miki-koomiksit edasi)


laupäev, 4. juuli 2026

Mitu mustikat mahub ämbrisse...

 

...ja kui raske on inimesel, kes loeb mustikaid, teistega samasse maailma sobituda.


Urmas Sisaski lugu jääb selles suves Linnuteena särama. Nukker teekond mille üle sai kohati rõkkavalt naerda ning mille lõpus nohisesid mõnedki lõõrid pisaraid üles kiskuda. Pimedas oli hea ninasügamist teeselda, käeselg põskedele soolast märga laiali pühkimas.

Tasustamata näitlejad - kohalikud lärmakad varblased ja naabrite kirglikud kuked - olid nii omal kohal, et hakka või arvama, et nad olid etendusse sisse kirjutatud.

Akustika eest hoolitsejad on ses näidendis imetegijad. Ei mäleta lähiajast sellist umbehead helikvaliteeti. NUKU koori iga paus oli kui viisi sisse lõigatud kuristik.

Aitäh, igatahes, jah, onju, muidugi!



Virsiku etteaste

 

Te ju teate, kes on Virsik? 

See on ju hobune, kes mängib Dorat. Dora, muide, on samuti täiesti juhuslikult hobune, üks peategelasi näidendis "Dora Mia" 

Näidendi lõpp oli veidi läbi filtrite lavastatud, nii, et seda, kas Dorast muuhulgas ka mõrtsukhobune sai tuleb vaatajal endal otsustada.

Näidend "Dora Mia". Pere, kes pärast peretütrele korraldatud inimröövi(katset) loobub tsivilisatsioonist ning otsib meelerahu elektri ja telefonilevita kõrvetalust. 

"Oo, siin on meil aega laste jaoks, elame loomulikult, loodusega ühes!", kiire tõlge: "Peseme end kord nädalas ja sööme ainult mune"

Pereema hakkab läbi põlema, pereisa punnitav optimism on õõnes ja kõmisev ning siis leiab minevik neid üles.  Mees, endine IT kunn, on oodatud firmasse mis tegeleb inimeste unenägudega manipuleeriva AI-golemi väljatöötamisega.

Inimese hing on pehme, sellesse on kerge kalleid unistusi sisse suruda.

Dora aitab otsustada. Sadulas istuva kiusaja laup kohtub uksepiidaga. Näidendis ei saanud ükski uksepiit viga.

Hea näidend, tore etendus, lõpp jäi õhku hõljuma ning seda mitte pahas mõttes.




reede, 26. juuni 2026

Ebakultuurne puhkus, aga osooni oli kuhjaga

 


"Misasja ma sinuga peale hakkan niimoodi?" oli selle puhkuse märksõna.
Vaadake, kui ikka lennukis oma istmele ronides kuuled kõva raksatust ja saad oma jalgu vaadates aru, et üks põlvedest on väga valele poole viltu, reieluu ots on põlvekedra pealt külje poole maha libisemas muutuvad kõik plaanid. Esimene mõte oli, et ma pean kohe lennukilt maha ronima, järgmine - misasja, puhkusele, kasvõi puujala ja klaassilmaga! Sel reisil seega ortoosi ja valuvaigistitega. Muide, ortoosiga kannatab väga hästi ujuda!
Taolise jama peale W nii ohkaski. Võimalik, et sõnastus oli pisut teine, mõte ei muutunud.
Eelmistest reisidest meenus tema arvamus, et me peame kõikvõimalikud ronimised ja roomamised siva ära tegema, ega rulaatoriga kergem pole.

Sellel reisil me ei roninud kuhugi.
Ja jube tore oli.
Tegelikult ega ei oleks jaksanud ka, mingid kaitsmed on tööl kapitaalselt läbi põlenud, silmad ei sära enam päris ammu.
Aga puhkus oli imeline. Hoolimata ohtratest nilbetest ja alkoholiga rikastatud piltidest oli tegelikult tegu gurmeereisiga , mida täiendas piiramatu magamine, ujumine ja rongi otsimine.
Toit puha värskest kohalikust toorainest, W sai oma taltsutamatut kokkamise kirge rakendada tänuliku publiku matsutamise ja ägina saatel. Väljas käisime ka söömas ja ma ei salga - võrreldes sellega, mis meie köögist väljus oli mereäärses restos söömine väga tuhm maitseelamus. Lisaks oli meil meelelahutuseks majanaaber,  üks ülimalt intrigeerivalt käituv daam, kelle välimus andis vaieldamatult õpetaja vaibi, aga käitumine viitas, et õpetatav aine oli... midagi eppkärsinlikku. SUURELT!
Hersonissos, kus seekord pesitsesime on senistest majutuslinnadest kõige ebakreekalikum. Ei mingeid pitoreskseid sinivalgeid oleandritesse uppuvaid munakivitänavaid, ei olnud ka kohalike musta rõivastatud mutikeste valvekoondiseid, isegi kasse oli vähem. Välja kaevatud varemed olid pisikesed, kõrgesse rohtu kasvanud ja viitadeta, söögikohtade menüüdes olid esikohal friikad ja burgerid.
Aga meri oli sinine-sinine ja soe. 
Ja päike oli erk ja hammastega.
Ainus probleem oli, et rongi ei leidnud üles. 
Igas korralikus turismiga tegelevas linnas on rong, millega veetakse priskeid laisku turiste linna pidi ringi ja vihjatakse kohaliku kaubaduse ülimuslikkusele ning kõneldakse iidsest ajaloost.
Ka Hersonissoses. Kui reklaami uskuda, siis on tegu äärmiselt romantilise rongisõiduga mis viib läbi vanalinna, riivab lähikülade kauneid oliivisalusid ja näitab Kreeka kultuuri parimate poegade elukohti.
Kõigepealt me otsisime seda &%&¤¤ rongi kolm-neli päeva. Nagu sinilind vilksas see tänavanurkadel ja promenaadidel, liputas korra sabaga ja kadus. Mitu päeva ja meil oli ometi olemas kaart rongi peatuspaikadega. Joonistasid selle kaardi ilmselt needsamad insenerid, kes  Minotaurose labürindi püsti panid. Koostasime juba plaani, kuidas teele barrikaade ehitada, et siis ennast aeglustava rongi peale slikerdada. Vahepeal lõime käega, näis, , et me ei leia kunagi võimalust...nuuks.. ja nii edasi. Aga siis toimus ime. Me sõitsime! 

Kõrvaklappidest lootsime reklaami uskudes kuulda kirjeldusi läbitavate maastike ja tänavate kohta käivaid ajaloolegende. Saime sirtakile kutsuvat liftimuusikat ja loengu Kreeka riigivõla ning majanduse edusammude kohta. Kogu läbitud teekonna kestel ei näinud või ei osanud me näha mitte midagi, mis oleks mingilgi moel sellel linnale iseloomu andev või erakordne, kuid selle üle vähemalt mina ei kurda. Maastikud on alati ilusad, meri, mille äärt pidi pikalt sõitsime ei saa iial igav olla. Nägime kuidas rikkad suvitavad - hotellid, mille pole lihtsalt basseinid, vaid mille on pea iga numbritoa jaoks oma tiigike. Kohalikud külad, mille tänavad olid nii püstloodis, et seal peaks edasi-tagasi liikumiseks redelit kasutama. Isegi oliiviistandused olid vahelduseks päris käib kah- olekuga.
Reklaamist hoolimata vanalinna rong ei sõitnud. Tõsi, Vana-Hersonissos koosnevat enam-vähem poolteisest tänavast, aga majutuskohast oli see mõne kilomeetri kaugusel ülesmäge ja seekord ei olnud minust vantsijat. Rong eiras meelekindlat vanalinna poole näitavat viita ja viis meid kohalikule maanteele. Kujutage ette sellist killavoori Tartu maanteel?
See sõit oli nii halb, et muutus juba heaks nagu ülevõlli kitšiga ikka juhtub.
Kui sinnakanti satute, siis minge ikka rongi peale ka, aga olge ette hoiatatud!
Teine koht, kus käisime oli akvaarium. Ühel varasemal reisil käisime kohalikus pisikeses akvaariumis, kus peale kalade olid ka sisalikud ja kilpkonnad, paar ilusat madu ka vahele, kogu asutus mahtus umbes kolmetoalise korteri suurusele alale. Sealt oli tore.
Suures akvaariumis oli väga tore. Suured puhtad klaaspinnad, imeline soojade merede elu, pikad õpetlikud tekstid (mida ma väga ei viitsinud lugeda..), kivistised ja skeletid.  














Teekond akvaariumisse.. kas mäletate lagunenud ladusid, tehasehooneid, raudväravaid mis vene sõjaväeosadest maha jäid? Niisiis - läbi sellise maastiku, mõttetult laia asfaltteed pidi, koerte varjupaiga ja poolelijäänud hotellide vahet paar kilomeetrit, higi jalajälgedes loksumas ning kohalikud kitsed läbi tara sind etteheitvalt jõllitamas. Kummaline kogemus. 









Muus osas...
... puhkus. 
Puhkuse lõpupoole sain väga halbu uudiseid, paari mu head kolleegi ei ole enam. Hetk- olid, järgmine hetk - otsas. Valus. Tööl tagasi olles on seda tunda, vaikus ja vari on üle inimeste...

Puhkuseid tuleb veel.
Elu läheb edasi. 
Koib paraneb, põlve sõnum ("Oled vana, ära rabista!") on hetkel veel meeles.
Teadmine, et elu pole igavene, "pärast" ei pruugi tullagi on juba ammu teada. 
Elu läheb, läheb, läheb...









esmaspäev, 22. juuni 2026

Instagram 5

Kõige kohalikum peet. Joomine omal vastutusel.



pühapäev, 21. juuni 2026

laupäev, 20. juuni 2026

reede, 19. juuni 2026

Instagram 3

 




Krepid hooajaliste päikeseküpsete vitamiinidest küllastunud aprikooside, maasikate ja nektariinidega.

neljapäev, 18. juuni 2026

Instagram 2


 Mereannisupi ootel.


kolmapäev, 17. juuni 2026

Instagram




 Lõuna ettevalmistus, tooraine on kohalik, kokad imporditud.



teisipäev, 16. juuni 2026

reede, 12. juuni 2026

Sigudik ja Vene droonisõda


Elviiral oli alevis kõrge korstnaga maja, marjapõõsad, viljapuud, iluaed, kasvuhoone, saun, kaheksa kana ja poolpaljas kukk, kes kõlas kui rukkirääk. Lisaks oli Elviiral, eluaegsel raamatupidajal, nii töö kui pension: rikaste inimeste värk. Sellest andis märku kiiskav kirsipunane viimane Škoda Superb mudel värava ees. Sellest kõigest aga ei piisanud, sest Elviira oli Maalehest lugenud aiandustehnoloogiast.
Ühel esmaspäeval vuraski hoovi kullerauto, kust tõsteti.maha kast, milles lebas kahtlane riistapuu ühes hulga kaablite ja muu kraamiga. 

Alevi vahel käies ei suutnud Elviira oma kenasti niidetud aeda kordagi mainimata jätta.
"Kes niidab?"
"No niiduk ju."
"Aga kes teda lükkab?"
"Mitte keegi."
"Ära aja lolli juttu."
"Ei aja!"

Elviira oli seda vestlust juba pea kaks nädalat pidanud. Küll poes kassa juures, küll bussipeatuses, küll apteegis. Mitte keegi ei saanud aru, millest ta räägib.
Lõpuks otsustas Elviira, et aitab küll. Hakkavad teda veel napakaks pidama. Ta kutsus Milvi, Veera, Ilse, Selma ja Pauli laupäevaks enda juurde. Paul oli kutsutud peamiselt seetõttu, et ta oli omal ajal, enne pirukaäri avamist, kolhoosis traktoreid remontinud ja pidavat tehnikast jagama.

Ametlikult oli põhjus grillimine. Mitteametlikult tahtis ta oma uue aparaadiga uhkustada.

"Ma toon salatit," lubas Veera.
"Ma võin kooki teha," ütles Selma.
"Ära tee, eelmine kord oli su koogis kolm munakoort," nähvas Ilse.
"Need olid kaltsium!"
"Need olid munakoored."

Nii nad saabusidki.
Paul tõi kaasa õlut, veini ja paki grillvorste.
Milvi tõi kaasa poti grillribisid ja värsked soolakurgid. Ise marineeritud ja maitsestatud muidugi.
Ilse tõi vanakooli äädikase seasašlõkkiämbri. Ka ise tehtud. 
Selma tõi kaasa rabarberikoogi, ise tehtud, ja arvamused. Viimased olid tal alati kaasas.
"Noh?" küsis Veera, salatiauss käes, väravast sisse astudes. "Kus see masin siis on?"

Elviira nägu läks särama. "Kohe näete." Ta juhatas seltskonna murule. Seal seisis väike mustjas aparaat.
"Selline pisike?" Paul oli pettunud. "Ma arvasin, et vähemalt murutraktori moodi."
"Ära sina nüüd alahinda," solvus Elviira. "See maksis rohkem kui su auto praegu väärt on!"
"Kui ikka korralikku diiselmootorit taga pole, on see üks mänguasi. Näita, mis ta teeb!" Paul oli veidi turris.
Masin pandi tööle. Esialgu läks kõik hästi. Sahistas üsna vaikselt edasi. Niitis. Pööras. Niitis jälle.

"Vaata kui tark."
"Vaata kui tubli."
"Vaata kui sirgelt läheb."
"Vaata kui kallis..."

Siis jõudis niiduk esimese võililleni. Masin jäi seisma. Pööras paremale. Keeras ringi. Tegi suure kaare. Ja sõitis võilillest mööda.
"Aga miks ta seda ei niitnud?" küsis Milvi.
"Näe! Kardab!" parastas Veera telefoni kohale kummardudes, piltide tegemine oli pooleli. "Võilill käib üle jõu!"
"Ära plära, ta lihtsalt säästab tera!" kaitses Elviira robotit, kuigi ta enda süda jättis löögi vahele.
Masin jõudis järgmise võililleni. Jälle sama. Kaarega mööda. Kolmandast samuti. "Näed siis," ütles Ilse. "Kardabki!"
"Keda?"
"Võilille."
"Kuidas masin võilille kardab?"
"Mis sa minult küsid. Sina ta ostsid."

Elviira ei vastanud. Masin jõudis pojengide juurde. Korraks jäi seisma. Siis sööstis. Täpselt nagu oleks midagi näinud.

"Oi!"
"Appi!"
"ELVIIIRA, su lilled!"
Krõks. Raks. Krääks. Pool pojengipõõsast kadus maad ligi olematusse. Masin tungis sügavamale põõsasse. Jäi kinni. Tagumine ratas hakkas vihaselt ringi käima. Mulda lendas. Muru lendas. Pojengitükke lendas. Lõpuks kaevas aparaat endale tagaratastega väikese haua ja suri välja.

Vaikus.

"Ai kurat," ütles Paul lõpuks, uut õllepurki avades.
Elviira istus aiatoolile. "Ta ei ole varem nii teinud."
"Näitab iseloomu," itsitas pisut vindine Ilse.
Pärast mõningast sikutamist saadi aparaat põõsast välja. Paul puhastas rattad. Masin käivitati uuesti. Nüüd läks kõik kenasti. Niitis. Pööras. Niitis. Seltskond kolis grilli juurde. Uued õlled ja veinid avati. Liha, ribid ja vorstid särisesid. Kanad kraapisid aias.

Ja siis kostis Selma hääl. "Kas ta peabki seal olema?"
"Kus?"
"Seal."
Masin sõitis täiskiirusel kastmisveebasseini poole. Keegi ei jõudnud midagi teha. Plärts. Masin kadus vette. Kanadki karjatasid, ühes Elviiraga. Ja jooksid laiali. Üks lendas üle peenra. Teine põrutas vastu kuuriust. Kolmas seisis viis sekundit ühe koha peal ja mõtles elu üle järele, olles ilmselges šokis. Neljas poetas muna tikripõõsasse.
"See kõik nüüd küll normaalne ei ole," ütles Paul masinale tiiki järele hüpates.
Masin õngitseti Pauli ja reha toel tiigist välja. Vesi nirises. Kõik vaatasid. Masin ei liigutanud. Ei teinud häält.  "Pööra see selili!" juhendas Selma Pauli kätega vehkides. "Nagu kilpkonn! Jäta päikese kätte, vesi voolab ajust välja." 

"Venemaa!" Kõik pilgud pöördusid tilkuva Pauli poole.
"Mida?"
"Mis Venemaa?"
"GPS, noh."
"Mis noh?"
"Droonisegajad."
"Ahsoo."

Istuti tagasi lauda. Paul uuris tühja pilguga selili vedelevat masinat, mida seltskond oli vahepeal hakanud kutsuma Sigudikuks. Vein ja õlu tegid oma töö ning nüüd hakkasid kõik Vene ohust aru saama.

"Jah," ütles Milvi. "Telekas ka räägiti."
"Räägiti küll."
"Kindlasti räägiti."
"Kui droone segavad, siis segavad niidukit ka."
"Loogiline."

Mitte keegi ei teadnud täpselt, miks see loogiline oli. Aga tundus olevat.
Kanad olid samuti ikka veel segaduses ja kakerdasid sihitult ringi. "Neid segab ka see Venemaa," otsustas Veera. Asi muutus aina keerulisemaks. Lõpuks lõi Milvil lamp ajus põlema. "Helistame Kerdile. Teate küll, see influentsa-poiss, kes minu majja kolis. Tal on need nutiasjad ja aparaadid kõik selged, toksib seal päeval ja ööl." See tundus piisava põhjusena ja Milvi võttis telefoni. Pani valjuhääldi peale.
"Kert, kuule, Milvi olen. Tead, meil on siin Elviira pool aias üks häda. Elviira ostis imemasina, aga see läks täiesti hulluks, ründas pojenge ja hüppas tiiki. Paul arvab, et Vene segajad. Tule vaata üle, tee taltsaks, sa ju jagad seda tehnikavärki."
Telefonist kostis nooruslik hääl: "Eee... jaa, okei, ma võin vaadata. Mis masin see on?"
"Sigudik on!" hüüdis Veera vahele.
"Ja Kert, kuule!" lisas Milvi kärmesti. "Kuna sa nagunii poest mööda tuled, võta üks õllekohver ka kaasa. See on sel nädalal säästukaardiga sooduspakkumises, meil hakkab siin otsa saama. Süüa on veel küll, kõike head, saad ka kõhu täis."

Varsti jõudis Kert kohale. Õllekohver kaasas. Vaatas Sigudiku üle, küsis Elviiralt mingid paberid. Toksis telefonis. Vajutas Sigudikul paari nuppu. Ja imekombel hakkas masin jälle tööle.
"Mis sa tegid?" küsis Paul.
"Kustutasin vead ära ja panin niidutsoonid paika."
"Kõik või?"
"Peaaegu."
"Kas Venemaa ka kustutasid?"
"Võib ka nii öelda."

Sellega olid kõik rahul ja hingasid kergendatult. 

Ilse aga, muidu pea karsklane, oli selleks ajaks jõudnud piisavalt veini juua, et jorjenite vahele oksendada. Keegi ei teinud teist nägugi, peale Veera, kes sai sellest oma telefoni uue ja eksklusiivse pildi.

Kanadki leidsid lõpuks kuuri üles. Sigudik niitis rahulikult edasi. Isegi võililli. Ja niitis ka järgmistel nädalatel. Ja ülejärgmistel. Basseini ei kippunud. Aed püsis korras. Muttidel jätkus siiski juttu terveks suveks. Kui keegi küsis, miks Sigudik nüüd korralikult töötab, teadis Paul kohe vastust. "Kert blokeeris Venemaa signaalid ära."