Sigudik ja Vene droonisõda

Elviiral oli alevis kõrge korstnaga maja, marjapõõsad, viljapuud, iluaed, kasvuhoone, saun, kaheksa kana ja poolpaljas kukk, kes kõlas kui rukkirääk. Lisaks oli Elviiral, eluaegsel raamatupidajal, nii töö kui pension: rikaste inimeste värk. Sellest andis märku kiiskav kirsipunane viimane Škoda Superb mudel värava ees. Sellest kõigest aga ei piisanud, sest Elviira oli Maalehest lugenud aiandustehnoloogiast.
Ühel esmaspäeval vuraski hoovi kullerauto, kust tõsteti.maha kast, milles lebas kahtlane riistapuu ühes hulga kaablite ja muu kraamiga. 

Alevi vahel käies ei suutnud Elviira oma kenasti niidetud aeda kordagi mainimata jätta.
"Kes niidab?"
"No niiduk ju."
"Aga kes teda lükkab?"
"Mitte keegi."
"Ära aja lolli juttu."
"Ei aja!"

Elviira oli seda vestlust juba pea kaks nädalat pidanud. Küll poes kassa juures, küll bussipeatuses, küll apteegis. Mitte keegi ei saanud aru, millest ta räägib.
Lõpuks otsustas Elviira, et aitab küll. Hakkavad teda veel napakaks pidama. Ta kutsus Milvi, Veera, Ilse, Selma ja Pauli laupäevaks enda juurde. Paul oli kutsutud peamiselt seetõttu, et ta oli omal ajal, enne pirukaäri avamist, kolhoosis traktoreid remontinud ja pidavat tehnikast jagama.

Ametlikult oli põhjus grillimine. Mitteametlikult tahtis ta oma uue aparaadiga uhkustada.

"Ma toon salatit," lubas Veera.
"Ma võin kooki teha," ütles Selma.
"Ära tee, eelmine kord oli su koogis kolm munakoort," nähvas Ilse.
"Need olid kaltsium!"
"Need olid munakoored."

Nii nad saabusidki.
Paul tõi kaasa õlut, veini ja paki grillvorste.
Milvi tõi kaasa poti grillribisid ja värsked soolakurgid. Ise marineeritud ja maitsestatud muidugi.
Ilse tõi vanakooli äädikase seasašlõkkiämbri. Ka ise tehtud. 
Selma tõi kaasa rabarberikoogi, ise tehtud, ja arvamused. Viimased olid tal alati kaasas.
"Noh?" küsis Veera, salatiauss käes, väravast sisse astudes. "Kus see masin siis on?"

Elviira nägu läks särama. "Kohe näete." Ta juhatas seltskonna murule. Seal seisis väike mustjas aparaat.
"Selline pisike?" Paul oli pettunud. "Ma arvasin, et vähemalt murutraktori moodi."
"Ära sina nüüd alahinda," solvus Elviira. "See maksis rohkem kui su auto praegu väärt on!"
"Kui ikka korralikku diiselmootorit taga pole, on see üks mänguasi. Näita, mis ta teeb!" Paul oli veidi turris.
Masin pandi tööle. Esialgu läks kõik hästi. Sahistas üsna vaikselt edasi. Niitis. Pööras. Niitis jälle.

"Vaata kui tark."
"Vaata kui tubli."
"Vaata kui sirgelt läheb."
"Vaata kui kallis..."

Siis jõudis niiduk esimese võililleni. Masin jäi seisma. Pööras paremale. Keeras ringi. Tegi suure kaare. Ja sõitis võilillest mööda.
"Aga miks ta seda ei niitnud?" küsis Milvi.
"Näe! Kardab!" parastas Veera telefoni kohale kummardudes, piltide tegemine oli pooleli. "Võilill käib üle jõu!"
"Ära plära, ta lihtsalt säästab tera!" kaitses Elviira robotit, kuigi ta enda süda jättis löögi vahele.
Masin jõudis järgmise võililleni. Jälle sama. Kaarega mööda. Kolmandast samuti. "Näed siis," ütles Ilse. "Kardabki!"
"Keda?"
"Võilille."
"Kuidas masin võilille kardab?"
"Mis sa minult küsid. Sina ta ostsid."

Elviira ei vastanud. Masin jõudis pojengide juurde. Korraks jäi seisma. Siis sööstis. Täpselt nagu oleks midagi näinud.

"Oi!"
"Appi!"
"ELVIIIRA, su lilled!"
Krõks. Raks. Krääks. Pool pojengipõõsast kadus maad ligi olematusse. Masin tungis sügavamale põõsasse. Jäi kinni. Tagumine ratas hakkas vihaselt ringi käima. Mulda lendas. Muru lendas. Pojengitükke lendas. Lõpuks kaevas aparaat endale tagaratastega väikese haua ja suri välja.

Vaikus.

"Ai kurat," ütles Paul lõpuks, uut õllepurki avades.
Elviira istus aiatoolile. "Ta ei ole varem nii teinud."
"Näitab iseloomu," itsitas pisut vindine Ilse.
Pärast mõningast sikutamist saadi aparaat põõsast välja. Paul puhastas rattad. Masin käivitati uuesti. Nüüd läks kõik kenasti. Niitis. Pööras. Niitis. Seltskond kolis grilli juurde. Uued õlled ja veinid avati. Liha, ribid ja vorstid särisesid. Kanad kraapisid aias.

Ja siis kostis Selma hääl. "Kas ta peabki seal olema?"
"Kus?"
"Seal."
Masin sõitis täiskiirusel kastmisveebasseini poole. Keegi ei jõudnud midagi teha. Plärts. Masin kadus vette. Kanadki karjatasid, ühes Elviiraga. Ja jooksid laiali. Üks lendas üle peenra. Teine põrutas vastu kuuriust. Kolmas seisis viis sekundit ühe koha peal ja mõtles elu üle järele, olles ilmselges šokis. Neljas poetas muna tikripõõsasse.
"See kõik nüüd küll normaalne ei ole," ütles Paul masinale tiiki järele hüpates.
Masin õngitseti Pauli ja reha toel tiigist välja. Vesi nirises. Kõik vaatasid. Masin ei liigutanud. Ei teinud häält.  "Pööra see selili!" juhendas Selma Pauli kätega vehkides. "Nagu kilpkonn! Jäta päikese kätte, vesi voolab ajust välja." 

"Venemaa!" Kõik pilgud pöördusid tilkuva Pauli poole.
"Mida?"
"Mis Venemaa?"
"GPS, noh."
"Mis noh?"
"Droonisegajad."
"Ahsoo."

Istuti tagasi lauda. Paul uuris tühja pilguga selili vedelevat masinat, mida seltskond oli vahepeal hakanud kutsuma Sigudikuks. Vein ja õlu tegid oma töö ning nüüd hakkasid kõik Vene ohust aru saama.

"Jah," ütles Milvi. "Telekas ka räägiti."
"Räägiti küll."
"Kindlasti räägiti."
"Kui droone segavad, siis segavad niidukit ka."
"Loogiline."

Mitte keegi ei teadnud täpselt, miks see loogiline oli. Aga tundus olevat.
Kanad olid samuti ikka veel segaduses ja kakerdasid sihitult ringi. "Neid segab ka see Venemaa," otsustas Veera. Asi muutus aina keerulisemaks. Lõpuks lõi Milvil lamp ajus põlema. "Helistame Kerdile. Teate küll, see influentsa-poiss, kes minu majja kolis. Tal on need nutiasjad ja aparaadid kõik selged, toksib seal päeval ja ööl." See tundus piisava põhjusena ja Milvi võttis telefoni. Pani valjuhääldi peale.
"Kert, kuule, Milvi olen. Tead, meil on siin Elviira pool aias üks häda. Elviira ostis imemasina, aga see läks täiesti hulluks, ründas pojenge ja hüppas tiiki. Paul arvab, et Vene segajad. Tule vaata üle, tee taltsaks, sa ju jagad seda tehnikavärki."
Telefonist kostis nooruslik hääl: "Eee... jaa, okei, ma võin vaadata. Mis masin see on?"
"Sigudik on!" hüüdis Veera vahele.
"Ja Kert, kuule!" lisas Milvi kärmesti. "Kuna sa nagunii poest mööda tuled, võta üks õllekohver ka kaasa. See on sel nädalal säästukaardiga sooduspakkumises, meil hakkab siin otsa saama. Süüa on veel küll, kõike head, saad ka kõhu täis."

Varsti jõudis Kert kohale. Õllekohver kaasas. Vaatas Sigudiku üle, küsis Elviiralt mingid paberid. Toksis telefonis. Vajutas Sigudikul paari nuppu. Ja imekombel hakkas masin jälle tööle.
"Mis sa tegid?" küsis Paul.
"Kustutasin vead ära ja panin niidutsoonid paika."
"Kõik või?"
"Peaaegu."
"Kas Venemaa ka kustutasid?"
"Võib ka nii öelda."

Sellega olid kõik rahul ja hingasid kergendatult. 

Ilse aga, muidu pea karsklane, oli selleks ajaks jõudnud piisavalt veini juua, et jorjenite vahele oksendada. Keegi ei teinud teist nägugi, peale Veera, kes sai sellest oma telefoni uue ja eksklusiivse pildi.

Kanadki leidsid lõpuks kuuri üles. Sigudik niitis rahulikult edasi. Isegi võililli. Ja niitis ka järgmistel nädalatel. Ja ülejärgmistel. Basseini ei kippunud. Aed püsis korras. Muttidel jätkus siiski juttu terveks suveks. Kui keegi küsis, miks Sigudik nüüd korralikult töötab, teadis Paul kohe vastust. "Kert blokeeris Venemaa signaalid ära."

Printsidest ja lammastest ja suvest

 

Kolm tööpäeva veel.

Kaks ja pool, kui tähenärija olla.

Jee!

Muide, mul on kodus prints.

W leidis. Võibolla on tegu hoopis tema printsiga, me pole veel münti visanud ja seega ei tea, kellele jääb au korralik mopsuga musi printsile anda. Ettevaatlikud oleme mõlemad, minu vabandus on, et eks ole neid printse elus küll suudeldud kes pärast suudlust konnaks muutuvad.

Kas te teadsite, et kärnkonnad kaevavad urgusid? Talvel- jah, nagu olin kusagilt kuulnud, aga suvel?

Mul on kodus kratt ka. W tuli külla, ma hädaldasin haigena oma käest libiseva heakorra pärast, tema pakkus abi, mina võtsin selle õnnelikult vastu. Kuna tema muuhulgas ka füüsiliselt väga raske töö on asendunud pursuieluga, kus füüsilisel tegevusel ei ole muud eesmärki kui tubli olla ja ilusaks saada, siis minu majapidamises, kus polegi muud  kui tegemata tööde virnad on ta tagasi oma vanas elemendis. Ma tulen töölt koju ja avastan iga päev kuidas jälle on lahmakas muru ära varastatud, seinaääred nõgestest paljaks trimmerdatud  või trepialustesse mingeid uusehitisi kerkinud. Kratt tegi, noh. 

Läheme konna, khm, printsi juurde tagasi.

W trimmerdas ja rohis minu nõia maja meenutava trepi ümbruse puhtaks ning leidis praktiliselt keset käiguteed uru. Urgu piiludes vaatasid sealt vastu kaks punnis silma ja sünge nägu. Ma oleks ka sünge kui hommikul ärgates avastaksin, et maja ümber on stepp.  Võtaks tõsimeeli suunurgad allapoole ja silmamunad pealuust välja.

Meil on täitsa mure - väga võimalik, et konn kolib mujale. Ehitasime talle isegi tarekese, asendamaks kadunud rohelust, aga taaskord iseendaga võrreldes ega minagi väga rõõmustaks kui mets Lasnamäega asendataks. 

Mururoboti olen saanud endale erilise. Kuidas inglise keelest mõjutatud kultuuriruumis poliitiliselt korrektselt öeldaksegi: "special gifted".

Ma tean, ma tean, probleem on omanikus. Masin teeb seda, mida temalt küsitakse, aga kui loll, vabandust: KUI LOLL võib üks masin olla, kui ta mitu hommikut järjest sööstab esimesse põõsasse, mutimullahunnikusse või nõgestesse, et seal väljasuremist mängida ja kartulivagusid disainida? Või siis kobistab ümber oma laadimiskuudi ja ei leia seda veerand tundi üles, haliseb ja rammib ploomipuid? Kord teeb ümber üksiku võilillevarre poolemeetrise tiiru, seelikusabad kaenla alla keritud, sest armas aeg, hirmutav võilill ikkagi ja seejärel proovib sõstrapõõsast maha niita. 

Oeh.

Aga muru on ilus. Niivõrd-kuivõrd. Tulemuse ja vaeva vahekord on suurepärane.

Mida seal tahtagi, ma olen ju nii hoolikas perenaine, et kui raudlammast aeda lahti lasin pidasin lilledele motivatsioonikõne sõnumiga "nüüd olete omapead, kes sügiseks ellu jääb, on võitja!" ja lilled moodustasid ühisrinde. Oli ka langenuid, kompostist oled sa tulnud ja kompostiks pead sa saama, jajah.

Suvi läheb edasi. 

Elagu suvi.

Igatahes.

Kolmekordne omlett

 

Pärast kolmepäevast üldse mitte vabatahtlikku paastu tekib hetk, kus mõistusega inimene saab aru, et nüüd peab sööma.

Valik langes omleti kasuks. Omleti seisukohalt muidugi tema kahjuks, tema söödi ju ära.

Pann sooja, või pannile, munad ja piimatilk segi kloppida, törts jahu sisse, sool, pipar ja lörtsti segu pannile. 

Kerge segamine, siis hakkas pea ringi käima ja läksin sekundiks teise tuppa diivanile. 

Sekund on kummist ja sai läbi siis kui köögist tuli sinist tossu.

Panni peal olev imeliselt kerkinud ja veel imelisemalt põlenud omlett lendas prügikasti, pesin panni puhtaks, panin uue võitörtsu peale ja hakkasin uut segu kokku keerama.

Kui laua äärest näo pliidi poole pöörasin oli või sekundi kaugusel süttimisest. Tossu tuli vägevalt. 

Oeh.

Pann puhtaks, uus või...kus või on? No pole. Kusagil pole.

Olgu, läheb oliiviõli.

Omletisegu pannile.

Teevesi keema.

Soolaküpsised lauale.

Omlett ei läinudki põlema. 

Mälu järgi navigeerisin suitsu täis köögis laua äärde ja esimese asjana sain aru, et küpsised jäävad seekord ära, ei mahu sealt kõrist alla veel midagi mis pole õlitatud või vedel.

Aga süüa on hea. eriti kui harva saab.

Või on siiani kadunud.

Ärge jääge angiini.

A miks sa tööl käid?

 

90%+ inimesi ilmselt põhjusel, et raha teenida ning oma elu, elatustaset, elustiili finantseerida. Olgu see stiil palgast palgani vaevu väljavedamine või enesele suurema elamise, parema auto, uhkemate reiside ja muu "ellujäämisest" kaugema lubamine. 

Teatav osa käib tööl (või teeb tööd) eneseteostuse, "ma ei oska oma eluga muud peale hakata" ja veel mingitel põhjustel. 

Aga mul on (kinnis)idee, et eriti eneseteostajad ja ambitsioonikad võtavad ühel hetkel riski ja lähevad palgatöölt oma teed. Kui kõrbevad, siis tuleb samm tagasi astuda ja jälle kellegi teise reeglite järele mängida. Järgmise korrani. No need inimesed, kellest alljärgnevalt juttu. Muidu, jah, palgatöö ongi keskmine väljund ja see on väga OK. 

Ma tean, et Lõhmusega seonduvad pealkirjad, ilmselt ka artiklite sisu, on paljuski nn click- ja rage bite. 

Mõjusid mulle ka, nii kümne protsendi töötajate väljavahetamine kui "Lõhmus: ambitsioonikas inimene teeb pühapäeval tööd, mitte ei grilli". 

LHV ja Lõhmuse kasuks räägib see, et makstakse. Eesti mõistes head palka. Nö noortele ja vihastele, kel ei ole vastutust perekonna ees, võib see olla isegi hea võimalus end teostada, kogemus saada, karjääri vundament laduda. 

Aga edasi? Mul tekib miskipärast seos tippsportlase karjääriga. Millesse pannakse endast pea kõik. Aga mil on üsna madal vanuseline "parim enne" piir. Osa murrab pärast läbi treenerite, reklaamnägudena või (hehee) poliitikutena, aga mitte kõik. Ja mis siis saab?

Pannes need "vahetame töötajaid, nooruse jõud" ja "töötame 24/7" kokku: 

* Ambitsioonikas inimene peab töötama ka pühapäeval: nihkub piir töö ja elu vahel. Kui elu ei olnud, siis ega teda selliselt ei teki ka. Kaovad nädalavahetused, siis hobid, lõpuks ka perekondlikud ja sõbrasuhted ja taastumisaeg. Alles jääb pidev tegemine, mis ei lõppe kunagi. 
Veel üks tööõhtu, veel üks "kiire asi pühapäeval", veel üks nädal ilma väljalülituseta. On töö. Töö. Töö. Aga elu on tühjem kui kunagi varem
See vist ei tooda pikas plaanis paremat tulemust ka tööandjale. Väsinud inimesed on lõpuks stressis, eksivad rohkem, mõtlevad aeglasemalt ja põlevad läbi kestvalt kõrgenevates ootustes.

* Siis me vahetamegi ta välja. Kas ta sai oma karjäärile vundamendi ja stardi, kas ja kuidas ta edasi läheb, ei ole ometi "hustle culture and grind" ettevõtja mure.  

Ma arvan, et palgatöö, mis on piiratud sissetulekuga, valitaksegi piiratud vastutuse ja piiratud tööaja pärast. 

********

Ma siin ise, aprillist palgatöötuna, ei saa öelda, et nüüd on kõik hästi ja ma olen õnnelik. Ei. Mõni päev samast "hustle & grind" poliitikat ajab pea nutma. Aga enda heaks, sõltumata kellegi teise subjektiivsest heakskiidust, on kohatist ahastust ja kannatust märksa kergem taluda. Ma tean, kust see tuleb, miks, mida ma pean muutma, kuhu liikuma - ma ise olen selle kujundaja ning õppetundide võtja, omades kogu otsustusõigust järgmiseks sammuks. 

Ja ma saan võtta ka oma vabad päevad ja nädalad siis kui vaja, ehk siis kui ma olen nagunii madalseisus ehk mitte eriti produktiivne. 

Viisteist tooli

 

Toole võis olla ka kuustest, tegelikult oligi, sest kui üks katki läks toodi lavale veel üks uus ja terve istumisalus.

Mehi oli kaksteist.

Kui nüüd konservatiivselt ja sugude põhiselt võtta, siis oli mehi kümme ja naisi kolm, aga vihased olid neist kaksteist.

Hea küll, hea küll, näidendi nimi oli "Kaksteist vihast meest".

Läksin sinna puhta lehena, ma teadsin, et tegu on kiidetud lavastusega mida "iga korralik kulturist peab näinud olema", aga, sisu küll aimates, ei teadnud milline on lõpplahendus. Ma ei kujutanud ette kuidas on võimalik vandekohtu arutelu esitada kaasahaaravalt, moel, kus tähelepanu ei haju ja pinge püsib.

No näed sa, sai küll. 

Vaheajal spoilisin endale lausa lõpu ära. Jaa-jaa, ma olen kehv kriminullide lugeja.

Mu meelest oli kole kui tänapäevane see näidend on. Etendusse oli sisse toodud mõned tänapäevastavad sõnamängud ja etenduse alguses oli koht, kus vandekohtunikelt korjati moblad kokku, isegi neid lisasid polnuks vaja. Pinnapealsus, eelarvamused, isiklikud draamad mida tahtmatult suhetesse teiste inimestega kaasa võetakse. Kõik mis mõjutavad inimeste otsuseid isegi siis kui tegu on sõna otseses mõttes teise inimese ellu jätmise või surma saatmise üle otsustamisega.

Kujutasin ette mida ma teeksin kui ise ses olukorras oleks. Kas ma oleksin see "Süüdi, teeme ruttu, mul on tänasele jalgpallimängule piletid" või "Kas me oleme selles päris kindlad? Mitte süüdi!"  (muide, see "mitte süüdi" on kuidagi ebaemakeelne sõnaühend) või oleks ma see inimene, kes muudab oma meelt seepärast, et "Hea küll, mitte süüdi, mul on kõrini sellest vaidlemisest!" või keegi neljas, viies...

Ma ei tea.

Loodan, et ei saagi teada.

Kõik naabrite kadeduse ja ilu nimel

 

Paar viimast päeva olen madistanud elektrilambaga. Sõnakuulmatu, äbarik ja kole elukas. 

Ah, saite aru küll, robotniidukist räägin, lõpuks hakkas muru niitmine kohutavalt ära tüütama. Eks see maa on suur küll ja kui keegi nüüd tõttab näppu viibutama, et niitku ma vähem, siis minge metsa, sest vähema niitmisega olen mina samas metsas umbes kolme aastaga. 

On aed ja maja ümbrus, mis tahab tera saada tihedamini ja on mõned platsid siin-seal, mida pügan kaks korda suve jooksul. viimaste jaoks jääb murutraktor, see on kohandatud niru lepiku raiumiseks. 

Majaümbruse ja marjaaia jätan mehaanilisele kilpkonnale.

Robot on nagu väike laps, talle on piire vaja. 

Esimene katse oli nii ja naa. Piirid said paika, aga need olid nagu purjus madruse veetud. Videomängud pole minu ala, jube keeruline oli masinat puldiga sirgelt juhtida. Lisaks ei osanud ma ette näha mõningaid looduslikke takistusi - mutimullahunnikuid, pudenenud puuoksi, kände ja muud sellist...botaanilist. 

Piir sai siiski paika ja lasin masina lahti - mine ja püga!

Esiteks ei osanud ma oodata, et selle asemel, et hakata süstemaatiliselt edasi-tagasi traalima madistab robot mõnes nurgas nagu koer, kellel ämber pähe on pandud. Sihkat-sahkat, sihkat-sahkat, kannakas ja teisele poole minekut, pidurdus ja samasse kohta tagasi... kuigi suuremad pinnad traalis elukas ikkagi ilusasti sirgelt, võis juhtuda, et rea lõpus pani see tainapea ajama ja pusserdas põõsaaluste kallal, endal platsi peal veel kaks rida pooleli.

Ühesõnaga - isegi mina olen loogilisem ja see juba tähendab midagi.

Teiseks sattus robot pikemate taimede juures segadusse, täitsa lõbus oli vaadata kuidas see ülaste pundi juures ahastusse sattus ja kord ründas, kord taganes, lõpuks alla andes. Tore, lilled jäid nunnult keset muru õitsema.

Kolmandaks üllatas mind kui palju on mul aias liivaseid laike, millesse see masin ilmast ilma kinni jäi. Iga järjekordne golfiväljaku bunker, millesse masin sattus kutsus esile hirmsa hädakisa.  Täpselt nagu kassi kätte jäänud chihuahua, kükitas ja lõugas. seega väga omapead seda jätta ei saa.

Eile otsustasin, et teen kaardi ümber. Sirged servad, mõnes kohas laiem haare, kõik selle nimel, et naabrid kadestaksid.

Kustutasin äpist esimese kaardi ja viisin masina jalutuskäigule, Oi kui uhke m enda üle olin, servad said lausa sirged, kurvid nagu lekaaliga veetud, nurgad puha täisnurgad ja nii edasi ja nii edasi.

Ring sai peale, aega läks palju, mul oli tõesti juba villand, viimane liigutus . robot tuli laadima ajada. 

Ja siis vajutasin ma mingit vale nuppu ning kogu mu poolteise tunni töö ja vaev kadus ekraanilt nagu oleks lehm keelega tõmmanud.

Ärge küsige, miks naised vannuvad.

Ma tean päris palju huvitavaid sõnu, muide.

Muru kasvab nagu bambus, et mitte korrata naadiga ülaste-efekti pean traktoriga alguses nüüd robotit aitama. pagan küll, eksole.

Eelmisel aastal  ajasin lapselapse traktori selga, et neid kaks-korda-suve-jooksul platse niita . Samal päeval oli maja ümbert viljapõllud lagedaks võetud, aga tema nägi seda alles siis kui ta hommikul toast välja astus.

Vaatas paremale, vaatas vasakule, vaatas mulle otsa, ohkas ja ütles: "Minu arust oled sa muru niitmisega liiga hoogu sattunud." 

Minusse!

Üht muinaslugu muusikas...

 

Lugu andekast vaeslapsest, pooleverelisest printsist ja incelist. Mõni võõrasemalaadne toode ja tõusik ka sekka.

Ooperifantoom.

Noh, et alguses võtab  võõrasemaliku ja pirtsaka ooperiprimadonna koha sisse vaeslaps, kes lõõritab kõigi üllatuseks nagu lõoke. Tema lauluoskuse taga on moondunud välimusega piinatud geeniusest õpetaja,  too osutub ootamatult täiesti tänapäevaseks inceliks ("Tule mulle, Manni! Ah ei tule? Lits sihuke, ole sa neetud!"), sest orvukese lapsepõlvepeika on tüdrukule südamelähedasem. 

Peikakandidaatide vaheline pinge kasvab, neiu päästab pikema staažiga kuti inceli käest tollele prantsuse suudlust annetades ära, noorpaar sõuab vasakule. Õnnelik lõpp.

Teate, millest ma pool esimest vaatust Ooperifantoomi lugu vaadates tegelikult mõtlesin?

Edgar Degas baleriinide peale.

Kõik need tüdrukud kelle printsi ju ei tulnudki.

Ah, et kuidas etendus oli? Imeline. Suurejooneline. Meeldejääv. Rusuv. Särav. 

Kes saab - minge!

2007. aastal mängis Kaire Vilgats kurja primadonnana kõik muud esinejad tapeediks (ja ta ei olnud selles ise süüdigi), seekord jagus rambivalgust kõigile.

Mis vanuses sa täiskasvanuks said

 
by W 

Nähtud, et paljud on olnud noored ja ilusad, lähme nüüd postituse pealkirja juurde. 

Ma küsisin selle küsimuse eile Maakalt.

Nägin vastavat teemat Redditis, aga ei leia enam üles. Võib-olla oli küsimus "mis vanuses sa hakkasid end täiskasvanuna tundma". 

Vastuste osas domineeris, et ei olegi suureks saanud (nagu Londiste), ja et siis kui vanemad surnud e enam kellegi laps ei ole. Natuke vähem ka ise laste saamine. 

Maaka vastus oli huvitav, segu juba enne teismeiga ja eikunagist. 

Kuna ta küsis minult sama, siis minu vastus oli segu eikunagist ja ajast, mil ma hakkasin täiskasvanuid e endast vanemaid inimesi "kasvatama".
See on põhiliselt tööalane - jube veider kui järsku endast aastakümneid vanemad inimesed on ... teate, vahemõte - alluv on üks jube paha stagneerunud väljend, ärge kasutage seda .. e mitte alluva rollis, vaid järsku oled sa vastutav endast palju vanemate ja haritumate inimeste suunamise ja töötulemuste eest. 

Aga kohati ka lihtsalt elus ja kes teaks paremini kui Maakas, kuidas ma täiskasvanute korralekutsumise ja kantseldamisega tegelen. Mitte et see väga vilja kannaks, a vähemasti ei lähe asjad täiesti käest, khm. 

Ehk siis hetkest, kui ma tahtsin ja julgesin täiskasvanud inimestele väljendada oma mõttekäike ja suundasid ning täiskasvanud olid valmis neid kuulama ning arvesse võtma. Vanuses 20 + natuke. 

Täiskasvanuks ei saa siiski mitte kunagi, sest see tundub nii kuiv ja igav ja läbimõeldud ja planeeritud ja ... no nigu mingi krdi agraarajastu, kus sa lihtsalt maha surid kui täiskasvanuna oma karja- ja põllumajandust, talvist ellujäämiseks vajalikku temperatuuri hoidmist jms läbi ei mõelnud ega järginud.

Üks elu on natuke liiga lühike täiskasvanu rolli omandamiseks ja selle perfektseks väljamängimiseks.  

Tõuparandus

 

1. Mul oli peavalu.
2. ma käisin selle vähendamiseks pooletunnisel kiirkõnnil.
3. Mul on endiselt peavalu.
   
   
   Õnneks pole asi nii hull, et päris kummuli võtaks, seega ma lihtsalt loobun kohustustest ja kirjutan ehedat loba.

Kirjutaks näiteks tätoveeritud lehmadest, kes sigivad nagu küülikud. 

See ei ole minu väljend, see on ühe ämmaemanda väljend. Mul oli kunagi naabrinaine, Kaagvere koolis käinud ja olmega kimpus, kuid kas ta ikka oli seda  epiteeti väärt? 

Mis teha, sel ajal oli tätoveeringutel miinusväärtus, kuid inimene on ju inimene.

Mu enda esimene laps sündis sama ämmaka vahetuse ajal. Löök vastu kätt ja "Sa rikkusid mu jaanipäeva ära!" oli kommentaar. Jaa, oleks pidanud ikka ...ma ei tea.. tagasi imema selle lapse vist, kuidas ma ometi võisin?

Nii, et ikkagi ütleja teema.

Tänapäevalgi on ämmaemanda haridusega inimesi (pean ühte kindlat inimest silmas) kes peavad õigeks arvustada võõraste naiste kehasid. Hea küll, teeme reegli, et tätokad näitavad inimese madalust. Aa, augustamised samuti. Ja kui juba teemaks tuli, siis paksudel ei tohiks üldse sõnaõigust olla. Oot, suitsetajad tuleb niikuinii übermenchenite seast välja visata. Nendest, kelle huuled alkoholis ligunenud on samuti. Seejärel oleks hädavajalik registreerida seksuaalpartnerite arv, kui see on üle ühe... ok, leskedel üle kahe, aga see on tingimisi, siis hernestele põlvili!

Uh, milline imeline ühiskond.

Samas arvata ei keela keegi midagi, minagi avaldan lihtsalt arvamust.

See, mis mulle ei meeldi on kõrvus kõlama jääv "Sieg..."

Peremured

  

Kui ma hommikuti (tsenseeritud) autoga (tsenseeritud) viin, klatšime me elavalt ümbruskonnas etleva fauna pereelu. 

Kaks luike, selge, et perekond. Arutavad niikuinii, kuhu soetada kinnisvara, kui palju lapsi planeerida (proua: "alla nelja ei tule kõne allagi!", härra: "Ma ei tea...kaks, aga anname neile hea hariduse!") ja muud sellist põnevat. Kuna laste osas ei ole midagi veel paigas konutavad nad rapsipõllus juba nädalapäevad. Nüüd on nendega liitunud kolmas luik. Ämm, kes muu. "No ma ei saa aru, kui neli last, siis kes pere toidulaua katab? Minu pojuke niikuinii, sina lähed lihtsalt paksuks ja lösutad munadel!"

Kõrvalpõllul on kaks sookurge koha sisse võtnud. Nende peres on asjad hoopis paigast ära, enamasti on üks kurgedest ühes põlluservas ja teine teises, kord nägin kurge koguni luikede külje all. (Luige ämm:"nägid? Nägid? Passi hoolega peale, ei tea, kas need lapsed üldse sinu nägugi tulevad niimoodi!")

Täna hommikul tekkis tunne, et ei tea, kui palju sellest fantaasia on ja palju päriselt. Teeservas nägin prahti, midagi, mis loodusesse ei passinud. Minu kodutee, seega jätsin auto seisma ja läksin korjasin sobimatu pahna üles 

Liitrine kümnepromillise õlle purk, Taanis toodetud. Luiged talvituvad Taanis. Oi, nende peres on rohkem probleeme, ma vaatan....

Noored ja ilusad

 

Kõigepealt: W, ma panen sind selle eelmise postituse eest koriandrit sööma! 

Esialgne reaktsioon oli valju ja selge "EIIIIII!", järgmine nina alla pobisetud "miks mitte?" ja nüüd olen punktis "pohlad!"

Fotode sorteerimine on kole ja kummaline. Paksust papist suveniirfotod hirmunud nägudega lastest, kangestunud punnsilmsetest noorikutest ja viksiga vormitud vuntsidega esiisadest,  vanaemade vanade peikade pildid, portreefotod sugulastest kes on kas härivalt sinu nägu või siis kelle näos näed iseenda unikaalseks peetud detaile.

Oeh. 

Ma olen ajastust, kus vanemad kleepisid albumitesse sakiliseks lõigatud servadega matuse-, pulmade- ja peolauafotosid, segiläbi ja massiliselt. Kõiki kolme sündmust näis suguvõsas olevat olnud katkematus jadas. Ma mäletan häirivalt palju nende sündmustega seotud lugusid, ometi olin liiga noor lugude otseseks tunnistajaks olemiseks. Ja need on eepilised lugulaulud!

Teema juurde tagasi. Pilt on tehtud umbes 23740 päeva tagasi. Kõik oli veel hästi. Vanavanaema, vanaema, ema, tütar. 

Kui kellelgi on raskusi mõistatamisel, siis mina olen see pägalik, kes keeldub kaamerasse vaatamast. Ma tegin seda ka edaspidi, alati mingi "ma vaatan graatsiliselt kaugusse"-poos ja "ma pole tegelikult siin!"- olek.

Uh, ma ei taha tagasi.

A muidu lapsena olin ma päris nunnu. Onju?

Teised nunnud:

Lendav Konn

Helle

Bianka

TT

VVN

Helve

Wild

Tegelinski

Tafkav

Kes veel ununes, tehke piiks. Kes lukus, see lukus.

Viska edasi: noored ja ilusad

Palgatööta on rohkem aega. Nii koristada, olmet korraldada kui mõelda. Vanad fotodki sai läbi käidud. 

 Ettepanek: teeme nii, et vahelduseks AI-sõdadele, töötusele või tööst läbipõlemisele, igapäeva olude peale ärritumise, murede kajatamise jms läheme ajas tagasi. Sinna kus rohi oli rohelisem ja taevas sinisem ja kõik tundus veel võimalik.

Pane oma blogisse oma lapsepõlve pildid ja sama pealkirjaga "Viska edasi: noored ja ilusad". Kui soovid, maini ka mõni nimi, kes kohe kindlasti peaks seda tegema. Vana hea fotojaht mitmeski mõttes nostalgia vormis. 
Lingi ka siia kommentaaridesse. 

Intervjuu

"Lugesite, see klaverimängija kes omale Türgis uued tissid pani abiellus kallurijuhiga?"

"Ära plära!!

"Ei, ausõna pani Türgis!"

"Ega me tissidest, kallurijuhiga ta kohe kindlasti ei abiellu!"

"Oli küll, ise lugesin!" Veera hakkas juba päris pahaseks saama, "näe, siin kirjutatakse, et abiellus!"

Mutid koogutasid Veera telefoni kohale, Hilja pea kolksas lausa Silja oma, Milvi piilus vähe kaugemalt.

"Mis sa ajad, mitte kallurijuhiga, vaid Kallaste juhiga, linnapeale läks mehele, noh!"

Kollektiivne kergendus lainetas üle majaesisel pingil istuva seltskonna. Maailm oli ikka kenasti paigas.

Veera ja Selma koogutasid telefoni kohal edasi. Veeral oli natuke piinlik oma pilku tõsta ja Selma ei raatsinud uudiste eest maksta, Veera telefonis oli rohkem lugeda.

"Milvi, kuule, kas sinu vennanaise pojatütar on Chätrynella Kuusk?"

Milvi olekust paistis ebamugavust.

"Miks te küsite?"

"Ah on või? Kroonilises on tema pilt ja kirjutatakse...oot...kirjutatakse, et musitas mingi kuulsusega...lauljaga...Tarmo või Kermo või minigu sellisega. Vahi kus on tiss tüdrukul!"

"Ärge nüüd hakake teie siin, ma pole seda last peale titeaja enam näinudki," Milvi oli üpris kidakeelne. "Nii kauge sugulane, no ja kui ongi, mis see minusse puutub!"

"Ah ikka on, jah?" Milvi tegi näo, et ei kuulnud midagi ja jutt ujus varsti klaverimängija tisside juurde tagasi. Ikkagi tõelised uudised, mitte mingi pudi-padi.

Ilmad olid ilusad, maja ees sai iga päev paar tundi istuda ja maailma asju arutada. 

Sai esmaspäeval, kui Türgi ilukirurgia ohvri elu kallal lõugutati, sai teisipäeval, mil jutt läks tasuta bussisõidule, mis pensionäridelt ära võtta ähvardatakse ja peaaegu oleks saanud kolmapäevalgi, kui mitte...

...kolmapäeval keeras maja ette mikrobuss. 

Valge, üpris räpane ja kriuksuv, aga muttidel ei olnud väga aegagi bussi vaadata. Uks lükati lahti,"kriiiuuuukkksss", rooli tagant kargas välja naksakas tüdruk, kaubikust tõstis tõmmut verd meesterahvas välja kaamera, mille objektiiv ulatus peaaegu trepikotta ja prožektori, mis põlema minnes lõi muttidel silmad pimedaks. 

"Nonii, kohe tuleb politsei ja meie majast leitakse narkolabor!" jõudis Selma loota

"Mustlased!" käis Milvi peast läbi

"Küüditavad," ehmatas Veera

Ainult Ilse taipas märja näpuga kulmud üle tõmmata ja huuled hammastega punaseks näksida. Ta oli kunagi külateatris ühes tükis postiljoni mänginud, talle oli prožektor tuttav.

"Tere, me oleme Kroonilisest, otsime Milvi- nimelist prouat,  tahaks temaga intervjuu teha!" 

Noorik vuristas rääkida nagu kodarate vahele pistetud pangakaart.

"Aa, teie olete Milvi?" pöördus ta Veera poole, kui see end elavalt upitas.

Nüüd teadis Veera hästi, mis tulemas oli, küüditamise-ehmatus kadus vihinal tuulde.

"Eiei, mina teid kutsusin, Milvi on tema, see ilma ülemise nööbita kitlis oleva proua kõrval istub, tema ongi Milvi!"

Milvi hangus pingile kui vahakuju.

"Oi kui tore! Sebastian, kaamera Milvi peale, minule rohkem valgust, nii, alustame...teie lähedane sugulane on Chätrynella Kuusk, jah? Ta on nii salapärane tütarlaps, me tahaks seda saladusloori natuke kergitada, kes ikka kui lihane sugulane teab kõige paremini, milline inimene on tõusev kuulsus Chätrynella?"

"Mina või...sugulane ja...kergitada..."

Milvi oli kui halvatud.

"Jaa, tema vennanaise pojatütar see Chätrynella on, kui ta ta vennanaise poeg selle tite sai käis Milvi neil katsikul, viis veel viis pakki..." Veera oli ühtäkki oma sõiduvees

"On nii või, proua Milvi, selline lähedane sugulane ja lausa titepõlvest tuttav teile?"

"Ah..jah..."

Veera ei olnud veel lõpetanud.

"...viis pakki mähkmeid neile, mida sa ikka viia oskad, issand jumal küll, te ikka teate mis mähkmed maksid? Ega need praegu odavamad ole, aga siis..."

"Viis pakki mähkmeid viisite ? Oi, see oli suuremeelne. Kuidas see laps siis..."

Veera ei olnud ikka veel lõpetanud.

"...siis käis Milvi veel tööl, ta sai koguni viis pakki mähkmeid osta ja ega ta ju ise ei teadnud mähkmetest midagi, ikka minu käest tuli küsima, et milliseid peaks .."

"Te käisite siis tööl? Mis amet see oli, mis lubas viis pakki mähkmeid katsikukingiks viia?"

"Ah...kojamees olin, piimatsehhis, kojamees, jah..."

VEERA EI OLNUD VEEL LÕPETANUD.

"..tal omal ju ainult üks laps , mul on neid seitse üles kasvatatud ja eks ta siis minu käest küsis milliseid mähkmeid osta. No mul see noorem, Oleg, oli pisike sihuke, aga keskmine, Irmeli, oli jälle priskem laps, aga ega meie ajal siis mähkmeid poest toodud, ei osanud mina seda numbrit talle öelda ja ütlesin, et ostku pisemaid, ikkagi tütarlaps, need võiksid pisemad olla ja siis ta ostiski viis pakki..."

"Ja kuidas pisukese pere kingi vastu ka võttis?"

Milvi tundus, et temalt oodatakse ikkagi midagi enamat kui "ah?" või "jajah.." Ta pingutas. Lausa punnitas.

"Ei noh...mis nad ...see Chätrynella oli igavesti priske tagumikuga titt, need mähkmed olid talle  kohe liiga väikesed, müüsid maha vist või ma ei teagi, ma rohkem neid näinud ju pole..."

"..viis pakki ostis, teate ju keeruline tal oli bussi peale nendega saada, ma aitasin ta bussijaama, küll ma juba tean kuidas raskeid pakke kanda, mul ikkagi seitse last üles ..."

Bussi tuled kadusid Hagudi poole, paistis et seal kriuksus rohkem kui ainult uks. Kriuks, kriiikssss, kriuks...

"Kustkohast need nüüd...?"

"Mina helistasin, et sinu sugulane ikkagi uudistes, ära sa märgi, tulidki..." Veera hääles oli pettumust. Pool lugu jäi rääkimata.

Ilse tundis kuidas kulmude alla nahk ära kuivas ja kiskuma hakkas. 

Selma ohkas ja arvas, et küll see narkolabor mõni järgmine kord leitakse.

Seda, kuidas influentseri-Kert nende kohal akna sulges ei pannud keegi tähele. 

Kerdil oli kõvasti mõtlemist.

"Mis ma pealkirjaks panen?"

"Kõigile tuntud Chätrynella sugulane elab vaesuses".. ei ela ju, muhe mutt on tegelikult... paneks siis "Chätrynellale toodi kingituseks...", ah, ma tean!

"Otse pealtnägijalt: Chätrynellal oli varajases nooruses ebanormaalselt suur tagumik"

Nii, uus video postitatud.

1992...

 

by W

Kui Kungla rahvas 'meerikas läks teatritükki looma...

 

"Okahoma", teate küll.

MTÜ Kungla muusikalitrupp.

Minu esimene amatööride-muusikal. 

Viimati vaatasin ma seda lavaka kolmeteistkümnenda lennu diplomilavastusena, mitte küll Ugalas vaid telekast. Dajan Ahmet oli käruga maadlev Ali Hakim ja Allan Noormets Esimene Armastaja.

Seekord oleksin ma meelsasti kava ostnud, aga seda ei olnud ja nii ma siis ei teagi,  kes olid seekordses lavastuses näiteks Laury ja tema tädi rollides - väga toredad esitused, mitte, et teised kuidagi nigelamad oleksid olnud. 

Üllatavalt palju noori laulvaid mehi trupis, mis meega neid küll kohale saadi? Sellest, et üks poiss oli kindlasti tüdruk ja šerif oli samuti täiesti naine mis naine ei olnud mingit muret, nii lihtsalt seekord pidigi olema. 

Ja kõik oskasid laulda. 

Ja püss paukus ning nuga välkus ja tantsulkal läks kakluseks nagu pidi.

Teate, asjaarmastajaid PEAB vaatamas käima, see on hingele hea.

***

Keset etendust tuli pähe imelik võrdlus. Tegu oli tantsustseeniga, üle tosina inimesi kepsutas ühes rütmis laval või nii vähemalt pidi see olema. Nagu ikka ei ole "pidi" ja "toimus" sünonüümid ning  mõni tantsiv jalapaar jäi paar takti maha või kimas pool nooti ette. Täiesti normaalne olukord, lava oli väike kui pöidlaots ja tantsupoognad laiad kui noore mehe vikatikaar.

Mõte tuli nagu hulkuv koer laulatusele, sama sobimatu: kui muutuvates oludes pole võimalik viitteist  tantsijat alati võimalikult sünkroonis liikuma saada, siis kuidas kujutavad vandenõuteoreetikud ette maa lapikuse varjamist sadade tuhandete "teadjate" poolt?

No on ju sellesse hetke mitte passiv mõte? 

Kunst on süüdi!

Õige supp murrab lusika

 

... no vähemasti selle ühekordse, olgu see plastist või bambusest või puitkiust.

Ekspressis on artikkel „Pläust!“ Suurest õhtusöögi-uuringust selgus eestlaste lemmiktoit. Üllitis on kuidagi AI & tech heavy, ebamugav lugeda nii telefonist kui laptopist. Ärge nii tehke, ükskõik kui moodne see ka pole, ma ei viitsi kõiki neid “illustratsioone” jälgida ja tahaks kiiremini edasi minna.

Teise vastaja jaoks on aga lemmiktoit, mis „teeb kõhu täis ja pakub ka mingisugustki maitseelamust“. Ja „Ei ole kindlat lemmikut, aga suppi armastan küll,“ vastab üks naine.

Nojah, ma olen ka kõigesööja ja pläustid-mudrud-supid on täpselt minu teema, sest enamasti teen ma kodus süüa sellest, mis ripakil ja saadaval, mitte konkreetse idee ja retseptiga. Viimased töötavad korraks kui on kinnisimõte, aga neist jääb enamasti igasuguseid ja -segaseid asju üle ja nii see mudrumajanudus käib.

Aga mul on supile tingimus, et lusikas ei vaju hetkega ära nagu juba hommikul väsinud poetransa peale palgapäeva.

Lõuna- või õhtusöögikaussi vahtides ma isegi ei ürita teeselda, et mingid vedelikus triivivad ollused, mis ükstesest distantsi hoiavad, on söök. Isegi kui seal paar tillioksa või törts hapukoort peal ujub.
Väga lihtne test on selline, et kui kausi sisu vähegi peeglit meenutab ehk ennast õige valguse ja nurga all supikausist ähmaselt näed, siis see ei ole okei.

Lapsepõlves oli mul komme supikaussi suur osa saiapätsist rebida. Tegin omale saiaputru (kahjuks õppisin vaid vee hetkega toiduks moondamist, veini osas nii kiiret lahendust pole siiani leidnud...).

Tänapäeval mul kodus enamasti saia ei leidu. Aga kapis on teine salarelv, kartulihelbed. Või kunstkartulipuder (Felix). Ja ma teen pea igast supist püreesupi. Vahel segan helbed enne tassis piimaga. Ja see sametine ja toitev ollus meeldib mulle rohkem.

Ainsana “ei solgi” ma korralikku niigi paksu seljankat (kuhu ma panen kartuleid), kalasuppi, hapuoblikasuppi (mõlematesse võib lihtsalt rohkem hakitud muna ja värsket rohelist panna) ning aasiapärastele suppidele keedan pigem riisi kõrvale ja ... noh, siis kallan ikkagi supi sinna otsa.

Täiesti omaette žanr on pakikukesupp. See on siis kui süüa ei taha, aga on vaja midagi sooja ja soolast. See, mõned korrad aastas, käib küll nende kolme nuudli ja hulga maitsetugevdajatega. Eriti kui hunnik värsket maitserohelist peale panna ja kruusist tarbida.

Kui ma tahan vedelikku, siis ma joon vett, teed, kohvi, puljongit, mahla, piima, keefiri või suhkruvaba Pepsit.

Ise ka ei tea, miks mul see supiteema praegu hinge läks, ma teen täna hoopis kartulivormi. Sunniviisiliselt. Mul on peagi aeguvad Nopri gouda juustud, mille ma veel tööl käies “altkäemaksuna” sain. OK, OK, reklaamikingitus. Paraku ei ole gouda mu esimene eelistus, nii et täieliku ketserina riivin selle kalli kodumaise kraami kardulavormi peale.

Korralik eestlane sööb isegi Kreeka päikeseloojangus kartuleid, onju...

Aga küsimusele, mis on mu lemmiktoit, ei oska ma vastata.
Ma tean ainult seda, et kui elus on jamam periood, kõrgem stressitase, siis ma lähen tagasi nö turvalisse ja stabiliseerivasse nõuka- e lapsepõlvekööki, kus searasvas praetud kartul või ahjus tehtud kruubipuder keefiriga võib olla maailma parim.
Ja kui mul on kõik hästi, siis ma olen uutele kogemustele ja maitsetele avatud, leides vahel lemmikuid, mis toidulaual korduma jäävad. 

Kahtlane vaikus

 

Vähe blogipostitusi e lugemismaterjali. Võiks arvata, et

a) inimestel on elu, nii et neil ei ole aega kirjutada ja võib-olla nad ei tahagi oma elust palju avalikult kirjutada

b) inimestel ei ole elu, seega ei ole ka millest kirjutada

c) blogimine on nagunii väljasurnud nagu telefoniraamatute, paberkaartide ja -teatmeteoste kasutamine e inimesed on eee... maitea, muudesse nö efektiivsematesse kanalitesse kolinud

Kangelased

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi.

 "Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi. 

"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"

"Mida? Misasja nad lõhuvad? Kus?"

"Pirukaputka, Pauli pirukaputka kallal on! Eks see valitsus seal taga on, kõik kes vähegi oma äri teevad pannakse varsi kinni või lastakse lahti, no kujuta ette! Tule nüüd ruttu, seda ei saa lubada!"

Oli selle va patriotismiga muttidel kuidas oli, aga Pauli pirukate kallale ei tohtinud keegi minna. Enne kui Veera onma kirgliku tiraadiga ühele poole sai olid Milvil kingad jalas ja kampsun kitli peale veetud. Missioon kutsus!

Pauli putka juurde oli rahvast rohkem kogunenud. Viienda maja kolm joodikut, kaksikute käruga naine eramajade vahelt, kümmekond äsja bussilt maha tulnud koolilast. 

Ja Ilse.

Ja pisike traktorikökats koos pisikese kiilaka mehikesega, kes parasjagu putka tagaseina kopaga maha kiskus.

"Kas sa saad siit minema, sina pole seda kioskit siia püsti pannud, sina seda maha ei tõmba!" 

Veera hääl oli kui pasun, mis Jeeriku müürid kunagi kummuli lõi, üle traktori plärina kostis, mees arvas, et keegi sai haiget ja jättis kohkunult töö pooleli.

Milvi, Ilse ja Veera kasutasid juhust ja kargasid kopa ette, üksteisel kätest kinni hoides kui balti ketis.

"No tulge nüüd teie ka!" utsitas Ilse ülejäänud rahvast, "löövad putka laiali ja kustkohast me pirukaid edaspidi saame? No tulge nüüd, võtame kõvasti käest kinni, las tuleb meid kopaga tapma kui tahab oma kuritööd edasi teha!"

Pirukate pärast keegi lausa surema küll valmis ei olnud, aga kiilakas näis üsna ohutu ja möllu pidi saama, noored olid esimesed, kes ligi astusid. 

Joodikud ei saanud täpselt aru, mida neist soovitakse, aga kui juba kõik sedasi tegid, siis ega nemadki kõrvale ei tahtnud jääda.

Titemamma kõhkles kõige kauem. Ega ta seepärast kodunt välja tulnud, rohkem nagu poodi piima järele oli minek, aga... üksi kodus oli niikuinii igav, ajaviide seegi...

Putka oli suur, päris ringi nad sellel oma ketiga peale ei teinud, kuid kangelasi ei peagi palju olema. 

Kopamees ei osanud m idagi teha. Sügas oma kuplit ja ohkis õnnetult, ronis kabiinist välja ja üritas prouasid, sest nemad olid kohe kindlasti selle ürituse eestvedajad alguses lahkesti veenda eest ära astuma. See ei mõjunud.

"Sina ei tule meie alevi sümbolit lõhkuma!" sähvas Ilse.

"Me ei lase sul süvariigi timukatööd lõpule viia!" pasundas Veera

"Me oleme valmis Pauli pirukate eest surema!" oli Milvi veel eriti kirglik, kuigi,  mis seal salata, suremise-koha pealt ei olnud neist keegi väga kindel.

Aga see kõlas lihtsalt hästi.

Kopamees muutus aina pahuramaks. Vaidle ja vaidle, nagu vastu seina kõik. 

"Kuigi tegelikult peaks ju kopp olema vastu seina, hihi.."

Kui see mõtteräbal läbi traktoristi pea lipsas oli tal lausa piinlik. Ikkagi nii tõsine asi ja tema siin muheleb oma peas. Kuhu see kõlbab.

Ehk hakkab rahvas pelgama kui ta kopale hääled sisse paneb? Tasub proovida, joodikute punt paremal pool servas ilmutas niikuinii väikeseid äravajumise märke ja titeema üks kaksikutest näis kohe-kohe lõugama hakkavat.

Kopamees pani masina jaurama. 

Prouad ajasid rinnad kummi ja liikusid ettepoole.

Kopamees tõstis masina hambulised lõuad ülespoole.

Uskumatu, aga rinnad kerkisid veel enam.

Kop võttis suuna seina pole.

Kopp tabas Ilse kitli ülemist nööpi. 

Kuidas see rind nüüd nii kõrgele sai oli arusamatu kõigile osapooltele, kuid seal ta oli. 

Kopp ja nööp. Nööp kukus aegluubis asfaldile, veeres paar ringi ja kukkus kummuli.

Kopamees läks näost valgeks kui kriit, ainult pealagi punetas maasikana, traktor sai tagurpidikäigu sisse ja hetke pärast oli traktorist vaid pisike sinine tossupilv kohapeal järgi.

Noored lõid omavahel patsu, joodikud uurisid noortelt mis kell on  ("Kümne pärast kümme? Mehed, kohe saab!"), titeema kärutas lastega minema, need lõugasid juba mõelemad pea Veerale vääriliste vastastena ja prouad seisid kolmekesi, korraga õnnelikud ja kohkunud.

Kui hingeldamine vaibus mindi Milvi poole kohvi ja küpsise kõrvale sündmusi arutama.

"Nägite, kuidas ta..."

"Ja siis ma ütlesin!"

"Ma arvasin kohe, et...!!!"

Milline hea päev.

***

Õhtul tuli Paul viimaselt bussilt maha ja ei uskunud oma silmi.

Pirukaputka tagaseinast oli paar rida voodrilauda maha kistud, voodriks pandud klaasvilla tuustid veeresid tuule käes nagu stepirohi mööda parklat ringi, isegi tagumise ukse klaas oli putkas katki.

Värisevilkäsi otsis mees taskust telefoni.

"Konrad, sina või? Mida sa siin teinud oled? Ma ju ütlesin, et..."

"Lammuta ise oma kuradi kiosk laiali, ma proovisin, ausõna, ma tõesti proovisin, aga see küla on hulle täis, natuke veel ja ma oleksin inimese ära tapnud! Kari napakaid seisis ees ja ei lasknud hoonet maha kiskuda, täitsa segased!"

Kopamehe hääl telefonis lausa värises.

"Ära jama, mees, ülehomme tuuakse uus konteinerköök kohale, kuhu ma panen selle nüüd, vana risu ikka veel jalus?"

"Ei tea, ei huvita, pole minu asi, pane oma napakad mutid lammutama, mina seda tööd ei tee," laksti pani Konrad kõne kinni.

Pauli taipas, et ta elu läks keerulisemaks kui ta iial oleks osanud oodata.

***

Wildi loo algus oli meil omavahelises jutuajamises üleval, praeguse jutu algus sai blogiväliselt kirja, tegin selle õige lõpuni.

 

Momo ja moslem

"Härra Ibrahim", kui korrektne olla. 

 "Oskar ja Roosamamma", sama autor. Surm kui külaline, mitte vaenlane. 

 "Elu alles ees," teine autor, sama sädelus. Olud ei vormi meid, tunded vormivad. 

 "Macbeth" Pöörlevad dervišid. Šoti näidendis sünged surmakuulutajad, seekord aken ehedasse õnne. 

 Väga soe näidend, mõjus nagu oleks keegi mu hinge õlgu masseerinud, hing polnud enam turris nagu varese tiivanukid ja inimesed ümberringi olid kõik ilusad ja head. 

 *** 

 Sisu? Khm. Üheteistkümne aastane ema poolt maha jäetud ja emotsionaalselt jäise isa kasvatada jäänud sõpradeta juudi poiss, kes käib inimlikku lähedust ostmas prostituutidelt ja raha hangib moslemist vürtspoodniku tagant kaupa varastades sõbruneb pikkamööda poepidajaga kes õpetab teda paremini varastama ja inimestega naeratuste abil manipuleerima ja.... Ma parem ei jätka. See väike spoiler on lihtsalt märkimaks, et sisu ei loe. Loeb emotsioon, mida see endast maha jätab. 

 *** 

 Kui juhus pakub või plaanidega sobib - minge vaatama. 

 Kui plaanidega ei sobi - tehke plaanid ringi ja minge ikka vaatama.

S-302

 

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi. 

"Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi.
"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"
"Mida? Mis asja nad lõhuvad? Kes?"
"Kuuri! Seal, kus meil kõigil need aialapid olid. Vald ütles, et risustab vaadet ja on ohtlik, aga asjad on ju sees!" 

Milvi tõmbas esikunagist jope, unustades jalatsid, ja tormas Veerale järele, sussides. Tee peal liitus nendega Selma, kes oli uudisest haisu nina saanud ja lonkas nüüd kiirustades, käsi puusal. "Mul on seal vanaisa vikat ja äkki on need tsingitud piimaämbrid ka!" soigus Selma hingeldades. "Riik tahab kõik käest ära võtta, isegi vanaraua!"
Kui naised aiamaade serva jõudsid, oli seal juba terve delegatsioon. Elviiragi, kel oli terve elu oma maja ja aed olnud, oli kohal. Evald seisis oma kõverate jalgadega peniga pisut eemal ja uuris olukorda, ise pead vangutades. Kostja tegi pisut kaugemal suitsu. Ilse, kes oli just haiglast välja saanud, seisis üsna kuuri ukse kõrval. Kaks tunkedes meest sättisid kuuri ümber kollast linti ja mingi suur masin lähenes.
Milvi kõige ees tormasid naised lääpas kuuri poole ja tõmbasid ühel hingel rippuva ukse poolviltu pärani. Keset pea tühja ruumi, poolenisti vana kalavõrgu ja pehastunud laudade all, kükitas üks kummaline metallist moodustis. See ei olnud kindlasti vikat. Ega ilmselt ka tsinkämber, sest nii suuri ämbreid lihtsalt ei tehta. Ei ole kunagi tehtud. 

"Püha vägi," sosistas Milvi ja ta silmad läksid suureks nagu tõllarattad. "See on see, see, see... Ma teadsin, et nad midagi sellist siia metsatukka peitsid, siia pidi kunagi tehtama salajane katsejaam!"
"Mis see "see" on?" uuris Selma umbusklikult, hoides igaks juhuks kuuri sisenemast, sest mine tea, mis kaela kukkuda võib.
"See on nõukogudeaegne ajamasin. Vaata neid nuppe ja seda hooba!"
"Ajamasin?" Selma turtsatas nii kõvasti, et laest pudenes midagi. "Pesumasin on ju! Tööstluslik, kindlasti omal ajal haiglast varastatud. Vaata trumlit, sinna mahub kõik sisse, koos tekiga!". 

Milvi ei andnud alla. "See on see, millega nad tahtsid Stalini tagasi tuua ja defitsiiti ennetada!"

"Pesumasinal ei ole selliseid kange, Selma!" suskas Veera vahele. "Vaata seda suurt hooba siin külje peal. Ja kõiki neid numbreid." Seejärel pöördus Veera Milvi poole. "Ajamasin võ? Et kui ma nüüd seda kangi tõmbaks, kas me siis oleksime jälle 1974. aasta jaanipäeval? Seal, kus orkester mängis ja mul oli see täpiline kleit ja Kostja vend, kes ..."

Kus hundist räägid. Kostja. Lonkas rahulikult kuuri, käed tunkede taskus, ja vaatas seda ajamasinat tükk aega vaikides. Seejärel kohendas oma mütsinokka, sülgas maha ja lükkas ühe roostes kangi kriginal alla. Masin vastas oigega ja kuiv liiv pudenes trumlist välja.
"See on betoonisegaja," ütles Kostja lühidalt. "Antsu oma. Mäletate, ta  tahtis seitsmekümnendatel aastal sigalat ehitada, aga jook hakkas liiga maitsema ja nii see siia vedelema jäi. Mootor on ka ammu välja kistud". 

Vaikus. Isegi tuul ei julgenud lehti sahistada.

"Betoonisegisti," kordas Veera lõpuks pilklikult. "Nojah, ega mehed millestki muust peale mördi aru ei saagi."

Maagia oli justkui kadunud. 

Korraks. 

Kostja võis rääkida tsemendist palju tahtis, aga järgmised kaks nädalat käis alevis tihe arutelu selle üle, millist aastat keegi valida eelistaks, kui masin ükskord prügimäelt taas üles leitakse.