Laisik
oli juba diivaninurgaga kohanenud ja Milvi mähkmetega leppinud.
Kooselu kolmas kurki krõmpsutav hommik sujus hästi.
Kuni
telefon helises.
See
oli Mauno. Hääl oli mehel selline, nagu hakkaks ta kohe sealsamas
toru otsas hinge heitma.
"Tädi Milvi,“ oigas Mauno. "Ma olen haige, see on gripp või koroona. Ma ei suuda püstigi seista, Airiin on ka haige ja nutab teises toas. Pakib kohvrit lahti. Me ei saagi reisile minna!“
Milvi kuulas ja silitas hajameelselt Laisiku pead, loom oli pehme nagu rohelise seebiga pestud vana viltkaabu. "Einoh, tervis on peamine. Keeda teed, mett sisse, anna Airiinile ka ja pange villased sokid jalga".
"Aga reisipiletid!“ halises Mauno. "Kaks piletit Oslosse. Hotell makstud, hommikusöögid ka. Tädi Milvi, võta Veera kaasa ja mine. Sa oled alati rääkinud, et tahad näha, kuidas päris kuningad elavad. Raha pärast ära muretse nagunii läheks raisku.“
Milvi
ei lasknud end kaks korda paluda. Kui juba tasuta saab, siis tuleb
minna, isegi kui see tähendab lennukiga pilvede vahele ronimist. Milvile lendamine ei meeldinud, ta oli kunagi Jaltas käinud. Tööeesrindlaste preemiareis. Aga Norra, printsess! JA Milvi lausas lendas trepikojas kaks korrust allapoole.
"Veera,
paki asjad, me lendame õhtul Oslosse, lossi, no Norrasse, noh, maksta ei ole midagi vaja"
puterdas Milvi ähkides. Veera, asjast õieti arugi saamata, oli kohe
nõus. Ta polnud alevist kaugemale saanud ajast, mil see veel
kolhoosisüda oli.
Laisik pisteti puuri, hall riie peale ja transporditi aiakäruga Elviira juurde. Otse kanakuuti. Ja pandi kõrgeima õrre külge rippuma. "Ta sobib siia küll," nentis Elviira. "On peaaegu sama nägu, mis supiks läinud kukk, ainult et ei kire ega tule kallale."
Oslo
võttis naised vastu karge tuule ja nii puhtaste tänavatega, et
Milvil oli piinlik oma saabastega asfaldile astuda. Eriti, et veidi
kanasitta oli Elviira aiast jalatsi külge jäänud.
Aga
tühja kah, küll hotellis harib ja värskendab end. Milvil oli järgmiseks päevaks plaan. Ta oli naisteajakirjast lugenud, et
Norra kuningakojas on kombeks neljapäeviti rahva sekka tulla.
"Kuule,
Veera," ütles Milvi, kui nad neljapäeva hommikul lossipargi
servas seisid. "Säti sall otseks ja pane oma rüht paika. Me ei saa
siin välja näha nagu mingid kollid. Printsessi silm on terav."
Milvi ise oli end üles löönud villase mantliga, mil oli paari märkamatu koiauguga rebasekrae.
"Printsessi
tuntakse ära väärikuse järgi. Ära vaata neid turiste siin, neid
on hotellis ka. Meie otsime sinist verd.“
Nad
sättisid end valvevaatluseks valmis.
Milvi
oli vaimusilmas ette valmistanud terve nimekirja tunnusmärke:
Särav
kroon, tiaara või vähemalt väga kallis kübar.
Valged
kindad, millega lehvitada.
Ihukaitsjad,
kes hoiavad eemale liiga lähedale tikkujaid.
Nad luurasid tunde. Milvi oli nagu piirivalvur, silmad kissis. No ei kedagi kuninglikku. Lihtsalt tavalised inimesed. Pea samasugused kui kodualevis.Lõpuks väsisid nad ära ja istusid pingile. Üks kepiga vana naine, seljas vanaema stiilis tepitud jope ja jalas täiesti tavalised kummist tallaga kingad, istus korraks nende lähedale pingile. Ta noogutas Milvile ja ütles midagi pehmes norra keeles. Milvi vaid mühatas vastu.
Päev veeres õhtusse. Jalad lõid tuld ja printsessi ei kuskil. Milvi oli pettunud. "Tühi jutt see kuningriik,“ pomises ta, kui nad õhtul hotelli fuajees tasuta ajalehti sirvisid. "Terve päeva passisin, aga ühtegi kroonitud pead ei näinud. Ainult üks vanaeit, kes noogutas mulle, nagu me oleksime koos karjas käinud.“
Veera, kes telekast parasjagu värsket seltskonnakroonikat vaatas, jäi korraks hiirvaikseks. Teleekraanil oli seesama kummikingadega proua, keda nad lossi juures näinud olid.
"Milvi... vaata seda,“ ütles Veera vaikselt.
"Printsess Astrid tähistas oma 94. sünnipäeva jalutuskäiguga pargis," ütles noorepoolne administraator neile sõbralikult naeratades, vene keeles.
Milvi
vahtis. See oli seesama naine. Ei mingit tiaraat, ei mingit siidi.
Lihtsalt üks väga vana rahulik naine.
"94
aastat vana, kummikingades
ja printsess?“ kordas Milvi jahmunult.
"Ma arvasin, et ta on lihtsalt mingi
Norra pensionär. Isegi Laisik on isukupärasem, tal on vähemasti
mähkmed!“
By W, et täpne oleks.
VastaKustutaMeil on mingi tädi Milvi periood käsil.
See on postituse all olemas...
KustutaMhm, hiljem nägin. Vana ja uimane juba, aga topelt ei kärise, las olla.
KustutaEga Laisik ometi Elviira kanadele liiga tee??? (Saate aru küll, mida ma mõtlen!)
VastaKustutaMe saame aru, aga sa võid sellest ka lähemalt ja pikemalt rääkida e peatükk sellest, kuidas Laisik ei teinud suurt midagi, aga ta tegi seda äärmise põhjalikkusega ja põhjustas tõelise eksistentsiaalse kriisi. Nii kanadele kui Elviirale.
Kustuta