by W
Meil kõigil on see töökaaslane, perekonnaliige või sõber, kelle elumoto on kaos. Ja selle külvamine.
Mul
on Maakas. Kelle asjad
on “kusagil siin” ja “aga ma ei tea, kus”.
Kui me
kusagil käime, siis on stsenaarium alati üks ja sama. See algab
vaikse krabinaga, mis kasvab meeleheitlikuks koti puistamiseks ja
taskutes tuhnimiseks kui on vaja dokumenti, pangakaarti, sularaha,
uksekaarti/võtmeid, laadijat, kaablit või
mida iganes ses situatsioonis parajasti vaja on.
Kõigepealt käekott. Siis seljakoti välimised taskud. Siis teksade tasku. Teine teksade tasku. Jope tasku. Uuesti käekotti. Siis mingi riiete enne läbi otsimata tasku. Tagasi kottidesse sobrama, juba sügavamalt. Aa, voodrite vahele on ka veel vaatamata!
Maakas paneb oma asjad nii hästi ära, et KaPo ka ei leiaks esimese hooga. Ja mulle tunduvad need läbiotsimised pikemad kui keskmine Netflixi seriaali episood. Ma reageerin sellele “kas sa ei võiks pisut organiseeritum olla?!” ettepanekuga. Iga krdi päev, kus me kusagil oleme. Enamasti mitu korda päevas. Kuigi ma tean, et see ei vii mitte kusagile.
Ja Maakas ohkab “ma tean, et see on frustreeriv, aga ...”. Ta teab ka, et see ei muutu.
Kõige lihtsam lahendus on see, et ma lihtsalt võtan tal raha, pangakaardid, võtmed jms asjad üldse ära ja pistan oma kotti või taskutesse. Emotsionaalne, majanduslik ja patroniseeriv vägivald...
Elamine on kohati üks stressirohke ekspeditsioon, mis suures osas ei allu indiviide plaanidele ja kontrollile. Ja mina olen stressi- ja kaosetundlik. Nii et kui midagi saab kontrolli alla võtta, siis ma seda ka teen.
Ma
ei ole pedant ja võin elada voodi ees
vedelevate sokkidega (mitme päeva omadega), aga ma tean, kus on
OLULISED asjad.
Aknad on pesemata, kuigi
kevadpäike päev päevalt tungivamaid meeldetuletusi teeb.
...
kui te vaid mu töölauda näeks ... ei, ma ei tea, mis kõik siin
kuhjub või miks, või miks ma pole viitsinud nädalaid koristada ...
ja ikkagi ma tean, kus on vajalikud asjad.
7 taskuga kotis on kõigel vaid 1 oma koht. Pükstel on kõigel oma tasku. Jopel ka. Ma ei taha lahendada tavaolme müsteeriume. Sest minu jaoks on Maaka stiilis kaos nagu psühholoogiline DdoS-rünnak. On väga lohutav, et vähemalt USB-kaabel, olgu kelle oma tahes, on alati samas kohas.
... ükskord ma “kaotasin” laevas pardakaardi. Ja olin mõnda aega, olles Maakale organiseerituse epistlit pidanud, kõrvad peadligi (mitte, et nad muidu väga harali oleks). Mu pardakaart – noh, Maakas oli selle süüdimatult oma kaarditaskusse toppinud ja see ei olnud parajasti minu valduses.
Kas sina tead, kus su asjad on?
Postitused
Kui ma peaksin Wildi noomimist ja etteheitvaid pilke igapäevaselt kuulma ja nägema ta seda juttu ei kirjutaks, ta oleks mul ammu kartulimaasse küntud. Reisidel hoiab ta ära minu hukkumise kahtlastel kõrvaltänavatel, ilma raha, telefoni ja dokumentideta. Ideaalne reisikaaslane ja mina mõjun talle loodetavasti ärkvelhoidvalt ning vererõhku tõstvalt.
VastaKustutaKaos on mu keskmine nimi, anarhistid käivad mu juures täienduskursustel.
Eee... jaa, kui sa mõnel kolkalinna tänava hämaruses õnnetul kombel otsa saad, panen dokumendi sulle taskusse tagasi. Ausõna.
KustutaRaha ja pangakaardi osas pean veel mõtlema.
Ma olen see, kes küll teab, kus tema tähtsad asjad on, aga kontrollib pidevalt nende olemasolu igaks-juhuks üle. See võib ka kõrvaltvaatajale päris valulik olla, sest no kuhu see asi ikka vahepeal sealt kindlast kohast kaduda sai, aga "äkki ma ikka ei pannud seda sinna", "äkki panin kogemata sinna teise vahesse".
VastaKustutaJaa, ma vaatan ka poodi sisenedes üle, kas pangakaart on seal, kus ta alati on.
KustutaJa 50m enne välisust pistan käe koti võtmetaskusse, et veenduda, et olemas.
Kui sul on 4 lapse, 3 mehe, 2 naise ja terve vanamuti jagu igasugu riistu ja kolusid, siis sul PEAB asjadel liigitus ja oma koht olema. Ja kui tekib vajadus asju ymber sorteerida ja kolida, siis on see suur paradigmamuutus ja ma puren seda abivalmis isikut, kes asjad paneb sinna, kus Ei Ole Nende Õige Uus Koht!
VastaKustutaHöhööö.. ma oleks siis puretud nagu kolm aastat kasutuses olnud kont...
KustutaKui ma nüüd õieti mäletan, on Maakas Veevalaja tähemärgi esindaja - igasugune kaos on tähtede poolt juba sinna sisse kodeeritud. Leppigem sellega.
VastaKustutaRaisakull - kah Veevalaja
Võtmesõna on distsipliin! Nooremast peast kadusid asjad pidevalt ära, lõpuks hakkas hullult ära viskama, kõige rohkem segas nende otsimisega kaasnev ajaraiskamine. Vanemana olen muutunud palju paremaks (loe distsiplineeritumaks). Ikka tuleb ette momendiks mingi asja käest panemine ja järgnev otsimine - esialgu kiirelt loogiliste kohtade ülevaatamine ja siis aeganõudev kuid tavaliselt tulemusrikas süstemaatiliselt oma trajektoori algul mõttes ja siis füüsiliselt läbi käimine.
VastaKustutaParim nipp on oluliste asjade minimiseerimine - mul on täpselt kolm ilma milleta välja ei lähe. Nutikas, mis täidab kõiki tsivilisatsiooniga kontaktis olemise vajadusi alustades rahandusest ja lõpetades ajaviitega, võtmed (auto ja kodu) - tegelt olen kaalunud ka nende mobla äpile ülekandmist ja kolmandaks spordikell, mis lisaks igasugu kehaliste funktsioonide mõõtmisele omab äärmiselt tähtsat omadust mobla otsimise näol - tonksad "find phone" ja juba kuuledki kusagilt meelast naishäält kutsumas "I'm here" :P
Naljatilk.
KustutaSee, et ma asju OTSIN ei tähenda, et need KADUNUD oleks.
Ma ei kaota asju.
Ma olen mõlemad =(
VastaKustutaTundub, et see pole võimalik, aga on.
Ma tean, kus mu asjad on. Tean niivõrd, et kui ma hakkan poodi minema, kõik asjad koos (sest mul on kott õlal ja rahakott on alati seal kotis), ja peast käib läbi kujutlus maksmisest, mul tuleb meelde, et OOOOT! Ma võtsin rahakoti välja, kui ID-kaarti arvutisse panin, aga tagasi ei pannud!
Ja laual on rahakott ja ma võtan selle kaasa.
Ja ometi ja ometi. Olen rongis ja otsin kõik rahakoti sahtlid läbi, et töövõimetust tõendavat kaarti leida. ENamasti teen seda juba enne, kui tegelikult vaja läheks, sest ma ju tean, kuidas see läheb. Otsin teist korda. Kolmandal korral leian. Panen kõik vajalikud kaardid ühte kohta kokku. TUleb klienditeenindaja, näitan kõik ette - ja järgmisel korral kordub kõik samamoodi, sest ma olen vahepeal kaarte liigutanud, pangakaardiga maksnud, kliendikaarti kasutanud ja teise poe kliendikaarti ka ja aaaaaaaaaa
Omaette tase on, kuidas ma juba tean, et mingisse kohta juba vaatamine, hoolega vaatamine, ei päästa.
Pärast seda, kui kaotasin oma kotti pisikesse sahtlisse ära tütrele ostetud türkiiskõrvarõngad, otsisin neid seal 8 korda, langesin meeleheitesse, käisin poes uurimas, ega ma neid letile ei unustanud, otsisin veel, andsin alla ja tõdesin, et kaotasingi ära ... ja kolm päeva hiljem juhtumisi leidsin nad sealtsamast pisikesest sahtlist, kuhu ma nad omast arust pannud olin, ma tean. Et ma ei leia EI tähenda, et neid ei ole. Nad on seal, kus ma tean, et nad on. Lihtsalt pean uuesti vaatama.
Ma tean, kus mu asjad on, aga ma ei usalda ennast. Kui ma pean näiteks lennuki peale minema, siis mul on telefon käes (nagu reaalselt käes) ja ma kontrollin iga minuti tagant, kas mul ikka on telefon käes.
VastaKustutaJa siis küsib mõnikord keegi mu käest, kas ma usaldan teisi inimesi... no johhaidii.
Kätte kaotan ma ka asju. Võtan õigest kohast võtmed, et välja minna, siis meenub, et võtaks taara- või prügikoti ka ... ja siis ei leia enam võtmeid, mis on mul peos.
Kustuta