Albaania reis VI: Banja järv ja Holta kanjon

by W

23.09. kolmapäev

Öö vastu Holta kanjoni eksursiooni algas väsinuna ja hea unega. Mis kestis seni, kuni Maakas otsustas hakata köhima nagu tiisikusehaige nõukogude sanatooriumis. Köh-köh ja siis veel köh-köh-köh ja siis juba selline köhakakofoonia, et ma ei saanud aru, kas siin oleks vaja esmaabi, mullat või eksortsisti. Viimast põhjusel, et eelmisel õhtul ta veritses. Ma ei saanud aru, kas põrandal on punase sibula koored või vereplekid. Maakas ise kinnitas, et vereplekid ja pühkis need salvrätiga kenasti ära. Seda, kumba ta enne sama salvrätiga pühkis, põrandat või enda nina, ei suuda ma meenutada.

Kuidagi, läbi une ja köha, jõudsime hommikusse.
Maakas püüdis end lunastada pannkookidega. Ühe muna viskas ta muidugi möödaminnes põrandale sodiks ja puhastas põranda jälle salvrätiga. Pannkoogid ja piparmündiga õunamoos olid endiselt head.

Ekskursioonipakkuja oli lubanud meid lausa “koduhoovist” kell 8:30 peale võtta. Hooliv mõte, kui ta oleks suutnud hoovi üles leida. Google Mapsiga pole Albaanias midagi peale hakata, päriselt. Nii et lõppes see kogemuspõhiselt, me kõmpisime kenasti taas Rruga Pavaresiale, oma tavalisse "ekskursioonide noppepunkti.”
Leidsimegi tumeda Hyundai minibussi, mille roolis noormees nimega Kevin. Turistidele ta end nii nimetas, tema päris nimi oli ilmselt midagi, mida me ei suudaks hääldada.
Esiistmele oli end keegi üksik reisisell juba sisse seadnud ja pea kõrvalhotellist korjati veel viiene pesakond peale. Seiklus võis alata.

Banja järv

Läbisime Albaaniale omaseid teid. Mäed, veidi oliive, vasakul kalkunid, paremal tubakapõllud ja vahel mõni sõnnikukoorem, põhuhunnik ja poolik maja. Kevin ei olnud suurem jutumees, nii et me pidime ise mõistatama, mida me kusagil näeme.
Siis tuli peatus. Banja järv. Inimtekkeline monstrum, mille pikuti suurust silm ei haaranud. Kaardil oli näha, et kilomeetreid pikk.

Banja järv

Vaatlusplatvormil seisis raudne näidis sellest, kuhu vanad mersud kaovad. Albaania näib olevat Euroopa lõppjaam kõigile 1980. aastate mersudele, neid on seal tohutult.

Järv ise oli rahulik, päike peegeldus veelt, idülliline paus. Mõni reisiline kadus hetkeks põõsastesse, oletatavasti mitte just botaanilisi huve rahuldama.

Liikusime edasi, lõpuks mööda käänulist ja kitast kruusateed, kuni buss lõpuks peatus “restoran-infopunkti” juures.
Parkla, söögikoht, peldik, riietusruum ja palju muudki. Seal suruti meile pähe kollased kiivrid, mis andsid kogu grupile napaka kaevurite ilme.

Holta kanjon

Holta kanjon ise oli nagu mõni teise planeedi aare. Mineraalvesi, ülitugev väävlilõhn, termilised allikad, kuni 150m kõrged kiviseinad. Looduse poolt miljoneid aastaid voolitud. Enamus kanjonist oli varjuline, niiske, ürghall. Isegi vesi. Ma ei ole sellist värvi jõge enne näinud. Päike piilus kanjoni põhja vaid avaramates kohtades.

Juba paarikümne meetri järel tuli jalad märjaks teha. Vesi oli üllatavalt külm. Edasi said märjaks püksid, siis särk. Meie seltskonna keskealine meesterahvas pistis nabani vette, võib-olla ka libedatele kividele, sattudes kiljuma ja huilgama ning ehmatas oma naise ja lapsed ära. Kõvem hääl on kanjonis paradoksaalselt summutatud ja kajav korraga. Veits kriipi heliefekt. Maakas otsustas seepeale rahu taastamiseks ja tähelepanu kõrvalejuhtimiseks pisut stripata ja tiris särgi seljast. Enda oma muidugi. Ettekäändel, et siis on tal pärast midagigi kuiva.

Mõistlik oli käia mööda “peateed”. Vähem käidavates äärtes oli savine muda, mida me Maakaga mõlemad omal nahal tunda saime. Muda-spaast ja veel mõnest hukkunud telefonist jäi paaril korral üsna napilt puudu.

Olles elusate ja tervetena tagasi jõudnud, ilma, et kellegi kiiver koputada oleks saanud, tahenesime nii 40 minutit “infopunktis”. Piisav aeg, et kõikide riided ära kuivaksid ja soovi korral midagi hamba alla saaks.

Teate, see Holta kanjon on ikka vägev küll.

Tõeline ürgparadiis kõikidele, kelle jaoks puhkus tähendab märjana mudas sumpamist, pisut ohtlike kivide vahel ronimist ja väävliaurude sissehingamist. Vaated, omapärane valgus, vee sulin, inimsammude ja -häälte sumbumine, mõne kivi kukkumise heli ja emotsioon on seda kõike väärt. Konna nägime ka.

Isegi Maakast võib “outdoors person” saada. Ma paar korda ju viisakusest küsisin, kas ta tahaks seda või teist muuseumit külastada, aga ta rehmas käega, tõdes, et ei jõua nagunii kõiki maailma muuseumeid läbi käia ning lihtsalt väljas on täitsa äge.

Jälle Belsh

Peale Holta kanjonit viidi meid jälle Belshi. Jeah, seesama mudane järv, toredad pardid, vanameestekolooniad ja juba tuttav keskväljak. See hakkas juba vandenõuna tunduma. Me ei olnud päris kindlad, et jõuame Belshi majandust üleval hoida, kuid olgu pealegi, õllepaus kulub ikka ära.

Pärast istusime järve ääres, päike lõõskas, pardid elasid oma pardielu ja Maakas vaatas neid mõtlikult, nagu oleks valmis mõne neist oma kanakarjale seltsiks adopteerima. Aga lisaks partidele on Belshil ka kenad päevalilled. Seda Maakas ei uskunud, sest Durres oli ta juba plastroosipõõsaga korra haneks tõmmanud. Aga ei, päevalilled olid päris, täitsa ausad taimed, mis kõlguvad tuules, millele putukad maanduvad, mis toodavad sihvkasid. 

Edasi kulgesime “kodu” poole, suurema elevuseta, sest väike väsimus pressis peale. Ja kuna Kevin, või mis ta nimi tegelikult oligi, ei olnud jutumees, siis meie ka Durresesse jõudes ei rääkinud. Aurasime bussist sõnatult kui viisikut maha laaditi ja Kevin ise kohalikuga vales kohas parkimise pärast maid jagas. Peatuskoht oli lihtsalt nii krdi sobivalt meie “kodupoe” ehk Big Marketi kõrval.

“Kodus” järgnes päris sisukas ja toimekas õhtu, millest, ühes kaelkirjakukotlettidega, lähemalt järgmisel korral.