Tahtejõud

 Kõik oli nõme. Inimesed,  ilm, isegi kohvitass oli nõme -  kohv maitses kas liiga magusana või näis lahja. Auto käivitus liiga lärmakalt, vasaku kinga sees oli tibatilluke kivi, mis ka pärast mitmekordset kinga jalast võtmist ja raputamist  ei kukkunud välja, vaid lihtsalt vahetas kohta, iga kord aina valusamat punkti tabades.

Elu ei kõlvanud enam kuhugi.

Mine või jõkke.

Jõgi oli ka nõme, liiga kaugel, liiga külm ja niikuinii liiga madal, sinnagi ei olnud mõtet minna.

Hubert oli juba röökinud naabri koera, postiljoni ja kahe töökaaslase peale, löönud jalaga sedasama naabri koera,  poe juures olevat lillepotti ja oma auto ratast. Koer pures vastu, lillepott oli kõva ja auto rehv oli tühi juba enne löömist. 

Bussiga tööle sõites oli ta hiljaks jäänud, seega tegi ülemus Hubertile märkuse, see läks valusalt hinge ja tegi trotslikuks.  

Suitsu, suitsu oli vaja, juba kaks nädalat oli Hubert ilma sigarettideta elanud. Esimene nädal oli olemine harjumatu, ent meel täis lopsakat optimismi. Kolleeg, kes Hubertiga varem suitsupausidel käis sai seda uuesti tehes kuulda kuidas ta on tahtejõuetu ning ei hooli oma tervisest. kodumaja all keldripoes käies küsis Hubert "Palun pakk piima, peenleib ja suitsu ma ei taha!"

Teise nädala alguses sai Hubert aru, et teistele ei meeldi tema sihikindlus ja kõik tahavad teda õigelt kursilt kõrvale lüüa. Muud seletust ei saanud olla maailma muutumisele aina ärritavamaks. Inimesed käitusid üha nõmedamalt, kes matsutas lõunalauas, kes astus lollakalt raske sammuga, oli isegi selliseid, kes meelega uskumatult valjusti töölaua taga pabereid krabistasid. Inimesed käitusid kohutavalt.

Maailma vastu ei saa. 

Hubert oleks suitsetamise vabalt maha jätnud, kui kõik ei oleks tema vastu pööranud.

Seda taipas ta öösel. Arusaamine, et kogu maailm on  tema vastu tabas teda keset ööd, kell võis olla kaks, äärmisel juhul pool kolm. Mõte mõjus hoobina, Hubert tõusis järsult istukile ja oli võibolla pool sekundit kurb, seejärel mõtles ta, et kõigel on maailmas põhjus ning suur kergendus voolas üle tema. Kui juba maailm arvab, et suitsetamise maha jätmine on midagi väära, siis kes on tema, et kõikide vastu võidelda?

Muidugi oleks ta suutnud oma harjumusest ise vabaneda, absoluutselt! Kui teda ainult segatud ei oleks!

Selle peale pidi suitsu ette panema. 

Kohe.

Nüüd.

Pilkselt.

Aga suitsu ju pole.

Pinge kasvas. Käed värisesid. Hingamine oli katkendlik.

Hubertil oli tunne, et kui nüüd kohe suitsu ei saa, siis ta, mine tea, ei pruugi enam hommikut näha.

Hubert lammutas sahtlite kallal, kahlas kõigis riiulites, vaatas isegi esikus rippuvate jopede taskusse ja just taskuis tuhlates meenus talle, et  pööningukapis on perereliikvia, vanaisa täisvillane sõjasinel, kenasti kinnises kotis ja selle taskusse oli aastakümneid tagasi pistetud karp paberosse. "Koide vastu", oli vanaema öelnud enne kui koti luku kinni tõmbas. 

Taskulamp valgustas tumedat talutisleri kätetööd, kriuksuvate uste taga olid kindlalt pakitud kotid siltidega "pulmakleit, 1928"; "Leerid 1937", "Herberti palitu, 1963". Ahah, see viimane siis. 

Sinel oli endiselt kenasti vormis, nööbid särasid ees ja taskuservad ei lipendanud.

Sigaretikarp taskus oli korralikult kinni, väljanägemiselt tuliuus. 

Hubert rabas selle pihku ja tormas trepist alla. Köögilaua taga sakutas ta karbi lahti. Bellomorkanal, valge mere kanal, suitsud, mis ta mälus seostusid pidevalt läkastava vanaisaga. 

Suitsud!

Näppude värisedes sikutas Hubert karbist õndsust tõotava torukese.

Pelk toruke see oligi. Seest tühi, paljas paber.

Järgmine oli sama, torukese sees oli pisut koiliblika võrke veel näha.

Nagu järgminegi.Kogu karp oli täis tühjasid paberossikestasid, karbi põhjas oli koiliblikate pidusöögist jäänud puru.

Vanaema koitõrje oli koide poolt ära söödud. 

Sinelit ei hauganud peale keegi. 

Kui juba koiliblikad ei suuda ilma...

Hubert ei maganud hommikuni. 

Tööle jäi ta jälle hiljaks, auto rehv oli ju endiselt tühi ja bensiinijaam oli tavalisest tööteest kaugel, aga sealt ostetud sigaretipakk oli juba oma ime ära teinud. Ülemuse märkusele vastas Hubert tagasihoidlikut "seda ei juhtu enam!", töökaaslased olid erakordselt mõistvad ja kenad, isegi naabri koeraniru näis, kui tema peale mõelda, kuidagi nunnu. 

Ja kui ilusad lilled olid poe ukse kõrval potis!