Albaania reis V: Belsh ja Berat

by W

23.09. teisipäev

Äratus ragises enne seitset, ajasime end jalule.
Pätikas tassi, toorjuust, lihavad tomatid ja punane sibul saiaviiludele ja meie hommikusöök oli valmis rõdule hiilimiseks. Just hiilimiseks, sest mitte väga kaua aega tagasi olid kõrvalkorterisse maandunud eestlased.
See rikkus kogu “me oleme siin anonüümsed, teeme ja räägime, mis tahame” illusiooni. Turvavõlu “me ei näe neid inimesi enam kunagi” ei kehtinud.
Päris tõenäoline, et võisime neid trepikojas, rannas, lennukis või suisa kodumaal kohata ja siis tuleks "tere" öelda ja siis mingi small-talk ... brrrh... see ei ole ju puhkuse eesmärk. Hoidsime madalat profiili ja püüdsime end varjata.
Maakas ei suutnud isegi rahulikult sööma hakata. Piilus üle rõdu vaheseina ja konstanteeris vaiksel häälel: “Kohver paistab. Nad on veel siin.” Sõime vaikuses. Ei ühtegi nilbet nalja ega hommikust vandesõna. Mitte, et me muidu mingid ropendavad nilbikud oleks...

Edasi sibasime taas Rruga Pavaresia poole, Pelikani kohviku ette. Bussi ei tulnud kaua oodata. Varsti veereski ette päris pirakas tume masin, millest hüppas välja lühikestes teksades ja roosas särgis keskealine meesterahvas. Itaalia aktsent, naeratus kõrvuni; see oli meie giid Mariglen, kes tutvustas end turistidele kui Mario.

Kõige parem iste, bussijuhi seljatagune, oli imekombel vaba. Loomulikult istutasime end kiirelt sinna, sest vaade läbi esiklaasi on kui 3D kinosaal.

Kinost ei tulnud puudu ka jamamatel istekohtadel.

Turiste korjates jõudsime jälle Golemisse, kus bussijuht, kes Mario sõnul pidavat oma pärisametilt olema politseinik, sõitis stoilise rahuga ühesuunalisel teel vastassuunas.
Kui olime Golemist bussitäiega lõpuks peateele jõudnud, avastas Mario, et ühed inimesed on maha jäänud. Sõitsimegi jälle Golemisse tagasi. Mingid turistid oli ka Durresesse unustatud, aga need pidid omale päevaks muu meelelahutuse leidma, sest neile me enam järele ei läinud.

See alguse segadus ajas vist nii Mario kui bussijuhi veidi endast välja. Keset maanteed buss peatus, mingi putka juures, juht hüppas välja ja tuli tagasi sigarettide ja õllega. Üks suits sealsamas, pudeli ulatas Mariole. Kork maha ja otse kurku.
Ja siis algas pidu. Mario rääkis paar tarka lauset Albaania kohta ja seejärel keeras muusika põhja. Diskoteek ratastel. Mõnigi reisija karjus "it is too loud!", kuid Mario naeratas, kehitas õlgu ning jätkas nagu tõsine DJ oma telefonist oma lemmikmuusika valimist.

Kehitasime ka õlgu. “Ah, ok, Albaania.”

Vahepeal tuli Maakale Tele2 sõnum, et krediidilimiit on kasutatud. Ühe oma telefonidest oli ta minu õiendamise peale juba lennukis 3G peale suunanud, teine ...
“Ära hakka sellepärast nüüd terve tee saagima!” porises Maakas. Ei hakanud, aga jah, mobiilse andmeside väljalükkamisest väljaspool EL-i ei piisa, telefon läheb ikkagi internetti; ma peale Montest saadud arvet lähen SIM-i 3G või 2G peale. Andmerändlus ka välja. Isegi siis kui telefon lubab valida, millist SIM-i kõnedeks, sõnumiteks, netiühenduseks kasutada.

Tee ääres nägime ohtralt igas küpsusastmes maisipõldusid, tomatite ja pipralistega täidetud kasvuhooneid, kitsi, lambaid, eesleid ning üllatavalt palju kalkuneid. Nood linnud uitasid ülbelt isegi militaarlennuväljal, keset lennuradasid, olles ilmselt salajane osake NATO-st.
Lisaks vaatlesime pikalt veel kommunismi ajal "vabatahtlike poolt ehitatud" koomas raudteed ning vanu noogutavaid eesleid (nodding donkey) ehk naftapumpasid, millest osad kallist maavara tänagi lüpsavad.

Belshi järv

Belshi järve äärde jõudes ei saanud ma päris hästi aru, miks meid sinna toodi. Mario ei osanud seletada ka.
No järv tõesti. Ilmselt looduslik veekogu, aga mudase vee ja selliste kallastega, et isegi Maakal, kes on valmis igasse lompi hüppama, ei tekkinud ujumise mõtet.
No vähemasti pardid olid seal kirevad ja toredad. Inimesi ei kartnud.

Tõenäoliselt polnudki järv sihtpunkt omaette, vaid ettekääne, et bussitäis turiste Belshi väikelinna saada ja sinna natuke raha jätta. Sest meile anti tunnike aega, koos suunaga, kust kohvi ja väike amps saada. Mario ise sibas kusagile teisele poole (jättes ilmselt odavaima õlleka kiivalt saladuseks).

Linnake oli täitsa kena, koos vana ja uus. Rahulik ja sundimatu. Koht, kus elu käib aeglases tempos. Loomulikult ei puudunud sealtki klassikaline sotsiaalsete vanameeste brigaad. Istusid pargis, kohvikutes, tänavanurkadel ja arutasid maailmaasju.

Berati kindlus: rajati juba u 4. saj eKr.

Edasi kulgesime Berati kindluse poole.
Enamus giide loeb pärast igat peatuspaika turistid üle. Mario end selliste peensustega ei vaevanud. Hõikas lihtsalt üle bussi: "Kas kõik on kohal?“ Ja kuna keegi ei öelnud, et teda ei ole, siis võis sõit jätkuda.
Mõned šovinistlikud naljad lipsasid tal kah suust välja (mille peale taanlased käskisid ka meeste pihta mõni kild visata, ühe said isegi kätte). Reisijate jätkuvad kurtmised liiga valju muusika üle said endiselt ignoreeritud ja diskot paugutati edasi. Mario laiutas käsi ja ütles, et neil seal lihtsalt on nii kombeks.

Aknast paistsid endiselt kalkunipõllud, mõned teeäärsed laadad, kaunid mäevaated ja lõputu hulk poolikuid maju.

Buss peatus lõpuks kõrgel mäe otsas, Berati kindluse väravate lähedal, vähem kui kahesaja meetri kaugusel. Aga isegi see lühike tõus osutus katsumuseks, tee on nimelt üsna järsk. Seni oma keeles vadistanud asiaatide grupist üks, väga heas toitumuses isend, jäi keset tõusu ähkides seisma, nõjatus esimesele müürile ja väljendas end universaalselt arusaadavalt. "Oh shit!“ Ma teadsin, mida ta tunneb.

Lisaks selgus, et meie bussis olid taas eestlased. Piisas ühest kõrvu jäänud tuttavast lausest, et Maakas mind küünarnukiga togiks ja teataks, et "neid on ka siin!". Lahendus oli lihtne, eraldasime end grupist ja läksime kindlusesse omapäi hulkuma. Aega oli ca 2 tundi.
Kindlus ei ole vaid turismiobjekt, kohalikud elavad seal, keset ajalugu ja suuremate mugavusteta, siiani. Taludes lõputuid masse, kes nende koduhoovides patseerivad, kuid kellele annab käsitööd ja nänni müüa.

Huvitav oli. Tänavad olid kivised ja libedaks kulunud, päike lajatas lagipähe ja aeg seisis taas paigal, samal ajal kõike edasi lagundades. 
Varemed, kirikute jäänused, muuseumid, toimivad kodud - kummaline segu mineviku pühalikkusest ja pesunööril kuivavast aluspesust.

Vaated olid muidugi ilusad, Osumi jõele ja valgete majadega linnale. Me ei kiirustanud, lasime ajaloohõngul endale naha vahele pugeda. Ja sattusime kogemata kindluse kaugemas nurgas ka kohalike pulma tunnistama.

Lõpuks tegime kohvikupeatuse.
Maakas haaras külmikust suurimad jäätised ja eee... kohviku albaanlasest müüja, noor mees, oskas eesti keeles "tere" ja "aitäh" öelda. WTF moment. Heas mõttes.

Heinekeni varjude alt saab emakeelse tervituse

Tilkusime kokkusaamiskohta. Ei olnud esimesed, viimased ka mitte. Tundus, et enamus reisiseltskonnast oli Mario hüljanud, sest igaüks saabus omal ajal. Lõpuks ka Mario ühes paari alles jäänud jüngriga.

Buss oli veidi kaugemale allamäge pargitud. Vahetult enne bussi ust, mis oli üsnagi vastu mäe varingut takistavat müüri, ründas Maakat müürilt mingi kohev kibuvitsaga suguluses olev taim. Pidin bussis uurima, kas Maakas jookseb väga palju verd ning ega tal mõni okas veel kaelas kinni ole. Noh, kiirabi ei olnud vaja, enamus okkaid jäi kõigest hinge. Maakas oli kallaletungist nördinud. Antiseptik võiks kotis olla.

Berat: 2000 aastat vana linn

Berati kindluse müürid jäid selja taha ja algas kerge allamäge sõit linna. Veerand tunnikest kulus. 4 minutit sellest põhjusel, et ühele kitsale teele, ringristmiku lähedale, oli üks auto ää koolenud. Mario ei mõelnud pikalt ning lükkas selle lihtsalt kõrvale kõnniteele. Teenides reisiseltskonna silmis mõne plusspunkti.

Linna jõudes anti taas klassikaline “tund ja natuke peale” vaba aega.
Pildistage, sööge, tehke mis tahate.
Mario teatas, et kui keegi tahab odavat ja head lõunat, siis tulgu tema sabas. 40+ inimesest bussist ainult viis läks temaga kaasa, teised lidusid kärmelt muudes suundades.
Me hiilisime end varju hoides Mariole järele. Huvi pärast, et äkki leiamegi mingi soodsa ja maitsva nokatäie. Aga Mario lemmikpubi menüüd üle vaadates selgus, et kala, mida olime salaja lootnud, ei leidunud. Nii tegime kiire kannaka ja kulgesime oma kalajahirada edasi.

Peagi jäi ette üks väike restoran, mis pakkus grillitud sea bassi. Ptüi, meriahvenat. Hind 800 lekki. Aktsepteeritav. Ooteajaks võtsime kohalikku õlut, 250 lekki pudel, ja istusime mõnusalt katuse alla varju.
Kui kala lõpuks lauale jõudis, tuli gurmee-elamus. Krõbe nahk, pehme ja õrn valge liha. Ainult et, krt, need luud… ribide vahel urgitsedes ei saanud hetkekski lämbumisega riskimata laisaks muutuda. Aga see aeglane sööma oli vaeva väärt küll, täitis kõhtu ja hinge.

Peale sööki lonkisime mööda linna ja vaatasime neid kuulsaid “tuhande aknaga” valgeid maju, mis mäe külge klammerdusid. Parema vaate nimel ronisime üle sillagi ja kuulsime, kuidas all jõe ääres röökis üks köie otsa seotud lammas. See oli täielik draama, sest samal ajal näksisid tema liigikaaslased vabalt eemal mingeid jõeveest rammusaid kõrsi.

Edasi liikusime parki, kus puude all pinkidel varju ja jahedust nautisime, kuni buss saabus.

Kodutee

Vaated, nagu ikka Albaanias, aga...
... tagasitee algas väikese bussisisese plahvatusega. Disko oli jälle täisduuridel ja kannatuste karikas paljudel peale päevaväsimust silmini täis. Ei läinudki kaua, kui meie juurde, bussi esiotsa, astus üks blond naine, kelle häälega oleks võinud klaasi lõigata. “Ikskjúuuuuus miiiiiiii! Sa lihtsalt PEAD muusika vaiksemaks panema, mu kaaslasel on peavalu!”

Mario, kes seni oli ennast diskorina tundud ülevamana kui paavst, tegigi imekombel heli kuulekalt vaiksemaks. Blond kõndis rahulolevalt tagasi oma istmele. Aga oli näha, et Mariol lendas kuum aur kõrvadest. Ei pea valdama keelt, et aru saada, kuidas ta hakkas bussijuhiga elavalt intsidenti (h)arutama.

Kui atmosfäär oli juba veidi lahjenenud, peatus buss tanklas.
Bussijuht ulatas tanklatöötajale kaardi ja pani pläru ette, samal ajal kui voolik paaki suruti. Tankimine võttis aega ja blond aktiveerus nii kolme minuti pärast jälle. Lendas taaskord ette ja nõudis: “Ikskjúuuuuus miiiiiiii, mis siin toimub, miks me seisame?”
Mario, ilmselgelt ohvrirolli surutud, vastas: “Tangime.” Selle peale pidas blond talle ohutusloengu, mis lõppes dramaatilise kokkuvõttega, et seda ei tehta töötava mootoriga! Bussijuhi suitsetamist ta (õnneks) ei märganud.
Mario noogutas, aga nägu reetis meilegi tuttavat emotsiooni. “Ah, Albaania.”

Bussist reisijate mahalaadimiste käigus nägime vaid üht inimest tippi jätmas. Me ka ei jätnud. Mitte, et me koid oleksime, aga, aga, aga ...

Nelja paiku olime taas “kodus”

... ja olles rõdul mingi kokteiliga hinge tõmmanud, Maakas ei pidanud isegi siestat, läksime loomulikult merre. Sel korral täiesti päikeseloojanguks. Meri oli kuidagi eriti ühtlaselt soe, kihiline jahedavoog oli kadunud. Kaluripaati nähes ronisime kaldale tagasi. Tagasiteel näppas Maakas ühe restorani uksetagusest peenrast mõned piparmündilehed. Kotlettide tarbeks, sest miskipärast nad seda oma lihapallidesse ja kotlettidesse lisavad. Me ei oleks ju nii teinud, aga tänavaturgudel müüdi piparmünti kui saunavihtasid ja meil oligi vaid paari lehekest tarvis.

Õhtusöögiks sai egg fried rice üleeilsest külmikusse jäänud riisi, jälle kusagilt tekkinud hot dogi viineri, porgandi, sibula, küüslaugu, paprika ja hekseldatud lehtsalatiga.

Väsitav päev ja hea uni.
Ootamas oli Holta kanjon.

------------------

See oli veits omamoodi ekskursioonipäev. Aga meil ei tekinud kordagi “iksjuuuuusmiiii” emotsioone. Vahetus, värvikus ning midagi teistmoodi: rikastav kogemus. Igatahes!