Kahekesi

 "Mida ma siis teen sinuga?"

Joonatan istus, selg vastu oma lillelist ahju ja oli õnnetu. Või, noh, kas ta just õnnetu oli, segaduses oleks võibolla õigem sõna. 

"Kuhu ma panen sind?"

"Niuks"

Mida muud sa ikka sealt ootad, kutsikas ju. Silmad peas ja jalad kannavad, aga kutsikas mis kutsikas.

Kuigi, jah, ega täiskasvanud peniltki asjalikumat vastust poleks tulnud. Niuksatuse asemel mõni haugatus võibolla.

"Kustkohast sa siia tulid, ah?"

Joonatan teadis küll, et ega selline kribu väga kaugelt tulla ei saanud, pigem oli nii, et keegi jättis koeralapse Joonatani värava taha. Kui Joonatan poest tagasi tulles loomakese kraaviservalt halisemast leidis, käis ta pika sammuga kogu aiataguse ja võsaveere läbi, värske leid põues tudisemas - ehk on koera kaotaja veel kusagil lähedal või on lausa terve pesakond võssa visatud ja teised karvapallid nutavad mujal, kuid ta ei leidnud kedagi. 

Nüüd nad siis istusid kahekesi ahju ääres, üks nõutu ja teine nutune. Hea seegi, et kõhud mõlemal täis said, Joonatanil polnud väikesele külalisele küll muud pakkuda kui piima ja saia kuid näljaga läks pisikesele kõik üles.

"Oli seda nüüd siis vaja."

Kutsikal oli üks silm pruun ja teine sinine, ninaots roosa ja sabaots must. Nelja silmaga koer oli, Joonatan teadis, et sedasi öeldi kui koeral olid kulmud teist värvi kui muu karv. Nelja silmaga koerad näevad teistpoolsusesse ka, kui mõni kodukäija või...

Seda mõtet Joonatan lõpuni ei mõelnud, õhtu kiskus juba pimedaks ja sedasi üksi siin metsa sees ei olnud kummitusemõtteid head mõtelda.

Nojah, päris üksi ta tegelikult praegu ei olnud. Väike penipundar oli vakka jäänud ja Joonatani põlvedel magama jäämas, silm käis tolksti ja tolksti kinni. Küllap ei olnud ükski kodukäija ega kummitus läheduses segamas. Näe, jäigi magama, pisikesed jalad siputasid unes nagu oleks vaja kuhugi joosta. Hästi pisikesed jalad, sellest küll murdjat ei kasva.

Joonatanile ei meeldinud murdjad koerad. Joonatail oli üldse koertega keeruline,  tema poisikesepõlves oli külas mitu suitsu kus peeti purejaid penisid, Joonatan oli pisikest kasvu tsura ja mõnegi õuevahi tatised lõuad olid tema paledega üsna samal kõrgusel. Põlvedel magavast kutsust ta sellist õelusekotti küll ei kasvata.

"Näh, mis mõtted... mida ma teen selle koeraga, oli mul seda nüüd vaja.."

Joonatan oli isegi imestunud, et mõte koera kellekski või millekski kasvatamisest üldse pähe tuli. 

"Kalal käies oleks, kellega rääkida." 

Joonatan nägi vaimusilmas end jõe ääres, koer tihedalt vastu külge, mõlema silmad vees ulpival korgil.

"Seenele minnes on kindel, et peni ikka koduteed teab.."

Mine tea, koer võib isegi seente leidmisel abiks olla, asi see õpetada pole...

Kujutluspildid tulid ükshaaval ja laisalt nagu tilgad külili jäänud meepurgist.

Mitte, et Joonatan kunagi metsa eksinud oleks. 

Ja kalal käies rääkis ta kasvõi konnadega, ega koerast rohkem vastajat pole.

Aga siiski. 

Miks mitte.

Mõtted läksid soojaks, süda oli niikuinii juba hale. 

Jalad hakkasid kangeks jääma.  Niimoodi ikka kaua ei istu, põrand on kõva ja ahi selja taga lausa kivine. Joonatan ajas end natuke ähkides püsti, koerakest kahe pihuga enda ees hoides. Jalaga nügis ta köögis pliidi kõrval vedelenud pappkarpi toa pole, sehkendas ühe käe vabaks ja otsis kapist suure vannilina karbi sisse pesaks. Koeralaps oli nii väsinud, et ei saanud arugi kui ta käest maha poetati. 

Öösel ärkas Joonatan nutuhalina peale. 

"Mida sa siin nüüd nutad, pole häda midagi..."

Varbad lirtsatasid paljal põrandal millegi sisse, mis mõned tunnid tagasi oli olnud piim ja sai. 

"Oh sind peletist küll," arvas mees pahuralt lärtsakat põrandalt koristades.

"Kombeid peab sulle õpetama," noomis ta unise häälega.

Ta tõstis pappkasti sängi kõrvale ja pistis voodiservale heites käe kasti sooja karvase niuksuva penilapse peale. 

Mõlemad jäid vakka.

"Rööbik. Ma panen su nimeks Rööbik"

Joonatanile tuli meelde, et ta ei olnud vaadanudki kas kastis magaja on poiss või tüdruk, 
Tühja sellest, Rööbik sobib mõlemal juhul, eks hommikul uurib. Praegu peab magama. Ei tea, kas tast hiirte peletamisel ka asja on? Naabri-Jeleenal olla kassil jälle pojad...