Sinine

Alguses oli talv. 

Millegipärast arvatakse alati, et alguses peab olema kevad, see on sügavalt ekslik mõte, alati algab kõik talvega. Talv pühib lõuendi puhtaks, kõik mis terve aasta jooksul tehtud on, kaob.

Juhtub mõni lill eelmisel aastal olema liiga laiutav või vastupidi jääb taim kõigi poolt märkamata - vahet ei ole, talv annab kõigile võimaluse uuesti alustada. Sügis kustutab suure räpase vihmamärja kaltsuga kõik värvid ja talv krundib lõuendi uuesti.

Kevadel värvib pilt end ise uuesti.

Kaugel metsas hakkavad kasvama lilled. Sinililled, ülased, meelespead, pääsusilmad. Põdrakanep, ohakad, tõrvalilled ja kopsurohi teepervedes, maikellukeste helisev lõhn, karukellade kahune sumin.

Seal, kus keegi ei käi, metsa südame taga on maailma parim peidukoht. 

Seal kasvavad sinised päevalilled.

Juba alguses on nad erilised. Tärganud taim on tumesinine nagu mustikat söönud lapse keel või öötaevas helendavate pilvede vahel. Kasvades näitab lill kõiki sinise erinevaid varjundeid, merelainete hääle karva sinist, rukkipõlluna kahisevat rukilillesina, väikese tüdruku kilkamist täis taevasinise kleidi keerutamise sammupadina sinist. Kõik toonid, kõik hääled, mida sinine teeb on olemas. Kui me näeksime seda lille, ütleksime me, et enam ilusamat asja maailmas ei ole, temasse on koondunud kõigi unistuste ilu, aga me ei näe teda.

Tundub, et enamat ei saa tulla, rohkem siniseid toone maalimas ei ole.

Saab. Lill hakkab õitsema.

Kaugel metsas avaneb sinise päevalille sinine õis. Ses sinas on koos kõik, mis meile meenuks kui me mõtleksime sinisele värvile. Selge, et me mõtleme sinisest liiga vähe. Mis on esimene asi, mis sinisele mõeldes pähe tuleb? Taevas. Meri. Sinilill, rukkilill, meelespead, sulava lume sina, liblika tiiva serv, paabulinnu saba uudishimulikud silmad... Aga päevalillesinist ei tea keegi. 

Oi, ma unustasin. 

Ka päevalillesinist teab keegi. 

Suur paks sinine koiliblikas. Just siis kui päevalill oma õie avab ilmub kusagilt suurest tühjusest suur paks sinine koiliblikas. Kui me näeksime seda liblikat, ütleksime me, et on kole nagu öö, aga me ei näe teda ja nii ta elab kaugel metsas,  otse metsa südame taga, siniste päevalilledega samal välul.

"Hei, tere, paistab, et talv on jälle läbi saanud!"

"Nii armas on sind jälle näha, mõnikord sügisel näib, et..."

Sügisel. 

Esmakordselt sel aastal ütleb keegi sõna "sügis". Metsa kohin komistab, allikad muutuvad kohe kraad külmemaks, esimesed marjad tõmbavad puna põskedele. 

Kevad kaob silmapiiri taha, suve kurvid muutuvad nurgelisemaks. 

Sinine paks võdisev ja karvane koiliblikas venitab oma priske kere sinise imelise hapra päevalille õisiku keskele, õis vajub koiliblika rammusa tagumiku raskuse all näoga maa poole. Nektar tahab jagamist. Seemned peavad kasvama. 

Välule lendab keegi võõras. Temagi värvides leidub sinist. Laaneharakas, va lidrilind. 

"Milline lill, hämmastavalt ilus lill!" kätsatab ta alguses.

"Milline liblikas, erakordselt kole elukas!" plärtsatab ta järgmiseks, "kuidas sa sallid sellist oma läheduses?"

Ja kaob. Päägus viipab korraks tiivaga ja haihtub lagendikku ümbritseva metsa pimedusse.

Lill vangutab pead. Keegi ei ole talle kunagi öelnud, et ta on ilus. Ta ei teadnud, mida see tähendab. Koiliblikas kehitab tiibu. Tal ei ole aimugi, mida tähendab sõna "kole".

"Ära põe, ma armastan sind ikkagi!" ütleb koiliblikas murelikult. 

Sinine päevalill noogutab rõõmsalt. Ta juba peaaegu jõudis natuke muretsema hakata...