Eilne avastus: klassika aegub, vähemalt didaktiliste lugude moraal närtsib teinekord nagu koriander pilafivaagnal, aga kehaline huumor on alati igavene.
Kirjutan praegu lihtsalt kroonikaks iseendale, mul on vahepeal paar teatriskäiku jäänud üles tähendamata ja näen, et ikka peab, ealised iseärasused, noh.
Käisin üle aegade vaatamas klassikat, millega ei onud mingeid tänapäevastavaid eksperimente läbi viidud. Sheakespeare enam kui nelisada aastat tagasi kirjutatud "Tõrksa taltsutus" oli lõbus vaatamine, mille moraal kohe sugugi ei passi tänasesse ellu. Tänapäeval on võimalus leida naist kes allub ilma igasuguste kõhklusteta oma armsale abikaasale ikka õhkõrn. Kui hakkab tunduma, et näe, leidsin! ilmneb kohe, et kas pole alistumine siiras või on seal ikkagi kõhklused taga või siis on abikaasa armsusega kehvasti. Või muu põhjus kolmandast kuuesaja üheksakümne neljandani.
Kehalise huumoriga siluti seda moraali tänapäevasemaks. Katherina monoloog-manitsus teistele naistele, kus ta veenis neid abikaasale allumise hüvedes sisaldas hetke, kus naise käed olid mehe õlgadel...sõrmed libisemas sihikinlalt ümber kõri, kuigi sõnad olid alandlikkusele manitsevad.
Ega pilku lavalt selle neljatunnise etenduse ajal ei olnud mõtet keerata, kui mitte muid nükkeid, siis Biondello ja Grumio talupojakoomikat oli väga lustlik vaadata.
Saalis oli palju kooliõpilasi, ka vene noori. Eestikeelne kooliharidus ja puha. Kui õpetaja vaheajal vene neidude käest eesti keeles küsis kidas meeldis, siis üks tütarlaps ütles küll siiralt, et ta ei sanud mitte midagi aru. Pikk tee veel minna, mis muud.
Pealkiri on teel teatrisse peetud autotsirkusest, mille kokkukõlksumine näidendi sisuga oli tagasiteel tehtud naljade ammendamatuks allikaks.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar