Lehed

kolmapäev, 9. november 2022

Peab

 

Maailm hakkab sõjast väsima ja kõik on nii vale, nii vale. Seda trummi peaks taguma ööd ja päevad, koledused, mis sünnivad olgu ka peenel ballil kõigil meeles.

Sest maailma väsimus tapab inimesi.

Aafrika nälg. Kevin Carter teeb pilte, maailm vaatab, on kümmekond aastat enne seda laulnud “Kas nad ikka teavad, et jõulud on käes?” (sest need lapsed, kes oma hommikuputru ära ei söö ei saa kinke, eksole, aga seekord ollakse valmis end näitama, kingipakid väljasirutatud käes. Sest me oleme head, kõik ikka nägid?), aga midagi pole muutunud.  Fotograaf tapab end aasta pärast.  Võibolla pole sel põhjuslikku seost, võibolla.

Ukraina sõda veremaa vastu. Dmitro Kozatskõi, fotograaf, kes tegi viimased pildid Azovstali tehases sõdinutest. Augustis oli ta veel elus. 

Mammi, kes oli pärit põlvkonnast, millesse mehi jäi napilt. Ta elas oma pisikeses Mustamäe korteris ja vahetevahel meenutas olnut, juues kohvi tassist, mis ainsana oli alles 1944 aasta märtsis põlenud kodust. Kõik muu on kadunud, põlenud olematuks.  Enamiku sest ajast, mis tollest ööst möödunud, pidi ta kuulma, et vallutajad on vabastajad, tõde on vale ja orjus on vabadus.

Noor naine, kes istub, laps kaenlas bussis, mis viib teda eemale kodust mida enam pole. Kõik on kadunud, põlenud olematuks. On ses pisikeses kotis, mis tal kaasas ka mõni tass, millest kuuekümne aasta pärast kohvi juua? Kas ka tema jaoks on tulevikus tõde vale ja orjus vabadus ning vallutajad on peremehed?

Maailm võiks end kokku võtta.  Võiks. Peaks. Peab.


Pessimism ronib ligi.


Frieda

Indigoaallane

Rents

Epp


Nagu Indigoaallane ütles: midagi on õhus. Pole kindel, et see on hea.




 

21 kommentaari:

  1. Käisin välismaal ja lugesin välismaa ajakirju (Time, Economist).

    1) Väljaspool Ida-Euroopat ei ole Ukraina sõda üldse mitte mingi teema. Seda pole olemas. Kui üldse, siis on mõtlemine "jätku ometi järele". Kes peaks järele jätma, kes on süüdi - ülejäänud maailmal pole ei aimu ega huvi.

    2) Aafrika (Somaalia jne) saavad kohe pihta ajaloo kõige rämedama näljaga, sest mitme aasta pikkune nälg. Jällegi, kedagi ei huvita. See on juba olnud, see tuleb aeglaselt ja ennustatavalt, arenend riikidel on olnud aega harjuda ja mitte reageerida.

    3) Kliima teema on sumbunud raha üle kaklemisse. Kes on ikkagi emissioonides süüdi? Lääneriigid, kes on sada või paarsada aastat põletanud ja kulutanud. Lõunamaad ütlevad ühest suust, et nemad ei kavatse vastutada arenend maailma vigade eest, ja neil on samuti õigus rikkusele ja oma loodusressursside raiskamisele. Siit ei paista mitte mingit lahendust.

    Ehh. :(

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aafrikas on mitme aasta pikkune _põud_, nii idas kui põhjas.

      Kustuta
    2. Ka Euroopas oli 500 aasta rängim põud, mitmes riigis piirati veekasutust väga oluliselt, pluss suured maastikupõlengud.

      Kustuta
    3. Jah, aga Euroopal on raha kogu vajaminev toit mujalt sisse osta.

      Kustuta
    4. Kitsaks hakkab minema. Nafta ja gaasi, esmatarbekaupade, transpordi hinnad tõusevad, heaolu kuivab kokku ja senise elatustaseme hoidmiseks ei jätku.

      Kustuta
    5. Neile, kes otsuseid teevad, jätkub küll ja veel :)

      Kustuta
    6. Ma vaatan seda asja nö vee alt, sest hooldan elu lõpuni puudega last. Juba praegu käime lapsele vajalikku rehateenust saamas naabermaakonna naabermaakonnas ja juba praegu on sõidurõõm kyllalt kallis ja tuleb teiste ssjade arvelt, aga iganädalase teenuselkäimise asemel saame 1-2x kuus kõik 3 korraga, oh seda õnne. Kodule lähemal ei ole midagi. Lastepsyhhiaatril hakkame ilmselt kodust 100konna km kaugusel käima, kui KOVi LK abil õnnestub spetsialist saada. Tänan kysimast, mul ei ole aega enda tervisega eriti tegelda. Ja selle kõige juures olen ma ikkagi oma esivanematest palju paremal järjel elav inimene ja sugugi ei taha manduda koduseinte vahel istuvaks abituks inimloomaks koos oma amööbilaadse hõimuga - ka selliseid inimesi on, mu enda ema kaasa arvat.

      Kustuta
  2. Mina mäletan, et Mikita ütles kunagi vist Plekktrummis midagi sarnast, et ega inimesed ei hakkagi enne liigutama, kui varbad on juba üle kuristiku ääre.
    Täitsa usutav, et peabki juba istmiku all päris kärssama, nii, et enam mingi valemiga istuda ei kannata, siis lihtsalt oled sunnitud oma harjunud mugavusest hakkama tükke ära andma.

    Imelik, et ma näen maailma juba ammu selles valguses. Lihtsalt kriisid toovad suhted ja suhtumise nüüd kandiku peal esile.
    Trööstitu, aga omamoodi puhastav. Ja mina usun, et kui üldse, siis just selles oras on võimalus. Nagu ka Indigoaalane möödaminnes loodab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mulle kunagi üks sõber kirjeldas, et praegu on täiskasvanuikka jõudnud esimene põlvkond pärast maailmasõda, kes hakkab elama halvemini kui tema vanemad elasid. Ja seda rääkis ta enne uut sõda. Praegu on neil (meil?) tegelikult juba üks jalg sirgelt kuristiku kohal, aga ikka on neid, kes arvavad, et maandumine saab olema hõljuv.

      Kustuta
    2. Sõltub kuidas defineerida hästi elamist. Ei usu, et täiskasvanuikka jõudnud põlvkond halvemini elaks või hakkaks elama. Neil on tohutult võimalusi, mida meil polnud, ole ainult ise mees/naine ja haara kinni ning tee ära. Pigem on probleemiks mugavus: justnimelt ei viitsi inimeseloom pingutada kui keegi oraga p.....s ei torgi. Kliimakatastroofi ja keskkonna saastamise tüüpi jamad ei jõua ka neid veel kriitiliselt mõjutama hakata - ehk põlvkond paar hiljem. Aktuaalne on siiski vaid hullunud poliitikute potensiaalne tsivilisatsiooni hävitav käitumine.

      Kustuta
    3. Sa oled lootusetu optimist. Mitte, et see paha on, aga kui sinusugiseid oleks maailm kummis täis, oleksime juba....kapitaalselt screwed...

      Kustuta
    4. Ma lihtsalt oma kogemusest üldistan. Võrdlen enda ja laste stardipositsiooni ja seda kuhu jõudnud. Katastroofide pärast ei põe, sest pole minu võimuses neid muuta.

      Kustuta
  3. Aga kujutage ette, MUL on täna HÄID UUDISEID!! USA valimistulemused pole veel täielikult selgunud, aga üks on selge - Trump on kirstu löödud, käib kaane hoogne kinninaelutamine, ta enda partei poot. "Tänu" Trumpile ei toimunud republikaanide "punast tsunamit".
    Vabandust, lingin jälle kollast Daily Maili ja selle tuulelipust kolumnisti, aga nii saab kõige selgemalt ja lühidamalt aimu, mis eile õhtul siinpool toimus. Yehaa!!! Kõik pole veel kadunud!
    https://www.dailymail.co.uk/news/article-11408121/MEGHAN-MCCAIN-Republicans-lost-unlosable-election-thanks-Trumps-suck-duds.html

    Mujalt kah jupike: "Republicans are wondering how inflation, crime and President Joe Biden’s low popularity could have failed to deliver GOP dominance. That is a searing indictment of the message that Republicans have been sending to the voters. Voters looked at all of that, and looked at the Republican alternative, and said no thanks. The Republican Party needs to do a really deep introspection look in the mirror right now because this is an absolute disaster for the Republican Party and they need to turn back."

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Pessimisti on kerge positiivselt üllatada. Kui juba niikuinii eeldad, et kõik läheb vihinal allamäge on iga veeremist mürtsuga pidurdav kivi nagu õnnistus :D

      Kustuta
    2. Asi on selles, et mine EI ole loomult pessimist. Olen optimist. Aga näe, sain ikkagi üllatatud!!

      Kustuta
    3. Ma ikka endast kõnelen. Loe Puhhi, mina olen Iiahi prototüüp. Mul on praegu purk ja katkine õhupall nina ees.

      Kustuta
  4. Kozatskõi oli 7. nov seisuga elus, taastusravil, USAs, nii et kui sul just värskemaid andmeid pole, siis on nii küllap ka praegu.

    Kaur, võtsin praegu Economisti veebilehe lahti, esilehel on kõige suuremalt muidugi USA vahevalimised (aga peavadki olema, sisuliselt valitakse seal maailmat valitseva parlamendi kodasid), aga kohe selle kõrval Vene väe taandumine Hersoni oblastist.

    Le Monde - esilehel kõrvuti USA valimised ja Ukraina otseblogi. alles nende järel Prantsuse enda uudised.

    Timesis: esilehel kõige enam kohalikke uudiseid, aga esimene välisuudis Hersonist (USA valimised alles allpool).

    BBC esileht: kõigepealt USA valimised, seejärel Ukraina, alles selle järel kõik muud uudised.

    Deutsche Welles on Herson suurelt kõige ees, selle järel Zaporižija tuumajaam, selle järel midagi Putinist ja sõjakuritegudest, alles selle järel (!) USA valimised. ja selle järel alles kõik muu, sh Saksa enda uudised.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Midagi on ka head, parandasin muuhulgas ka fotograafi nime kirjapildi.
      Ja need uudised lehtedes - kuni neid veel on, on ka lootust. Keegi ikka hoolib.

      Kustuta
  5. Ma jälgin lisaks kodumaisele meediale inglise (briti ja usa) ja saksakeelseid uudiseid, näpuotsaga prantsust ja põhjamaid lisaks ja ei paista seda väsimist kuskilt, isegi kergemates meelelahutussaadetes käib Ukraina (küll vähemal määral kui veebruaris-märtsis) teema läbi. Samuti pole vaade "jätke juba järele", vaid "andke Venemaale peksa".
    Liis

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul sama nägemus kui Anonüümikul. Ukraina teema pole lääne ajakirjandusest kadunud kuhugi, lihtsalt ehk nii tihti ei jõua suure pildiga esilehele. Positsioonilahingud pole nii suur uudis kui rünnakud ja taganemised laiade maaalade hõivamisega, strateegiliste objektide purustamine või mõne tähtsa tegelase teise ilma saatmine.

      Kustuta