Lehed

teisipäev, 1. juuni 2021

Neljapäevani



„Neljapääääev!“ Jaana käsi veinipudeliga oli kõrgele tõstetud, hääl vali ja peaaegu võltsilt õnnelik.
 „Kas teised on juba kohal? Meeli, Kerda?“ Jaana trügis uksest sisse kiiremini kui Valli eest astuda jõudis, hea, et esikus oli pisut rohkem ruumi kui tavalises Mustamäe paneelikas. Eks nad sellepärast Valli pool käisidki, teistel olid korterid kui tikutoosid, Valli ei ei jõudnud ära imestada kuidas Jaana enda omasse sellise žetikuleerimiskombega üldse ära mahtus. 
Võibolla ei mahtunudki, mõtles Valli, võibolla on oma korter ümber Jaana õlgade nagu liiga kitsas kleit pingul ja neljapäeviti käib ta lauamänguõhtul peale mängimise ennast lihtsalt lahti ringutamas? Mõte tõi Vallile lausa naeratuse suule, see sobis hetkesse nagu valatult.
“Kerda on kohal, paneb köögis kohvi üles, Meeli helistas, et jõuab kümme minutit hiljem.“ 
„Nagu alati! „Jah, nagu alati, nüüd ta vähemalt helistab ette. Varem lihtsalt hilines, nüüd teatab.“
„Mis vahet sel on, me teadsime enne ka, et ega ta õigeks ajaks jõua“
Lauseid pillates olid daamid tuppa astunud. 
Oh, see vana mõnus ümmargune laud, mitte nii suur, et teises servas istujad omavahel jutuajamise asemel kirju oleksid pidanud saatma, kuid piisavalt lai, et mängides ei tekkinud suult-suule hingamise tunnet. Valli oli lauaservale pannud paar tuhatoosi, küpsisekauss mahtus ka kenasti ära ja jäi ruumi nii kohvitasside kui mängulaua jaoks. 
Bridžiõhtu oleks paremini kõlanud, aga Meeli pea ei olnud enam see, õhtul, mil ta tihide lugemise asemel maarjase tabeli paberile maalis said sõbrannad aru, et kui nad tahavad ka edaspidi oma neljapäevaõhtuid koos veeta, peab ühendajaks olema midagi muud. Lisaks oli Kerdal kõrini pidevatest kaotustest Vallile ja Jaanale. 
Nagu öeldud – Meeli pea poolnud enam nii terane kui enne.... 
See, et Valli ja Jaana teinekord natuke sohki tegid, seda Kerda ja Meeli ei märganud. Kuni vahele jäänud pole, siis võib. Vana hea kaardimängureegel. 
Valli kolistas kapiustega, klaasid veini jaoks leidsid oma koha otse mängulaua servadel. Seal oli neil ennegi koht olnud, papptahvlil jäid ümmargused veinirõngad ilusasti näha. Naised nimetasid neid lõbumärkideks, ise kavalalt itsitades. Mida rohkem veiniklaasidest jäänud rõngaid õhtul lisandus, seda rohkem mäng naistele nalja tegi, nii, et tolles nimetuses polnud midagi vääriti. Itsitada võis ikka.
Uksekell andis märku Meeli saabumisest. 
Oo, Meelile oli alati meeldinud grande entrance, ta oli selles osav. 
Pisut hilinemist – publik pidi teda oodates pisut rahutuks muutuma – mingi silmatorkav aksessuaar, dramaatiline poos uksel, käsi sigaretipitsiga kaarjalt tõstes ja oodates, millal mõni sõbranna välgumihkli põlema klõpsab. Pea, see polnud enam...välgumihkli süütamine näis teinekord üllatavalt keeruline. Sigaretipits oli Meelil alati juba trepikojas valmis seatud, seda ta ei unustanud. Kollane, keskelt teibiga kinni tõmmatud kuid muidu täiesti toimiv vidin. 
Kerda oli kohvikannu serveerimislauaga mängulaua kõrvale sättinud, see enam Ümbermaailmareisi juurde ei mahtunud. Omal ajal kui daamid veel bridžiga õhtuid veetsid, oli ka kann laual. Sinna taha oli päris hea kaarte sokutada. Ja kui Kerda endale koort valas, võis Jaana oma väleda pilguga hõbedasel kannul peegelduvaid Kerda kaarte lugeda. Pagan, ta oli osav!
„Prouad, lauda!“ 
Jaana ootas hea perenaise kombel, kui kõik olid oma kohvitassid täis valanud, samal ajal ise veinipudelilt korki maha keerates. 
Jaana tundis kerget minevikupistet. Bridžilaud, korgiga veinid, kondiitriküpsised. Nüüd on teeküpsised ja vindiga korgi all olev vein. Ah, ega need veinid nüüd nii kehvad ka pole, mõtles ta leebelt, kui enam ei pistnud. Eks tänapäeval on lihtsalt nii...tont teab, kus see korgitsergi olla võib, kas ongi alles. 
„Nooh, kes täna alustab?“ 
„Kerda võitis eelmine kord, tema alustabki!“ 
Täringud veeresid hoogsalt esimesi numbreid, naised kilkasid alguses seepärast, et nii oli kombeks ja natukese ja pärast juba seepärast, et vein oli kohvi kõrvale päris hea rüübata. 
„Kuus!“ 
Vahi aga, Jaanal vedas. 
„Kuidas su Kuuno elab?“ Meeli mälu ei olnud tõesti enam... 
„Kuno on viiendat aastat surnud, ära naljata!“ 
„Ega teda elusast peastki näha polnud, mänguõhtutel korra hõljus läbi ja siis kadus kui aur,“ Kerda pehmendas viga kuidas oskas. See teema sai kenasti pareeritud. Mitte nii, nagu mõned nädalad tagasi kui Meeli Vallilt lastelaste kohta päris. Mitte, et lastega midagi pahasti oleks olnud, lihtsalt kaugel elasid need põnnikesed, ni kaugel, et ülejäänud õhtu kulus naistel nuuskamisele ja meigi korrastamisele.
Soo tõusis silmisse ja hakkas end kuivendama. 
Jaana oli juba teise nupu mänguväljale saanud, Kerda ei saanud ainsana veel rajale, aga teda see väga ei vaevanud. 
On mingi vanus, millest alates ei olnud enam muresid, mida vein ei leevendanud. Vähemalt mängulaual oli see niimoodi ja Kerda tundis rõõmu sõbrannadest, veinist ja täringute kõrinast. Eriti naljakas oli, kui mõni vürfel laualt plagama pani ja silmist kadus. 
„Kapi alla veeres!“ – „ole nüüd, ma ise nägin, et Jaana tooli alt läbi ja telekalua taha kadus!“ 
Juba olid Meeli ja Valli pärandal käpuli teine teisest kohast täringut koukimas. 
 „Kuule, see oli meil kolm nädalat tagasi laual!“ Meeli oli kapi all kobades veinipudeli korgi kätte saanud. Vindiga kork või mitte, vahet pole – kuhugi kippusid need õhtu lõpuks ikkagi kaduma. 
Meeli aietas natuke ja koukis põlve alt vaibalt mingi pudina välja. 
„Võta oma kätte, nii võib haiget saada,“ ulatas ta selle Kerdale. Täring. 
 „Tule nüüd sealt kapi tagant ära, kätte said vürfli!“ 
„Ma ju ütlesin, et telekalaua taha veeres!“ oli Meeli üsna uhke. 
 Jaana hakkas midagi ütlema, kuid loobus. Las olla pealegi. Lõi selle asemel käed laiali ja hõiskas „Lauda! Mäng jätkub!“ 
Meeli sigaret oli vahepeal tuhatoosist maha veerenud ja veiniloigus kustunud. Paneks uue põlema? Ei tea..need tänapäeva suitsud ei olnud enam need, žestikuleerimiseks head küll, aga pakid ei kõlba kuhugi ja maitse on kole. Aga mis teed ära, ilu nimel kannab Valli kontsigi, kuigi endal on varbanukid nagu kotkapead jalgu vaevamas. Suitsupits ei tee vähemalt haiget ja hoiab pilku endal, keegi ei vaatagi, et ta viimasel ajal kõrged kontsad baleriinade vastu vahetanud on, mõtles Meeli. Trepid kodumajas olid kulunud ja kontsad ei olnud neil käimiseks mugavad. Muidugi oli asi treppide kulumises, igal juhul!
 Mäng edenes, keset küpsisepuru ja veiniklaasi jälgede vahel rühkisid viimasedki musketärid finiši poole. Valli oli täiesti kindel, et Jaana oli vahepeal viie sammu asemel kuus keksinud, aga kuniks keegi ei märganud, et viimase nupu lauale saamiseks sai ühest tema enda veeretatud kolmest kuus, oli ta vakka. 
Vahepeal, kui Kerda rääkis oma kiusakatest naabritest, kellele ta tegelikult ühtigi võlgu ei jäänud oli mängus pikk naerupaus ja kui Jaana oma vanu peigmehi meenutas muutusid kõik natuke melanhoolseks ja aeglaseks, aga lõpuks sai mäng läbi. 
Jaana lehvitas esikus kui tuuleveski, Meeli ei leidnud oma käekotti kohe üles – kes seda enam mäletas, et ta selle kempsu kaasa oli võnud nagu ikka daam, kellel huulepuna värskendamist tahab ja Kerda, kelle mänguõnn oli lõpuks teda esikohale tõstnud naeris iga pisiasja peale lausa läkastamiseni. 
„Neljapäevani!“
Bussid käisid veel. 
Oleks võinud muidugi taksod tellida, aga vein ei saanud enam palju odavamaks minna ning ilma veinita poleks mänguõhtu sugugi see. 
 Nii, et bussi peale. 
 Neljapäevani.


10 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Tegelikult on see üks tükk sahtlimustandist, vähemalt poolteist aastat hapnenud asi.

      Ma ei hakka sinu blogis isegi vabandama mitte, see oleks liiga "ups, mulle tueltati meelde, vaja piinlikust olukorrast välja vingerdada!", aga Epu tähelepanek oli kohane: vabandust, ka mina hakkasin seal su loomaaia üle lobisema, su peavalust üle libisedes. Mitte, et ma poleks hoolinud, lihtsalt laps nägi põnevat mänguasja ja unustas muu...
      (Puhun peale. Nagu oleks sellest abi - aga äkki ongi)

      Kustuta
    2. Nah, pole probleemi - kui pea enam ei valuta, ma ei mõtle sellele ka ise rohkem.
      Kui jälle valutab, on: "JÄLLE!?" ja siis mõtlen ka ´kogu oma ajaloole ja kuidas KOGU AEG ja NII NÕME jne =P

      Kustuta
  2. Sa kirjutad tõesti lummavalt.

    Mäletad, ma olen sind korra või kaks Bradburyga võrrelnud? Ja nüüd mainiti Gaimanit. Aga ma ei tea öelda, kas sinu juttude võrdlemine “suurte nimede” loominguga kõlab sinu kõrvus 100% komplimendina - mõni autor võib seda lausa vastupidisena võtta?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellised komplimendid on ilusad, aga ka hirmutavad.
      Ma tean väga hästi, et need ei kohusta mind millekski, kuid kusagil naha all ärkab selle peale tahtmine ennast kõigist kohustustest vabaks teha ja lihtsalt võtta aega ning ennast tühjaks kirjutada.
      Aga ei saa.
      Elu, noh.

      Kustuta
    2. Komplimendi eest aitäh! :D
      Hing tahab kõigest hoolimata nuumamist.

      Kustuta
    3. Ma tegelikult pidasin silmas seda, et kui ma ütlen “kirjutad nagu Bradbury”, siis äkki ma ebateadlikult… kuidas öelda… pisendan sind? Justkui ma seaks selle võrdlusega küsimuse alla su originaalsuse? Mida ma otse loomulikult ei tee. Asi selles, et nii sind kui Bradburyt lugedes tekib mul sarnane hingeseisund, meeleolu.

      Kustuta
    4. Kunagi on olnud mõned kommentaarid, milles ma tõenäoliselt asjast ise valesti aru saades nägin pisikest vihjet, et ma olen mõjutatud kellestki suuremast.
      Siiski usun praegu, et ma olin lihtsalt liiga rabe ja õhukese nahaga neid tõlgendades.
      Õige tunne on pigem see, nagu lükataks mulle kole suured kingad ette ja sõnataks: need peaks sulle ka sobima! Kõhe.
      Ma naudin kirjutamise protsessi ennast, seda imelikku sebimist peas, kus sõnad ennast järjekorda seavad ja lugu neid riidesse paneb.
      Hästi tore, kui kellelegi tulemus rõõmu teeb.
      Ja muidugi olen ma paljudest teistest kirjutajatest mõjutatud, kes poleks? Sõnade juured on peas alati sassis, tont teab, kustkohast need lood alguse saavad, segane värk.

      Kustuta
  3. Seda minagi mõtlesin, et meeleolu on sarnane. Ja nii Gaimani kui sinu jutte lugedes on tunne, et te naudite kirjutamist mõnevõrra sarnaselt. Kirjutate mõnuga. Ning suhtumine tegelastesse on ka kohati sarnane. Hea on lugeda, kui kirjanik oma tegelaskujusid armastab, olgu nad kui halvad tahes.

    VastaKustuta