Lehed

neljapäev, 13. mai 2021

Šokolaad



Mida päev edasi, seda enam näis Tuulile, et hammaste pesemine võttis aina kauem aega. Duši all käimine samuti, kui täpne olla. Ja kuivatamine, kuivatamine oli viimasel ajal eriti kaua kestav tegevus. Kui sedasi oleks käitunud keegi teine, oleks Tuuli öelnud, et see keegi teine venitab neid tegevusi meelega. Tema ise seda muidugi ei teinud, kokkulangevus, lihtsalt kokkulangevus ja juhuste jada. 
Pärast hambaharja ärapanemist jõudis kätte hommiku ebameeldivaim hetk. 
Kummaline, kuidas alles aasta tagasi ei tekitanud kaalule astumine õigupoolest mingeid emotsioone, sups kaalule, hops maha. Näh, pool kilo vähem kui eile või samapalju juures – mis seal ikka, elu läheb edasi. 
 Praegu...praegu on lood Tuuli jaoks hullusti. 
Alguses jäi igas nädalas vähemaks „pool kilo vähem kui eile“-päevi. Kohe ei olnud sellest isegi võimalik aru saada, kes neid hetki ikka nii hoolega jälgis. Lihtsalt nullpäevi oli rohkem, plusspäevi tuli ühekaupa juurde, aga eks ilmad olid ju koledad ja päevad lühikesed ning külmaga keha lausa nõudis mõnikord midagi rammusamat. 
Kolm korda nädalas vähemalt. Või natuke rohkem. 
No mitte rohkem kui korra päevas, harva kui kaks korda. 
Pisiasjad, ei midagi erilist. 
 Kui hommikustel kaalumistel ei olnud juba paar nädalat kordagi olnud päeva, mil numbrid näidanuks vähem kui eelmisel päeval, oli tunne, et kaalu patarei on lihtsalt läbi. Aga ka patarei vahetamine ei muutnud midagi. Hoopis vastupidi, Tuuli püksid muutusid keskkohast aina pitsitavamaks ja lõpuks ei aidanud muud, kui tuli kapist laiema värvliga rõivatükk välja otsida. 
 Midagi pidi ette võtma. 
Ennast peab rohkem liigutama. 
Sööma peab vähem. 
Ned olid head mõtted, mis tulid Tuulile alati vahetult enne uinumist pähe. Homme peab jala tööle minema. Sööklasse ei lähe, tuleb kodust salatit kaasa võtta ja kohv on ilma suhkruta sama hea kui magusana. 
 Ainult, et äratusmuusika hakkas oma marssi lõugama siis, kui jala minemiseks lootusetult hilja oli ja ega siis salatisegamiseks enam aega ei olnud. Hea, kui kaalu peale kalpsamiseks mahti sai. Sööklas oli valik üsna ühesugune päevast päeva. Peaasi, et midagi hamba alla sai, tühja kõhuga pea ei nokkinud üldse. Õhtul kodus ei nokkinud pea ju niikuinii. Abi ei olnud ka külmikust lauale kuhjatud võileivakraamist, peas olid vaid lõuad need, mis korralikult liikusid. 
Kui Tuuli aju õhtulauas pisut juba toibus, hakkas tal endast nii kahju, et viimased võileivasuutäied maitsesid pisarate järele. 
Vana, paks, üksik, kole ja veelkord paks naine. Kaal aina kasvab. Kõigil on ükskõik. 
 Oot, kuhu see šokolaaditahvel jäigi... 
 Äkki teeks nii, et sööks ennast veel kümme-kakskümmend kilo suuremaks ja läheks küsiks arstilt maovähenduslõikust? Näib hea mõttena. 
 Uh, siis võtaks siis poolsada kilo alla nii, et silm ka ei pilguks, kõik aina vaataksid ja kahetseksid, et Tuulit varem tähele ei pannud, aga siis hakkab ta ise valima, kellele oma pilku kulutada! Keha oleks sire ja põsed trimmis...las kahetsevad, et varem ei näinud, siis on tema kord valida! 
 Mm, šokolaad sulas suus ja magus mõjus vaimule nagu äikesevihm heinamaale. 
 Õhtul voodis kippus Tuuli silm jälle niiskeks. Oli siis seda rasvast lõunat ja õhtust magusat vaja! Homme, vot homme võtab ta salati kaasa ja teeb kasvõi peale tööd pika jalutustiiru, kui just tööle jala minna ei jõua. 
See ei saa ju nii raske olla!










Kõik kokkulangevused on juhuslikku laadi. Pildil olev lojus on kolmkümmend kilo ülekaalus, maovähenduse peale ei mõtle. Pilk on paraku ka temal nukker.


24 kommentaari:

  1. Lojus piilub ega sa pussi varja!

    VastaKustuta
  2. Lojus sai sügamist, süüa ei andnud. Peekoni peale sügamise ajal ei mõelnud, see oleks olnud nagu akvaarimikaladest uhha keetmine.

    VastaKustuta
  3. Kaalu langetamine on sama lihtne kui suitsetamisest loobumine.Olen mõlemat proovinud nii 4-5 korda. Hmmm-suitsu enam ei teegi..

    VastaKustuta
  4. Ach, noormiis, jätke teie ka oma naljad....
    Btw: kirjeldus ei ole üks-ühele elulooline, kuid juhuslikud kokkulangevused kirjutaja eluga annavad aimu põhjusest, miks sellenädalane fotojaht - "söön mida tahan" - vahele jääb...

    VastaKustuta
  5. http://www.vikerkaar.ee/archives/27194
    Hea lugemine sellest, kes, miks ja kuidas tegelikult neid mõtteid õhutab ja õli tulle valab.

    VastaKustuta
  6. Sealt artiklist kõlas minus eriti kaasa see osa, mis rääkis religioossest sõnavarast söögijuttudes. Ma võpatan alati, kui keegi kasutab söömisest rääkides sõna "patustama", ilma et ta peaks silmas seda, et andis mingist toidust keeldumise usuvande vms. Ning olen just selliste reetlike sõnakeste varal ise mõelnud, et tänapäeva Lääne suhteliselt sekulaarses ühiskonnas on oma söömise kontroll hakanud täitma religioonist pooltühjaks jäänud nišši.

    VastaKustuta
  7. Söömise kontrollimine oli ennegi religiooni üks olulisi otsuseid, kuigi tulenes ilmselt pigem vajadusest korrapäraselt esinevaid toidunappuse perioode pühaduse vürtsi lisamisega talutavaks muuta.
    Nüüd on muu religioon kadunud ja jäänud on lihasuretamine ning enesepiitsutamine.

    VastaKustuta
  8. *osiseid, mitte otsuseid, hurjohh!

    VastaKustuta
  9. ...aga sa mõtle, milliseid pühakulugusid saaks sel teemal toota!

    VastaKustuta
  10. Söömise kontrollimisel on üks funktsioon ka omade ja võõraste eraldamine - "vaata, millised jõletised, mida nad suust sisse ajavad"

    VastaKustuta
  11. Aitäh, pagana hea artikkel!
    Ja pagana jube artikkel samal ajal.

    VastaKustuta
  12. Haha, see omade ja võõraste eraldamine ehk koguduste moodustamine on ka tänapäeval teema, näiteks Püha Kannataja Orgu Salekogudus versus Fitlapi Tasakaalustatud Taldrikukogudus. Pluss veel taimetoitlaste vagaühendused, paleotoitujate sekt ja see kahtlane lihtsate koduste toitujate sotsiaalmeedia vabaühendus. Liikumine eri koguduste vahel pole küll keelatud, aga karismaatilised liidrid vaatavad usuvahetajate peale üsn viltu.
    Ja selline leige riigikirik nimega TAI on meil ka olemas.

    VastaKustuta
  13. ...ja jõusaalid on palvemajad, kus palehigis palveveskeid sõkutakse.

    VastaKustuta
  14. Hiied on taandatud Tema Kõrgeaususe Kehmassiindeksi ohvrialtariteks, kuhu õige usklik käib joostes higi ja tatti ohverdamas. Hädapärast kõlbavad ka pisarad, aga need peavad olema kahetsuspisarad.
    Rõõm tuleb kõigest maha kriipsutada, siis alles saab seda religiooniks nimetada. Vabakoguduste hereetiline hõisk ja pillitinistamine ei loe.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ... aga endorfiinid?

      Kustuta
    2. Kui rõõm tuleneb otseselt vagadest tegudest, siis ei peaks see ju keelatud olema?

      Kustuta
  15. Ma pole füüsilise pingutusega kaasnevate endorfiinidega tuttav, ilma naljata. Olen isegi kõvasti sporti teinud, aga ikka "veri ninast välja" ja ei mingit rõõmu või rahulolu. Äkki ma olen ebard? 😁
    Ja tõsimeeli - paks võib olla, aga mingist hetkest hakkab see tervisele. Lõpuks kaob arusaamine, kas ma olen pidevalt väsinud, sest olen paks või olen paks, sest pidev väsimus teeb füüsilisele aktiivsusele üks-null ära.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ...su usk on nõrk ja sa pead meelt parandama ja rohkem palvetama...
      /Möirgab omaenda nalja peale naerda, nii et ämblikud laetaladelt alla potsatavad/

      Kustuta
  16. Siis on veel olemas toidupäästjad, aga nendest barbaritest vist ei maksa viisakas seltskonnas rääkida. Kas siin on viisakas seltskonn?

    VastaKustuta
  17. Mis viisakus? Mina ilmast-ilma päästan toitu oma külmkapist. Barbaarse elegantsiga!

    VastaKustuta
  18. Ma käisin ükskord lausa kogenud toidupäästjatega kaasas! Sain porgandit, paprikat ja mingit puuvilja.

    Üksi pole käinud, ma ei tea nii hästi, kus poodide juures on lukustamata konteinerid.

    VastaKustuta
  19. a praegusel ajal on mul tunne, et see ei oleks minust ilus, las need palad jäävad neile, kellel on rohkem vaja.

    Hääletades reisimisega - kui see peaks kunagi jälle võimalikuks muutuma - on sama häda, kuigi väga meeldiks.

    VastaKustuta
  20. Paks olemisest veel niipalju, et ma võin viltu vaadata kehakultusele, mis toob kaasa vildaka suhtumise söömisse ja toidusse, kuid see ei tähenda, et ma olen endaga rahu teinud. Pigem tajun endas seda va "hapude viinamarjade" tunnet. Mis ma ikka valetan.
    Kes tahavad olla paksemad kui nad on või saledamad või sportlikumad või...mis iganes, ja kui nad seda saavutada suudavad ilma, et saavutus nende elu keskpunktiks muutuks - tore ju. Kui inimene on õnnelik on see kõigile hea.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui paksus hakkab tervisele ja sooritusvõimele halvasti mõjuma ja teeb enesetunde halvaks, siis tuleb muidugi midagi ette võtta, aga see ettevõtmine ei peaks olema suunatud välise immitsa parandamisele vaid olema midagi sellist, mis just enese TUNDE paremaks teeb.
      Ehk siis, enamjaolt saab seda teha nii, et rõõmu ei pea endale keelama.

      Kustuta