Lehed

esmaspäev, 4. mai 2020

Kobarmõtelung





Nüüdseks ehk juba neliteist-viisteist aastat olen saanud jälgida ühe kauni paari kooselu kulgemist.
Esimesel aastal möllasid kired, kodu ehitamisel oli nooruse oskamatusest tingitud tagasilööke, noorikut käisid piiramas kosilased naaberkülast, suvi oli kuum ja konnavaene. Esimene aasta jäi lastetuks.
Kui esimese aasta lapseõnn oli nagu oli, kumbki noortest ei näinud sellest midagi arvavat, siis teisel suvel oli õhus algul ärevust ja hiljem, kui oli selge, et ka nüüd jääb titeõnn saabumata, kurbust.
Muidugi võis see kõik olla minu emotsioon, noorpaaril endal ei pruukinud selliseid mõtteid olla.
Neil oli südikust aasta pärast uuesti alustada.
Seekord oli õnn nende poolel. Uhke ema sire kuju kõrgus töntsaka lapsepaari kohal, väsimatu paar otsis veel hilistel hämaratel õhtutundidel praehiiri täitmatutele kisakõridele.
Ja nii ka järgmisel aastal.
Ja järgmisel.
Ja...
Nii kestis see kaua.
Aga tänavu oli ühel tormijärgsel hommikul pesa alla kukkunud. Kured, ka varaseimad, ei olnud veel saabuma hakanud, kuid maja oli juba rusudeks
Paari kuu pärast nägin oma suureks rõõmuks isakurge oksi kokku tassimas. Kured ei korja oksakesi, kured veavad noort metsa oma pesaposti otsa kokku. Nii nägin mõnelgi korral maadligi laperdavat lindu, oksakobakas nokas. Näis, et sellise koormaga ta ülespoole ei tõuse, aga ennäe, just vahetult enne posti keeras lennujoon üles ja kolksti sai palk paika.


Aga emalindu pole.
Ehk veel ei ole.
Otsisin netist kui pikk on kurgede eluiga.
Leitu ei rõõmustanud mind.


***


Ritsiku juures arutatakse remontika ja romantika olulisusest peres.
Kunagi kusagil keegi pillas märkuse armastusest kirjutamise kohatusest vanainimeste poolt. Ma ei mäleta kes, kuid mäletan, et see oli natuke valus.
Kui oled vana, siis on romantika kohatu.
Nii sain mina sellest aru, aga ega ma ei pruukinud kirjutatut päris õigesti mõista.
Remontika, saan aru, on kohane. Mõeldud vanadele paaridele, kuid sobib siiski kõigile või umbes nii, kui parafraseerida iidvana reklaami.
Aga romantikat on elus palju lihtsam saada kui remontikat. Su paariline võtab ühel üldse mitte kenal päeval kätte ja sureb ära.
Oli see suhe mis ta oli, aastakümnete, väga paljude aastakümnete jooksul on olmeülesanded kuidagi ikka kuidagi jagunenud, Kui mitte muudmoodi, siis vähemalt on võimalus teineteise kallal viriseda. Oh, ärge muretsege, kui jutt käib pikkadest astakümnetest, siis virin enam lahku ei aja. „ Korduvalt olen mõelnud mõrva peale aga mitte lahutusele!" Aastate jooksul lihvitud klassika.
Ja oledki üksi. Olme ainult sinu kanda.Võibolla oli ka enne, kuid alati on ju midagi...
Laste abi on olemas, kuid see ei loe, see on sinu elu, sa pead ju hakkama saama nii kaua, kuni ühel päeval oled ennast ära kulutanud. Aga see on juba uus elu, järgmine, sinnani peab elama.
Aa, romantika pärast sellist pööret.
Kõike võib ette tulla. Ilusaid sõnu ja kirge ja lilli ja liblikaid ja mis kõik meelde tuleb. Romantikat mis hirmus. Kugi pole vähe neid, kes arvavad, et vanemana on see piinlik ja sellest mõtlemine on piinlik ja sellest rääkimine on veel eriti piinlik. Ühesõnaga ajage oma liini kusagil vaikselt nurga taga, et keegi ei näeks ja ärge isegi mõelge, et selles midagi muud kui piinlikkust leida võiks.
No ja laste jaoks on vanemad üldse sellised sootud olevused. Emad ja isad, mitte mehed ja naised. Olge nüüd mõistlikud, palun ärge rääkige neid lolle noortejutte. Eriti veel juhul, kui peaksite jääma üksi. Kõik, lõpp, finito, basta, mis lollid mõtted need sellised on?
Niisiis kui on kogemata natuke romantikat. Endale hoitut, jagamiseks sündmatut. Et see jumala pärast kellegi teise ilumeelt ei riivaks.

Kuidas siis mingi remontika sealt kasvada saaks? „Salajane tapeedivahetaja" või miskit?

Istu oma romantika otsas, aga ole vait ja tapeeti vaheta ise või palka keegi!
Aga ma tõepoolest kõigest teoretiseerin praegu.
Sest leskede asi on neiks ka jääda.
Või on see lihtsalt paratamatus.


***


Olen ennegi kirjutanud, et mu elus on olnud enam kui kaheteistkümne aasta pikkune stalkeri poolt jäitatavaks olemise periood. Kümned sõnumid päevas, kirjad, ümber maja luusiv haige vaimuga inimene, kummalised vargused ja veel kummalisemad asjade juurdetassimised. Ei olnud ilus aeg, ebaratsionaalne üliettevaatlikkus on siiani veel mõne asja puhul teemaks.
Nii, et kui ma siin mõnikord näin kommentaaride peale üle reageerivat, siis sellel on põhjus. On käitumist, mis lahterdub mu jaoks stalkimiseks ja seda ma ei talu nagu ka matslikke hinnanguid.









28 kommentaari:

  1. 12 aastat!! Õudne. Päriselt ka.

    VastaKustuta
  2. Usud või ei, aga kõigega harjub.
    Kuigi tõsi, tagasi ei igatse midagi. Ja tollest haigest on siiani kahju.

    VastaKustuta
  3. Mina olen ka remontika poolt. Romantika on tore, aga sellest söönuks ei saa ja talvel ahju ei topi. Romantika võib olla, remontika peab olema. Ning kohati võib remontikagi romantiliseks osutuda, kasvõi noore kurepaari pesaehituses on ju kõvasti mõlemat :)
    Vanainimesed võivad romantilised olla küll. Mu isa tavatses emale alati sünnipäevaks tuua suure viha, milles omalt kodukrundilt korjatud puude-taimede oksad, kõiki kaks. Kui see pole romantika, siis ma ei tea, mis on. Viht pandi alati suurimasse vaasi klaverile ja näidati uhkusega kõigile külalistele ja ei mingit piinlikkust.

    VastaKustuta
  4. Sala-tapeedivahetaja peale meenus mulle kohe see sala-arvutiparandaja stseen:

    https://youtu.be/gz4rW1vM3UI?t=988

    VastaKustuta
  5. Nuh, tore oleks, kui mõlemat oleks.
    Romantika on tore ja kui ikka liiga läägeks kätte ära läheb tuleb remontikat kõvasti vahele viilutada, et paras saaks.

    VastaKustuta
  6. Notsu, see video on nagu oleks mu mõte pahupidi tõmmatud, muster puha teistpidi😁

    VastaKustuta
  7. Kibe jutt.
    Leskede klubi?:)
    Mina olen tänu romantikale elus. Kahtlen sügavalt, kas üksnes elatise saamiseks teostatav remontika oleks mind päästnud...

    VastaKustuta
  8. Mul on su üle hea meel, tõepoolest. Romantika päästab elusid, endalgi nähtud tõde.

    A mu jutu mõte on vist kehva sõnastuse nahka läinud.
    Mõte oli, et kui romantikat ei saa endale lubada, siis pole ka remontikat kusagilt oodata. Ja lubada ei saa sellepärast, et "Misasja? Vanainimene ja romantika? Mine kuuri taha ja häbene!"
    Häbenevadki kuuri taga, sest naabrid peavad lollakaks, lapsed pööravad selja ja võhivõõrad osatavad. Julge pole mõnus olla.

    VastaKustuta
  9. „Julge pole mõnus olla“ – vaidlen vastu. Julge hundi rind on rasvane. Tule siia meie poole vaatama, kuidas vanainimesed romantilised on. Ei pöörata neile selga, ei osatata. Kui pööratakse ja osatatakse, on viga pöörajates ja osatajates.
    Teemakohast lugemist: https://viistuhatviissada.blogspot.com/2017/11/minu-naabrinaised-osa-47-gloria-ma-ei.html

    VastaKustuta
  10. Mina olen vist korduvalt kirjutanud (aga kirjutan veel, minu vanuses juba võib), et kui ma esimest korda elus Hispaanias käisin, siis mind rabas kõige rohkem just see, et õhtuti inimesed kurameerisid pargis. St see on muidugi tavaline, et pargis kurameeritakse, aga "inimesed" tähendas tõesti igasuguseid inimesi, mitte ainult noori, ka pensionärid käisid käest kinni, punastasid vahepeal, vältisid pilku jne. Ja vat, hiljuti väitsin oma blogis, et mu elus pole olnud selliseid suuri elumuutvaid hetki, aga see tegelikult vist ikkagi oli üks. Ma olin nimelt tollal (varastes kahekümnendates) juba küünilisel seisukohal, et edasi läheb kõik ainult kehvemaks, sest pea kõik "esimesed" on juba kogetud ning nagu ütleb kuulus vanasõna, "esimene mesi, teine vesi, edasi on ainult kusi". Ja seal tõesti tuli HETKEGA arusaamine, et tegelikult on see ikkagi suuresti otsus, mis silmadega sa maailma vaatad.

    Nüüd olen ma juba nii palju vanem, et tean, kui kiiresti ma olen võimeline kõike unustama või kogemusi nö üle kirjutama, sest uue inimesega saavad need ka uue näo. Ma suudan näiteks isegi suhtes olles iga natukese aja tagant avastada, et "krt, ma olen armunud, ta on nii tore" (siiani õnneks samasse mehesse, muidu oleks keerulisem), asi see siis "vajadusel" uue ja huvita inimese suhtes sama tunda.

    VastaKustuta
  11. Ja kuna Epu juures kommenteerida ei saanud, siis ma ütlen siia, et mulle hirmsasti meeldib Epu sõbranna. Pea sama palju, kui Epp ise.

    VastaKustuta
  12. Oi, Rents, sina meeldid mulle ka!
    Aga millinest sõbrannast sa räägid? Naabrinaisest sõbrannast? Ja kus ei saanud kommenteerida? Naabrinaisest rääkiva postituse all? Jaa, see oli veel tol ajal postitatud, kui mul kommentaarium avatud ei olnud.

    VastaKustuta
  13. Ma siin veel mõtsin. Et tahaks teada, mis vanusenumbrist see „mine kuuri taha ja häbene“ nende seljapöörajate, osatajate ja lollakaks pidajate arvates kehtima hakkab. Mis numbrist alates tuleb romantika ära unustada? Millal nö. kell kukub? 35? 40? 45? 50? 60? 80?
    Kusjuures see ei ole retooriline küsimus muide, ma täitsa ausalt uurin, millist vanust peetakse armumise, intiimsuhte loomise, lähedusevajaduse piiriks. Minu lesest vanaema oli 90 ringis, kui naabrimees talle kosja tuli. (Tõsiasi, et ta korvi sai, ei ole siinkohal oluline.)

    VastaKustuta
  14. Mhm.
    Mnjah.
    Ma arvan, et kirjutan parem ühe niisama jutu, et ennast arusaadavamaks teha. Praegu olen pisut segase seletamisega lugejaid ülekohtuselt kohelnud.

    Kureema oli täna varahommikul kohal. Seekord läks hästi, uus maja ees ootamas ja puha.

    VastaKustuta
  15. Kuulamiseks selline lauluke Uus-Meremaalt. Princess Chelsea, "Growing Older".
    Visuaaliks on lauljanna lapsepõlvevideod. Esimeses ütleb ta kogeledes "minu nimi on Chelsea ja suurena tahan ma saada muusikuks". Minu lemmik-laulja juba hea mitu aastat.
    https://www.youtube.com/watch?v=FMsHKjvsan4

    Kena.. küpsemist kõigile, eksju.

    VastaKustuta
  16. Ei, mina olen nõus, et Eestis on see stigma olemas. Lihtsalt mulle ühtlasi tundub, et see on minu põlvkonnaga lahkumas, et asjad muutuvad.

    VastaKustuta
  17. Hmm? Mina küll ei tunne end ülekohtuselt kohelduna.
    Ning jaa, Rentsil õigus, Eestis on see stigma tuntavalt olemas. USAga võrreldes nagu öö ja päev.

    Oh kui hea meel, et kureproua saabus! Nemad, va vanurid loodetavasti stigmast ei hooli ja kuuri taha häbenema ei lähe =)

    VastaKustuta
  18. "USAga võrreldes nagu öö ja päev."

    see on huvitav, ma siiani arvasin mitte-väga-teadlikult, et Eesti noorusekultus võrreldes vana Euroopaga tuleb osalt sellest, et Eesti üritab olla väike USA. vt ka neoliberalismi populaarsus jne.

    VastaKustuta
  19. Notsu, noorusekultus on üks asi (kusjuures mulle tundub, et USAs hakkab see vaikselt taanduma, meedia ja meelelahutus arvestab ühe enam vanema (loe: maksujõulise) elanikkonnaga), vanemaealiste romantiliste paaride soov/julgus avalikult oma suhet presenteerida aga teine. Mulle oli see siia kolides veidi võõristavgi. Et mis mõttes käivad käest kinni/ümbert kinni? On see mingi poos või? Soov shokeerida? Aga ei. Inimesed lihtsalt ei tule selle pealegi, et lähedust/ühtekuuluvust peaks häbenema, varjama.
    Kusjuures, läinud suvel Eestis käies märkasin rõõmuga sama tendentsi pisikesi ilminguid sealgi.

    VastaKustuta
  20. Vanuselist diskrimineerimist on Eestis igal tasandil ja valdkonnas metsikult. Mu jaoks ongi kõige kummalisem, et va "noored", need avatud mõtlemise eesrindlased on kohati kõige kastilikuma vaatega. St vanemad võtavad noorema kampa nagu nalja, aga vastupidist suhte avatust olen vähem täheldanud. Eks ta vast ka tollest tuleneb, et noored on kõik olnud. Või vähemalt enamik.
    Liis

    VastaKustuta
  21. Mulle meeldib see "...noored on kõik olnud. Või vähemalt enamik."
    Vähemalt enamik😁

    Üldiselt...diskrimineerimisega on jah mõnikord pahasti, aga see ei olnud väga teemaks. Või oli?
    Ma ei saa ise ka väga aru. Kes siis romantika-alast diskrimineerimist enne sõnastanud on?

    VastaKustuta
  22. Mina olen küll näinud, kuidas keskeas lapsed on väga nördinud sellest, et nende vanemad kohtamas käivad, sest "selles vanuses võiks juba muud huvid olla". Ma ka ei kujuta ette, mis huvid, ristsõnu peaks lahendama ehk vms. Kusjuures siin käis jutt koos kohvikus käimisest, mitte mingitest orgiatest, noored leidsid ikka, et väga kohatu.

    Samuti olen olen oma silmaga näinud ja oma kõrvaga kuulnud, kuidas hetkel ehk sinuealine mees, kes nooruses liikus nii, et mu** ees ja mees järel, ning selle käitumise tulemusel ka oma perest ilma jäi, loeb nooremale (naissoost) sugulasele epistlit selle kohta, et ega oma elu ei saa seksist lähtuvalt planeerida, sest pärast 40. sünnipäeva nagunii keegi eriti seksida ei viitsi. Mina olen selles küsimuses pigem noore naisterahva poolel, sest see tema kaaslane, kes "seksuaalse klapi täieliku puudumise" tõttu maha jäeti, on nüüd avalikult ... "sõbralikus kooselus" hoopis meesterahvaga, nii et ilmselgelt otsis mees habet lihtsalt. Naisel läks küll "22, viimane taks" mööda, aga tänaseks on (väljastpoolt vaadates) õnnelik abielu ja neli last, nii et läks vist õnneks.

    Samas tunnen ma isiklikult ka daami, kes veel sinu eas olles (nüüd on sellest julgelt 10-15 aastat möödas) elukaaslase välja lõi, sest "kui ta seksida nagunii ei taha, siis ma küll ei viitsi talle siin süüa teha". Nii et ehk see on rohkem meeste probleem, et huvi romantika füüsilisema poole vastu hakkab vanusega kaduma. 😁

    VastaKustuta
  23. Aga seda diskrimineerimiseks nimetada on mul ikka kuidagi veider. Ilmselgelt on ka see diskrimineerimine, aga "no mis mure see ka on, vaadake parem kui väikesed on pensionid ja loomade varjupaigad on ju hüljatud loomi täis!"
    Läheb veel aega, et laev pööraks.

    VastaKustuta
  24. Noo, naised, eriti Rents - on teil vast kogemused:D
    Romantika ja eriti selle füüsilise poole kadumine pole kindlasti soopõhine ja sõltub indiviidist ning eriti veel indiviidide omavahelisest klapist.
    Seega ikkagi romantika!:P

    VastaKustuta
  25. Mina jälle ütlen, et pole romantilisemat asja kui õiges kohas rakendatud remontika ja kes seda näha ei oska on lihtsalt elu poolt ära hellitatud nisunina.
    Romantika ei ole ainult lilled, tort ja serenaadid - muide, see kõik maksab ka raha - vaid see, kas su raamatute jaoks jätkub riiuleid ja kas lillepoti jaoks on nagu.

    VastaKustuta
  26. Nagi! Mitte "nagu". Mõtle ise, kolin oma palmi ja ripp-potiga mehe juurde ja siis selgub, et kummagi taime jaoks ei ole nagu kohta ja et strugatsite kastist väljapakkimine pole ka eriti mõeldav... Nõme. Palju parem on näha, et mees on seeaeg, kui raamatukoormaga auto teisest linnast teele asus, riiuli ära värvinud ja üles pannud. See on kohe nii armas. Mis tort! Ma tahan elada kaua ja vältida insulti, andke mulle kapsast.

    VastaKustuta
  27. Ja veel - romantikaks pole kunagi hilja aga mida aeg edasi, seda küsitavamaks muutub katusele ronimise võimekus.

    VastaKustuta