Kahtlane vaikus

 

Vähe blogipostitusi e lugemismaterjali. Võiks arvata, et

a) inimestel on elu, nii et neil ei ole aega kirjutada ja võib-olla nad ei tahagi oma elust palju avalikult kirjutada

b) inimestel ei ole elu, seega ei ole ka millest kirjutada

c) blogimine on nagunii väljasurnud nagu telefoniraamatute, paberkaartide ja -teatmeteoste kasutamine e inimesed on eee... maitea, muudesse nö efektiivsematesse kanalitesse kolinud

Kangelased

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi.

 "Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi. 

"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"

"Mida? Misasja nad lõhuvad? Kus?"

"Pirukaputka, Pauli pirukaputka kallal on! Eks see valitsus seal taga on, kõik kes vähegi oma äri teevad pannakse varsi kinni või lastakse lahti, no kujuta ette! Tule nüüd ruttu, seda ei saa lubada!"

Oli selle va patriotismiga muttidel kuidas oli, aga Pauli pirukate kallale ei tohtinud keegi minna. Enne kui Veera onma kirgliku tiraadiga ühele poole sai olid Milvil kingad jalas ja kampsun kitli peale veetud. Missioon kutsus!

Pauli putka juurde oli rahvast rohkem kogunenud. Viienda maja kolm joodikut, kaksikute käruga naine eramajade vahelt, kümmekond äsja bussilt maha tulnud koolilast. 

Ja Ilse.

Ja pisike traktorikökats koos pisikese kiilaka mehikesega, kes parasjagu putka tagaseina kopaga maha kiskus.

"Kas sa saad siit minema, sina pole seda kioskit siia püsti pannud, sina seda maha ei tõmba!" 

Veera hääl oli kui pasun, mis Jeeriku müürid kunagi kummuli lõi, üle traktori plärina kostis, mees arvas, et keegi sai haiget ja jättis kohkunult töö pooleli.

Milvi, Ilse ja Veera kasutasid juhust ja kargasid kopa ette, üksteisel kätest kinni hoides kui balti ketis.

"No tulge nüüd teie ka!" utsitas Ilse ülejäänud rahvast, "löövad putka laiali ja kustkohast me pirukaid edaspidi saame? No tulge nüüd, võtame kõvasti käest kinni, las tuleb meid kopaga tapma kui tahab oma kuritööd edasi teha!"

Pirukate pärast keegi lausa surema küll valmis ei olnud, aga kiilakas näis üsna ohutu ja möllu pidi saama, noored olid esimesed, kes ligi astusid. 

Joodikud ei saanud täpselt aru, mida neist soovitakse, aga kui juba kõik sedasi tegid, siis ega nemadki kõrvale ei tahtnud jääda.

Titemamma kõhkles kõige kauem. Ega ta seepärast kodunt välja tulnud, rohkem nagu poodi piima järele oli minek, aga... üksi kodus oli niikuinii igav, ajaviide seegi...

Putka oli suur, päris ringi nad sellel oma ketiga peale ei teinud, kuid kangelasi ei peagi palju olema. 

Kopamees ei osanud m idagi teha. Sügas oma kuplit ja ohkis õnnetult, ronis kabiinist välja ja üritas prouasid, sest nemad olid kohe kindlasti selle ürituse eestvedajad alguses lahkesti veenda eest ära astuma. See ei mõjunud.

"Sina ei tule meie alevi sümbolit lõhkuma!" sähvas Ilse.

"Me ei lase sul süvariigi timukatööd lõpule viia!" pasundas Veera

"Me oleme valmis Pauli pirukate eest surema!" oli Milvi veel eriti kirglik, kuigi,  mis seal salata, suremise-koha pealt ei olnud neist keegi väga kindel.

Aga see kõlas lihtsalt hästi.

Kopamees muutus aina pahuramaks. Vaidle ja vaidle, nagu vastu seina kõik. 

"Kuigi tegelikult peaks ju kopp olema vastu seina, hihi.."

Kui see mõtteräbal läbi traktoristi pea lipsas oli tal lausa piinlik. Ikkagi nii tõsine asi ja tema siin muheleb oma peas. Kuhu see kõlbab.

Ehk hakkab rahvas pelgama kui ta kopale hääled sisse paneb? Tasub proovida, joodikute punt paremal pool servas ilmutas niikuinii väikeseid äravajumise märke ja titeema üks kaksikutest näis kohe-kohe lõugama hakkavat.

Kopamees pani masina jaurama. 

Prouad ajasid rinnad kummi ja liikusid ettepoole.

Kopamees tõstis masina hambulised lõuad ülespoole.

Uskumatu, aga rinnad kerkisid veel enam.

Kop võttis suuna seina pole.

Kopp tabas Ilse kitli ülemist nööpi. 

Kuidas see rind nüüd nii kõrgele sai oli arusamatu kõigile osapooltele, kuid seal ta oli. 

Kopp ja nööp. Nööp kukus aegluubis asfaldile, veeres paar ringi ja kukkus kummuli.

Kopamees läks näost valgeks kui kriit, ainult pealagi punetas maasikana, traktor sai tagurpidikäigu sisse ja hetke pärast oli traktorist vaid pisike sinine tossupilv kohapeal järgi.

Noored lõid omavahel patsu, joodikud uurisid noortelt mis kell on  ("Kümne pärast kümme? Mehed, kohe saab!"), titeema kärutas lastega minema, need lõugasid juba mõelemad pea Veerale vääriliste vastastena ja prouad seisid kolmekesi, korraga õnnelikud ja kohkunud.

Kui hingeldamine vaibus mindi Milvi poole kohvi ja küpsise kõrvale sündmusi arutama.

"Nägite, kuidas ta..."

"Ja siis ma ütlesin!"

"Ma arvasin kohe, et...!!!"

Milline hea päev.

***

Õhtul tuli Paul viimaselt bussilt maha ja ei uskunud oma silmi.

Pirukaputka tagaseinast oli paar rida voodrilauda maha kistud, voodriks pandud klaasvilla tuustid veeresid tuule käes nagu stepirohi mööda parklat ringi, isegi tagumise ukse klaas oli putkas katki.

Värisevilkäsi otsis mees taskust telefoni.

"Konrad, sina või? Mida sa siin teinud oled? Ma ju ütlesin, et..."

"Lammuta ise oma kuradi kiosk laiali, ma proovisin, ausõna, ma tõesti proovisin, aga see küla on hulle täis, natuke veel ja ma oleksin inimese ära tapnud! Kari napakaid seisis ees ja ei lasknud hoonet maha kiskuda, täitsa segased!"

Kopamehe hääl telefonis lausa värises.

"Ära jama, mees, ülehomme tuuakse uus konteinerköök kohale, kuhu ma panen selle nüüd, vana risu ikka veel jalus?"

"Ei tea, ei huvita, pole minu asi, pane oma napakad mutid lammutama, mina seda tööd ei tee," laksti pani Konrad kõne kinni.

Pauli taipas, et ta elu läks keerulisemaks kui ta iial oleks osanud oodata.

***

Wildi loo algus oli meil omavahelises jutuajamises üleval, praeguse jutu algus sai blogiväliselt kirja, tegin selle õige lõpuni.

 

Momo ja moslem

"Härra Ibrahim", kui korrektne olla. 

 "Oskar ja Roosamamma", sama autor. Surm kui külaline, mitte vaenlane. 

 "Elu alles ees," teine autor, sama sädelus. Olud ei vormi meid, tunded vormivad. 

 "Macbeth" Pöörlevad dervišid. Šoti näidendis sünged surmakuulutajad, seekord aken ehedasse õnne. 

 Väga soe näidend, mõjus nagu oleks keegi mu hinge õlgu masseerinud, hing polnud enam turris nagu varese tiivanukid ja inimesed ümberringi olid kõik ilusad ja head. 

 *** 

 Sisu? Khm. Üheteistkümne aastane ema poolt maha jäetud ja emotsionaalselt jäise isa kasvatada jäänud sõpradeta juudi poiss, kes käib inimlikku lähedust ostmas prostituutidelt ja raha hangib moslemist vürtspoodniku tagant kaupa varastades sõbruneb pikkamööda poepidajaga kes õpetab teda paremini varastama ja inimestega naeratuste abil manipuleerima ja.... Ma parem ei jätka. See väike spoiler on lihtsalt märkimaks, et sisu ei loe. Loeb emotsioon, mida see endast maha jätab. 

 *** 

 Kui juhus pakub või plaanidega sobib - minge vaatama. 

 Kui plaanidega ei sobi - tehke plaanid ringi ja minge ikka vaatama.

S-302

 

Uksekell helises. Pigem plärises, sest keegi vajutas seda kogu oma elujõuga. Näppu tõstmata. Lisandus uksele tagumine. Milvi, kes oli parajasti ametis riisi kallamisega kuivainepurki, reageeris nii käbedalt, et hulk riisi pudenes lauale. Põrandalegi. 

"Issand, kas põleb või?" pahvatas Milvi ust lahti paisates. Lävel seisis Veera, näost punane ja rätt peas viltu, nagu oleks oleks ta just jooksnud. Oligi.
"Milvi, tule ruttu! Nad hakkavad seda maha lõhkuma!"
"Mida? Mis asja nad lõhuvad? Kes?"
"Kuuri! Seal, kus meil kõigil need aialapid olid. Vald ütles, et risustab vaadet ja on ohtlik, aga asjad on ju sees!" 

Milvi tõmbas esikunagist jope, unustades jalatsid, ja tormas Veerale järele, sussides. Tee peal liitus nendega Selma, kes oli uudisest haisu nina saanud ja lonkas nüüd kiirustades, käsi puusal. "Mul on seal vanaisa vikat ja äkki on need tsingitud piimaämbrid ka!" soigus Selma hingeldades. "Riik tahab kõik käest ära võtta, isegi vanaraua!"
Kui naised aiamaade serva jõudsid, oli seal juba terve delegatsioon. Elviiragi, kel oli terve elu oma maja ja aed olnud, oli kohal. Evald seisis oma kõverate jalgadega peniga pisut eemal ja uuris olukorda, ise pead vangutades. Kostja tegi pisut kaugemal suitsu. Ilse, kes oli just haiglast välja saanud, seisis üsna kuuri ukse kõrval. Kaks tunkedes meest sättisid kuuri ümber kollast linti ja mingi suur masin lähenes.
Milvi kõige ees tormasid naised lääpas kuuri poole ja tõmbasid ühel hingel rippuva ukse poolviltu pärani. Keset pea tühja ruumi, poolenisti vana kalavõrgu ja pehastunud laudade all, kükitas üks kummaline metallist moodustis. See ei olnud kindlasti vikat. Ega ilmselt ka tsinkämber, sest nii suuri ämbreid lihtsalt ei tehta. Ei ole kunagi tehtud. 

"Püha vägi," sosistas Milvi ja ta silmad läksid suureks nagu tõllarattad. "See on see, see, see... Ma teadsin, et nad midagi sellist siia metsatukka peitsid, siia pidi kunagi tehtama salajane katsejaam!"
"Mis see "see" on?" uuris Selma umbusklikult, hoides igaks juhuks kuuri sisenemast, sest mine tea, mis kaela kukkuda võib.
"See on nõukogudeaegne ajamasin. Vaata neid nuppe ja seda hooba!"
"Ajamasin?" Selma turtsatas nii kõvasti, et laest pudenes midagi. "Pesumasin on ju! Tööstluslik, kindlasti omal ajal haiglast varastatud. Vaata trumlit, sinna mahub kõik sisse, koos tekiga!". 

Milvi ei andnud alla. "See on see, millega nad tahtsid Stalini tagasi tuua ja defitsiiti ennetada!"

"Pesumasinal ei ole selliseid kange, Selma!" suskas Veera vahele. "Vaata seda suurt hooba siin külje peal. Ja kõiki neid numbreid." Seejärel pöördus Veera Milvi poole. "Ajamasin võ? Et kui ma nüüd seda kangi tõmbaks, kas me siis oleksime jälle 1974. aasta jaanipäeval? Seal, kus orkester mängis ja mul oli see täpiline kleit ja Kostja vend, kes ..."

Kus hundist räägid. Kostja. Lonkas rahulikult kuuri, käed tunkede taskus, ja vaatas seda ajamasinat tükk aega vaikides. Seejärel kohendas oma mütsinokka, sülgas maha ja lükkas ühe roostes kangi kriginal alla. Masin vastas oigega ja kuiv liiv pudenes trumlist välja.
"See on betoonisegaja," ütles Kostja lühidalt. "Antsu oma. Mäletate, ta  tahtis seitsmekümnendatel aastal sigalat ehitada, aga jook hakkas liiga maitsema ja nii see siia vedelema jäi. Mootor on ka ammu välja kistud". 

Vaikus. Isegi tuul ei julgenud lehti sahistada.

"Betoonisegisti," kordas Veera lõpuks pilklikult. "Nojah, ega mehed millestki muust peale mördi aru ei saagi."

Maagia oli justkui kadunud. 

Korraks. 

Kostja võis rääkida tsemendist palju tahtis, aga järgmised kaks nädalat käis alevis tihe arutelu selle üle, millist aastat keegi valida eelistaks, kui masin ükskord prügimäelt taas üles leitakse. 

Kolkahaigla imetegijad

 

Üks mu väga lähedane inimene murdis jaanuaris kaela. Kolba lõi ka sisse, nüüd on pea nina  kõrvalt metalliga lapitud ja õmblusmasina jäljed jooksevad kolmes harus üle põse.

Praegu on seda võimalik juba rahulikult meenutada, esimeste päevade kaos oli muidugi hirmus.

Konn ja siil kogunesid haiglas konsiiliumiks kokku ja kuna mehel oli pööraselt õnne ning kaelaluu katkiminek ei põhjustanud pöördumatuid tagajärgi otsustati, et kaks kuud karmi kaelalahast ning siis lubatakse vennike pärast järelkontrolli ristiinimeste sekka tagasi.

Järelkontrolli jaoks oli vaja kaelast korralik 3D pilt teha. 

Kõigepealt üritas sandikese perearst tõbisele selgeks teha, et "tema küll nii tihti endale igasuguseid röntgeniuuringuid teha ei laseks". 

"Võta see krae ära, ma katsun, kas on kokku kasvanud. Selle aja peale on juba pensionäridel ka kondid kokku kasvanud, sul peab ammu kõik korras olema."

Kusjuures just enne seda luges arst epikriisi, kus oli kirjas, et osa näoluid ei ole millegipärast ikka veel kinni kasvanud. Sellepärast ongi pealkirjas sõna "imetegijad".

Seejärel sai küsija oma uuringu, kuigi "no kas ikka on seda vaja?"

Pilt oli vaja teha kaelast ja see pidi saadetama Suurde Linna neuroloogile üle vaatamiseks.

Pilt tehti peast ja saadeti Suurde Linna ortopeedile.

Nüüd peab põdeja ootama veel kuu aega, kuniks Suures Linnas leitakse aega kaelast pilt teha ja see pädevale arstile edastada. Niikaua peab suur mees igaks juhuks ikka veel kaelatoega võrukael olema.

Suure Linna tohtrid pildusid veel omakorda suhtluspärleid, sest "me ei jõua kõike ka epikriisi kirjutada, näiteks seda, miks videokonsultatsioon ära jäeti ja lahast veel kuu aega kandma peab."

Püsige terved! Vältige haiglaid. Väikelinnade omi vältige igaks juhuks eriti, seal võib ASJU juhtuda.