Suvi on ja suvel käiakse vabaõhuetendustel. Hambad ristis sõidetakse
sadade kilomeetrite kaugusele vaatamata ilmale ja mõtlemata mugavusele, külmetatakse
ja ligunetakse vihmas või küpsetakse päikeses ja peetakse poolväljasurnud asulate
sääsepopulatsioone ülal.
Nagu enne mind on öelnud juba ka klassikud: võibolla olen ma
loll, aga mulle meeldib.
Mul on üks kolleeg Põlvamaalt pärit, kui kuulutati välja „Rongirüüvi“
etendused avastas ta, et see on tema sünnikodust kahe kilomeetri kaugusel. Kes
siis oma aiatagust teatrit vaatama ei lähe ja loomulikult olen ma piisavalt
kergemeelne, et samuti reele hüpata. Julgestuseks paar lapselast kaasa ja
minek!
A te muidu ikka teadsite, et eileõhtuse vahetpidamata sadava
vihma pöörijoon jooksis kusagilt Tartu lennuvälja juurest?
Etenduse ajal mingit vahet sisse ei tulnud, samas ei olnud
tegu ka uputava paduvihmaga ning me olime kõik varustatud korralike
vihmakeepidega. Mul olid ainsana käed kogu etenduse ajal varrukaotstest väljas
ja umbes etenduse vaheajaks olid näppude otsad krousi ligunenud nagu vanni
unustatud lapsel.
Näidend ise oli selline …ulmeline õnneliku lõpuga metsavennalugu.
Rohmakas pliiatsijoonistus all ja õrn akvarell peal. Tavalised külamehed metsas
ja miks nad sinna üldse läksid, kuidas nad lootsid, et see kõik on ajutine,
kuidas kohe läheb elu „heaks tagasi“, lihtsalt peaasi, et süüa oleks ja saaks
peidus olla. Sekka ka häälekaid patrioote okupantide veristamist nõudmas, mingi
neid nendesamade vallutajatega samale pinnale vedav sadism silmis veiklemas ja
õrna häälega poisikesi, kes oleks justkui vales kohas. Rongirööv, mille põhjus
on lihtne vajadus kuidagi ellu jääda ja kodus mees olla.
Me ju teame, et õnnelik lõpp tolles näidendis oli vaid hetk
ajas, elu, mis edasi läks oli etenduses haraka vaaksuda ja ennustaja mahanottimine
ei muutnud tulevikku.
Harakas oligi terve etenduse ainus hukkunu ja temagi lõpp oli
diskreetne, veretu ja sulitu.
Aa, ei etenduse alguses oli üks rott ka, kes panniga lömmi
löödi. Olgu siis, kaks ohvrit.
Mis väga tore oli?
Jessuke. Pikk, muigav ja paljasjalgne, mitte midagi sirget
ei öelnud ja hõljus minema nagu kanepit kimunud hipi.
Harakas. Targutas ja ennustas, paraku oli tal õigus ja ots
oli tal nagu liiga headel ennustajatel ikka – kuulsusetu ja ennustatud
tulevikku mitte muutev.
Vene soldatid, kogu kamp. Vaikiv kaasajooksik, mölisev
targutaja ja juht, kes oli tegelikult ju põhjakaabe.
Lastel oli üllatavalt huvitav, kuigi võrukeelne etendus oli sõnaliselt
nende jaoks võrdlemisi raskesti arusaadav. Ses osas aitas süžee „pliiatsijoonistuse“
osa, tegevus oli selge, vast mõni nali läks kaduma, kuid nad ei kurtnud.
Kui etendusele sõitsime, siis autos lobisedes käis jutust
läbi habemega nali „pikad okkad – mänd, lühikesed okkad – kuusk“. Väga veider oli sama nalja etenduse ajal
võrukeelsena kuulda. Kosmos on ikka imelik, kas pole.
Postitused
