Lehed

reede, 5. juuli 2024

Rongirüüv

 

 

Suvi on ja suvel käiakse vabaõhuetendustel. Hambad ristis sõidetakse sadade kilomeetrite kaugusele vaatamata ilmale ja mõtlemata mugavusele, külmetatakse ja ligunetakse vihmas või küpsetakse päikeses ja peetakse poolväljasurnud asulate sääsepopulatsioone ülal.

Nagu enne mind on öelnud juba ka klassikud: võibolla olen ma loll, aga mulle meeldib.

Mul on üks kolleeg Põlvamaalt pärit, kui kuulutati välja „Rongirüüvi“ etendused avastas ta, et see on tema sünnikodust kahe kilomeetri kaugusel. Kes siis oma aiatagust teatrit vaatama ei lähe ja loomulikult olen ma piisavalt kergemeelne, et samuti reele hüpata. Julgestuseks paar lapselast kaasa ja minek!

A te muidu ikka teadsite, et eileõhtuse vahetpidamata sadava vihma pöörijoon jooksis kusagilt Tartu lennuvälja juurest?

Etenduse ajal mingit vahet sisse ei tulnud, samas ei olnud tegu ka uputava paduvihmaga ning me olime kõik varustatud korralike vihmakeepidega. Mul olid ainsana käed kogu etenduse ajal varrukaotstest väljas ja umbes etenduse vaheajaks olid näppude otsad krousi ligunenud nagu vanni unustatud lapsel.

Näidend ise oli selline …ulmeline õnneliku lõpuga metsavennalugu. Rohmakas pliiatsijoonistus all ja õrn akvarell peal. Tavalised külamehed metsas ja miks nad sinna üldse läksid, kuidas nad lootsid, et see kõik on ajutine, kuidas kohe läheb elu „heaks tagasi“, lihtsalt peaasi, et süüa oleks ja saaks peidus olla. Sekka ka häälekaid patrioote okupantide veristamist nõudmas, mingi neid nendesamade vallutajatega samale pinnale vedav sadism silmis veiklemas ja õrna häälega poisikesi, kes oleks justkui vales kohas. Rongirööv, mille põhjus on lihtne vajadus kuidagi ellu jääda ja kodus mees olla.

Me ju teame, et õnnelik lõpp tolles näidendis oli vaid hetk ajas, elu, mis edasi läks oli etenduses haraka vaaksuda ja ennustaja mahanottimine ei muutnud tulevikku.

Harakas oligi terve etenduse ainus hukkunu ja temagi lõpp oli diskreetne, veretu ja sulitu.

Aa, ei etenduse alguses oli üks rott ka, kes panniga lömmi löödi. Olgu siis, kaks ohvrit.

Mis väga tore oli?

Jessuke. Pikk, muigav ja paljasjalgne, mitte midagi sirget ei öelnud ja hõljus minema nagu kanepit kimunud hipi.

Harakas. Targutas ja ennustas, paraku oli tal õigus ja ots oli tal nagu liiga headel ennustajatel ikka – kuulsusetu ja ennustatud tulevikku mitte muutev.

Vene soldatid, kogu kamp. Vaikiv kaasajooksik, mölisev targutaja ja juht, kes oli tegelikult ju põhjakaabe.

Lastel oli üllatavalt huvitav, kuigi võrukeelne etendus oli sõnaliselt nende jaoks võrdlemisi raskesti arusaadav. Ses osas aitas süžee „pliiatsijoonistuse“ osa, tegevus oli selge, vast mõni nali läks kaduma, kuid nad ei kurtnud.

Kui etendusele sõitsime, siis autos lobisedes käis jutust läbi habemega nali „pikad okkad – mänd, lühikesed okkad – kuusk“.  Väga veider oli sama nalja etenduse ajal võrukeelsena kuulda. Kosmos on ikka imelik, kas pole.

 Piltidest esimesel on etenduse kelder, tantsupõrand, metsavendade punker ja röövitav rong, teisel fotol on õueteatri hoovis asunud rong, millele näidendis oma rolli ei antudki.


 

neljapäev, 4. juuli 2024

Kuidas pime lilli leiab




Seisin Oostriku allika sillakesel, kõlgutasin jalga ja mõtlesin murelikult, miks mina pole looduses orhideesid näinud. Kõik muudkui räägivad ööviiulitest ja neiuvaipadest, mina tean vaid ühte käokinga kasvukohta ja sinnagi ei jõua neid kaema pea kunagi. Elu on ikka ebaõiglane ja teistel veab rohkem ja.... teate küll seda "Ma olen nii õnnetu ja vaene ja keegi mind ei armasta"-tunnet, mis vallandub suvalisel hetkel, olgu põhjuseks siis maha kukunud pulgakomm või kadunud viieeurone. Nojah, et siis kurvastan ja lasen pilgul uitada ja mõtlen, et orhideesid ma millegipärast ei näe ("AAARGHHHH... mitte kunagi!"), ainult põdrakanep ja palderjan ja teen neist lollakatest põdrakanepi õitest pilti õige, näe, üks äbarik siinsamas jala kõrval lillatamas ja... 

 Oeh.














Aga mis on selle lille nimi, mis keset vett ilutseb? Pilt on muidugi kehv, olin just metsa läinud, et töölt "karjumispausi" võtta ja käsi päris ausalt värises.












Käin allikal teinekord ühte allikaohvrit vaatamas. See on kuidagi....nunnu. Kujuke on vees, kui pildilt aru saada pole, vesi on lihtsalt nii klaar















kolmapäev, 3. juuli 2024

Te võite meid kusagile saata

 

Kahjuks ei julge lubada, et igasuguse saatmise peale kohe minema hakkame. Aga võib-olla siiski. 

Loading...

esmaspäev, 1. juuli 2024

Uudishimu, mis muud

Kui sa ei ole vastanud, liigu alumise pollini, ülemine on lukus.



Kui vana sa oled
Alla 40
40-50
50-60
60-70
70+
Created with SuperSurvey

Kuidas ma Pridel käisin ja muud ilusat

 

Kaks korda lausa käisin.

Nüüd tuleb üks lapiteki-postitus, ega elu pole meri, elu on jõgi. Kurvid ja kärestikud ja üleujutatud lammid. Ja pealkirjad on nagu sööt konksu otsas, totaalne petukaup, aga see ei üllata kedagi.

Lihtsalt selleks, et Suomenlinna praamile saada pidin liikuvast rongkäigust kahel korral läbi lõikama. Lapsevankri, kahe teismelise ja ühe iseliikuva rübliku saatel, nii, et mõne riigi kriminaalkoodeksis olevaid alaealiste ruineerimist ennetavaid seadusi olen ma kindlasti rikkunud.

Lastel oli huvitav. Midagi sellist mille nägemise asemel oleks mõistlik olnud nende silmi katta ei näinud. Kuigi... +30 ja nahktagid...? Tehke oma plaane paremini ja lugege ilmateadet!



Suomenlinna oli kuivalt inimesi täis, kohati olid inimesed huvitavamad kui saared ise. No näiteks... Seiske dekoratiivkahuri toru otsa juurde. Toetage vasak käsi kahurile. Vaadake pead kergelt kallutades taevasse, tõstke parem käsi sõrmedega v-märki tehes kulmude kõrgusele. Tõstke parem jalg pisut üles (nagu oleks teid just vaimustavalt suudeldud), viimase asjana manage näole kõiku hambaid näitav naeratus. Plõks, kaaslane teeb pilti. Nüüd samas järjekorras täpselt samad viiped-poosid kaaslase poolt. Niimoodi 20 korda järjest kuni kogu grupp on oma pildid saanud. Grupiliikmed keda parajasti ei pildistata on viimaseni väga, väga tõsise näoga 

Sest turism, nagu teate, on töö ja seda tuleb tõsiselt võtta. 

Vot nii kaugel olen ma hiina turistidest arusaamisest, et nad on mu jaoks ise omaette turismiobjekt.... Ma siiski usun, et nad nautisid oma väljapeetuses seda reisi kõigest hingest. Nagu minagi - näost punane, tolmune, higine, kleepuv...

Soomes on palju asju nagu Eestis ja üks asi, mida Eestist mitte kusagil ei näe. Graniit. Toosama Suomenlinna kindluski, mille vundamendiks on ju maa ise. Kohati jupike müüri ja kohe selle taga järsk kukkumine, mille konstrueeris loodus ise. Inimese enda asi on passida, et ta rajal püsiks. Olgu, turistide jaoks on kohati ka peeneid nööre ette veetud. Mul oli süda mitmel korral kurgus, kui põngerjaid seal lähedal tuterdamas nägin.

Eestis ollakse ses osas vist pisut pirtsakamad, Padise kloostrikäikude kõikvõimalikud silded ja puidust rajad tulid esimese asjana meelde, seal sai hiljuti käidud. Miks ma seal enne kolanud pole? Treppoja, Keila-Joa, Klooga - kõik läbi tuiatud ja sinna ei olnud jõudnud (pettunud nohin).



Mul on hea meel, et jõudsin Keila-Joa lossis ära käia enne kui see pööblile suleti. Vahetult pärast renoveerimist kui keldrid-saalid alles särasid ja katusebalustraadi ümber oli roheline võrk, et ....ma ei saanudki aru, kas see pidi kive püüdma või takistama linde sinna pesa tegemast.  Praegu piilusime lossi eemalt. 

Ilus oli ikka. 

Kuum on endiselt, liiga kuum. 
Ma sulan nagu küünal. Aju on esimene, mis kadus.
Mul on raamatud lugemise ootel - ei ole jõudnud lahtigi teha, enne ülemere-käiku oli töö, nüüd lihtsalt unevõlg. Ma tahan lugemist nautida, mitte teha seda nagu tükitööd, miljöö on oluline. Aga see aeg tuleb. 

Vihma hakkas sadama. Järsult ja tugevalt. 

Võluv.