Tinder

 

Rääkisin täna ühe endast napisti noorema kolleegiga Tinderist.

"Ma ikka tegin endale korraliku profiili, ega ma siis nalja tee seal. Hakkasin siis mehi vaatama, omavanuseid ikka, omavanuseid ja pireke vanemaid. Kusagil kümnenda mehe pealt sai valik otsa, tühi leht ees ja kogu lugu. Täpselt nagu elus, muudkui lükkad neid kõrvale ja lõpuks on kummuli malenupud selja taga ning sina istud ikka üksi."

Naljakas oli ja kurb oli ka.

Muide, ma ise oleks vähema pirtsutamise korral ehk laupäeval mehele saanud või miskit. Pigem küll või miskit, aga ei tasu midagi ninaga loopida, minu eas, eksole.

Käisin nimelt Eestis teist korda hiinakas söömas ja avastasin oma üllatuseks, et hiina toidukohad on niiöelda uued õllekad. Kuna reedel said need, kellel selleks õigus oma pensionid ja toetused kätte, siis, nagu alati, läks mõnel õnneseenel peoks. Laupäeva hommikul oldi hiina toidukohas aftekal värinaid likvideerimas. Ruum oli üsna täis. Istusin oma kohal ja ootasin tellitut, kui üks silmatorkavalt võbisev härrasmees mulle silma peale viskas.... Viipas laia käega, et ma tema juurde istuksin ja puha, plagistas silma teha ja naeratas võbiseva suunurgaga.

Arvan, et ta lihtsalt ei näinud hästi. 

Minu maitse jaoks oli ta liiga valesti vibreeriv, isegi Tom Kha ja kaks õlut ei suutnud tema tremolot vaigistada. 

Oh jah. Minu eas ja puha. Kümne aasta pärast räägin lastele, kuidas ma printsi ära põlgasin. 

Kadunud asjade kodu

On teil kunagi midagi kadunud olnud? 

Niikuinii on, kellel poleks. 

Paned midagi hetkeks käest ja läinud see ongi. Hakkad otsima, tead ju, et just sinna, jah, sinna see pandud sai aga mida pole, seda pole. 

 Täna ei leia. 

 Homme ei leia. 

 "I'll think about it tomorrow!" ja "Mis täna tehtud, see homme hooleta" kaklevad peas nagu koerad.

Vaigistad koeri ja ei saa mahti otsimisega tegeleda. 

 Lõpuks unustad kadunud eseme sootuks. 

Niikuinii pole sellega midagi teha, elu rullib oma nõudmistega kõigest üle. 

 Oli see kadunud asi üldse kunagi olemas, äkki oli ka siis tegu lihtsalt elu viguriga, silmapettega? 

 *** 

 Täna seon jälle ühele ammu antud lubadusele lipsu peale ja panen valmis asjade riiulisse.  

Aastaid tagasi ütlesin paarile inimesele, et keedan neile nõgesesuppi. Näib selline tühine asi, aga hinge peal istus ikka. 

Täna näpistan seda tühist tagumikku - kaua ta istub, hakaku astuma.  Äkki leian isegi enda ükskord üles, kuhugi riiuliservale ma selle ju suskasin ometi....

***

Mhm, ennast otsin, oma elu. 

Tabud on läinud, väravad on valla ja tühjad lehed ootavad seda, mis peas kobrutab.

Kevad, kas ole?

Vahuküla näitetrupi esietendus

 

"Kohtumine kandidaadiga" oli näidendi nimi, autor oli näitetrupi liige. Tõenäoliselt oli too inimene ikka päris mitme misiganes kandidaadi kohtumisi valijatega väisanud, igatahes arengupeetusega kandidaadi ja tema karjäärihimulise abilise kujud olid otse elust enesest (iroonia, sarkasm ja sapipritsmed pärispoliitikute suunas, aga naljakas oli)

Ma pole väga palju just harrastusteatrite etendustel käinud ja seekord oli esimest korda tegemist näidendiga, milles esinejaid ma isiklikult tundsin. Täiesti omamoodi fenomen. Kui tegelaskuju X kärkis tegelaskuju Z-ga tahtsin Z-le hõigata, et ära lase endaga kärada, mis kuningas see X nüüd äkki on...

Kujutan ette külateatrit, kus publikum läheb õigust mõistma ülekohtuse Othello ja valeliku Jago üle. Üks pääseb sinise silmaga, teine saab korraliku ketuka ja Desdemona evakueeritakse turvakodusse.

Folkrokki ka vahele

 

Trad.Attack! on vist korrektne.

Pisike Paide kultuurimaja saal - mitte "pisike" nagu "ah, mis see maakultuurimaja ikka on!", vaid just nimelt väike saal, mitte suur, mis majas ka olemas on ja seal sees muusika, mis linnagi ära ei mahu.

Tavaliselt olen ma sellistel kontsertidel lava ees, seekord kobisin rõdule, sest lava ees olid lapsed. Pensionärid olid rõdul ja hüppajad saali keskel. Nagu igal korralikul rokk-kontserdil oli ka seal üks kohustuslik tuim nui, kes hoolimata tema ümber hüppavast, tantsivast ja huilgavast publikust kõrvugi ei liigutanud. Ei, see polnud mina, minu sisemine vedru lammutas kogu aeg.

Lõpuks ta küll murdus ja - oma silmaga nägin- õõtsus paar korda muusika taktis.

Trad.Attack! on kontserdibänd. Teda PEAB laval nägema! (Ma olen natuke nagu õnnelik praegu või nii.)

Aga nüüd mõneks ajaks aitab. See nädal läks pisut hulluks kätte ära, nüüd võiks kodus ka molutada.

Keset ööd taipasin, et tegelikult on suurem osa inimesi arvatavasti toda bändi AMMU juba laval näinud, mu leius pole midagi uudisväärtuslikku.

Ja mis siis. Minu jaoks on 

Puuvillaväljade sõsarad

 

Jala kõndimise aega ma enam arvestada ei oska. Aeg-ajalt on valu olnud selline, et saja meetri läbimine mitte ainult ei näi vaid ongi võimatu ning samas kui korralik valuvaigistikrunt all kappan nagu noor sälg. Viimane variant tagab järgmiseks päevaks muidugi korraliku roomamispäeva.

Seega homme rooman. See-eest täna jõudsin Balti jaamast Alexelasse nii armutult vara, et sain Solarise kinos "Savusanna sõsaradki" vabalt ära vaadata.  

Kõik on seda filmi näinud, nüüd nägin minagi. Tsenseerimata lood naistelt ja naistest. Kõige kibedam oli neis lugudes ja kirjeldustes tajuda kui palju teevad naised ise suguõdedele valu. Emad, vanaemad. Ise naised olles ...nad teavad, kuidas haiget teha.

Muide, filmi visuaalselt ilusaim kaader oli mu jaoks pilt saunasuitsus kumavatest suitsusinkidest.

No ja seejärel "Puuvillaväljade üksildus". Ma otsisin enne arvustusi, kogemusi, midagigi. Mitte midagi ei leidnud, kehvasti otsisin vist. Leidsin ainult krüptilisi kirjeldusi, millele võis juurde mõelda mis iganes pähe tuleb. Etenduse esimese kümne ...ei, paari minuti jooksul muutus see lugu mu jaoks elust väsinu ja surma omavaheliseks kauplemiseks. Soov, hirm, kahetsus, igatsus, süütunne. Lõpplahendus oli aimatav. Maja võidab alati, kauple kuidas tahad 

Näitlejad? Kes olen mina, et arvustada. Malkovich oli väga veenev, tema rolle vaataks veel ja veel.

Kümne minuti pärast hakkab rong sõitma. Siis veel tund autoga ja enne südaööd olen kodus.