Niikuinii on, kellel poleks.
Paned midagi hetkeks käest ja läinud see ongi.
Hakkad otsima, tead ju, et just sinna, jah, sinna see pandud sai aga mida pole, seda pole.
Täna ei leia.
Homme ei leia.
"I'll think about it tomorrow!" ja "Mis täna tehtud, see homme hooleta" kaklevad peas nagu koerad.
Vaigistad koeri ja ei saa mahti otsimisega tegeleda.
Lõpuks unustad kadunud eseme sootuks.
Niikuinii pole sellega midagi teha, elu rullib oma nõudmistega kõigest üle.
Oli see kadunud asi üldse kunagi olemas, äkki oli ka siis tegu lihtsalt elu viguriga, silmapettega?
***
Täna seon jälle ühele ammu antud lubadusele lipsu peale ja panen valmis asjade riiulisse.
Aastaid tagasi ütlesin paarile inimesele, et keedan neile nõgesesuppi. Näib selline tühine asi, aga hinge peal istus ikka.
Täna näpistan seda tühist tagumikku - kaua ta istub, hakaku astuma. Äkki leian isegi enda ükskord üles, kuhugi riiuliservale ma selle ju suskasin ometi....
***
Mhm, ennast otsin, oma elu.
Tabud on läinud, väravad on valla ja tühjad lehed ootavad seda, mis peas kobrutab.
Kevad, kas ole?
Postitused
Iga supp on nõgesesupp, kui sinna nõgest sisse panna.
VastaKustutaKevadet on oodatud, nyyd on see käes!!! Jess, jess, hurraa!!!!!
Nõgesesupp on tegelikult kirvesupp, miles nõges on kirve tänamatu rolli enda kanda võtnud. Seda hipsterite "kolm muna ja pihutäis nõgeseid"-leotist ei saa nõgesesupiks lugeda, see on taimede kastmiseks paras vesi. Tangu ja liha ja porknast ja kardulast ja tilulilu ja niii edasi ja nii edasi... ja lõpuks pireke nõgest ja mõni munakera ka sisse. Head isu!
Kustutamis sa nüüd räägid, nõgesel on tugev isikupärane maitse ja valgusisaldus on tal kah suvalisest köögiviljast kõvem. Kui nõges+muna on hipsterileotis, siis oli mu pere nähtavasti juba kaheksakümnendatel hipsteripere (tglt oli see lihtsalt hea odav asi, millega kevadel toiduvaheldust saada).
Kustutanotsu (blogger jamab, nagu alati päeva esimest kommentaari tehes)
Minu kokanduslikes teostes täidab kirve rolli pruunistatud hakkliha, siga+veis. Ja põhjaks on umbes 5 eri sorti juurikat, et ei oleks ainult rasvane kardulakeeduvesi :) ylejäänu on see, mis annab supile lõhna ja nime. Meil tulevad igasugu muud rohilised enne nõgest, sellepärast ei ole ma iial vaevunud just nõgeseid korjama.
KustutaMeil keedeti nõgesesuppi ikka kui rammuleent kondi ja kartuliga. Ma tean küll, et vaesemal kevadel võis ka palja nõgesega suppi keeta, aga ju siis minu lapsepõlves nii kurba aega ei olnud ja mis gurmaanlusesse puutub, siis mu vanemad olid nii kõvad suitsetajad, et nemad maitse pärast midagi ei keetnud, maitsemeeled olid neil veidi pigised.
KustutaAga igast kevadest käis nõgesesupp korra läbi ikka. Omamoodi märk, et talv sai läbi.
Aga ma sain täna teada, et sõnajalad (ei tea küll mis sorti) on kah toiduks tarvitatavad taimed. Meil koguni asi nii hulluks läinud, et rahvas käib parkides korjamas. Paras vene meediale pakkuda: Kanadas sihuke nälg, et inimesed söövad sõnajalgasid ja rohtu :D
VastaKustutahttps://toronto.ctvnews.ca/foragers-filling-bags-of-greens-with-illegal-harvest-in-toronto-parks-1.6381285?fbclid=IwAR0a3i3i1sPeGTAS9_donwoibAVcZfDvwAlHSwRUUjElH74d-TPGAEGn1NU
Kevadel (ja mitte ainult) on mets igasugust söödavat manti tihedalt täis. Sõnajalgadest saavat isegi õlut kääritada 😁
KustutaMinu lapsepõlves oli hapuoblikasupp selline kevadine ja roheline toit
VastaKustutaOblikad on nõnna pisikesed alles, las kosuvad veel
KustutaMeie omad on juba liiga suured, laiutavad murus ja peenardes, saadaks nad kõik rõõmuga mõnele oblikasupikokale.
KustutaLõunamaalaste värk, teil on kõik kaks nädalat ees
Kustutajaa, ma tegin suppi, kus oli roheliseks nõgest ja naati ja võilillelehti ja hapuoblikaid + pärast peale karulauku ja estragoni.
Kustuta(kartulit, kapsast ja porgandit oli ka, sest nad just juhtumisi tahtsid ära närtsida või muidu käest ära minna.)
Naat. Naati ma polegi veel maitsenud!
KustutaTuleb ära teha
Naadi lehed on maitsvad niikaua, kuni pole ennast veel päris lahti voltinud.
Kustutajaa, pisikesed kokkupandud vihmavarjud peavad olema.
KustutaAga kui nad suureks kasvavad ja maha niita, siis tulevad uued pisikesed asemele.
lisan oma kogemusest, et minu arust ei maksa naati liiga pikalt kuumutada, ainult minimaalselt sutsti kuuma vee alt läbi või kui on väga noored, pole üldse vaja kuuma.
KustutaJah!!! Tal on oma väga õrn, delikaatne ja raskestitabatav võlu.
Kustutakorraks kuumast veest läbi käinud või väga noorel värskel naadil on väga tore tekstuur, hambale kohe meeldib hammustada.
Kustutasama kehtib muide kergelt praetud võilillelehtede kohta (eriti kui küüslauguga praadida, aint küüslauku ei tohi kõrbema lasta).