Killud

 

Lugege seda silti lõdvestunud mõtlemismusklitega ja arvestage, at selle maja ees on alati kõige vähem kaks kiirabiautot korraga.

Tige maasikas ja meeldejäävalt nigel teenindus, nii nigel, et oli juba koomiline. (Ja me pole mingid piprad)

Modellid jäävad aina lahjamaks.

Raske elu

 Meil on hotell, kus hommikul ja õhtul süüa antakse.

ÜHEL meist (nimesid nimetamata, SEE teine, noh) on vähe.

Appi, mind ei lubata õue ja söödetakse rameniga. 

Sellest, et meid superior-toast välja visati ma parem ei kirjuta....

 

Klassika

 

Kalkunikotletid karririisi ja köögiviljadega

by W

Mulgipuder võib külmikus (üle)homset oodata, sest odavat kalkunit ma poodi ei jäta. Parim maismaaliha. Parim veeliha on õigel ajal püütud ja õigesti praetud või suitsutatud lest, millel saab ka suure osa uimedest ja sabast ära süüa, nahast rääkimata. 

• hommikul eimidagi, tass kohvi
• lõunal eimidagi, külm Earl Grey sidruniga
• õhtul kalkunikotletid karririisi ja kööiviljadega

Ajakulu ca 1,5h (4 pannitäit praadimist, 15 kotletti, so siis ca 60g per tk)

Kotletid

• kalkunihakkliha 800g 3.82 (Maxima -50%, 2x400g pakk)
• 2 väikest kanamuna 0.24 (1.19 10tk karp, COOP)
• 1 suur mugulsibul 0.08 (Maxima 0.49kg)
• 2 suurt spl provansaal majoneesi 0.2
• sool, must pipar, näpuotsaga kuivatatud tüümiani ja oreganot 0.2
• õli-või segu 0.5

Saia ei olnud, pudruhelbeid ka mitte, nii et otsustasin ilma läbi ajada, kuigi oleks võinud nt 2spl riivsaia leotada. Linnuhakkliha kipub vedel olema, kartsin, et pean lusikaga pannile tõstma, aga püsis isegi peos koos. Pannil pöörata oli raske, pidin kahe labida vahele võtma, et ära ei laguneks, aga tulemus oli seda väärt, mõnusalt mahlased jäid. 

Olulised nüansid: hakkliha seisis ca 2h toatemperatuuril, enne kui ma temaga midagi tegin ja pannile panin korraga palju vähem ja hõredamalt kui sinna mahuks, et panni kuumus püsiks võimalikult ühtlane. Ja kotletid tulevad endiselt pannilt ära pigem varem kui hiljem ning küpsevad (plekk)kausis edasi. Kui kardad toorest, pane kausile taldrik või kaas peale. 

Karririis

• riis 0.2 (Selverist ammu ostetud 0.79kg)
• küüslaugusool, veidi kotletisibulahaket, karripulber, sool, õli, või 0.3
• Köögiviljad praadimiseks Aasia maitseainetega, MAAHÄRRA, 400 g 2.15 (Selver)*

Topeltpõhjaga potti õli ja või, karripulber (tahab veidi rasvast kuumust, et maitseomadused avalduksid), siis sibul, küüslaugusool, riis ja veidi kuumutamist-segamist, tuli madalaks, keev vesi kannust peale ja nii 18min kaane all. 

Köögiviljasegu segu seisis koos hakklihaga toatemperatuuril ja see läks sisse siis kui riis valmis. Endiselt ei fänna surnuks kuumutatud pehmet köögivilja. Sööma tuleb hakata kohe, külm köögivili jahutab riisi.

Kokku ca 8 ja seda on ka homseks. 

Serveerimise eest ma endiselt auhinda ei saa

* Kuna ma ei ole aru saanud, mis seal Maahärra Aasia maitseainepakikeses täpselt on, siis ma seda ei kasutanud; mul on neid juba peotäis sügavkülma kogunenud . Äkki on hea...

Hiljem paar juustuleiba tomatiga, nii 250g eile soetatud maasikaid ja Väga Roheline Banaan. Ei välista ka tassikest keefiri. 

Päev kokku 7-8 vahel. 

Mulgipuder

 
by W

Mulgipuder on toiteväärtuselt ja kõhu täitmiselt minu jaoks best bang for buck. Rääkimata sellest, et maitseb ülihea ning (üle)järgmisel päeval pannilt üle lastes on veel parem- sooja toiduga mitu päeva hooletu. 

• hommikul eimidagi, tass kohvi
• lõunal banaan, lõik kringlit ja mõni soolane küpsis tööandja kulul 
• õhtul mulgipuder

Mulgipuder

Ajakulu ca 2h, millest aktiivset tegevust ca 20min. 

• kartul nii 1,5kg 0.75 (Selveris on vana kartuli kg tõusnud 0.49kg peale; Maximas ja COOP-is on 0.39)
• kruubid ca 300g 0.4 (odrakruup EXTRA LINE 800g Maximas 0.99)
• 1 suur mugulsibul 0.08 (Maximas 0.49kg)
• suitsusingike 350g 2.50 (-50% ost, Selveris 4.99, Rakvere toode)
• sool, toiduõli, veidi võid 0.15
• roheline sibul 0.1 (100g 1.09 COOP)
• lühike kurk 0.3 (2.29kg Maxima)
• keefir 0.15 (0.89 Tere 1L Selver)

Kokku max 4.5€ ja 5 suurt portsjonit. 

Protsess

Korralik kruupide pesu sõelal ja kruubid jäävad väikese veega kaussi likku, kuni ma kartulit ja sibulaid koorin, lihalist ja sibulaid tükeldan.
Suuremad kartulid pooleks, vee ja soolaga malmpotti ja kui keema läheb, siis tuli kohe vaiksemaks, kruubid ja potikaas peale (vett peaks jääma ca 2-3 cm üle sisu) ning tunni jooksul mind ei huvita, mis seal toimub.
Veidi enne tunni täitumist vaatan kartuli-kruubi potti ja kui vett on palju, siis kaas ära, kui vähe siis suts juurde ja kaas jääb. Samal ajal sink-sibul õli-või seguga pannile, korralikult pruunistada ja potti pehme kartuli-kruubi juurde. Kartul peab olema ikka päris sodi, nii et lusika või pannilabidaga segades pudrustub.
Personaalne kiiks: kui on sink või suitsuliha, siis läheb mulgipudru sisse, erinevalt (soola)lihast, mis läheb serveerimisel silmana portsjoni peale. 

Hiljem veel Jassi seemneleib (-50%) Vene juustuga, 2 viilu, ja nii 250g maasikaid. (500g maasikaid COOP-i kampaanias 2.99).
Kusjuures ma eriti ei armasta maasikaid, lapsest saati - nt tikrid on ju paremad. Aga neid ei ole kusagilt võtta, kolmveerandküps kiivi on kõige tikrisarnasem vili "raskel ajal". 

Päev kokku alla 5. 

Madisoni maakonna sillad

 Enne teatrisse minekut sain kärada, kui kurtsin juba ette, et etenduses esimest armastajat mängiv näitleja ei ole minu kujutlusis seda mitte. 

Noh, et mida ma siis lähen teatrisse kui juba enne etendust undan.

Kulla inimesed, ma olen kasvanud Clint Eastwoodi vihmasajus vettiva Roberti  ja Meril Streepy auto linki kobava Francesca ajastul, Francescaks oskame me end ise mõelda, andke meile Eastwoode ainult ette!

Mu eelaimus oli õige, Roberti roll ei kandnud raasugi, aga samas ei osanud ma oodata, et Francesca laste osa nii akvarellilikult välja mängiti. Ema ellu sisselõikav armastuslugu, mida kujutati  kuidagi kahemõõtmeliselt lükkas järgmise põlvkonna elu rööbastele, lisas nende taevasse paar tähte juurde.

Mõnikord polegi rohkem vaja.

Suitsetamine on eilne päev

by W

... tahaks, et see oleks ka mulle vaid sõna otseses mõttes haisev minevik.

Pilt by AI

Isegi suitsetaja saab suitsuhaisust aru, olles paar tundi suitsuvaba olnud, tervest ööst rääkimata. See ei ole meeldiv. 

Suitsetamine on täna sama moes kui mullet ja Nokia 3310 (mis on endiselt hea telefon...).
Vanasti võis iga nurga peal kärsata. Restos, baaris, kontorites, hotellis ja vanades filmides nad suitsetasid isegi lennukites ... nüüd ... errr... eee.. tekib endal suitsu ette pannes tunne nagu oleks kusagilt 70ndatest ajamasinaga saabunud ignnorant. Ühes tossu ja lehaga. 

Ei noh, tõsiselt. 

Avalikus kohas pläru ette panna? Palju õnne, sa oled nüüd see tüüp, kellele kõik pilgud saadetakse. Mitte sellepärast, et sa huvitav või staar oled, vaid sellepärast, et inimesed üritavad vaikselt eemalduda, ilma et peaks ütlema: "Palun lõpeta, see on rõve ja haiseb."

Public shaming ja muutus ühiskondlikes normatiivides on vahel vägagi kasuks. 

Rääkimata kuludest. Pakk suitsu maksab nagu lõuna mu töökoha sööklas, aga ma pean seda lõunat kalliks ega käi seal. Midagi on nihkes. 

Aga nüüd küsimus - täna ega homme ma suitsetamist ilmselgelt täiesti maha ei jäta. 

Veipimine, e see elektrooniline, vilkuv, ulmelise maitsega masinake. Kas see on suitsust loobumise Red Bull, mitte päris sihtkoht, aga korralik vahepeatus? Või on see lihtsalt uus lõks, mis lubab vabadust, aga toob kaasa järgmise sõltuvuse?

Jah, ta ei haise. Jah, ta on "sotsiaalselt talutavam". Aga kas ta viib lõpuks välja või lihtsalt pargib su ühte uude nikotiininurka, kus sa istud, imed virsikujäätist meenutavat auru ja teeskled, et see kõik on mingi edasiminek? Kusjuures on ju ka, teiste inimeste seisukohast...

Kui kellegi on suitsetamisest loobumise, veipimise peale ülemineku ja edasise kohta midagi öelda, siis ma olen üks suur kõrv. 

Tere hommikust

 by W

Äratus sõitis sisse poolunne, milles olin restoranis. Kelner teatas, et tänastel steikidel on al dente rigor mortis. Ähhh?!?

Ma söön täna igaks juhuks kala. 

Ispaanias on irmsad vihmaood ja saatus

 

Kultuurne nädalalõpp aritud inemiste seltsis teeb ikka rinna rõemsaks ja...

(Ei ole iroonia, ma taipasin mingil hetkel, et kõigist nädalavahetusel kohatud inimestest olin mina ainsana keskharitud, ei midagi ülevamat. Omaaegne "kohustuslik keskharidus" pealegi.)

Nüüd laiendasin oma silmaringi Lendava Konna uue raamatu läbilugemisega. Muudkui puksusin omaette naerda ja lugesin aga edasi. Raamat täis seljast lendavaid seelikuid, iharaid sülleronivaid naisi ja supermehest peategelase niidukitööd. Kui neist juhtumitest pooled peaksid omama mingit päris elust võetud faktivastavust, siis ma olen ikka väga teistmoodi maailmas siiani elanud. Lugeda oli üllatavalt mõnus, sündmused olid hästi kirja pandud ja tegelastele on õnnestunud pulss ja hing sisse puhuda. Eelmistel kordadel, "esimese saja" puhul on vahutav feminats minus naistegelasi täispuhutavateks nukkudeks tunnistanud, ei salga. Seekord on kirjeldatud elusaid (kuigi taaskord erakordselt iharaid) naisi. Lõpus oli düstoopia ja lootus segiläbi, õnneks jäi lootus peale, see tegi meele mahedaks.

Nii, et Bianka arvustus on ikka täppi küll. Ok, ma jätan ühe koha sest arvustusest välja, ei midagi isiklikku, lugupeetud Lendav Konn, ei midagi isiklikku....

Ahaa, nädalavahetusest - hispaania keele tund ja hilisem kontrolltöö, milles ma looooooomulikult haledalt põrusin (totaalne tonto, pole parata), viktoriin Lendava Konna tollal veel lugemata raamatu kohta, milles ma ka põrusin ja ei saanud auhinda - XXXXXL suuruses Vana Tallinna likööripudelit. Mu maks tänab mind. Pererahvas toitis meid ja kaitses põldudel kappavate mõõkhambuliste jäneste ja verejanuliste hanede eest, mu autot ära nokkida tahtvate tuvide eest pidin lõpuks siiski mättaid rataste alt lendu lastes pagema.

Aitäh, pererahvas! Teeme mõnikord jälle! 

Vihm tulgu, maa ootab

 

Tuul undab õues ja vilistab akna taga nagu musklites asfalteerija klišee filmist, kus hädas preili mööda agulitänavaid eksleb. Kas tuul on mees? Siis on pehkinud tara mille ta pikali lükkas natuke liiga lahke tütarlaps.

Kanaaia väravapost näitas tegelikult juba ammu vanadusnõtruse märke, polnud ta enam isegi kaugelt, läbi udu, kissisilmi ja selja tagant enam kusagilt otsast tütarlaps. Kanad algul ehmatasid, ma vähemalt loodan, et ehmatasid, siis põgenesid oma pruunikasoranžides vanglaroobades. Kukk oli mures, kogus kanavanamoorid majale lähemale ja tuli minu magamiskambri akna alla appi karjuma. Kanad olid selleks ajaks mu veranda ukse taga miniterrassil pikniku püsti pannud.

Kanad ei jõudnudki vana univormi sinilinnu rüü vastu vahetada, ajasin nad laudaluugist sisse ja lõin luugi kinni. Aiaga tegelen homme.

Tuul otsib nüüd midagi muud mida uppi ajada.

Täna panin kartuli mulda ja sibula samuti. Kindad läksid mulda täis, käed pesin puhtaks, küünealuseid pean veel leotama. Vao vahel siblides tulid meede  aastakümnete sibulad ja  kartulid, sõnnik ja seemned.

Täna oli kõik sama. Ainuke, mida ma varem pole teinud ja täna seega varasemast erinev oli lõhn, minu enda lõhn.  Ma lõhnasin Attar Al Kaaba järele, taguots tuule käes külmetamas ja kanasitt küüne all mõjus see pehmelt öeldes naeruväärselt. Marie Antoinete ja mängufarm. Kanad verandal ja parfüüm sibulapeenras.

Nüüd on viimane aeg vihmal tulla. Tuul võiks tara asemel pilvi nügida.