Vihm tulgu, maa ootab

 

Tuul undab õues ja vilistab akna taga nagu musklites asfalteerija klišee filmist, kus hädas preili mööda agulitänavaid eksleb. Kas tuul on mees? Siis on pehkinud tara mille ta pikali lükkas natuke liiga lahke tütarlaps.

Kanaaia väravapost näitas tegelikult juba ammu vanadusnõtruse märke, polnud ta enam isegi kaugelt, läbi udu, kissisilmi ja selja tagant enam kusagilt otsast tütarlaps. Kanad algul ehmatasid, ma vähemalt loodan, et ehmatasid, siis põgenesid oma pruunikasoranžides vanglaroobades. Kukk oli mures, kogus kanavanamoorid majale lähemale ja tuli minu magamiskambri akna alla appi karjuma. Kanad olid selleks ajaks mu veranda ukse taga miniterrassil pikniku püsti pannud.

Kanad ei jõudnudki vana univormi sinilinnu rüü vastu vahetada, ajasin nad laudaluugist sisse ja lõin luugi kinni. Aiaga tegelen homme.

Tuul otsib nüüd midagi muud mida uppi ajada.

Täna panin kartuli mulda ja sibula samuti. Kindad läksid mulda täis, käed pesin puhtaks, küünealuseid pean veel leotama. Vao vahel siblides tulid meede  aastakümnete sibulad ja  kartulid, sõnnik ja seemned.

Täna oli kõik sama. Ainuke, mida ma varem pole teinud ja täna seega varasemast erinev oli lõhn, minu enda lõhn.  Ma lõhnasin Attar Al Kaaba järele, taguots tuule käes külmetamas ja kanasitt küüne all mõjus see pehmelt öeldes naeruväärselt. Marie Antoinete ja mängufarm. Kanad verandal ja parfüüm sibulapeenras.

Nüüd on viimane aeg vihmal tulla. Tuul võiks tara asemel pilvi nügida.