by W
Nagu Ita Everitki ei sundinud miski, peale terviserikke, tööst kõrvale jäämast. Ilmselt, vist, oli töö osa tema identiteedist.
Proovigu keegi öelda, et Anne V. või Oleg G. võiks nüüd koju sussi sahistama jääda, vanainimene ikkagi...
by W
Kergemaks neelamiseks juurde:
Päev kokku 6 kandis.
by W
Tööle kohale ei olnud vaja minna.
Malmist supipott on muidu 42 a vana |
Kokku ca 2.7.
3+L suppi, millest ööga saab paks kört e 3 päeva söön seda, vett ja midagi (sool, roheline) lisades.
... banaan ja paar õuna, veidi hapukapast, max 1.5
Päev kokku nii 6 EUR
by W
Ca 6€ ja ma söön seda põhitoiduna 2 päeva, endiselt 3 inimese suur protsjon.
... ja ca 200g hapukapsast köömnetega nii 0.7 väärtuses
Päev kokku 5 ringis.
Kui W teeb endale ise süüa, siis mina end juba köögis ei vaeva. Milleks siis restoranid ja kohvikud ja tanklad ja pubid on, eksole. Pursuielu on hea, aga nii pagana kallis, et....see mõjub figuurile hästi.
Nali naljaks, vahel võib. Käisin Norra mõisa tekitatud pop-up restoranis ööeinet võtmas. Mitte nälja pärast, mõisa tahtsin näha. Ma olen seal sees käinud kui tegu oli veel katusega betoonkarbiga. Tühjad aknaavad, mitte ühtegi muud materjali kui betoon. Hoone vahepealne omanik oli jäägitult hävitanud kõik ahjud, vahelaed ja seinamaalingud. Kuna ma neid kunagi näinud ei ole, siis on mu lein õhuke.
Praegune omanik rabeleb karbi sisse tube ja saale ehitada, plaanis on sinna mingi uhuukool asutada. Ilusasti ehitab, edu talle, arvaku ma sest koolist mida tahes. Koht saab vähemalt elusaks jälle.
Kuiväga uhuu see kool saab olema võite arvata õhtueine menüüst. Ausõna, selline oligi ja isegi ettekandjate käest ei saanud muud infot, sest "ma ei tohi seda öelda"
by W
Küsimus: kas ja kui palju sa retsepte järgid või näpuga järge ajad?
Ma vaatan heal juhul 3x aastat mingit retsepti ja juhist, see on küpsetiste ja magustoitude korral, millega ma väga ei tegele. Muidu on nagu on, kõhutunde järele ja kõik läheb erikombinatsioonides ja kogemuspõhiselt loosi.
Vahepealne menüü koosnes eelmise söögiloba nuudlijääkidest ja mulgipudrust – viimane on ebaesteetiline, ent uskumatult rahakotisõbralik kõhutäide, mis end üsna iseseisvalt valmistab. Kui kartuli koorimine, kruupide loputamine ja liha-sibula tükeldamine kõrvale jätta. Kalorite, aja ja maitse mõttes hea investeering. Eriti, et seda toitu ei tee ju vaid üheks päevaks, homme pannil on veel parem?
Aga täna tuli jälle vaim peale. Niivõrd-kuivõrd.
Tööga on kuidagi kiire ja hapu praegu ja sellistel perioodidel eelistan ma võimalikult väheseid nõusid määrivaid ajasäästlikke lahendusi, kus kõik ühte potti või pannile kokku lendab. Mudruks nimetan neid sööke. Peaasi, et köögiviljad e salat seal sees on, sest tegelikult võikski ma end ainult liha sööma unustada.
15 komponenti läks, ise ka imestan. Ajakulu 30-40 min.
![]() |
Peotäis spinatilehti sinna sisse ja röstsai neutraalse toorjuustuga kõrvale oleks ka väga pro olnud, aga neid asju mul ei olnud. |
Ca 5 eurot ja ma söön seda põhitoiduna 2 päeva, endiselt 3 inimese suur protsjon; pann on 28cm.
... ja väike banaan, 1/3 greipi ja paar õuna, max 1.5 väärtuses (COOP-is on Leedu päritolu Tellissaare väga hea õun 0.49 kg).
Päev nii 5 eurot. Või lausa 7 kanti, kui ma peaks otsustama paar viilu leiba ja täna soetatud -50% sinepikastmes heeringapurgi juba õhtul ette võtta.
Keedetud riisi jäi ka üle. See odav Maxima Extra Line riis on külmalt salatiks või rice fried egg-iks üsna raskesti käideldav, jube kleepuv mass, pese enne palju tahes, aga no midagi ma sellega pean tegema.
Ma pole oma võõrkeeleoskuses kindel, pidevalt teen oma elu lihtsamaks kasutades näiteks automaattõlke abi. Aeg-ajalt teen seda ka selliste tekstidega, mille jaoks ma reaalselt seda abi ei vajaks, aga nii tore on nurki lõigata.
Loomulikult kontrollin tulemuse kriitilise pilguga üle, mõnikord annab masin enam kui pentsikuid tulemusi.
Seda, et kui abimehe päises jätta registreerimata õige keel, millest tõlkida tahaks saab tulemus olema kummaline ma juba teadsin. KUI kummaline see olla saab nägin ma täna. Tahtsin laisk olla ja tõlkida teksti eesti keelest muusse keelde. Kuna olin just itaalia kolleegide kirja läbi masina lasknud oli tõlkevariant "Itaalia -> Eesti", see jäi kahe silma vahele.
Vasakul on minu tekst, AI arust oli tegu itaaliakeelse ponnistusega. Paremal tekst, mida AI mulle tõlkena pakkus.
Ma ütleks, et tõlkeprogramm pritsis omal moel romantikat välja.
Preili Bufoniida teadis, et ta oli omasuguste seas kauneim. Talle oli tema ülimuslikku kaunidust rõhutatud juba kullesepõlvest peale, alates ajast mil ta kaotas saba oli Bufoniida kaunidus kõigile teada. Seda rõhutasid kõik. "Issand, milline konn!" inimeste suust, kes teda rohus märkasid kuni "kaunitar, ära söö mind ära, sa oled paremat väärt!" limaste nälkjate poolt, kes ärasöömise vältimiseks olid, seda küll, valmis kõike ütlema.
Bufoniida elas maja, inimeste maja akna all vundamendi sees. Aken oli eriline, see oli lastetoa aken. Toas elasid kaks väikest tüdrukut, vähemalt algul olid nad väikesed. Siis, algul, kui nad veel väikesed olid loeti tüdrukutele igal õhtul unejuttu. Paokil aknast kuulis ka Bufoniida jutte printsidest ja printsessidest, kes alguses olid konnad, aga pärast vastavalt siis printsessidelt või printsidelt musi saamist muutusid hopsti kuninglikust soost iludusteks.
Bufoniida TEADIS, et nii juhtuks ka temaga. Ta oli ühe suudluse kaugusel kroonist, troonist ja kuningriigist.
Ühel soojal õhtul oli unejutuaeg küll käes, kuid tüdrukud jooksid alles õues. Kusagilt kostis muusika, taamal tehti lõket, kostsid sõnad "jaanipäev", "šašlõkk", "jälle oled sa purjus, vana siga" ja "las lapsed on täna kauem üleval!"
Bufoniida löntsis harjunud kellaajal oma vundamendikoopast välja jahile, kui üks tüdrukutest teda ootamatult nägi.
"Issand, milline konn!" kiljatas ta
"Äkki on prints?"
Teine tüdruk mõtles hetke ja küsis: "Aga äkki on printsess?"
"Printsess oleks ägedam, me mängiksime koos ja ta annaks oma kleite proovida!"
Tüdrukud uurisid konna põhjalikult. Juukseid pole, ripsmeid pole, küüned on töntsakad. Vist on ikka prints. Selline pole musi väärt.
"Aga teeme ta ilusaks, siis hakkab ta printsessiks?"
Mõeldud, tehtud.
Ema kuntsripsmeid läks vaja üks, poolekslõigatuna. Nuku juustest salguke. Tädi huulepulka oli küll raske Bufoniidale suuks joonistada, aga ikkagi sai parem kui enne. Küüned võis teha punase paberi ribadest ja liimiga sai need konnapreili käppade külge kinnitatud.
Nagu inimene lausa. Mitte just iludus, aga näiteks tädi Milvist tükk maad ilusam. Musitama, tõsi küll, väga ei kutsunud.
"Laseme Kevinil talle musi anda!"
Las ikka poiss musitab, oli ju printsessitegu käsil.
Kevini leidsid tüdrukud lõkkest eemal, onu Herberti telefoniga mängimast. Onu Herbert pikutas sealsamas, poolik nalivkapudel muru sisse nirisemas. Nad ei olnud rumalad piigad, Kevin ei oleks konna vabatahtlikult kindlasti musitanud, üks tüdruk juhtis Kevini tähelepanu kõrvale ja teine suskas samal hetkel konna kaunilt võõbatud suu vastu Kevini hambaklambreid.
Oh, nad olid aeglased. Kevin nägi, mis teda tabas ja hakkas kätega nii hoogsalt vehkima, et konn lendas mitu meetrit eemale.
Põrutus oli kõva. Bufoniida toibus kellegi mesimagusa krooksatuse peale. "Kauuunitaar, mida sinusugune printsess siin niimoodi üksipäini teeb?"
Järgnes midagi, mis võis olla nii röhatus kui krooksatus, imekaunis heli. Bufoniida avas silmad. Natuke rapsimist ja ripsmed pudenesid rohu sisse, paberist küüned olid juba lennu ajal kadunud. Bufoniida ees seisis imeline kärnkonnahärra, kaunilt limane, peaaegu kukla peale kokku ulatuva suuga ja natuke nalivkase moluga. Mis teha, kui ta seisis onu Herberti pudelisuu all.
"Printsess, ma olen sind nii kaua otsinud!"
Ei noh, see on siis ikka tõsi, mis muinasjuttudes räägitakse. Üks musi ja hoppaa! oledki printsess...
Kui neid jaanipäeval ära ei tallatud elavad nad siiani nagu nalivka sees.
by W
... hilinenud valentinipäeva postitus.
Võrtsjärve metsas, kõige kaldaäärsema suure männi kännu all elas Konrad. Sihuke eriliselt pirakas, sooniline ja tõsiselt kärnane kärnkonn. Raskete hüpetega jurakas. Kui ta vahel öösel krooksatuse lendu lasi, mõtlesid metsaelanikud, et äike on tulemas.
Konrad ei olnud eriti populaarne. Võrtsjärve preilid ja prouad heitsid tema üle nalja ning lombil*tsidki jooksid teda märgates kihistades laiali. Naabrimees Aadu rehmas Konradi jututegemise peale lihtsalt käpaga ja ajas omi asju edasi.
Ühel päeval, kui järv oli pea männikännuni tõusnud, vaatas Konrad otse koduukselt vee peegeldusest oma punnis silmi, mis olid tuhmid kui šampinjonid, ja mõtles, valjusti: "Pekki, mul ei ole Banderase ripsmeid, mis võiks tuules lehvida ega Edward Käärkäe küüsi, mida miljonid imetlevad. Ainult konksjad varbad. Nagu kartulijuured. No nii ei saa! Tahan olla elegantne ja võluv!"
![]() |
Konrad by AI |
Märt juhatas Konradi oma koopasse ja hakkas tööle.
Ripsmeteks pläkerdas ta kuusevaigu ja oma sabakarvade segu, mis lehvikuna koopalaeni turritas. Küünteks laksas Märt vaiguga igale varbale punaste telliste killukesi ja lõi need mesilasvaha ja tatiga läikima. Küüned said pikad, teravad ja säravad.
Kui Konrad lõpuks lombi pinnalt end vaatas, vajus tal lõualott maani. "Ossaa, vot see on klass ja elegants, uhkem kui metsis pulmatantsul!". Ta lehvitas oma raskeid ripsmeid, nii et möödalennul kihulaseparv turbulentsis oma kursi kaotas ja laiali paiskus. Aga Konradil ei olnud aega neid püüda ega heamaitsta lasta.
Täis enesekindlust tegi ta poriloikude vahel paar eriti võidukat hüpet, nii et pohlad varte küljest varisesid.
Loomulikult hakkasid teised metsaelanikud teda tähele panema.
Siil Siim jäi vahtima ja tõmbas end siis ehmatusest sellise hooga kerra, et paar okast valusalt läbi pehme kõhunaha tungisid.
Orav Ottilde surus käpad suu ette, et mitte kiljatada ja sosistas: "Issand, mis see nüüd on? Kas kõik need moodsa aja veidrused on meie Võrtsu metsa jõudnud?"
Rebane Rolli haaras kõik kolm oma kutsikat korraga hambu ja pani teises suunas plagama.
Kõige hullem oli naaber Aadu. See Konradist veelgi suurem vanapoiss, kes armastas kärbseseeni limpsida ja kevaditi surnut teeseldes kulleseid hirmutada.
Kui Aadu Konradi nägi, lõid ta silmad särama. Ta võttis samblalombist punnsuutäie ja kuulutas härgkonnalikul jorinal: "Oo! Sellist ilu pole ma enne näinud! Konrad, kuidas ma enne märganud ei ole, sa oled nagu unelm, nagu esimene kevadine soe vihm, mis jää ja südame sulatab..."
... enne kui Aadu jõudis oma romantilise tiraadi lõpetada, oli sellest šokeeritud Konrad teinud suurima hüppe, mida Võrtsu metsas iial nähtud. Päris koduurgu ta sellega ei jõudnud. Hüppe käigus juhtus kännukoore-intsident. Konrad jäi oma lehvikripsmetega kännukoore külge kinni. Mida rohkem ta rabeles, seda rohkem ta kinni kleepus. "Kurat võtaks!" mörises Konrad, püüdes end jätkuvalt lahti rebida. Aga kuusevaik oli tugevam kui Aadu kärbseseenepohmell.
Nagu sellest veel vähe oleks - Konrad hakkas rabeledes ka oma uhkeid küüsi igas suunas murdma. Üks lendas vastu puutüve, teine kukkus sipelgapessa, kolmas lõi vigaseks sajajalgse 17 jalga, neljanda ja suurimaga sai pähe orav Ottilde, kes seepeale oma pähklikoori ja linnupoegade varbaid eraldi sorteerima lubas hakata. Kuhu ülejäänud kallid küüned said, ei tea keegi.
Metsaelanikud vaatasid Konradi vabadusvõitlust suu ammuli pealt.
Kui ta lõpuks end sealt lahti kiskus, tundes end samamoodi kui päris noorena niiduki alt läbi käies, vaatas ta oma poriseid ja pisut veriseid küüntevabu jalgu, pilgutas ootamatult kergeks muutunud silmalaugusid ja nentis "Vot see oli nüüd küll s*tt investeering."
"Aga ma võiksin järgmised korrad seal salongis sulle välja teha" teatas vahepeal kohale jõudnud Aadu meelalt.
"Kui sa tahad mulle välja teha, lähme kõrtsi, raisk, mul on vaja seda traumat lahustada!" oigas Konrad.
"No aga peale baari siis ikka salongi, jah?" uuris Aadu.
Konrad aga hüppas seepeale mudasse, seadis end seal mõnusalt sisse, krooksus ühe korraliku matsaka krooksu ja teatas nii Aadule kui kõikidele kuuldekauguses olijatele: "Lõppude lõpuks on niisama looduslikult ja poriselt palju mõnusam. Ripsmed ei kleepu, küüsi pole vaja hooldada ja keegi ei tule romantikaga tüütama!"
Kapsa ja munata fake thai |