Stockholm, eskapism, teine

Esimene hommik Rootsi territooriumil

Tuletasin maakale kohvi kõrvale meelde, et tal jäi eile laeva infoletis käimata. Küsimuse osas, kas telefoni ja telekat annaks porno vaatamiseks ühendada. Maakas tegi näo, et sellist episoodi pole esinenud ja rääkis hommikusöögist, käies välja ka nii jõleda variandi nagu rootsi laud.

Mu eelmise päeva kalorid pärinesid peamiselt alkoholist. Tahke toidu energia- ja toitainete ratsioon ei ületanud ilmselt Vorkuta päevanormi, kuid keeldusin siiski, sest mõte toidust tekitas endiselt vastumeelsust.

Mitte, et 1 falafel, mida ma süüa suudaks, seda paarikümmet eurot väärt ei oleks, see oli eelmisel korral ülihea, aga laeva täituvust arvestades seisaks peagi laua kõrval lookas kandikutega näljased teismelised, kes ei mõistaks kui kaua üks kiuslik fossiil üht armetut kikerhernepalli süüa suudab.

Pudrupuhvet e Fast Lane ajas taas asja ära. Maaka jaoks. Ma võtsin täidisega täistera baquette´i. Põhjusel, et aju ütles, et peab. Sööma.

Jooma peab aga kindlasti, nii et hankisin paadi marketist enne maandumist liitri valget rummi. See oli ka enesekaitseks, vaevalt maakas mind ühes kallihinnalise pudeliga kusagile rööbastele lükkama hakkab.

Sadama ümbruses oli remont, mingisse kaugemasse metroojaama me lõpuks ikka jõudsime. Nagu ka vanalinna, kuigi meie arvamused õige peatuse osas lahknesid. Minu variant jäi peale. Ma lihtsalt ei suvatsenud end maaka soovitatud peatuses liigutada. See ajas maaka nii endast välja, et ta tormas esimesele autoteele, mida me ületama pidime, otse läheneva valge kaubiku ette. Tõmbasin ta turjapidi kõnnitee poole tagasi. “Kui sa siin praegu auto alla jääd, siis kaotan ma veel vähemalt kolmeks päevaks igasuguse unerahu ja söögiisu. Sa ei tohi seda mulle teha!” Maakas lubas käituda. Liiga palju draamat (korraga) ei ole hea.

Muuseumid

Läksime läbi vanalinna, kus ei ole autosid, keskaja muuseumisse.

See tekkis kui hakati rajama autoparklat, 1970. aastate lõpus ning avastati, et tulevase parkla all on linn, mille osas puudusid igasugused mälestused. Hämar ja põnev koht. Masendav, kõhe ja primitiivne ka. Piin. Hukkamised. Surm. Palju surma.

Maakas luges mulle eksponaatide siltide tõlkeid. Ma tänasin teda iga korra eest. Mille peale ta naerda turtsatas ja nentis, et on unustanud, et ma lugeda oskan. Ahviga muuseumis... Siis ma pidin veidi aega ise tuvastama, mida ma vaatan, kuni maakas oma giiditalenti taas realiseerima hakkas. Ma enam “aitäh” ei öelnud; las loeb.

Keskaja muuseumi uksest välja astudes võib sisse astuda Tre Kronor muuseumisse, mis on lossiga ühendatud. Ja see on vist maailma ainus loss, mis on avatud lihtsurelikele? Tre Kronor loss iseenesest hävis tules 1697, nii et praeguse lossi ajalugu on ca 300 aastat. Kusagil seal muuseumis oli üleval ka tulekahjude ajalugu - vanad rootslased olid püromaanid.

Muidu oli Tre Kronor eelmise muuseumi jätk, sihuke hämar värk.

Ja siis jõudsime lossi!

Ma ei tea, miks ma sellistes kohtades käin. Talvepaleest on mul lapsest saati trauma.

Need uhked ehitised on kulunud kivitreppidega, rusuvad, kopitanud ja vaatamata kõrgetele lagedele ning avaratele ruumidele klaustrofoobiat esile kutsuvad. Ühes inimedevuse toretseva laadaga, mida nad sümboliseerivad. Või laeornamentidega, mis õudusfilmides kindlasti mööda lage ja seinu edasi valguks, et viimanegi elu(rõõm) neelata ja lämmatada. Maitselagedusest rääkimata.

“Mõtle kui õõvastav siin kunagi oli, mul on neist nii kahju,” ütlesin maakale aevastades ja turtsudes. “Tolmulestad, külm, niiske, kopsuõletik, depressioon!” Maakas nõustus, et laed on jubedad ja tolmulesti siin ilmselt jagub.

Tähelepanuväärne oli aga see, et kõik nähtaval olevad lossi vanad kellad käisid ja näitasid õiget aega.

Lossist Tre Kronor muuseumisse tagasiviiv turvavärav ei aktsepteerinud mu pileti QR koodi, mida olin juba sisenedes eksikombel kasutanud. Ainult väljudes oli vaja kasutada. Jõllitasin ohutussüsteemi ja sellest mõne meetri kaugusel olevat ust, kust oleks õue pääsenud. “Sa pead siit alt läbi roomama,” kõlas maaka käsk. Ja ta tundus seda tõsiselt mõtlevat. Heitsin viimase pilgu ukse suunas, kust väljumine oleks kahtlemata viisakam näinud, kuid “kes meeldida tahab peab roomama” või kuidas see oligi. Oigasin, võtsin riski reisi edasine osa rootsi kardinate taga veeta ning vingerdasin turvaväravate alt läbi. Loomulikult saabus just sel hetkel mu selja tagant parv turiste, kes, oo üllatust, väljusid uksest, mida olin kaalunud. Miski tundus neid lõbustavat ja maakas pidas vajalikuks selgitada, et “asi ei ole nii nagu paistab”. Mul oli ükskõik, tegin keedutursa nägu ja mõtlesin, et ma ei kohtu nendega enam kunagi.

“Ei ole isegi lõuna ja ma olen sulle kohvi voodisse toonud ja su ees põlvili olnud,” urisesin teisel pool end jalule ajades. “Tundub kuidagi valesti, aga vastab tõele,” tuli maakal möönda. Ma tean küll, mis valesti oli. Kallasin hommikuses meeltesegadustes maaka kohvi peale piima. Ja see on “asjad, mida ma teha ei tohi” nimekirjas.

... järgneb

Stockholm, eskapism, esimene

 Proloog

Eelmisest puhkusest ja reisist ei olnud möödas kahte kuudki. 

Mis ei takistanud mind akuutset tööstressi põdemast. See on olukord, kus muutud unetuks ja ärevil olendiks, kes on kõike muud kui distsiplineeritud, organiseeritud ja produktiivne. “Ära käi nädalaid järjest puhkepäevadeta tööl,” ütles hääl minu peas. Et poole kuueks hommikul jõuda järeldusele, et kui juba töökoha uksekaart on olemas, tuleb seda siiski igal võimalikul ja võimatul juhul kasutada. 

Viiendal päeval peale ametliku puhkuse algust tegin oma peas möllavale skisofreenikule selgeks, et asi kisub jätkusuutmatuks ning panin uksekaardi lauasahtlisse. See tõbras solvus sedavõrd, et järgmised 7 päeva oli ta vait. Ja seda on ta harva. Ilmselt pean tänulik olema. 

Sadam

Reisipäeva hommikul andsin maakale teada, et meil on probleem. Et olen alla andnud küsimuses, et suudan püksid reisi kestel jalas hoida ja maakas peab ses küsimuses vastutuse enda peale võtma. Maakas leidis, et see on omapärane teema, mida ühes muude muredega annaks lahendada jupi nööri abil. Õnneks ei ela ma Veskimöldre villas, nii et peale kappide, külmiku ja praeahju revideerimist leidsin püksirihma pesukorvist.  

Solidaarsusest läksin varakult sadamasse, et maakas CityAlko hoovis üksinda tuvisid loendama ei peaks. Üritasin automaadist pardakaarte välja võluda, kuid aparaat viskas teate, et tuleb ühes dokumendiga teenindaja poole pöörduda. Saatsin maakale sõnumi, et nüüd on viimane aeg ausalt ära rääkida, millega ta hakkama on saanud, et siin mingit erijõududega strip searchi tahetakse korraldada. Maakal tundub usaldusega raskusi olevat, sest mingit põrutavat ülestunnistust ei järgnenud. 

Rutiinne Rimi külastus. 

Olin püüdnud maakat veenda, et tema blogi kommentaarides olnud prank tuleb järele teha. Palusin tal Rimis kassajärjekorras suvalisele inimesele õlale koputada ning öelda "mul on kõik korras ja hästi, seega ei mingit keppi!". Ma oleks tahtnud seda YouTube-i panna. Maakas osutus piduriks ning ähvardas pigem merre hüpata. Ega rahunenud isegi siis kui ma pakkusin, et ma lähen siis ise enne teda kassast läbi. Ma olen nende ei-dega nii harjunud, et ei hakka end veel ühe pärast kusagile uputama. 

Maakas keeldus ka strip-pokkeri tarbeks kaarte otsima minemast, nii et sel korral maandus mu ostukorvi lisaks veele enam kui 1 õlu. Kaarte müüakse laeva supermarketi kassa kõrval ka. 

Paat

Paat oli välja müüdud. Peitsime end energiliste masside eest boonusaknaga ahtris asuvasse urgu ning lahendasime “ainult loll võtab tax-free laevale Rimist õlle kaasa” teema. 

Mis iganes remondi Baltic Queen oli vahepeal läbinud - see ei hakanud silma. Isegi vaibad olid samad, rääkimata kajuti askeetlikest tingimustest. Ainult lagritsad olid marketis teise seina tõstetud. 

“Enne bingot siin paadis vist nagunii midagi väga teha ei ole,” ütlesin alkoriiuliteni jõudes ning maakat küsivalt kõõritades. Maakas sai vihjest aru, korvi maandusid Saksa riesling ning tuttav Austraalia valge. 

Joomise ja bingo vahele tundus siiski veel midagi mahtuvat. Teatasin maakale “ma lähen vaatan ringi; kui midagi või kedagi huvitavamat ei leia, tulen tagasi.” 

Maakas esitas (loodetavasti) retoorilise küsimuse, kas selle laeva keskmine kontingent minu jaoks siiski pisut liiga noor ei ole. Viimane tundub aga pisiasi võrreldes sellega, millele peale sattusin. Kas just daam ja kas just koerake, aga midagi sarnast. Eraldi vaadeldes olid mõlemad täitsa sümpaatsed, kuid loom tundus reisiärevusest põiepidamatuse all kannatavat ning kusejoast ei jäänud puutumata teki ükski prügikast ega muu vähegi vertikaalne objekt. Tardusin õudusest kui nad mulle lähenesid, taibates, et tagavarapükse mul kaasas ei ole. 

Maakas ei ilmutanud mu üleelamiste osas mingit empaatiat. 

Jõudsime hoopis küsimuseni kui vana on mitte vaid paadi keskmine seltskond, vaid inimese mediaanvanus üldse. Google ütles, et globaalses plaanis 30. Ja enda noorena tundmiseks tuleks kolida Monacosse, Jaapanisse või äärmisel juhul Saksamaale. 

Seda, mitu liitrit uriini võib üks suuremat sorti koeravolask mahutada, ei tea ma siiani ja ei ole mõtet ka guugeldada, sest Guinessi rekordite tuvastajad ei ole näinud seda, mida mina. 

Enne bingole minemist sain aru, et vaatamata kogu ilgusele oli nähtu mind siiski inspireerinud ning tõmbasin WC-ukse lahti. Ja hangusin uuesti, sest tunnetasin selja taga, väga lähedal, samme. Maakas lendas mulle hooga selga. 

“Tead, ma mõistan, et me ei ole jube kaua kohtunud, aga palun, ära mulle siia järele tule, vähemalt mitte praegu.” 

“Ma mõtlesin, et eee... nojah, siin on endiselt kitsas,” torises maakas ja tagurdas voodiservale tagasi.

Järgmise korraga saime õigemale uksele pihta.  

Bingoga läks nagu ikka. Ehk siis ei läinud. Aga tegevus oli siiski lõbus. 

Ladina sugemetega meelelahutus oli veel parem ja edasi läks programm vaid ülesmäge, kuni maakas teatas, et me peame ära minema. Ma olin üsna nördinud ning teel kajuti poole uurisin “kas sa neid jalgu nägid või?” See käis Stralighti viimase esineja kohta. Ta sai isegi aru, millest ma rääkisin. 

Ja me jõime edasi. 

Vaatamata väsimusele veetsin ma öö insomniadeemonitega, kes, erinevalt minust, olid etanoolist üleloomuliku väe ja jõu ammutanud. Magasin episoodiliselt ehk 3 tundi. Et ma ei peaks ainus kannataja olema, läksin väga varajasel hommikul laevale kondama. Fast Lane on avatud 24h. Peale teenindajate ja minu ei olnud seal kedagi. Varustasin meid apelsinimahla ja kohviga ning leidsin, et ka maaka südametunnistus ei saa ometi nii puhas olla, et rahus lausa kella seitsmeni magada. 

... järgneb

Trivia

Vigased pruudid , Prime Orchestra ja Asjad, Mida Ma Veel Teinud Ei Olnud.

Just selles järjekorras ja põgusalt. 

Üks mu klassiõde küsis, kas olen juba uut Eesti filmi vaatamas käinud, tema oli ja ta polnud põrmugi rahul. Täpsemalt – tal olevat olnud filmi vaadates tuju täiesti sandiks läinud ja nalja ei olnud raasugi. Natuke ettevaatlikuks võttis – mis mõttes – jant ja nalja pole kopka eest..? 

Aga lihtne inimene leiab oma lihtsad rõõmud ka sitanaljadest ja crossdressingust. Hea seltskond, õhtusse sobivad labased naljad ja üllatavalt toredad noored eesti näitlejad.  

***

Prime Orchestra. Sümfooniaorkestri laadne toode Ukrainast ja rokiklassika. Kui ma nende tuurikalendrit vaatan, siis näib see olevat normaalsetele inimeste võimetele kindlalt üle jõu. Järgmise kaheksateistkümne päeva jooksul on neil üheksateist kontserti seitsmeteistkümnes eri linnas. 

Pole imeks panna, et kontserdi alguses ei olnud lauljais siirust, olid poosid ja õpitud võtted. Aga siiski tõmbas pidu tasapisi isegi mind kaasa, vanad tuttavad lood olid kindlasti abiks. Kusagil keskel mängitud AC/DC Thunderstrucki saatev steampunk-multikas oli mu jaoks eriline komm. 

Kontsert kontserdiks, aga koju tulles andis tunda, et eelmisel päeval laiskusest kütmata jäänud maja oli omakorda sel päeval ajanappusest kütmata jätmise tõttu isegi pingviini jaoks külm. Õnneks on leiutatud tekid ja mul on neid mitu. 

*** 

Ma käisin täna mündipesulas. Täitsa ise, täiesti esimest korda ja tulemus ei olnudki „mehed, aidake mu  auto tiigist välja, ma ei saanud seda muud moodi loputatud!“.  Aa, lisaks pidid veel olema vahutordid soengus ja vettinud rõivas.  Need, kes selle peale panustasid said petta.

Mu töötee peal on jupp teeremonti. Vana osa kaevati põhjani välja, vahepeal oli tegu pigem põlluvaheteega, asfaldist polnud raasugi järgi. Alguses olin tubli, kodus kasisin auto vähemalt voolikuga puhtaks aga kuu ajaga ind vaibus ja lõpuks jäi nii, et „sentimeeter pole veel sitt ja mis üle selle kukub ise maha“  

Eile pandi asfalt maha. Seega on aeg auto puhtaks teha, seda enam, et nädalavahetusel saab mu triikraud uue õli, jõuluküünlad ja… ah, midagi oli veel.  Ja meie külakesse on tekkinud iseteenindusega autopesula. Jee! 

Sügis poeb südamesse. Süda saab vihma täis.

Ööeine

 

Reede.

Ei, laupäev tegelikult juba.

Kas teie saate magada, kui kõht on tühi? Ma tean inimesi, kes on hädas kui kõht liiga täis on. Siis neil uni ei tule. 

Mul peab kõht täis olema. Pea võib ka täis olla, sellest on ka une tulekul kasu, aga hing ei tohi täis olla.

Kõige hullem kooslus on tühi kõht ja täis hing, siis on hommikuks kõik lae kortsud pähe õpitud. Lapsena oli mul laes üks araablane. Või oli see hoopis türklane? Fess oli tal igatahes peas, seega türklane ikka. Siiani mäletan seda poolprofiilis, lae ebatasasustest ja värvilaikudest moodustunud büsti. Mis omakorda paneb mõtlema, et ma olin vist närva söömaga ja pahur laps, miks ma muidu lae pähe õppida suutsin.

Käisin natuke aega tagasi köögis söömas, seega on praegu tegu une-eelse sogajutuga. Enne söömist tundsin end nagu rapitud tiibadega liblikas, pärast mugimist olen nagu vennike, kellel on maailma kõige rohkem kukepilte. Teate küll seda paksu ebameeldivat tüüpi, kes oma jamad kõik lapse klattida jätab? 

Aga magab see paksuke kindlasti rahulikult nagu kass. 

Kaks viimatist reisi lähivälismaale on minus valla päästnud looma. Rändlind on ju ka loom? Hoian end vaos, kohe ja eilseks ei saa alati kõike lubada, kakskordkaks ja kumminaalmaksud, ju nõu.

Loomadest rääkides.... Ah, ei ole siin mingeid loomi. Blogi on vahepeal natuke riivatuks läinud. See on lõbusam kui lootsin ja samas pole ma midagi nii vabameelne, kui arvasin, paras joonlaud annab ennast kusagil tunda. Ma oma juttu kirjutasin kolm päeva ja see on mu jaoks ERAKORDSELT kaua.  Praegu mõtlen, et ma lasin äsja rohkem kui kuu aega vastu taevast, ma ei saanud praktiliselt kuu aega tööd teha, sest küberrünnak ja nii edasi. Kogu selle aja oleksin võinud lihtsalt kirjutada oma peas sebivaid lugusid, selle asemel, et soiguda kuidas töö kuhjub. Lollakas.

Nagu üks mu kolleg mind noomib: "Sinu eas peaks vähem magama, magades raiskad seda nappi aega, mis sul järgi jäänud on!"

Kui on sellised sõbrad pole vaenlasi vajagi.

Nii.

Veri lahkus peast, läks makku toitu seedima. 

Magama. Teine ring juba, kui väga täpne olla.

Südasügise paradiis

Mulle on alati meeldinud neid vaadata tagantpoolt. 

Kumerused, peen piht, siredad sirged jalad, millel helgivad hõbedased karvakesed. Juba mõte neile lähenemisest, liibumisest ümara keha vastu tekitab värinaid. 

On see hirm? 

Ei tea, hirm on mulle võõras. 

Iha on see, soov neid omada. 

Kasvõi ühte neist. 

 Täna on see päev. Imeline soe sügispäev, päike läbi kõrrepõllu, suvine kiire jaht on möödas. Nad ootavad nüüd võtmist, on aeg, on viimane aeg oma seemet külvata. 

Lähenen õrnalt, ei tohi teda, seda ainukest, kelle valisin, ehmatada. 

Ta on lähedalt veel ilusam, ümaram, nõtked jalad ..surun end tema jalgade vastu, haaran pihast ja tõmban ta lähemale. 

Ta keha on nii pehme, see üllatab. Suur pehme tagumik vastu mind... 

Ma ei valitse end enam, ma tahan, et  me saaksime temaga lapsi. Palju lapsi, metsikult palju, ma ei lase temast enam lahti... 

ta vabiseb mu keha vastas... 

ta vaatab mind üle õla... 

ta siirutab mu poole oma suu... 

 *** 

 "Ema, tule vaata, ämblik sööb teist ämblikut!"

69 halli varjundit

  Kalev ronis ähkides trepist üles, lauakoorem seljas. Lifti nendega ei mahtunud ja palju see viis korrust ikka on – kõigest 90 astet. Mees viskas lauad nurka, mõtles hetke ja kohendas lauahunnikut sirgemaks – kõver laud sirget nurka ei anna ja työjohtaja laseb loodist väljas nurga uuesti krohvida.

  Esmalt tuli väike piip teha. Tegelikult polnud töömaal lubatud suva kohas konitada, aga korrus allpool polnud kedagi luuramas ja korrus kõrgemal oli juba kevadine taevas.

  Kalev tõmbas viimase mahvi, vaatas tühja pepsipudelit otsides ringi (sest objekt pidi kogu tööpäeva kestel puhtusest läikima) ja koni mõtliku pilguga hinnanud, kustutas selle vastu eile krohvitud seina. Nii ta seal seisma jäigi, jalad harkis, üks käsi nagu ikka kubet sügamas, teine koniga rippu. Nurgas, just püksiaugu kõrgusel, oli tumedam laik. Kuna vasakul ja paremal seinal oli tänu huugavale niiskusimurile ja diiselpuhurile krohv kenasti helehalliks kuivanud, siis see laik torkas oma märksa tumedama varjundiga kohe silma.

  „Mitä vittua,” mõtles Kalev soome keeles. Aga kuna vittuja ei ollut saatavilla ei eile, üleeile ega eelmisel nädalalgi, rääkimata tulevikust, läks vaene mees teise, seni veel krohvimata seina äärde ning lasi kombede püksiaugu valla. Puhuri kohinale ja imuri üminale lisandus himura mehe ähkimine ning sihkat-sahkat kämblasprint. Peatselt oli ka see nurk eesti mehe spermaga väärindatud. Sarikate vahelt piilus meeskodaniku rõõmutut seksi iseendaga määrdundhallis sulestikus kajakas.

Natuke nagu mõrtsukalugu, aga hell sihuke

Ei tule seda reisijuttu seekord, ei tule. 

Stockholm on imeline linn, seltskond oli imeline, näha sai võrratuid asju ja juttu ei tule. 

Esiteks veniks see pikaks nagu "Sõja ja rahu" ja "Tõe ja õiguse" nõbu ja teiseks... 

Ah, kogu aeg ei pea olema midagi teiseks.  

Olete tähele pannud, et ootamatult on saabunud sügis? Niiskus ja lehed, milles ei saa sahistada, sest sajab ja sahistamisest saab pladistamine. Kah tore tegevus, aga kummikud peab jalga panema. 

Ja hiired. Hiired otsivad sooja talvituskohta. Ühel ööl ärkasin mõrva peale. Kassid madistasid köögis, hiir röökis. 

Ma ka röögiks, kui mind tapetaks. Kaalusin sekkumist ja hädatappu, aga kuidas? Lasen hiire maha? Keset kaklust? Löön muul moel maha? Aga kui ta on nii elus, et pageb, soolikad meeter maad järele lohisemas kuhugi, kust ma teda kätte ei saa? 

Ei. 

Istusin ja ootsin karjete vaibumist. Siis läksin, koristasin laiba ja puhastasin kuriteopaiga, mõrtsukatele andsin preemiaks peenemaid näkse. 

Inimene on ikka jõle silmakirjalik. Mina olen inimene. Silmakirjalik sihuke. 

Ma panen siia juurde paar soojust meelde tuletavat pilti kirjutamata reisijutust. Sinna lähen ma kunagi tagasi, loodan vähemalt.

Päev

 

Siit

Siiani

Viimase peal päev!

Ja edasi:

Naughty november

 Räägime nüüd vahelduseks tõsiselt. 

1. Me pidime novembris porri kirjutama hakkama. 

2. Mõelge keegi sellele kirjanduspuhangu karikale mingi normaalne nimi välja, palun. 

Mul kujutlustes ja kõrvus lõi eelmiste teemade igasegaseid kommentaare sõrmitsedes kõlama ning kummitama kerge optimisminoot - äkki on rohkem osalejaid kui vaid Konn ja wildikas. Muidu võib juhtuda nii, et nimetatud ei pane suures õhinas tähele, et „teised vaatavad imelikult.” ... ja nii need õnnetud end sotsiaalseteks paariateks kirjutasidki...

3. Ehk siis karikaetapi käivitamiseks on reegel. Osalejaid on vähemalt 5.

Väljenda grupiviisilise süü jagamise nõusolekut kommentaarides üheselt arusaadavalt. Kui teed tünga, siis juhtub nii. 

4. Kirjutamiseks ja roppuste laagerdamiseks on aega terve november, kiireimale boonuspunkte ei kuku. 

5. Pakkumised teemade osas on oodatud, teeme otsa lahti alljärgnevate pakkumistega:

- Südasügise paradiis

- 69 halli varjundit 

- T-rex, herpes ja purk konservherneid

- Agatha Christie retseptiraamat

- Tripperipuhang Lottemaal

Võtaks ühe gümnaasiumi nn küpsuskirjandi teema ka menüüsse:

- Surnud armastuse teema 19. sajandi vene kirjanduses /alternatiiv: Shakespeare´i teoste põhjal 

6. Jääb ka küsimus kas kõik kirjutavad ühel ja samal teemal (mis vajaks polli, et leida rahva lemmik) või ajab igaüks oma sousti. Seda saab muidugi teha ka pealkirjast olenemata.

7. Lingi oma toode siia või saada toimetusele, st Kaamosele kui ise seda kusagil mujal avaldada ei taha. Toimetus korjab välja vaid ilmselgelt ebaseadusliku, muidu ei näpi. 

Kommentaarid ja demokraatlikud debatid on avatud. 

Kes piisavalt kaua üleval on näevad laivi ka.

Sinepiküpsised pohlamoosiga

 Küsisin Sinult küsimuse, mis peaks sümboliseerima armastust. 

"Kas Sa abielluksid minuga?" 

Tundus, et Sinu jaoks sümboliseerib see hoopis õudusunenägu. Vähemasti minu poolt küsituna. See ei takistanud mind uuesti küsimast. Ja veelkord. Ja siis vist veel...

Lõpuks ühel sügisesel päeval vastasid Sa mu järjekordsele küsimisele teisiti.

"Ma mõtlesin järele. Kui sa niiväga tahad, võime abielluda. Sa ju ei anna enne alla? Ma tegelikult ajasin kõik juba korda ka."

Uksest astusid sisse arvutikotiga notar ja portfelliga vandeadvokaat. Kas see teine mitte kirikuõpetaja ei peaks olema? Pohlad. Peaasi, et abiellume!

Sa andsid oma allkirja, heites minu poole pilgu, mis ei olnud mulle tuttav. Sellist tumedat süngust ja valunooti ei olnud ma Su silmist enne tabanud. Aga me ei olnud enne abiellunud ka. Eks see tekitabki igasuguseid emotsioone. Lükkasid paberid minu ette. Pisut kõhklevalt. Ma ignoreerisin seda. Küsimata, mis Sinuga on. Kas Sa siiski kahtled veel milleski. 

Ma olin nii lähedal! Rebisin dokumendid Su käe alt ja viskasin paberitele oma hoogsad joovastunud pookstavid. 

Notar klõbistas midagi oma arvutis, paludes vahepeal sisestada PIN-koodi. 

Kahtlesin, kas see kõik on päris või kisub äratuskell mu peagi tagasi valusasse reaalsusesse. Mis on pikitud Sinu lõputu "ei"-de jadaga. Sel korral tundus siiski päris! Mu silmad läksid niiskeks. Ei, ma ei nutnud. See oli lihtsalt silmist väljapressiv rõõmu, heldimuse ja tänulikkuse tunne. 

Pole ime, et kiri mul silme ees ujuma hakkas. Loetav muutus järjest segasemaks. Tirisin taskus olevast pakist ühe pabertaskuräti, võtsin prillid eest ning kuivatasin silmad ja näo. Käisin varrukaga ka ninast üle. See ei parandanud segadust dokumendil. Heitsin pilgu päisele ja hakkasin palavikuliselt lehti lappama. Neil kõikidel oli sama päis. 

Tundsin, kuidas Kerberos, mu vana sõber, mu järsku reetis ning mu sisemuse kui marutõvehoos tükkideks rebis. 

"Elukindlustuspoliis poolele miljonile eurole" ütles nende neetud dokumentide päis. Igal viimasel kui lehel. 

Oh kuidas oleksin tahtnud tagasi minna eilsesse. 

Sõlmimaks Sinuga kokkulepet "kas võiksime edasi lihtsalt sõbrad olla? Mina ei tee Sulle abieluettepanekuid ja Sina ei tõuka mind trammi ette? Need luumurrud, millega ähvardasid - need on okei. Aga me ei abiellu ju? Palun!" 

Arvan, et oleksid vastanud "jah," siiralt ja mind vigastamata.

Aga täna on täna. Mitte eile. Mitte ka veel homme. Teadsin, et mul ei ole enam kaua jäänud. 

Jõllitasin näost kaamena oma kuldkalasid, kellele olin pihtinud kõiki oma saladusi ja soove. Ja kellesse palju investeerinud. Sellist, nii suurt ja rikkaliku sisustusega akvaariumi ei ole kellegi, kes vaid nelja kuldkala peab. "Kes teist see tänamatu värdjas oli?" küsisin sõnu läbi hammaste pressides. Ei mingit vastust. Nagu ikka. Nad jätkasid oma rahulikku kulgemist justkui ei oleks midagi juhtunud. Justkui ei olekski ma "abielus". Justkui ei oleks kellelgi neist sellega midagi pistmist. Terve see kamp oli minu vastu! Haarasin akvaariumi sülle ning heitsin selle ühes aknaklaasidega tänavale. 

************

Epiloog ehk vastus küsimusele "miks selline totter pealkiri". 

Pohladega on pohhui. Sinepiküpsistega on nii:

Jänes läheb poodi ja küsib, kas sinepiküpsiseid on. Ei ole. Jänes tuleb järgmine päev uuesti ja küsib sinepiküpsist. Ei ole! Käib ja küsib ja painab kuni kaupmees talle need krdi sinepiküpsised tellib (või küpsetas neid kliendi rõõmuks ise öö otsa, tont seda teab) ja ühel päeval rõõmsalt letile lajatab. Jänesel lähevad kõik karvad silmnähtavalt turri, võdistab end sinepiküpsiseid vaadates, ütleb "kui õudne!" Ja jookseb poest välja. 

***

... ja kui ta veel siiski surnud ei ole, siis painab ta edasi oma sinepiküpsiste küsimisega.