Ööeine

 

Reede.

Ei, laupäev tegelikult juba.

Kas teie saate magada, kui kõht on tühi? Ma tean inimesi, kes on hädas kui kõht liiga täis on. Siis neil uni ei tule. 

Mul peab kõht täis olema. Pea võib ka täis olla, sellest on ka une tulekul kasu, aga hing ei tohi täis olla.

Kõige hullem kooslus on tühi kõht ja täis hing, siis on hommikuks kõik lae kortsud pähe õpitud. Lapsena oli mul laes üks araablane. Või oli see hoopis türklane? Fess oli tal igatahes peas, seega türklane ikka. Siiani mäletan seda poolprofiilis, lae ebatasasustest ja värvilaikudest moodustunud büsti. Mis omakorda paneb mõtlema, et ma olin vist närva söömaga ja pahur laps, miks ma muidu lae pähe õppida suutsin.

Käisin natuke aega tagasi köögis söömas, seega on praegu tegu une-eelse sogajutuga. Enne söömist tundsin end nagu rapitud tiibadega liblikas, pärast mugimist olen nagu vennike, kellel on maailma kõige rohkem kukepilte. Teate küll seda paksu ebameeldivat tüüpi, kes oma jamad kõik lapse klattida jätab? 

Aga magab see paksuke kindlasti rahulikult nagu kass. 

Kaks viimatist reisi lähivälismaale on minus valla päästnud looma. Rändlind on ju ka loom? Hoian end vaos, kohe ja eilseks ei saa alati kõike lubada, kakskordkaks ja kumminaalmaksud, ju nõu.

Loomadest rääkides.... Ah, ei ole siin mingeid loomi. Blogi on vahepeal natuke riivatuks läinud. See on lõbusam kui lootsin ja samas pole ma midagi nii vabameelne, kui arvasin, paras joonlaud annab ennast kusagil tunda. Ma oma juttu kirjutasin kolm päeva ja see on mu jaoks ERAKORDSELT kaua.  Praegu mõtlen, et ma lasin äsja rohkem kui kuu aega vastu taevast, ma ei saanud praktiliselt kuu aega tööd teha, sest küberrünnak ja nii edasi. Kogu selle aja oleksin võinud lihtsalt kirjutada oma peas sebivaid lugusid, selle asemel, et soiguda kuidas töö kuhjub. Lollakas.

Nagu üks mu kolleg mind noomib: "Sinu eas peaks vähem magama, magades raiskad seda nappi aega, mis sul järgi jäänud on!"

Kui on sellised sõbrad pole vaenlasi vajagi.

Nii.

Veri lahkus peast, läks makku toitu seedima. 

Magama. Teine ring juba, kui väga täpne olla.

Südasügise paradiis

Mulle on alati meeldinud neid vaadata tagantpoolt. 

Kumerused, peen piht, siredad sirged jalad, millel helgivad hõbedased karvakesed. Juba mõte neile lähenemisest, liibumisest ümara keha vastu tekitab värinaid. 

On see hirm? 

Ei tea, hirm on mulle võõras. 

Iha on see, soov neid omada. 

Kasvõi ühte neist. 

 Täna on see päev. Imeline soe sügispäev, päike läbi kõrrepõllu, suvine kiire jaht on möödas. Nad ootavad nüüd võtmist, on aeg, on viimane aeg oma seemet külvata. 

Lähenen õrnalt, ei tohi teda, seda ainukest, kelle valisin, ehmatada. 

Ta on lähedalt veel ilusam, ümaram, nõtked jalad ..surun end tema jalgade vastu, haaran pihast ja tõmban ta lähemale. 

Ta keha on nii pehme, see üllatab. Suur pehme tagumik vastu mind... 

Ma ei valitse end enam, ma tahan, et  me saaksime temaga lapsi. Palju lapsi, metsikult palju, ma ei lase temast enam lahti... 

ta vabiseb mu keha vastas... 

ta vaatab mind üle õla... 

ta siirutab mu poole oma suu... 

 *** 

 "Ema, tule vaata, ämblik sööb teist ämblikut!"

69 halli varjundit

  Kalev ronis ähkides trepist üles, lauakoorem seljas. Lifti nendega ei mahtunud ja palju see viis korrust ikka on – kõigest 90 astet. Mees viskas lauad nurka, mõtles hetke ja kohendas lauahunnikut sirgemaks – kõver laud sirget nurka ei anna ja työjohtaja laseb loodist väljas nurga uuesti krohvida.

  Esmalt tuli väike piip teha. Tegelikult polnud töömaal lubatud suva kohas konitada, aga korrus allpool polnud kedagi luuramas ja korrus kõrgemal oli juba kevadine taevas.

  Kalev tõmbas viimase mahvi, vaatas tühja pepsipudelit otsides ringi (sest objekt pidi kogu tööpäeva kestel puhtusest läikima) ja koni mõtliku pilguga hinnanud, kustutas selle vastu eile krohvitud seina. Nii ta seal seisma jäigi, jalad harkis, üks käsi nagu ikka kubet sügamas, teine koniga rippu. Nurgas, just püksiaugu kõrgusel, oli tumedam laik. Kuna vasakul ja paremal seinal oli tänu huugavale niiskusimurile ja diiselpuhurile krohv kenasti helehalliks kuivanud, siis see laik torkas oma märksa tumedama varjundiga kohe silma.

  „Mitä vittua,” mõtles Kalev soome keeles. Aga kuna vittuja ei ollut saatavilla ei eile, üleeile ega eelmisel nädalalgi, rääkimata tulevikust, läks vaene mees teise, seni veel krohvimata seina äärde ning lasi kombede püksiaugu valla. Puhuri kohinale ja imuri üminale lisandus himura mehe ähkimine ning sihkat-sahkat kämblasprint. Peatselt oli ka see nurk eesti mehe spermaga väärindatud. Sarikate vahelt piilus meeskodaniku rõõmutut seksi iseendaga määrdundhallis sulestikus kajakas.

Natuke nagu mõrtsukalugu, aga hell sihuke

Ei tule seda reisijuttu seekord, ei tule. 

Stockholm on imeline linn, seltskond oli imeline, näha sai võrratuid asju ja juttu ei tule. 

Esiteks veniks see pikaks nagu "Sõja ja rahu" ja "Tõe ja õiguse" nõbu ja teiseks... 

Ah, kogu aeg ei pea olema midagi teiseks.  

Olete tähele pannud, et ootamatult on saabunud sügis? Niiskus ja lehed, milles ei saa sahistada, sest sajab ja sahistamisest saab pladistamine. Kah tore tegevus, aga kummikud peab jalga panema. 

Ja hiired. Hiired otsivad sooja talvituskohta. Ühel ööl ärkasin mõrva peale. Kassid madistasid köögis, hiir röökis. 

Ma ka röögiks, kui mind tapetaks. Kaalusin sekkumist ja hädatappu, aga kuidas? Lasen hiire maha? Keset kaklust? Löön muul moel maha? Aga kui ta on nii elus, et pageb, soolikad meeter maad järele lohisemas kuhugi, kust ma teda kätte ei saa? 

Ei. 

Istusin ja ootsin karjete vaibumist. Siis läksin, koristasin laiba ja puhastasin kuriteopaiga, mõrtsukatele andsin preemiaks peenemaid näkse. 

Inimene on ikka jõle silmakirjalik. Mina olen inimene. Silmakirjalik sihuke. 

Ma panen siia juurde paar soojust meelde tuletavat pilti kirjutamata reisijutust. Sinna lähen ma kunagi tagasi, loodan vähemalt.

Päev

 

Siit

Siiani

Viimase peal päev!

Ja edasi:

Naughty november

 Räägime nüüd vahelduseks tõsiselt. 

1. Me pidime novembris porri kirjutama hakkama. 

2. Mõelge keegi sellele kirjanduspuhangu karikale mingi normaalne nimi välja, palun. 

Mul kujutlustes ja kõrvus lõi eelmiste teemade igasegaseid kommentaare sõrmitsedes kõlama ning kummitama kerge optimisminoot - äkki on rohkem osalejaid kui vaid Konn ja wildikas. Muidu võib juhtuda nii, et nimetatud ei pane suures õhinas tähele, et „teised vaatavad imelikult.” ... ja nii need õnnetud end sotsiaalseteks paariateks kirjutasidki...

3. Ehk siis karikaetapi käivitamiseks on reegel. Osalejaid on vähemalt 5.

Väljenda grupiviisilise süü jagamise nõusolekut kommentaarides üheselt arusaadavalt. Kui teed tünga, siis juhtub nii. 

4. Kirjutamiseks ja roppuste laagerdamiseks on aega terve november, kiireimale boonuspunkte ei kuku. 

5. Pakkumised teemade osas on oodatud, teeme otsa lahti alljärgnevate pakkumistega:

- Südasügise paradiis

- 69 halli varjundit 

- T-rex, herpes ja purk konservherneid

- Agatha Christie retseptiraamat

- Tripperipuhang Lottemaal

Võtaks ühe gümnaasiumi nn küpsuskirjandi teema ka menüüsse:

- Surnud armastuse teema 19. sajandi vene kirjanduses /alternatiiv: Shakespeare´i teoste põhjal 

6. Jääb ka küsimus kas kõik kirjutavad ühel ja samal teemal (mis vajaks polli, et leida rahva lemmik) või ajab igaüks oma sousti. Seda saab muidugi teha ka pealkirjast olenemata.

7. Lingi oma toode siia või saada toimetusele, st Kaamosele kui ise seda kusagil mujal avaldada ei taha. Toimetus korjab välja vaid ilmselgelt ebaseadusliku, muidu ei näpi. 

Kommentaarid ja demokraatlikud debatid on avatud. 

Kes piisavalt kaua üleval on näevad laivi ka.

Sinepiküpsised pohlamoosiga

 Küsisin Sinult küsimuse, mis peaks sümboliseerima armastust. 

"Kas Sa abielluksid minuga?" 

Tundus, et Sinu jaoks sümboliseerib see hoopis õudusunenägu. Vähemasti minu poolt küsituna. See ei takistanud mind uuesti küsimast. Ja veelkord. Ja siis vist veel...

Lõpuks ühel sügisesel päeval vastasid Sa mu järjekordsele küsimisele teisiti.

"Ma mõtlesin järele. Kui sa niiväga tahad, võime abielluda. Sa ju ei anna enne alla? Ma tegelikult ajasin kõik juba korda ka."

Uksest astusid sisse arvutikotiga notar ja portfelliga vandeadvokaat. Kas see teine mitte kirikuõpetaja ei peaks olema? Pohlad. Peaasi, et abiellume!

Sa andsid oma allkirja, heites minu poole pilgu, mis ei olnud mulle tuttav. Sellist tumedat süngust ja valunooti ei olnud ma Su silmist enne tabanud. Aga me ei olnud enne abiellunud ka. Eks see tekitabki igasuguseid emotsioone. Lükkasid paberid minu ette. Pisut kõhklevalt. Ma ignoreerisin seda. Küsimata, mis Sinuga on. Kas Sa siiski kahtled veel milleski. 

Ma olin nii lähedal! Rebisin dokumendid Su käe alt ja viskasin paberitele oma hoogsad joovastunud pookstavid. 

Notar klõbistas midagi oma arvutis, paludes vahepeal sisestada PIN-koodi. 

Kahtlesin, kas see kõik on päris või kisub äratuskell mu peagi tagasi valusasse reaalsusesse. Mis on pikitud Sinu lõputu "ei"-de jadaga. Sel korral tundus siiski päris! Mu silmad läksid niiskeks. Ei, ma ei nutnud. See oli lihtsalt silmist väljapressiv rõõmu, heldimuse ja tänulikkuse tunne. 

Pole ime, et kiri mul silme ees ujuma hakkas. Loetav muutus järjest segasemaks. Tirisin taskus olevast pakist ühe pabertaskuräti, võtsin prillid eest ning kuivatasin silmad ja näo. Käisin varrukaga ka ninast üle. See ei parandanud segadust dokumendil. Heitsin pilgu päisele ja hakkasin palavikuliselt lehti lappama. Neil kõikidel oli sama päis. 

Tundsin, kuidas Kerberos, mu vana sõber, mu järsku reetis ning mu sisemuse kui marutõvehoos tükkideks rebis. 

"Elukindlustuspoliis poolele miljonile eurole" ütles nende neetud dokumentide päis. Igal viimasel kui lehel. 

Oh kuidas oleksin tahtnud tagasi minna eilsesse. 

Sõlmimaks Sinuga kokkulepet "kas võiksime edasi lihtsalt sõbrad olla? Mina ei tee Sulle abieluettepanekuid ja Sina ei tõuka mind trammi ette? Need luumurrud, millega ähvardasid - need on okei. Aga me ei abiellu ju? Palun!" 

Arvan, et oleksid vastanud "jah," siiralt ja mind vigastamata.

Aga täna on täna. Mitte eile. Mitte ka veel homme. Teadsin, et mul ei ole enam kaua jäänud. 

Jõllitasin näost kaamena oma kuldkalasid, kellele olin pihtinud kõiki oma saladusi ja soove. Ja kellesse palju investeerinud. Sellist, nii suurt ja rikkaliku sisustusega akvaariumi ei ole kellegi, kes vaid nelja kuldkala peab. "Kes teist see tänamatu värdjas oli?" küsisin sõnu läbi hammaste pressides. Ei mingit vastust. Nagu ikka. Nad jätkasid oma rahulikku kulgemist justkui ei oleks midagi juhtunud. Justkui ei olekski ma "abielus". Justkui ei oleks kellelgi neist sellega midagi pistmist. Terve see kamp oli minu vastu! Haarasin akvaariumi sülle ning heitsin selle ühes aknaklaasidega tänavale. 

************

Epiloog ehk vastus küsimusele "miks selline totter pealkiri". 

Pohladega on pohhui. Sinepiküpsistega on nii:

Jänes läheb poodi ja küsib, kas sinepiküpsiseid on. Ei ole. Jänes tuleb järgmine päev uuesti ja küsib sinepiküpsist. Ei ole! Käib ja küsib ja painab kuni kaupmees talle need krdi sinepiküpsised tellib (või küpsetas neid kliendi rõõmuks ise öö otsa, tont seda teab) ja ühel päeval rõõmsalt letile lajatab. Jänesel lähevad kõik karvad silmnähtavalt turri, võdistab end sinepiküpsiseid vaadates, ütleb "kui õudne!" Ja jookseb poest välja. 

***

... ja kui ta veel siiski surnud ei ole, siis painab ta edasi oma sinepiküpsiste küsimisega. 

Polli tulemused

 

Vastajate innukus oli üllatav, kuna polli uksele naelutades eeldasime maksimaalselt 25 vastajat, siis sai see ämber ikka väga kiiresti täis ja läks lõpuks natike rikkigi.

Kokkuvõte:

Lisame siia otsa veel Tomi, kes saabus alles rikkis polli torkima, vastuse:

Poll on disabled minul igatahes, vastan ikkagi: Eksperiment, Reisimine, Seiklus (other)

😎

Põhjaõnged

 Täiskasvanutele mõeldud sisu. 

Eksinud alaealistel on rangelt soovitatav kohe vabatahtlikult Tik-Tok-i naasta. 

**************

Et meil puhkuseplaanid ajastusega vähe puusse läksid ning Draakoniviljavabariigid tulevikku nihkusid, siis kehitasime õlgu ning nentisime, et Rootsiski jäi katkine laev kaemata. Ehk siis me läheme tagasi. Läänemere ärevaid aegu arvestades võib neid katkisi torusid, kaableid ja laevu selleks ajaks rohkemgi olla. Majasokku tahaks ka intervjueerida, peale tassikest (või kaht) Iiri kohvi. 

Sel korral tuleb reisikiri ette. 

Kui on soov ühineda seiklusega, mida ilmestavad purjus ja oksendav noorus, eneseväärikuse minetanud vanadus, räpparid, stripparid, kasiino ja kantri, siis vasta pollile (see on anonüümne) ning tee end kuidagi kuuldavaks. Paat lahkub sadamast 23.10.2023. 

**************

REISIKIRI REISIST, MIDA EI OLE OLNUD

Et mind on ennegi tabanud õnnetus Rootsi sõita ajal, mil Eestis on koolivaheaeg, siis teadsin, et sellest lihtalt ei saa midagi head tulla. Lisame ka oktoobrituulte möirged, mis mu õrna teo paanikasse ajavad, ja saamegi Täiusliku Tormi valemi. 

Aga kes ei riski, see elab (liiga) pikalt ja sureb hooldekodu kilelinade vahel.

Juba sadamas oli selge, et kõrged lained pilluvad “Balti Kuningannat” kuis ise soovivad.

Ootuspäraselt oli laev täis koolinoori. Elujanu. Energiat. Enesekindlust. Samal ajal ka kõhklusi. Uudishimu. Hormoone. Feromoone. Hulljulgust. Enesehävitust. Eelootavaid õppetunde. 

Esialgu ei olnud selles reisis midagi eksreemset kui kõrvale jätta noorte inimeste tormakus ja lärmakus. Ses osas olen õppinud vaikides seisatama kui põrandapesurobot, see on ohutuim viis oma teed tervena jätkata. 

Torm kogus hoogu nagu ka hallutsinatsioonides väänlev nooruse uljus laeva showbaaris. Mul tekkis paranoia, et saan selle valgus- ja muu šõu mõjul elu esimese epilepsiahoo. Otsustasime taanduda viisakasse jazzrütmidega restorani, mis noortele igav ja ühtlasi ka liiga kallis. Paraku ei päästnud see meid Tormijumalate vihast. Lained tõusid järjest kõrgemaks ja laev kõikus rängalt. Nõud sõitsid laudadelt põrandale ja purunesid. 

“Lähme kajutisse,” oigasin ja tõusin lauast, üritades vältida purunenud veiniklaaside kilde. 

Tundus, et laev keeras end päris tugevasse kreeni. Kahtlane müra viitas, et lisaks lauanõudele nihkusid ka autod seal kusagil all. 

Kukkusin. Lõin pea vastu lauaserva ja vajusin musta auku. 

Taas ümbrust teadvustades adusin, et torm oli vaikinud. Aga Merekurat oli ärganud. Millegi muuga ei suutnud ma avanenud pilti endale selgitada. Toibuv maakas minu kõrval jõllitas ümbrust arusaamatul pilgul. Üksteisele otsa vaadates vahetasime sõnadeta sõnumi “see ei ole meie reisi vaatepilt, hääled ega melu”. 

Valitses kaos justkui oleks laev 360 kraadi horisontaalkukerpalli teinud. Purunenud mööbel, toidujäänused, ribastunud vaibad, seintest ja lagedest rippuvad lahtised kaablid. Ja vanurid. Kõikjal olid vanurid. Kilelinadeta. Nende naeruturtsatused ja proteesideta susisevad dementsed sosinad. Mis asendusid õige pea millegi märksa nilbemaga – need seeniorid ajasid taga enneolematut hurma, ulgudes selle järele kui viirastuslikud hundid. Kirglikud avastajad, kes olid ületanud piiri, kust enam tagasi ei tulda. Grotesk. 

Nad ronisid laeval igale poole, nende lõpmatud naudinguhüüded kajasid läbi koridoride ja konverentsisaalide.

Maakas sosistas, õigemini peaaegu hingas välja küsimuse “kas ma olen surnud ja põrgus?” 

“Ventileeri end nüüd veidi ja vaata uuesti - need siin näevad välja nagu oleks president Pätsile endale lapsehoidjaks olnud!” hingasin vastu. “Meie koht ei ole siin, isegi kui siin on põrgu või surnukuur – mitte veel!”

Teadmised evakuatsiooni osas, mille osas maakas oli norinud “kas sa päriselt ka kuulad ja loed neid” tulid kasuks. 

“Kuuendale tekile, seal on parved!” röögatasin. Üritasime põgeneda mööda hämaraid koridore ja jalgumurdvaid treppe. Liftid ei töötanud. 

Ei. Kuuendal tekil oli takistus. Sajad himurad silmapaarid, pooled neist kaega kaetud. Jälle need rõvedad sosinad. Vanurite haistmismeel suutis veel suurepäraselt tabada feromoone, hirmuhormoone enam mitte. Neile sobis kõik. 

“Autotekile, lähme autotekile!” Korraks tundus, et saame seal hinge tõmmata. Kuid õudused alles algasid. Vanurid olid puruks kiskunud IKEA madratseid transportiva rekka. Nad möllasid kõikjal, nende lõtvunud nahaga kortsus ihud kleepusid üksteise vastu neil märgadel ja ligasteks muutunud madratsitel. Hakkasin karjuma, lihtsalt karjuma, kuid sellest kostus üle seeniorite rõve kõrvulukustav seniilne naer. 

Märkasime laeva irvakile vajunud rampi ning ühe külili vajunud maasturi järelkärust mahalibisenud aerupaati. 

Meid korjas peale veider radarirohke laev. Või laeva moodi asi. 

 “Ja kust teie nüüd tulete, siin meredel ei sõida ju ammu enam laevu ja maast oleme kuradi kaugel. Kas üritate rekordite purustamisega lugupeetud sõudjate hulka jõuda?” lõõpis laevamees. 

“Me oleme Balti Kuningannalt, aga seda ei anna seletada, vähemalt mitte praegu,” vastasin.

“Balti Kuninganna? Napakad olete või? Miks mitte Titanic? “ küsis laevamees pisut ärritunult. Meie siirast segadust tunnetades aga selgitas “Balti Kuninganna hukkus täna sada aastat tagasi.

Ülal vasakul avaldatud poll:

NB! Kunsti, abielu, kooselu, (grupi)seksi, üheöösuhte jne eesmärkide ellu viimiseks võta vastav subjekt ise kaasa või leia laevaavarustest.

NB2! Me ei lisa kajutisse reisijaid, leia ise omale sobiv kuut. 

NB3! Me ei tule sealt, st Stockholmist tagasi. Vähemasti mitte 24.10.2023

****

Lumi

Ta tuli alati koos esimese lumega. Päeval, mil ta maja korstnast sügisel esimene suitsupilv kerkis teadsid kõik, et lumi on järgmiseks hommikuks maas. Kuidas see tal õnnestus– keegi ei teadnud, see lihtsalt oli nii.  Ta tuli koos lumega, kevadel kui ta jälle ära läks kadus ka lumi.

Hommikul oli maas kena valge loor, kõik näis puhas ja värske. Küla oli justkui puhtaks pestud ja õhetas rõõmsalt, lapsed otsisid kuuride hämarusest välja kelgud, koerad – mõned neist alles kevadised kutsikad, kelle jaoks oli see talv esimene – jooksid ringi ja pildusid ninaga lund.

Talve algused olid kõik sellised. Hiljem tulid tuisud, hanged, mõnel ööl jõudis külm peaaegu teki alla varbaid närima, kuid algus oli alati helge.

Tema majake oli tegelikult esimene, mis hangedesse kadus. Väljas käis ta harva. Võimalik, et vanus oli see, mis ta tubaseks jätnud oli. Varem, mõnikümmend aastat tagasi, oli teda sagedamini küla vahel näha. Talle meeldis aeglaselt jalutada mööda suvalisi tänavaid, alati siis kui lund sadas. Pikk kõhn kogu helveste keerises, kord kadumas tuisupilve, kord sellest läbi lõigates. Eraklik. Harva, kui üldse, nähti teda teiste inimestega paari sõna vahetamas. Aga aeg on kõigist üle ja nii vajus ka tema kogu, kaotamata oma kummalist haprust, iga aastaga aina enam kumarasse, samm muutus lühemaks, jalutuskäigud harvemaks. Paaril viimasel aastal ei liikunud ta enam oma aiaski, ainus märk kohalolust oli suits korstnast ja õhtuti vilkuv tuluke aknas.

Ainult lumesadude rütm oli ikka sama. Esimene suits korstnast tähendas esimest lund. Kui õhtuti akendes enam valgust ei olnud hakkas lumi sulama.

Kuni selle kevadeni. Alguses tundus, et sula lihtsalt hilineb mõned nädalad. Ikka juhtub, külm kevad ei olnud mägede vahel midagi tundmatut. Lund tuli öösiti juurde, kuid millegipärast ei suutnud päeval kõrgemalt käiv päike isegi majade seinte äärde tavalisi tumedaid triipe sulatada. Tavalistel talvedel olid puutüved selleks ajaks juba mustendamas ja kõrred läbi lume, olgu see nii paks kui tahes, sirgumas läbi sulanud toru. Seekord mitte.

Lund aina sadas. Mitte palju, ka tuiskusid ei olnud väga, kuid hanged kerkisid siiski.

Korsten ometi ei suitsenud enam? Õhtuti olid aknad pimedad?

Pimedaid aknaid märkasid naabrid alles siis kui maja korstna otsa oli tekkinud lumest mätas. Ka jälgi ei olnud õues, kuigi see ei olnud viimastel talvedel eriti midagi tähendanud, ta ei käinud niikuinii enam kuigi tihti väljas.

Võibolla oli ta ära läinud, ta lahkus ju igal kevadel selleks, et talve hakul naasta. Seda küll, et ära läks ta siis kui kevad reaalselt kohal oli, täpsem  olles tuli kevad alati siis kui ta just läinud oli, kuid see oli kindlasti kokkusattumus. Väga võimalik, et ta oligi juba ära läinud. Jah, kindlasti oli nii.

Lund tuli juurde. Iga päev liikus mõni pilveke üle küla ja pillas oma koorma mööda tänavaid laiali. See kevad oli ikka tõeliselt hiline.

Alles siis kui ümberringi kõrguvate mägede tippudesse hakkas tekkima suvine rohelus saadi külas aru, et midagi on valesti ainult nende elukohas. Kümnete kilomeetrite taga paistvad mäeküljed rohetasid, külatänavatel helkis lumi. Kui külavanem saatis kedagi vaatama kui kaugele lumine maa ulatub ei jõudnud ükski saadetutest kuhugi, kus lund ei olnud. Ükskõik kuhu poole mindi – hanged. Sellised hanged, et lõpuks saabuv väsimus ei lubanud edasi minna, ellujäämiseks tuli alati tagasi pöörduda, Kes vähe sitkem oli pööras tagasi tuisu tõttu, mis hiljemalt kolmandal päeval saabus.

Kelle peas see mõte esimesena tekkis jäigi arusaamatuks.

Keegi ei olnud teda lahkumas näinud. Teda ei oldud lahkumas nähtud ka varem, aga ta minekut oli alati kuulutanud kevad. Sama kevad, mida praegu ei olnud. Majake oli lumme mattunud. Peaaegu nagu hiiglaslik hang, turritavad räästad olid ainsad, mis reetsid hoone olemasolu.

Päris kohe ei julgenud keegi majja minna. Paar nädalat ainult sosistati, mõned julgemad käisid aia taga piilumas, keegi vapper kaevas värava hangest välja ja tegi isegi lahti, kuid siis oli südikus otsa saanud ja nii oligi lahtise värava taga algavat rajast vaid teadmine, et see on olemas. Kolme nädala pärast kogunesid peremehed külavanema juurde, nende naised, ämmad ja miniad olid neil oma juttudega hinge seest söönud.

„Igal aastal on kevad tulnud, kui ta läks“

„Kas keegi on teda minemas näinud? Üldse kunagi? Sel aastal?“

„Millal viimati jäljed õuel olid?“

Tuleb majja minna. Tuleb.

Rada kaevati lahti, hulgakesi ei olnud see keeruline, maja uks ei olnudki lukus. Külas ei lukustatud uksi, seda küll. Sees oli pime, aknad olid ju hangedesse mattunud.

Seal ta oligi. Aeg saab meid kõiki ükskord kätte, tema ei onud erand. Külm oli ta sängi pulgaks kivistanud, isegi viimaste aastate küür oli justkui kadunud. Kena külmunud vanainimene.

Ta maeti külast nii kaugele kui mehed läbi lume minna jaksasid. Torm ja lumi tegid kõik mis nende võimuses, et ta maa peale jääks, aga mehed olid visad. Kangid ja tuli ja meeste jonn aitasid haua kaevata, rist sai väike ja kohmakas, sest suurem osa käepärast olnud puudest kulus maa sulatamiseks.

Järgmisel päeval algas sula. Mis iganes ülipika talve lume all üle oli elanud õitses ja kasvas, saagile põllul ei saanud küll eriti loota, sest suvi oli niikuinii juba peaaegu läbi.  Vähemalt arvasid külaelanikud nii.

Aga suvi kestis kaua. Sügise ainsaks märgiks oli lühemaks jääv päev. Ööd olid uskumatult soojad, päevad lausa palavad.

Talv näis kõvasti hilinevat.