Nuku lugu

Barbie pole ikka minu teema. 

Läksin filmi vaatama eelarvamustevabalt, vähemalt ise arvasin nii, aga ju see oli lihtsalt üks veider vale iseendale. 

Pajude arvustuste ja loetud kogemuspõhiste muljete järgi ootasin korralikku feministlikku taldrikutäit roosas kastmes, aga tulemus oli nagu hamburgerit reklaami järgi ostes - koheva kukli ja mahlase kotleti asemel olin saanud kuiva saia vahele litsutud leige kõõluseportsu. 

Mis mul viga on? 

Noorimad kinokülastajad itsitasid füüsiliste naljade peale. Kuivast tassist joomine, Keni põrkamine vastu merd ja muu säärane. 

Raasuke vanemad leidsid rõõmu nukumaailma ilma mootorita autodest ja avakosmoses laperdavatest kosmonautidest. 

Täiskasvanu mõistusega publik süvenes feministlikesse tiraadidesse ja kildudesse - see oleks ju teoorias ka mind pidanud haarama, aga tunne oli sama kui tahaks pangest kamaluga värsket vett võtta ja ämber on kuiv, sentimeetri jagu on ehk vett, põhi on vastas. Käeselja saab märjaks, sügavust napib. 

Vabandust, ma armastan metafoore.

 

Aa, ma tean - ma olen lihtsalt vana. Ja Barbiet mul ka pole olnud. Kuigi mingis eas oleksin selle nuku eest oma neeru kinkinud. 

Oppenheimerit peab vaatama minema. See EI SAA nii untsu minna, onju? Ah, ma tean ette, mis mind seal häirima hakkab: peategelast mängiv näitleja on valitud väga hea, aga inimesena ta mulle ei meeldi. Justkui tunneks ma teda, eksole? See on igal juhul eelarvamus, häbi mulle.

Ikkagi lähen vaatama. 

Kinos läheb ehk üle.

Ristumine peateega. Jäneda

 

Võimalik, et ma olin viimane inimene Eestimaal, kes ei olnud näinud ei filmi "Ristumine peateega"  ega mitte ühtegi lavastust. Ma ei teadnud, kes neis rollides varem esinenud on. Teate, isegi näidendi sisust oli mul umbeudune aimdus. Noh, et noor paar eksib peaaegu kanajalgadel onni, kus elab üksildane meessoost Baaba-Jagaa, kes tänu kudkalakesele miljardäriks on saanud. Rikaste värk, raha oli kõvasti kulutatud ka juba - kempsupaber, mobiil...ja mis see kolmas asi oli, ei mäleta.

Kohe esimestel minutitel näis kõik vale. Vanameest ei olnud, oli tõnuojalik noor mees, kergelt justkui peast lihtne. Pisike paanika käis varbaid närimas, õnnetu "Aabitsa Kukk" tuli meelde, kas tõesti jälle sama jama...

Sama ruttu kui kole hakkas, hakkas ka ilus. Kõik sobis, Laura oli küps kaunitar, Osvald armunud nooruk, tõnuojalikkus ei häirinud üldse, paik mängis ideaalselt kaasa.

Pullitalli kõvad istmedki ei tuletanud end meelde, mingil hetkel avastasin, et istun pinges, ettepoole kallutatult -  mis nüüd saab, mida nad teevad, mis juhtub..?

Moraaliga näidend. Moraalilage mina siiski tahaks omaenda kuldkala ja miljardit või paari, palun...

Pildil olev rallipill on kindlasti sadade peateede ristmikega kohtunud.  Vaene on ikka nagu ta taustal  olev semugi.

Navigeerimisest

 

Nädalavahetusel käisin looduses.

Pestud, kammitud ja toidetud loodus oli, toideti seal mindki, pesema ja kammima pidin ise.

Tegelikult mõtlesin, et küsiks erinevate it-tehniliste  navigeerimisvidinate kasutuskogemuste kohta, nädalavahetuse kogemus oli enam kui põnev. Pikk lugu lühidalt: koht, kuhu sõitsin asub üsna korralikult metsa keskel. Maanteel sattusin samasse paika sõitvate inimestega ühte kolonni, kuid äkki teatas mind abistav seade, et pean kohe vasakule pöörama. Ma olen kuulekas, hälbisin reast, tekitades tagapool sõitjatele tõenäoliselt "mida ta seal ees sipleb?"-hetke ja sööstsin võsavaheteele. Pärast paari kilomeetrit tajusin, kuidas ootamatult vait jäänud juhendav hääl mu telefonist mulle vaikselt õla peale ronis, natuke kõlvatult kõrva näkitses ja sosistas kuumalt: "ma tean otseteed!"

Klassikaline õudusfilmi algus. Pikk käänuline tee võpsikus, kahtlase välimusega purded, varjud ja tolm.

Niisiis, hoolimata faktist, et ma kohale jõudsin tekkis teiste saabujatega vesteldes tunne, et niipalju kui telefone ja navigatsioonisüsteeme nii palju ka erinevaid radu mida pidi kohale jõuti. 

Waze, google maps, autode GPS-id. Ma ei tea, ehk on veel midagi, aga paljud kurtsid, et tee oli "huvitav". 

 Aga ükskord algab aega, 

 Kus kõik navid omavahel 

Lausa lähvad üksteist lööma 

Lausa lükkama radadelt 

 Ma otsin oma paberkaardid välja, mis muud.

Asteroid City

 

Ammu pole enam üksi kinos käinud, täna läks napilt. Saalis oli vist kolm inimest peale minu veel, seega ametlikult täiesti üksi ma ei olnud.

Ammu pole enam midagi diipi vaadanud. Täna oli nii diip film, et lausa kajas vastu. Ma ei saa siiani aru, kas tegu oli draamaga või komöödiaga, aga ütleme siis nii, et paganama aritlaste jauks oli tegu draamaga, aga matsid naersid. Ma olen nii peen mats, et ma muigasin, tühjas saalis oli kõhe valjusti naerda. 

Kõigepealt muigasin ma joonisfilmilaadse kunstnikutöö üle. Mungo Thomsoni uduvaba natuke liiga teravate piirjoontega kõrb. Seejärel inimesed. Taibud ja nende neurootilised ülalpidajad. Tulnukas. Jeerum, muidugi tulnukas. Varganäo ja raamatupidaja sohipoeg. Ja kes filmi on näinud, siis lind. Lindu märkasite? Jooksurkägu on kõrbes nagu meie musta kassi antipood: läheb üle tee ja seega ei lase kurjadel vaimudel sind kätte saada. Kõlab ju diibilt?

Nüüd siis filmisoovitus: minge kinno ja vaadake Indiana Jonesi. Mineviku ilusmees teeb tükka ja päästab kaunitari. Käisin, vaatasin - tõestatud, päästis! M.O.T.T.

Kas keegi teatrisse tahab?

 

Juhtus äpardus ja meie kutuurihuviliste seltskonnal jooksid kaks üritust üksteise selga.

Kes tahab suvist väga kerget meelelahutust, sellele on pakkuda neli piletit:

Üks neljast on sooduspilet (õpilane, pensionär)

Et pakkumine ahvatlevam oleks, pakun pileteid kokku 70. euroga.

Me peame rääkima

Me peame rääkima.

Mitte Kevinist, kuigi mingi side on olemas.

Vihkamisest.

Hoiatus: tulemas on palju ropendamist.

Peas tiksub ammu mõte vihkamisest, viimase tõuke sain eelmisel nädalavahetusel, kui üks mu tuttav siiralt ja selgelt teatas, et ta vihkab ühte rassi. Kui oleks olnud ainult see seisukohavõtt ei kirjutaks ma praegu, mõni verbaalne loosung kõlab küll kummaliselt kuid ei vaja lahendavat lahingut. No mõnikord ei mahu sellised asjad mõõtkavasse, kukuvad sõelast läbi.  Sama lugu kui kellegi seniilne vanaema teataks hommikusöögilauas, et tema saadaks küll kõik pederastid Siberisse, siis ei teeks ju muud kui kehitaks õlgu ja sööks edasi, veidi piinlik oleks, aga perekond siiski.

Vihkamise juurde tagasi...

Artikkel, mis kõneleb, et Eestimaa süda tuksub konservatiivide rütmis on tõsi. Selle keskel olles on mul siiani õnnestunud jääda ametialase viisakuse piiridesse kolleegidega kelle iidolid veebruaris tõrvikutega õhku tahmavad ja kelle jaoks üks rumalamaid Riigikogu saadikuid on nende vaimne guru. Me töötame koos, me ei ela koos.

Aga hiljuti läks natuke lappama.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean mainima, et istusin töötajate puhkepausi ajal nende juures ja ajasin niisama tühja juttu.  Mõnikord on see vajalik, lisaks veel tore.  Arutame ilma ja põllumajandust, vaatame telefonidest maailma uudiseid. 

Sel korral luges keegi netist uudise pealkirja, mis oli klikinäljaselt provotseeriv, olin ise artiklit lugenud ja teadsin, et sisus ei olnud pealkirjas väidetule ei kinnitust ega pea üldse midagi pealkirjaga seonduvat. Pealkiri vihjas halal-toidule koolides, sisu rääkis Eesti sekulaarsusest.

Ja siis hakkas pihta.

"Kaja Kallas tuleks .... (sisu tsenseeritud), liberastid peab ... (sisu tsenseeritud), pederastid ... (sisu tsenseeritud). Ja see ei olnud dementne vanaema mannapudrutaldriku taga, see oli keskealine eesti mees.  

"Kas sa artiklit lugesid?"

"Milleks, niikuinii tehakse kõik juba ära, mustadele kantakse kõik kandikul ette..." jne.

Siin tegin ma vea ja itsitasin, et mis nad kurdavad,  katoliiklasest riigikogulase maailmapildiga peaks ju islam hästi sobima kui asi naiste vaoshoidmiseni jõuab.

Ossakuradikurat. 

"Teie, Kallase ...lakkujad (ja need ei olnud tallad, mille lakkumist eeldati) lasete Eesti täiega perse, peded hakkavad koolitundides seksist rääkima, mina ei taha, et neid pillereid igal pool esitletakse... blabla bla..."

"Ma ei tea, mul on küll ükskõik, ma ei pea kõike lugema, mis mulle ei meeldi. Vähemalt tore, et me võime jääda eriarvamisele."

Katse emotsioone jahutada läks täiesti lörri.

"Oravate kannimusutajad, teie olete kõik perse keeranud, elu läheb aina sitemaks, nüüd siis hakkavad mehed abielluma ka veel..." 

Rääkis mees, kellel on kõvasti üle keskmise lapsi naisega, kellele ta abieluettepanekut teinud pole. Lapsed on tal tublid ja toredad - seda kohe kindlasti. (Ega ta isegi koll pole, kui mitte  see maailmavaade... aga vaba maa!)

"Ma ei ole kunagi oravaid valinud"

"Valetad nagu kõik, raisk"

"Ma valin sotse, olen alati valinud ja teen seda ka tulevikus"

Ossakuradikuradikuradikurat

"Kommunistid oleks pidanud kõik juba ammu maha nottima, raisk, teie olete veel hullemad... blablablaaa"

Ei olnud abi meeldetuletusest, et vabal maal on kõigil õigus oma arvamusele kuni see teise nina ei taba ja tema iha kedagi nottida on juba pikalt üle piiri rusika ja nina vahel.

Kogu sündmuse juures oli kõige koledam see märatsev viha, mis valla pääses. Viisakast vaoshoitud inimesest sai sõna otseses mõttes tatti pritsiv lõugaja, kes inkrimineeris teistele puht maailmavaate põhjal kõiki jõledusi, mida aju toota suutis.  Poliitikud, peded, neegrid ja moslemid kuulusid koheselt hukkamisele ( ja tõesti, see oli ainus lahendus, mis tal pakkuda oli),  ebaloogilisele karjele "esimene pede kes mu last näpib lendab kasti!" vastatud "aga heterod võivad näppida?" oli puhas bensiin tulle...

Teate. Noored on paremad. 

Ka siis kui nad on vait, sest konflikti vanematega nad ei otsi.

Valimas olen ma alati käinud. Pärast seda plahvatust tajun seda kohustusena. Ma tean, et vihkajaid on vähemus,  aga meie laiskus võib neile võtmed kätte anda.

Noh, kuna ma nüüd tean, et mind peaks niikuinii likvideeritama on valimised mu jaoks ju ka enesekaitse võimalus.... :D

Ja ma ei maga mitte silmatäitki teie poolt pakutavat und!

 

Need ööd tulevad ette teatamata. Õhtul heidad voodisse ja hommikul tõused sealt sama targalt üles, vahepeal oled pähe õppinud tapeedimustri peenimad nüansid ja tead juba ette milline röökvarblane mis kellaajal kõri puhtaks köhib.

Täna kires kukk esimest korda kella kolme paiku. Kell neli hakkas mul kade ja läksin tegin kanakuudi ukse lahti. Miks mina üksi pean üleval olema, olgu kanad ka!

Tühjagi. Dinosaurused kiskusid teki üle pea ja soovitasid mul munele minna.  Nüüd mõtlen: minna rohima või muneda edasi?

Põllumajandusaruanne

Mis kevad see ometi on, tegu on pigem kevade ja talve sohipojaga. 

Päeval kannab kevade maski, pimedas koorub kleidikesest külma-drakula. Õhtuti küünlaid kasvuhoonetesse pannes mõtlen aina kas need on nüüd siis sooja andmiseks või kalmuküünlad kurkidele - tomatitele. 

Ah,  milleks kurta, ilm halinast soojemaks ei lähe. Paarkümmend aastat tagasi oli külmadel tuulevaiksetel hommikutel silmapiir täis lõkkesuitsu alasikujulisi pilvi. Nüüd on peenardel loorid ja õunad ostetakse poest või loodetakse, et külm kõrgelt ei näpista. 

Päevad on klaarid ja kenad. 

Teen vihmatantsu igal õhtul, aga noh... vihm on šovinist, talle peab tantsima mõni kabedam mimm, siis ehk pissib pisut. Senike kurnan kaevu. Vihmutite leiutajatele tänu, kniks ja kummardus. 

Eile katkusin porganditel loori rohimiseks pealt. Porknad tulevad sel aastal poest. Poole meetri jagu on vaol pealseid ja rohkem ei halligi, mite midagi ei ole tärganud. Nüüd ma ei teagi kas osta uus seeme ja sinna peale külvata - jaanipäevaporgandid on ju täitsa reaalne asi - või oodata, et ehk veel... 

Kui külvan ja siis äkki kõik korraga tärkab saan harvendada nii, et oioi. 

Pff, porgandeid peab niikuinii alati harvendama. Otsustatud - uus seeme otsa. 

See, mida loodus on võtnud külvata kasvab mis mühiseb. 

Umbrohust räägin. 

Mida mina kasvatada üritan vingerdab seal kuidagimoodi. 

Loori all kasvanud sibulapealseid olete näinud? Nagu nukitsamehe juuksed. Kui suvi lõpuks jõuab ja loori maha võtan, ajavad end ehk sirgeks. ja kui ei aja, sööme kõverat salatit. 

Kartulipealsed on loori all pruunikirjud, külma tuulerõuged. Hea, et kartul maa all mugulaks saab, kes neid magusaid pabulaid muidu tahaks. 

Kanad. 

Oo, kanad! Ostsin kukele seltsi juurde. Nime järgi on tegu kümme kuud munenud vabapidamisel olnud kanadega, aga mul on tunne, et vabapidamiseks nimetatakse ka lihtsalt lahmaka farmihoone põrandal ringi liduvate dinosauruste karja. 

Igatahes nädalaga on need poolpaljad elukad õppinud kuivas mullas vihtlema ja muruniiduki kogujast välja kallatud rohupudrus siblima. 

Aga, vaat, kella need tõprad ei tunne. Vanadaamide seltskond on kell kaheksa õrre peal, uuskanalased on veel kell kümme ringi keksimas, käin neid vägivallaga ähvardades kuuti ajamas. 

Vägisi tulevad kalkunid meelde, mu peetud lindudest olid need konkurentsitult kõige rumalamad olendid. Tuiasid kambas ringi, nokkisid lakitud varbaid ja õhtul imestasid, miks kedagi teist õues pole. Uued kanad teevad täpselt samu asju.

Sirelid õitsevad nagu hullud. 

 Pange silmad kinni. 

 Hingake. 

 Hästi sügavalt hingake, hingake nii kuidas jaksate. 

 Kõik muu on tühine.

Massiivne itk

See on nüüd üks tüütu ja pikk hädaldamispostitus, olge hoiatatud. 

Viimastel kuudel määrab mu elu füüsiline valu. Ausalt öelda on valu juba aastaid minuga kaasa jõlkunud, aga nüüd on päevi, mil ta juba sajaprotsendiliselt mu valikuid määrab. Ei, ma ei peatu postkasti juures, et teha need neli sammu ja võtta sealt enne koduteele pööramist ajalehed, sest valus on. Ma ei lähe õhtul kööki laua peale jäänud raamatu järele, sest valus on. 

Ma ei... ma ei tee paljusid asju. 

On häid päevi. 

On väga hullusid. Teinekord mahub samasse päeva häid tunde ja eriti hulle. Alati võib teha endale normaalse päeva. Piisav ports ennetavaid valuvaigisteid teeb iga päeva ilusaks. Ma käin tööl, ma teen tihti endale ilusaid päevi.

Valuvaigistid teevad makku auke, närivad maksa küljest tükke või teevad ajuga asju. 

Ebamugavaid asju. 

See viimane on tegelikult teinekord päris koomiline, ei saa salata. 

Intemeedium aju teemal. 

Ma pean viima prügi prügikasti, pesu kuivama, tuha kompostikasti, kastma kompostikasti juures olevat taimekasti, andma kanadele juua ja jõusööta ja panema kasvuhoonesse öökülma kaitseks kaks küünalt.

Stsenaarium: 

Võtan maja eest käru, millesse on pandud prügikott, tuhaämber, kanade jõusööt ja tühi kanade joogiämber (vee võtan kaevu juures kraanist), taskus peavad olema küünlad ja tikutoos, kaenlas kauss märja pesuga. 

Logistika: 

Kaevu juures kraan lahti, vesi läheb voolikut pidi taimekasti vihmutini, tõstan kärust kaevu juurde maha kanade panged, prügi panen kasti, käru lükkan kuuri, pesu kuivama, tuhk komposti, tagasiteel võtan kanadele vee ja söögi, viin neile ette, astun kasvuhoonesse, panen küünlad põlema, panen kaevu kraani kinni (aitab neile taimedele küll) ja lähen vilistades tuppa. 

Üks kord edasi-tagasi käia. 

Eip. 

Liiga lihtne. 

Pea on sassis. Astun majast välja, pesukauss kaenlas ja minek. 

Krt, käru. Tagasi. 

Käru sangast kinni. 

Prügi? Jajah. 

Pesukauss maha, tuppa prügi ja tuha järele. 

Tipa-tapa prügikastini, seal kotti kasti pannes tuevad kanad meelde. 

Tuppa tagasi. 

Õnneks tuleb kaevu juures meelde kraan lahti keerata. 

Vedamine seegi, et juba trepil, kanaämbrid näpu otsas, meenuvad tikud ja küünlad, mis peaks taskus olema. 

Käru juures panen ämbrid kärusse ja viin kuuri, 

Need kanade omad muidugi, tuhapange tõstan kaevu juurde maha.... 

Intermeediumi lõpp. 

Ja nii iga kuradi kord. Ma olen alati olnud "kui viid siis too, kui tood, siis vii"-tüüp, aga see laguneb, sest valu ei lase ajul tööd teha. 

Naljakas on ja hirm ka tegelikult. 

Arst arvab endiselt, et ma peaks rohkem jalutama. hea küll, see kord pakkus ta, et ujuda võib ka. Ma amastan ujumist, aga kui ma mõtlen, et ujulasse minek tähendab vähemalt viitekümmet sammu parklast basseini, ilmselt veel enamat... Ja ma olen ujumas käinud ja ka ujumine on valus. Tundel, mis pärast ujumist on, ei ole inimkeelset nime vist olemaski. 

Mul on tervisekindlustus, millega saan paari tuhande euro eest endale tasulisi tohtreid lubada. Peab uurima seda asja... Ja lihtsalt infoks: olen jah paks, aga ma ei kaalu sadat kilo. Alla võtma peaksin kõvasti, sihukese peeeeeeenikese tüdruku jagu võiks mind vähem olla. 

Mis muud. 

Eks peab jalutama.

13 ja laupäev. Mats linnas, roosi ei olnud

 

ERM, katusel maja, molutamine, komistamine Prima Vista ettekannetele Kirjandusmaja hoovis, molutamine, teatrietendus, kojusõit läbi suvise öö.

ERM, esmakordselt. Jep. Piinlik muidugi, et varem käinud pole. 

Kuidas kirjutada muuseumist? Teate, see on sihuke maja, milles hoitakse vanu asju. Mõned asjad on vanemad, mõned mitte nii vanad. Asjade juures on infotahvlid, mis ütlevad vaatajale ette mida selle asjaga tehti ja muudki asjassepuutuvat. 

Me ei jõudnud talutoolide näitusele, sest avastasime oma vea juba taaskord väljapääsuni jõudnuna ja ma mängisin pidurit, sest jalg keeldus koostööst.  Ikkagi mitu tundi vantsimist.

Väike märkus inimestele, kes näitusi disainivad: kribukirjas info, mille strateegiline asetus on teinekord ergonoomiliselt nõmedas kohas ja, olenevalt eksponaatidest, teinekord metsikult hämarasse peidetud väsitab kohutavalt. No käige oma väljapanekud läbi kujutades end krigisevate liigestega vaegnägijaks, ehk siis mõistate. 

Katusel maja. Ma läksin sinna täis eelarvamusi (lapsik meelelahutus, eks ma siis vaatan üle ukse, kui noored nii väga tahavad). 

Nii palju, valjusti ja vabastavalt pole ma ammu naernud. Meeled läksid kohe sassi ja meist sai kari purjus madruseid sügistormis laeval. Naer ei olnud see, mida me naerame anekdooti kuuldes - teisel korral on puänt juba teada, enam pole nii naljakas, me naersime nagu lapsed, keda talla alt kõditatakse, aga ilma kõditamise piinata. 

Prima Vista lugemisüritusele sattusime nii juhuslikult kui üldse võimalik.  Purskkaevude ääres molutades kostis aplaus ja publiku heakskiitev mõmin kõrvu, hiilisime ligi ja meid viibati hoovist üles. 

Kena tütarlaps loovutas mulle võrkkiige ja nüüd ma võin ametlikult öelda, et olen kultuuriinimeste üritusel pikutamas käinud. Pikutamisvõimalus ajaski mind sealt päris kiiresti ära, ma oleks seal päris kindlalt magama jäänud. Päev oli selleks ajaks kestnud juba pikalt ja mu päevane iluuni, teate küll.... Oleks-poleks-tuleks - vähem väsinuna ei oleks ma sealt pagenud.

Muide, molutamine on ka äärmiselt mõnus tegevus. Kui silmad lahti seisavad, siis on uskumatult lahe inimesi vaadata. Kui ei seisa, siis inimesed vaatavad tõenäoliselt mind. 

Selleks ajaks kui etenduse aeg lähenes olin tegelikult nii väsinud, et see paistis välja.  Ühel kaaslastest juhtus rõivastega parandamatu õnnetus ja me pidime talle uue kleidi ostma ning kaubamajas nimetas minust ehk viisteist aastat noorem müüja mind pisut üle kolmekümnese noore naise vanaemaks. Võeh. Tulevik on tume. Aga võibolla ta alahindas mu kolleegi vanust? Ma igatahes eelistan seda varianti.

Ja viimaseks etendus. "Pisuhänd 2".

Armas aeg, kuidas esimene vaatus venis. See oli nagu Eesti film. Pikad pausid, lauseehitus, kus "anna mulle õun" asemel öeldakse "minu armas emapoolne nõbu, kas sa oleksid nii lahke ja ulataksid mulle vilja roosõieliste hulka kuuluva puu otsast?", sündmusteliini hõredus. 

Nojah, aga ikkagi omamaine etendus.

Teine vaatus oli tihedam ja kaasahaaravam, see silus alguse koperdused. 

Võis vaadata, kui just meeletu gurmaan pole, ma ei kahetse.

Gurmaanlusest: Hansatall, Sheakespeare ja Vaga Mama. Päev oli jube pikk, noh. Aga täna (veel) süüa ei taha, palju sai.