Jah

 

On olnud asju.

Ma sain vanemaks ja pensionäriks ja värki.

Ja mu ema sai vanemaks.

Kevad tuli.

Ja mu ema läks. 

Kevadel on temaga omad plaanid. Valu pole enam, on õied.

Rrrrrratched minus

 

Erinevalt enamiku kirjaoskajate rahulikust "Juhtub-juhtub!" - meeleolust hiljutise keeleeksituse kirjeldamisel reageerisin ise päris tuliselt.

Sissepoole. Ma ei hakanud laamendama. Aga auru oli kõvasti ja siiani ei ole ma oma zen-i veel tagasi saanud.

Kuna palju on just seda "Juhtub-juhtub!" meeleolu, näisin endale oma pahameeles lausa tsirkusevärdjana. Mida muud, viskusin eneseanalüüsi lainetesse. Palju sukelduma ei pidanud, seletus on lihtsamast lihtsam: teenelise kirjaoskamatuna, puuduliku hariduse ja lünkliku teadmistepagasiga inimesena olen ma alati haritud inimestele alt üles vaadanud. Nad teavad rohkem, nad on minust üle. Seekord paraku nägin üles vaadates, et mõnikord on ka nemad oma haldja hame all püksata. Ma olen oma jumalates pettunud. Tulevikus ootan, et arst hakkab mu peavalu ravima loitsu abil ja õpetaja tunneb esimese asjana huvi lastelaste astroloogilise sünnikaardi vastu. 

Vabandust. Ma ei saa olla keegi teine. 

Pildil on veatu aluspesuga spioon, kelle ma komandeeringus käies võõrale territooriumile jätsin. Kasutu kuju, nüüdseks ilmselt sulan(dun)ud kohalikku voolu.

Jutujaht 15

 

Nii, nüüd on valimistest pea nädal möödas, kehvad kaotajad klopivad oma elektoraati vahtu ja sellest kõigest on... No on! Teate küll.

Marca väljamõeldud poliitikud on kohati elusamad kui päriselus nähtud kumipardid.

"Ma olen alati" ütlevad nad seekord.

Lugegem.

Iga ahi pole nõrkadele

 

Täna on igatahes üks hele päev. 

Minu valitud inimene ei saanud riigikogusse, kuid tont sellege, ma pole oma südametunnistusega vastuollu läinud ja see on kõige tähtsam. Natse ei valinud, kommuniste ei valinud . Ei, sotsid ei ole kommunistid. Ref ka pole. Kommunistid jäid valitute seast välja, kahjuks said Egiptuse lihapottidesse kulbi sisse lüüa, see on küll üks näotu lugu. Nüüd läheb osa meie maksurahast täiesti seaduslikult impeeriumist unelejatele.

***

Seda ehmatust, mis poole valimisstuudio pealt ekraanilt näkku kargas ei tahaks enam tunda, õnneks oli tegu ajutise seisuga.

Palju õnne meile kõigile, siit saab juba edasi minna. 

***

Rents kirjutas ahjukütmisest, Morgie samuti. Seepeale mõtlen oma kallist paksukesest, leivaahjust. Ei ühtegi tahmaluuki, kahekordne pottvooder, et suvel palav poleks, kõvasti massi, et talvel soe oleks ja siibri asemel kriskad.

Te ikka teate, mis on kriskad? Kaks malmist potikaant, mis sobituvad teineteise sisse, alumine läheb suitsuluugi peale nagu kaas potile ja teine katab juba kinnise luugi hermeetiliselt. Soe jääb majja. 

Kõik on kena, aga mu ahju kriskad on kahe meetri kõrgusel põrandast ja ligi poole meetri kaugusel ahju välisseinast, kostnajala sees, pisikese luugikese taga. Selleks et kriskad maha võtta ronin ma tabureti peale, käärin käise üles ja tõstan esimese kaane serviti suitsukanali seina najale püsti ning seejärel teise kriskakaane samasse kohta juba ees seisva välimise luugi najale. Selleks, et köetud ahju kriskad kinni panna teeen samad liigutused vastupidi ja seda kuumas ahjukeres. nii kuumas, et parimail päevil läheb seal paberitükk tikuta põlema.

Kui ma ükskord jahedal aastaajal pikaks ajaks täiesti ära kaon, siis ilmselt olen ravimas  tahmaga reostunud ja kolmanda astme põletustega kaunistatud lahtist käeluumurdu. Taburet libiseb jala alt ära või miskit. Aa, seejärel põen kindlasti ka mingit külmetushaigust, lasen külmavõetud varbad amputeerida ja nii edasi - sandina seda ahju juba ei küta.

Tellimus

Mida veel lisada? 

Leib - olemas. 

Tomat, sink, lõhemari - olemas. 

Singipirukad - kolm tükki. 

Saaremaa viin - olemas. 

 Kuidagi odav. Ja viin on liiga nähtaval. Vahetan kalamarja kallima vastu. Parem. Aga ikka on viin nii silmatorkav. 

Võtaks veel midagi juurde. Kemmergu loputuskasti tabletid? 

Ei, see on sobimatu. peldikupaberit ka ei saa võtta, labane. 

Nõudepesumasina tabletid. Mul pole ju masinat? Mis sellest, ega nemad seda tea, las arvavad, et on. Midagi magusat peaks panema. 

Nagu lastele või nii. Lapsi küll pole, aga seda ei pea ju igal pool kuulutama, lastega peres läheb viina ikka vahel vaja. Näiteks kui lapsed söövad kogemata liiga palju jäätist või midagi. 

Seega viis jäätist. Laktoosivaba, neid saab siis kunagi ise süüa. 

Mähkmed. mähkmeid võiks ka võtta, mähkmete ostja jätab usaldusväärse mulje. 

 Pakk mähkmeid. 

Kui on lapsed, peaks piima ka ju... Ma ei joo piima, nii kui joon, on kohe põhi alt. 

Ühe paki ikka võiks, lapsed joovad ju piima? Või ei? Ikka joovad... 

Mis see arve nüüd ongi. 

89,92 

Issand jumal küll, nii palju... Viin ei paista sealt seest väljagi. 

 Just, nii ongi hea. 

Ilus õhtu tuleb. 

Pirukad ja viin, juba ettegi mõelda on mõnus ja mitte keegi, mõtle ometi,. mitte keegi ei vaata etteheitva pilguga, et viina ostan. 

"Teie tellimus tuuakse teile kulleri poolt kella 21.45. ja 22.00 vahel. 

 Natuke hilja. Ah, las olla, peaasi, et tuuakse. Õhtu algab hilja, see-eest on mõnu ette kindel. 

Alguses kerge sumin peas, peapööritus, hing läheb kergeks-kergeks. 

Paradiis. 

 "Teie kaup, palun kirjutage alla. Ühte toodet ei olnud, raha saate tagasi" 

Ah, et ühte ei olnud. Pisiasi, ongi odavam. 

 Kohe hakkab pidu. Kohe. Kohe... 

Nii. 

Nõudepesuvahend. Kahju, see oleks võinud puudu olla, nii pagana kallis. Mähkmed. khm. Piim. kurat, selle võiks kohe kraanikausist alla valada. Sink. korras. Tomat, kalamari, leib. pirukad. Jäätis. 

Viin. 

Kus viin on? 

KUS VIIN ON? 

Ja kuhu ma need kuradi jäätised panen, külmkappi ju ka pole?

Jutujaht 14

 

Marca poliitikud möllavad edasi:

Eks ole...tuttav hetk

Teen nägu, nagu...

Ma olen keset olukorda, kus suur hulk inimesi, kelle töö sõltub organisatsiooni sisevõrgust on oma töövahendist ilma jäänud. Ajutiselt muidugi, ei midagi igavest nagu alati. 

Ekstraverdid suhtlevad teistega. SUHTLEVAD. Räägivad juttu, käivad ringi, naeratavad ja vaatavad silma. 

Introverdid teevad näo, nagu oleks neil mingi oma arvutis olev dokument täita või mingi tähtis telefonikõne pooleli. 

Ma ei ole kõnede imiteerimises eriti osav, ma kirjutan. Kõrvaklapid kõrvas, puhkava mõrra nägu ees. Juba on neid, kes mu toast läbi käivad, vaatavad, et “sa oled hõivatud?” ja kaovad, head inimesed. 

***

Hakkasin natuke remonti tegema, pigem pole see remont vaid hügieeni küsimus – lagi, seinad, aknad-uksed. 

Pühapäeval olin enda arust väga tubli. 

Esmaspäeval olin tubli. 

Teispäeval ma vähemalt proovisin. 

Neljapäeval… äh. 

Miks keegi mulle poes ei öelnud, et paarikümne ruutsentimeetrise seinadefekti katmiseks ei ole vaja kolme liitrit pahtlit? See on üks rumalamaid oste, mida viimasel ajal teinud olen. 

Ehk on  kellelgi teisel vaja. 

Keegi?

Kui pole, hakkan seda igapäevases kosmeetikas kasutama. 

Kas ma olen juba maininud, et mu kosmeetikakott (jaa, mul on seline!) oli lõpuks nii räbal, et võtsin end kokku ja viskasin selle minema? 

Nüüd on mu kaunistusvahendid kotis sildiga “autoapteek”. 

Oli ka viimane aeg asju oma õigete nimedega nimetada.

Arusaamatu

 

Võtsin Baturinit lugeda.

Vähem kui pool elu tagasi ma jumaldasin tema kirjutatut. Vastselt väljamõeldud sõnad mis tekstis mõjusid nagu ürgkeel, lainetav lause ja tunne, et silitad karu, aga karu karv on ühtäkki pehme ja lokkis nagu lapse juus.

Kõik on sama.

Aga ei meeldi enam. Mitte, et halb oleks või midagi, asi on minus. Pärast lugemist on järelmaitse nagu oleks kahe lusikaga searasvaga segatud suhkrut sisse lahminud.

Mis mul viga on....

Ööd on meil siin mustad

ah ikka hõljun siin ja miski pole päris

just nabanööri jagu ilmas kinni hoiab liha

ei ole nuga nõnda vahedat ja vihast 

mis lahti lõikaks tunde must mis närib 

 las tühi närib. Valu tahab vahel süüa 

 on kõigel maa peal oma kindel õigus olla 

 koht mõlemale on sellel mustal mullal 

 üks alla mulla, teine üles minna püüab

Elu

Otsustatud. 

Täna oli Joonatani senise elu viimane päev. 

Ettevalmistused selleks kestsid juba pikemat aega, mitu kuud tagasi olid kõik rahaasjad korda aetud, laenatud asjad leidsid aeglaselt aga kindlalt tee omanike juurde tagasi ja vastupidi – vanad võlad sai järjekindlalt teistelt sisse nõutud. Lemmikloomi ei olnud. Majapidamine oli korras viimase kui taskurätikuni, korstnad pühitud, aknad pestud. 

Keegi ei saanud tema kohta kunagi öelda, et temast jäi maha segadus. 

Isegi tolmu ei tohtinud jääda. 

 Isegi tolmu. 

Viimane asi veel, siis jala paari kilomeetri taha linna ja sealt juba bussiga kuhugi kaugele. Mõned kuud kindlasti saab selle sularahaga hakkama mis seljakotti oli topitud, edasi peab mõne lihtsa töö hankima, sellise, kus keegi nime ei küsi. 

Peaasi, et keegi vanadest tuttavatest üles ei leiaks. 

Polnud nagu väga väärt tuttavad ka, lohutas ta ennast. 

Võib arvata, et pool aastat ei viitsi keegi teda otsida. 

Viimane asi veel. Peldik tuleb lasta tühjaks vedada. 

See töö pidanuks juba eile tehtud olema, aga paak ei tulnud eile ei hommikul nagu töömees alguses lubas ega õhtul, nagu ta lõuna paiku sõnumiga üle kinnitas. Ei olnud mürinat kuulda ka tänasel hommikul, aga nüüd, lõunaks, oli ta lõpuks kohal. 

Masin lehkas nagu... nagu see, mis ta oli. Sitapütt ei peagi rooside järele lehkama. 

Majauks oli juba lukus, seljakott õlal, kohe kui töö tehtud, kaob ta siit linna. 

Traktorist astus väravast sisse. 

„noh, kus see kullakaev on siis ka“ 

No eks ta ole, seda nalja polegi ammu kuulnud. 

 Käeviibe. 

„Seal“ 

Luuk lahti, masina lont august alla. 

„Ole meheks, vaata, et ulatub, ma panen käima“ 

Ulatus. 

 Nii hästi ulatus, et luugist tulev purskkaev kastis üle kõik. 

Peldiku. 

Traktori. 

Traktoristi.

Joonatani. 

Maa viie meetri raadiuses. 

Sirelipõõsa peldiku kõrval. 

Alles siis kui masina mürin vaikis oli kuulda traktoristi karjeid. Enamik tema kisast oli kirjamusta mittekannatav, arvesse võttes, mis materjali kohta see käis olid roppused mõistetavad. „Masin oli tühi, just tühjendasin, kuradi pump jäi tagurpidi peale“, oli arusaadav, ülejäänu ... Polnud oluline. 

Peldik oli tühi. 

Ka see polnud oluline. 

Kõik oli ühte värvi. 

Peldik, traktor, traktorist, tema ise, sirelipõõsas peldiku kõrval. Kõik . 

Ka näpus olev raha kemmergu tühjendamise eest. Joonatan surus selle traktoristile pihku, kohmas „aitäh“ ja läks maja poole. 

Kusagil oli survepesur, sauna peab soojaks kütma, seljakoti peab vist ära viskama („Mu hiina termos! Tagavarateksased!“) raha selles tuli vist ka üle küürida. 

Niimoodi ei lasta kedagi bussi peale. 

 Niisugusena ei saa maja maha jätta, mis inimesed minust niimoodi mõtlevad... 

Telefon taskus helises. 

Isegi telefon haises, aga see polnud oluline.

„Mis sa teed? Kuidas elu on?“ 

„Sitt“ 

„Ole ikka, nii pahasti kohe? Kuule, ma tulen homme sinu poole, pole ammu juttu rääkinud, oled kodus?“ 

„Kus mul ikka minna on, haisen siin omaette“ 

„Jutt jätta, tulen!“

***

Palun selle kirjandusporno pärast vabandust, ma hakkan kirjutama - kõik on hästi, olen ise ka rahul nii, et vähe pole ja siis hakkan ennast tsenseerima.

Kõik läheb vussi.

Aga ei saa teisiti. 

(Vaikselt nina alla: raisk)