Mäletate, kuidas geograafiatunnis setete tekkimist voolavas vees kirjeldati? Et alguses vajuvad põhja raskemad kivid, siis kruus, seejärel liiiv, lõpuks muda.
Mõtetega on samamoodi.
Sitsidsatsidpatsid kirjutas omi mõtteid Tiina Kruusi mõtetele peale ja minu mõtted hõljusid veel kaua kuniks paika vajusid.
Mitte, et ma... aga lõpuks on muda see, mis seob. (Ülbelt)
Olen ammu jõudnud ikka, mis artikli sõnul peaks olema nähtamatu. Oo, kui endast rääkida, siis ma jumaldan nähtamatust. Istun nagu konn jõekaldal ja jälgin voolus toimuvat. Näe - kalake ujub mööda, sillerdab - kindlasti läheb kohtama, hiljem on näha, kas kohtus teise kala või haugiga. vetikas lehvib, kohe näha, et värsket klorofülli silmini täis. Kelle raha eest? Miks ta laseb vesikupu lehel enda väätidesse põimuda? Äkki nad käivad? Keegi ei varja konna ees ennast, konn on nähtamatu.
Ah, isegi konn ei saa olla nähtamatu, kured kaldal ja haugid vees, me kõik oleme kellegi jaoks kulinaarsed ahvatluseed. Mõnikord valame ise endale sousti peale, et isuäratavamad oleksime.
Mõttetu mõistukõne. Ning - andke andeks - ka artikkel oli mõttetu. Ma ei ole järgmist väljendit vist enne kunagi kasutanud, kuid tegu on solvumiskultuuri arhetüüpse näitega, Reklaamid on suunatud noorematele, ma saan solvatud ja ei lähe sel moel üles haibitud kohta? Olgu, ära mine, aga kas tõesti on veel inimesi, kel pole arenenud reklaamipimedust? Või, noh, ükskõiksust vähemalt? Mind ei märgatud rongis? Jess (ma ise vist jookseksin küll piletimüüjale järele)! Uksed lastakse nina ees kinni? Kui see oli võõras, siis ükskõik, nii võib ju päev otsa link käes seisma jääda kuniks pooled linna daamid sellest läbi astuvad. Kui ukse hoidja oli tuttav, kelle puhul ukse kinnilaskmine näib sel korral matslik, siis kas vali kellega suhtled või tee märkus. Solvunult vaikimine olukorda ei paranda. Mõtete lugemisega on terve ajaloo vältel kehvasti olnud.
Aa, hüpleva mõtlemisega nagu ma olen - mul on üks töökaaslane, kes hoiab ust lahti ka siis kui ma olen paarikümne meetri kaugusel sellest, ta teab, et ma olen üle õue just sinnapoole teel, kui mind märkab. Teate, kui ebamugav see on? Mõnikord ma tahan kulgeda, mõnikord valutavad jalad (VALUTAVAD, see on jube), neil kordadel ei ole kuhugi kiiret ja siis see lahtihoitav uks - tahmatult kiirustan sammu, ebamugav on. Siis on valus kas meeltel, sest kulgemine tehti katki või jalgadel, nutuni, aga ei, kiire... Ma ei saa inimesele selleteemalist märkust teha, ta on autist ning pole vaja ta maailma veelgi enam sassi ajada, aga näitena välja toomiseks kõlbab see küll. Ärge kangutage neid kuradi uksi kogu aeg lahti, mõnikord on viisakus valus.
Tegelikult taandub kõik rahale. Taandajad on mõnikord rumalad. Kogemustega töötajad on hinnalised, aga kes seda ei näe, sellele pole mõtet ka vägisi vanemaid inimesi tööle toppida, toksiline tööõhkkond ei ole seadustega likvideeritav. Üle poolesaja aastased on tõenäoliselt mõnegi kaubagrupi puhul agaraim ostja, kes reklaami sihtida ei taipa, peab seda kraami odavamalt müüma kui õigesti suunatud reklaami puhul võimalik oleks. Ilma kodulaenude ja autoliisinguteta pensionärid oleksid paljudel juhtudel suurepärased püsikliendid, meie pensionite puhul küll mitte kuldkliendid, kuid nad on stabiilsed. See kõik jõuab kunagi ka ärisektorile kohale, siiani on tegu nende kaotusega, milleks selle pärast solvuda, et teised on lollid?
Menopaus. Artiklis kasutati ka seda ajalise argumendina, noh, et nagu oleks menopausi saabumine hetk, mil küüntest kübar tööle hakkab, sest siis oled ametlikult vana. Ma ei tea..mu meelest ei muutunud peale teatud füsioloogiliste ebamugavuste ärakadumise midagi, puhas positiivsus. Ei mingeid mentaalseid arenguid, isegi meeleolude tsüklilisus jäi täies ulatuses alles. Mõrd, siis mõrd, linnuke, siis linnuke, tööhobune, siis ikka tööhobune edasi.
Kõike eelnevat võib lugeda mitmel erineval viisil.
Sõjalauluna: nähtamatu metsavend riisub koore.
Valsina: hõljudes üle põranda, kellegagi kokku põrkamata, nautides olemist.
Traagilise balletina: Ma teen näo, et mind ei huvita, tegelikult puistan sabasulgi nagu surev... ei, mitte luik. Paabulind.
Koomilise ooperina: mis mõttes jään kogu aeg ukse vahele kinni, signaalpunasest kleidist hoolimata? (Ei jäänud ma kuhui kinni . Siseringi selgitus)
###
Veetsin hiljuti Rocca al Mare keskuses päris mitu tundi üksinda kolades (ühtegi reklaami ei mäleta, ei märganud lihtsalt). Ma ei vajanud midagi peale juuksekummide, mitte juuste jaoks, neid mul pole, aga kleidivarrukad osutusid liiga pikkadeks ja ma pidin neid jaki all taltsutama. Naised ilmselt taipavad, kuidas. Ostsin juuksekummid samast poest, kus kunagi üks müüja mu käest küsis, kas ma oma kosmeetikat Selveri letist osta ei tahaks. Poole ostu pealt tuli meelde. Seekord oli mu teenindajaks kena noor tütarlaps, kes ei pidanud juuksekummide soovi liiga pisikeseks, lihtsalt käega viipamise asemel tuli ta neid mulle isiklikult näitama. Ta oli nii meeldiv teenindaja, et ostsin sellest poest veel meigividinagi. Tütarlaps küsis tolle ostu valiku tegemisel ühelt vanemast daamist müüjalt nõu. Viisakalt, lugupidavalt. Vastu sai üleoleva juhendamise, karp tõmmati tüdruku käest ja teatati, et seda on niiiiiiii ebamugav tagasi riiulisse panna, miks ta selle üldse välja võttis jne.... Ma tahtsin seda osta, lollakas.
Ostu ma siiski tegin. Tolle noorema müüja abil. Mõnes kohas on teenindusega ikka imelikud lood.
###
Pildil on viimased kolmkümmend liitrit õunamahla. Suve magus mälestus.
Postitused
