neljapäev, 17. juuni 2021
Võta kanad, see on lõbus...
laupäev, 12. juuni 2021
Fotojaht: ei viitsi, ei viitsi
kolmapäev, 9. juuni 2021
Minu
Minu Markuse väljakul lendavad tuvid, kellest ei jää maha ühtegi plärakat ja gondlid hõljuvad värske mere järele lõhnavatel kanalitel.
Ma pole Veneetsias käinud.
Mu püramiidid on keset laia kõrbe, silmapiiril õõtsub vürtsikoormaga karavan.
Ma pole Egiptuses käinud.
Mu Ateena on kiiskavpuhas marmorlinn, milles ajalugu serveeritakse jumalate endi poolt ja toogad on argipäevarõivad.
Ma pole Kreekas käinud.
Minu armastus on sädemed ja linnulaul värske allika juurde viival roosialleel keset hommiku värskeimat hetke.
Ma pole...
pühapäev, 6. juuni 2021
Koristaja
neljapäev, 3. juuni 2021
Musi
teisipäev, 1. juuni 2021
Autoportree
Neljapäevani
esmaspäev, 31. mai 2021
Mu kodujõel on isiksus puhta pooleks
Sõites sama teed pidi tööle jääb silla alla Preedi jõgi.
Ah, võibolla nad lihtsalt abiellusid...
...või on kusagil teine sama segaste nimedega jõgi...
Fotojaht: vananemine
Alustame nupukestena. Kõik oleme nunnud ja munajad...
...ja siis puhkeme õide.
Tuleb aeg, mil enam pole me noored ega veel pole ka vanad. Keskiga? On nagu on. Elame üle, nooruse sära on kadunud, väsimus on see, mis paistab.
Mõnikord on vanadus sitkem kui keskiga. Pea püsti ja sära!
Lõpuks... aga selg olgu lõpuni sirge!
reede, 28. mai 2021
Ämblikulugu
"Tere hommikut lapsed, kähku üles, päike juba kõrgel! Kusti, sööma ja kooli, Mann, Marta, Minna, Mari, Mahta ja Miina – pange ennast lasteaiaks valmis, ma lähen vahetan väiksematel pepud kuivaks!"
Hea, et ämblikuemal käsi-jalgu rohkem oli kui paar, muidu oleks kümnendas hällis laliseva pisiputuka taguots selleks ajaks kui ema kõigiga ühele poole sai juba jälle vettinud olnud.
Hea seegi, et suuremad lapsed endale ise riided selga kududa oskasid.
Kudumine.
Õhkama võttis. Kudumine...
Tänaseks oli pereproual suured plaanid, ta oli eelmisel õhtul saanud naabritelt kõrvaltkuuse otsast imekauni mustri skeemi. Sümeetria! Harmoonia! Kudumi rütm!
Midagi keerulist selles ei olnud, noorena oli temagi üle võsa kuulus oma võrkude poolest, viimasel ajal oli lihtsalt aega vähevõitu. Üksikema asi, mõnikord mõtles ämblikuema tõsimeeli, et kas oli ikka hea mõte mees pulmaööl nahka panna. Muidugi ei olnud see mõte päris tõsine, mis pulmad need oleksid olnud kui peigmees sealt oma pea õlgadel minema jalutab?
Vanemad ämblikulapsed olid kooli läinud, tited magasid või olid vähemalt vaikselt, tuult polnud ka segamas. Aeg kuduma hakata.
Esimesed lõimed olid alati kõige aeganõudvamad. Kuhu täpselt tuleb keskpaik? Kui kaugele saavad servad? Mitu ringi, milliste vahedega saab kerida mustrit?
Oo kui hea tunne see oli, kududa, jälle kududa!
Ämblikuemand tõmbas niidi oksast teiseni, okka otsast punga peale, kuulmata ja nägemata mis ümberringi toimub.
Kuni ta lihtsalt komistas. Võrguniidi otsas kukkus ta mitu oksavahet allapoole enne kui pidama sai.
Näe, nooremad lapsed olid kõndima hakanud ja ühe, kes ta selja taga tuterdas, otsa ta koperdaski. Muidugi pidi laste kõndima hakkamine ükskord juhtuma, kuid ikka oli õhus pisike lootus, et enne õhtut ei toimu midagi. Saatust ei tasu narrida ja sestap oli emand hommikul lastele mähkmeid sättides paar ringi ümber jalgade kerinud – et kasvamine pisut keerulisem oleks ja tal päev vabamaks jääks, aga ei, päevatera soojuses kaksas kasvamine lõimed kiirelt katki ja siin nad nüüd siis olid, kõik kümme.
Ei, oota nüüd, ära sinna niidi peale küll roni!
Ei olnud röögatusest abi ja kohalejooks jäi ka hiljaks, Libedal niidil korra komistanud ämblikutitt kukkus aegluubis alla, niikaugele kui silm seletas, võimalik, et päris kuuse alla samblale. Ei ta sealt enam tagasi tule.
Ikka juhtub.
Kudumine ootas. Ämblik istutas lapsed okka peale ritta, luges sõnad peale ja vedas niiti edasi, kord silmanurgast musterit piiludes, kord lapsi üle lugedes. Kumbki ei õnnestunud väga hästi ja ega need lapsed siis paigal püsinud. Näe, üks turnis mitu oksa kõrgemale ja sealt ta pöialpoisi nokas minema läkski. Siuhti!
No seekord oli sellest kurnast ta viieteistkümnes, isegi veel hästi. Naabrinaisel läks ükskord terve munakookon üheainsa laksuga hiire nahka, vot see oli äkiline. Aga niimoodi, mõnekaupa, kadus neid ilmast-ilma.
Võrk, jajah, võrk. Ämblikuemand tõmbas muudkui mustrit. Päris tõpselt oli skeemi juba keeruline jälgida, midagi oli kusagil valesti läinud, kuid olgu pealegi, natuke loomingulisust tegi asja huvitavamaks.
Oksad võdisesid õrnalt. Ega ometi mitte jälle mõni lind?
Ei, seekord olid need lasteaiast koju jooksvad lapsed. Või, noh, Marta ja Mahta olid puudu, õed ei osanud öelda, kas nad läksid lihtsalt kaduma või said mehele, koju nad igatahes ei tulnud ja rahu sellega. Tüdrukud käitusid nagu pöörased. Eks nad olid päeva jooksukl kõvasti kasvanud ka, näiteks Minna põrutas kõigi oma kaheksa jalaga joonelt läbi ema polelioleva võrgu nii, et räbalad lendasid.
"Kas sa kaod, mine kohe teise kuuse otsa, ise juba suur nagu tarantel, aga mõistust pole ollagi!" Selle lärmi peale hiilisid ka teised noorikud külg ees minema.
Miina, tõsi küll, väga kaugele ei jõudnud, talle kopsas möödalendav maipõrnikas külje puhta ja kadus temagi puujuurte pole.. „Vaata, kuidas väikevend seal hakkama saavb!“ jõudis ema veel õpetussõnu kaasa hõigata ja läinud ta ligi.
Oh, võrk. Siin oli nüüd lappimist küll ja veel.
Aga kui siia natuke tihedamalt punuda ja sealt paar niiti pingule...või ei, siit lõdvemaks...ei, ikka pingule tõmmata, siis pole väga hull ju. Kui pea vaatamise ajal viltu keerata näiteks. Ja pisut kaugemalt vaadata. Kui kuus silma kinni panna. Pole väga viga jah.
Kustit polnud mõtet koju oodata, viimasel ajal oli puu noori pruute hullult täis, ju keegi ta endale leidis. Ei temast enam kuule.
Läheks vaataks õige üle, palju väiksemaid veel koju jäänud on?
***
Hommikul hakkas metsaservas mõni kena ämblikuvõrk silma, sellepärast... Mul on ilus ämbliku pilt ka, aga seda ma üles ei pane, ema loeb. Tal on ämblikega mingi teema...