Vaktsineerimas käidud, juuni esimese nädala lõpus on kordusseanss.
***
Niisiis panin kodus linnariided selga, padinal autosse, turvavöö
peale (mis on isikuvabaduste piiramine, sest mina ise otsustan, kas tahan halva
juhuse korral mängida läbi esiklaasi lendavat raketti või tellist segumasinas!)
ja sõitsin Rakvere poole. (vahemärkus – liikluseeskirjad on saamatutele, kes ei
oska sõita, või kui täpne olla, siis saamatud käigu jala. Põllu peal. Muidu
segavad ässasid!)
Parklas astusin autost välja, panin ette maski, et pärast
mitte seda käppida (järjekordne isikuvabaduste kallale minek, sest kui mask ei
anna sajaprotsendilist kaitset MULLE, siis midahekki mul teistest, kandku ise neid morgeloonidega immutatud alama
inimklassi sümboleid!) ja vantsisin vaktsineerimisruumi ukse taha, hoides
teiste ootajatega paarimeetrist vahet (vahet peab hoidma selleks, et
näotuvastuse programmid teid jälgida saaksid, teate ikka, jah?). Sees pidin täitma
lihtsa kolme küsimusega ankeedi (Meie kohta kogutakse andmeid!) ja vastama
samadele küsimustele registreerija juures veel kord (meilt korjatakse häälelindistusi!).
Kena noor medvend kutsus mind kardina taha... ah, see läks untsu... ja kiip
koos geenmuundatud vedelikuga injekteeriti mu käsivarde. Seejärel juhatati mind
istuma ruumi, kus oli üks näoga rahva poole istuv piiga (ilmselgelt NWO nuhk!) ja nii ma siis istusin oma veerand tundi kõval toolil
(isikuvabadused...piinamine...Põhja-Korea!) Ja lisaks veel – kui enne oli terve
päev pilvealune ilm olnud, siis koju sõites hakkas päike paistma. Selge märk,
et vaktsineeritutel tehakse enne lusika nurka viskamist elu ilusamaks. Reklaam,
saate aru?
Ma homme vaatan, kus kandis siis need kabedamad 5G mastid
on, seisan nende all kuni tuleb korraldus või nälg või hakkab külm – mis just enne kätte
jõuab...
***
Minge vaktsineerima, kes veel kõhkleb.
Konn kirjutas näiteks, et homme on Loksal Medicumi
kodulehelt regades aegu jalaga segada.
Kes vaktsineerida ei taha, ärge minge. Aga ärge lolliks ka
minge, te olete ju kõik kenad ja arukad inimesed ning meil kõigil on omad
põhjused, miks me elame nagu me elame. Kuid palun vabandust, aga uhuujutud ei ole
hea põhjus.
***
Oma edaspidisest enesetundest annan teada, ma ise lugesin teiste kogemusi küll huviga.
Oleks väle olnud, oleks nädalavahetusel poole vaktsineerimisega hakkama saanud.
Munema jäin, mõtlesin siis tagantjärele asja enda jaoks ilusaks - Tallinnasse sõit oleks paras jama, päev hukas ja närvid krussis. Mitte, et ma midagi selle päevaga tarka teinud oleks, aga siiski....molutama peab ka.
Mu kaheksakümne aastane ema sai oma sutsaka lõpuks kätte, oli teine ärevil nagu noor tüdruk. Käsi oli paar päeva valus, saba ja soomuste märke ei ole näha. Küsisin möödaminnes süstlaoperaatorilt, kas midagi üle ei näi jäävat, muigas ja arvas, et tublid memmed-taadid tiksuvad aina kenasti tulla, ei ole siin mingeid jääke paistmas. Tegin veel päeva - paari pärast kõne perearstikeskusesse ja küsisin sealt üle, kas minu kui samuti riskigruppi kuuluva järjekorranumber paistab juba, aga ei, veel pole aeg. Viskasin küll tähtsa ja teadliku häälega märkuse, et "aga ma olen HÄSTI paks", kuid sellest polnud abi. Tegelikult näis koguni, et põhjustasin oma märkusega õele ajutise tervisehäire, sest oli kuulda, kuidas ta teise tuppa naerma jooksis. Ja see naer oli vali! Kas ma peaksin nüüd solvunud olema?
***
Mul on üks muna, lapselaps andis.
***
Paks on paha olla.
Näiteks:
Poes näppisin riiulil ajakohaseid iluvigureid - plastiktibusid ja munavärve. Pillasin ühe tibu põrandale ja nii nagu ikka kukkuvatel esemetel esemetel kombeks lendas see sealt riiuli alla. Piinlik pisut. Vaatasin ringi - keegi ei näinud, poes olime mina ja müüja ja tema sehkendas kaugel. Kummardusin. Tibu ei paistnud. Lasin põlvili - tibu vilksatas, kuid käeulatusest jäi ta välja. Võtsin samast riiulilt pisikese murureha ja hakkasin riiuli all sudima - ei miskit. Või, noh, midagi ikka oli, tolmurullid ja üksikud koeratoidukrõbinad ja tuvastamatud julgad (ma keeldun endale pähe laskmast mõtet, et need olid rotipabulad).
Pidin end veel enam põranda ligi laskma.
Kui tiburisu lõpuks kätte sain, nägin silmanurgast müüja suuri punnis silmi. "Meka on sealpool?" Seda pobisesin ma väga vaikselt. Arvan, et ma pean nüüd selles poes käimisega natuke aega vahet.
***
Ma ei näinud karu. Aga tehase valvekaamera ees käis ta eputamas küll. Äkki tahtis tööd? Mis amet talle küll passiks...?
Okaste vahele on mõnus mammonat koguda. Siil teab, aga kui tema magab, siis mänd näitab, et ta on proffidelt õppinud.
Minu puhul seega köögilaua nurk. Hea soe, aknast passin personaalloomaaeda, külmkapp käeulatuses.
Selle viimase peaks küll kinni keevitama.
Huvitav, kas tööajal vahtramahla pudeli oksa külge installeerimisel kukkumine ja seetõttu saadud jalatrauma kvalifitseerub tööõnnetuseks? Hea, et keegi ei näinud ja kuna töötrauma kaasavaraks on seletuskiri äpardujalt, seletuskiri tunnistajailt ning tööohutuse eest vastutaja poolt kokku pandud ennetavate meetmete koonddokument, siis lakkuge panni, jääb saladuseks. Kes kaebama läheb on kitukas!
Aa, õige, kodukontoris töötamisest tahtsin kirjutada, aga ei ole see nii lihtne ühti, et istu ja klõbista ja nikasta jalgu oma tööpõlgurlikel hetkedel.
Meil on kõvasti köhijaid, sellega seoses on minimeeritud tööpaikade vahelisi liikumisi. Kui ikka asja teise tööpingi taga müttaja juurde ei ole, siis ei lähe ja asi mutt. Mujal liikudes, mine või pissile, peab mask ees olema, sööklast saab toitu ainult kaasa osta, lõunapausid on hajutatud.
Kuna meie esimesed tõbised, kes nüüd juba tagasi tööl, on oma muljeid lahkelt jaganud, siis meelemuutus haigust alguses nohuks nimetanute seas on silmatorkav. Peale isikliku kogemuse on sõbra kogemus mõjuvõimult järgmine.
Mida ma siin nüüd öelda tahtsingi...ahjaa, meelde tuli.
Tuleb välja, et mul on terves tehases vist ainus amet, mis eeldab peaaegu kõigis tsehhides ringi kolamist ja neis inimestega võrdlemisi pikalt lähikontaktis olemist. Õnneks olen suutnud sellised päevad niimoodi ära optimeerida, et teen seda lähikontakti-asja maksimaalselt kord nädalas. Õnneks on inimesed, kellega lähestikku mootorimürast üle lärmame haigeks jäämise korral siiani olnud minust ajaliselt enam kui kuue päeva kaugusel.
Homme on jälle see tore päev, sain sobitada kaks asja kokku, töötervishoiu buss on ka keset õue - rupskikontroll. Kurdaks närvipinget, stressi ja kehva und? Aga mida kurdavad, kes tööd kodus teha ei saa? Treipink, näiteks, ei mahu meil väravas turnikee vahelt väljagi, ise mõõtsin!
Võimalik, et ma reageerin üle. Aga ei ole tore vene ruletti mängida isegi siis, kui trumlis on 99,99% tõenäosusega ka kuues pesa tühi...
Pildil on vahtramahlast purikad. Jah, limpsisin, magusad olid. Eile oli kohal esimene lõoke, et te teaksite! Esimesel pildil on vaade vannitoa aknast hammaste pesemise ajal. Suurendage, näete kitsi ka, sedakorda küll veidi kaugel.
Lapsena sai mere äärest kõikvõimaliku kraami leitud. Iga topsik oli enneolematult eksootiline, pudel oli vähemalt põneva kujuga iluasi, suurtes unistustes muidugi kirjatooja kaugelt või - veel parem - aarete saare kaarti täis. Viimast leidu ootan siiani, jõe ääres on pudelipostiga mingi ikaldus kogu aeg.
Nüüd on teised ajad. Kuigi jah, ükskord leidsin ma lume alt auto.
Kuulasin täna töö kõrvale intervjuud inimesega, kes on mu meelest huvitav, originaalsete mõtetega ja ilma ning inimesi näinud kuid kelle kulissididetaguste niiditõmbamisvõimete osas käib teatud ringkondades hull ülemõtlemine.
Kuulata oli huvitav.
Äkki kõlas lause, millest, nagu hiljem märkasin, oli ERR-i lehel loo pealkirigi nopitud: "Üks, mida julgen öelda, on see, et ellu jäävad need, kes oma peaga mõtlevad, kes on harjunud oma peaga mõtlema ja eriti veel loovalt mõtlema."
Tajusin vastikut ebamugavustunnet. Adusin äkki kuidas mu jaoks on moondunud mõiste "oma peaga mõtlemine". See on räbalateks kasutatud inimeste poolt, kelle jaoks on kogu maailm täis vandenõusid ja Ockhami habemenuga on väljamõeldis oma peaga mõtlejate dekapiteerimiseks.
Ma olen juba kaotanud tõrviku, rukkilill on libisemas umbrohtude kuhja ja väljend "oma peaga mõtlemine" seostub tüüpidega, kelle akna taga visiseb 5G, süstaldes mulksuvad kiibid ja voodi all tukuvad reptiilid.
Ei, ei tohi lasta oma maailma tükkhaaval ära närida.
Märts ütleb: "Kui mul oleks talve hambad, siis külmetaks varsa mära kõhtu ka ära"
Aga pole hambaid, pole. Ja need hädised trellid kevade tuleku ees ei pea ka enam kaua vastu!
"Mis piirangud? Miks ei arvestata minu sooviga öösel väljas jalutada? Vandenõu!!!!!
Piir? Kas piir on piirang?
„Kas sa ahvenaid oled saanud?“ 
Postitused
Kommentaarid
