„Kass. Aga sina?“
„Tiiger“
Vaikus, mis oli enne küsimusi kestnud, kestis peale neid edasi.
Vana tiiger, suur pea raskelt käppadel, vaatas ainiti teisel pool puurivarbu kõhutavat külalist. Ta oli kassi sealsamas ka varem näinud, lihtsalt varem oli tiigril liiga paha olnud, et üldse midagi küsida.
Ta oli vana. Ta oli haige. Ta oli väsinud.
Kõige rohkem oli ta väsinud.
Kass teadis seda, kass tundis inimesi ja alles nüüdsama oli tiigri puuris olnud paar inimest, kes väsinud hiiglase kahe võre vahele kinni surusid ja temaga midagi toimetasid. Võimalik, et tiigrile tehti süsti, võib-olla hoopis võeti vereproovi, kass ei näinud küll kõiki üksikasju, kuid ükskõik kumb tegevus see ka oli pidi tiiger olema haige.
„Mis sul viga on?“
„Ma olen väsinud“
Nojah.
Kass lamas teisel pool võret peaaegu samas asendis nagu tiiger. Kassid vaatasid teineteisele silma.
„Kurb“
„Mis on kurb?“
„Sina oled kurb. Miks?“
„Ma ei tea. Ma tahan... ma ei tea, ma arvan, et ma tahan koju“
„Kus su kodu on?“
Tiiger mõtles pikalt. Kas ta kodu on see loomaaed, kus ta oma ema viimane kord nägi?
Või see, milles ta suureks kasvas ja kustkohast ta viidi loomaaeda, milles teda ootasid kaks kena ematiigrit? Oli ehk hoopis see ta kodu?
„Ma tahan sinna, kus ma sündisin“
Tiiger teadis, et see oli olnud hea koht, ta ema oli sellest tiigrile kõnelenud nii palju kui jõudis...Tiiger mäletas ema jutust, et enne nende loomaaeda jõudmist oli olnud selline koht nagu džungel.
„Džunglisse tahan“
„Milline on džungel?“
Seda tiiger ei mäletanud. Ema rääkis suurtest taimedest, mille all oli hea hiilida. Saakloomadest, kes olid elusad, neid pidi taga ajama.
Kass kuulas tiigri kirjeldust ja tõstis üllatunult pea.
„Ma tean džunglit! Ma olen seal palju käinud!“
Tiigri silmisse tekkis säde. Sädet polnud neis silmis ammu olnud.
„Sa tead džunglit? Räägi mulle, milline on džungel? Kus see on, kas kaugel?“
„Sa ütlesid, et su ema rääkis suurtest, üle pea ulatuvatest taimedest? Elusast söögist? Ma olen seal käinud, iga päev käin! See on imeline koht. Maapind on kaetud vanade kõdunenud lehtedega, taevast ei paista, kui paistab, siis väga vähe. Mõnikord on džunglis tuul. Siis on taevast näha, tuul õõtsutab suuri lehti, sinine taevas vilgub seal vahel...“
„Kuidas džungel lõhnab?“
Ema oli tiigrile jõudnud rääkida, et džungli lõhn on.. on... džungli lõhn.
„Nagu sügis. Džungel lõhnab nagu sügis.“
Kass ringutas mõnuga ja keeras siis ennast jälle pikali.
Tiiger oli üllatunud. Sügise lõhna ta teadis, aga et džungel ka sel moel lõhnab, seda ta ei teadnud. Talle tuli meelde, et loomaaeda toodi ta koos emaga talvel, see oli kole ja külm talv,, mis emale saatuslikuks saigi – enne järgmist sügist oli tiiger üksi.
Muidugi ei saanud ema talle öelda, et „Poeg, nuusuta, see ongi džungli lõhn!“
Ema ei jõudnud sügiseni...
„Sügise lõhn...seda ma tean.“
Mitte ainult ei teadnud, ta lausa tundis seda lõhna. Sügis oli kohal.
„Aga hääled, mis hääled džunglis on?“
„Kui tuult pole, siis seal sumiseb palju. Mõnikord kevadeti krooksuvad konnad. Linde on palju kuulda. Augustiöödes on ritsikad...“
Jaa, just nii oli ka ema rääkinud. Suur sumin, puukonnad ja ritsikad, lindudest kõnelemata.
Tiiger pani silmad kinni ja kujutles seda kõike. Pea kohal õõtsuvad lehed, pehme kõdulõhn ja putukate sumin. Trelle ei ole, üldse pole.
„ja siis on teised loomad. Väiksemad, aremad...“
Muidugi. Ema rääkis. Väiksemad loomad, keda võis murda, nemad olid söök.
„Sa sööd neid?“
„Muidugi. Kui kätte saan, siis söön“
Kass ei hakanud täpsustama.
„Alguses on nad soojad, pehmed ja rabelevad. Siis lihtsalt soojad ja pehmed. Lõpuks ainult pehmed, aga selleks ajaks on nad enamasti söödud juba“
Mmmm, ema oli just nii rääkinud. Tiiger neelatas.
„Too mulle mõni loom, kass. Kas sa saad mulle tuua džunglist mõne looma?“
Kass mõtles päris pikalt. Selliseid asju ei olnud ta varem teinud. Ikka endale, ainult endale oli ta siiani teisi loomi murdnud.
„Ma ei tea...“
„Palun!“
Tiiger nurrus. Vanalt, haigelt ja väsinult, aga nurrus.
„Palun!“
Kass mõtles veel.
„Palun“
„Ma toon. Oota siin, ma toon!“
Kass tõusis, raputas käppadest surina ja läks oma teed. Tiiger vaatas kassile nii kaua järele kuni veel pisutki paistis, sulges siis silmad ja pani pea uuesti käppadele. Täna oli väsimus kuidagi eriti....
Kass hoidis hiirel ettevaatlikult turjast, näriline siples agaralt, kuid jooksu ei pääsenud. Ei tohtinudki pääseda, lubadus ikkagi, tiiger kindlasti ootas. Takjapadrikus loomaaia elevandimaja taga oli hiiri alati, kass teadis ja sealt ta hiire kaasa haaraski. Džunglihämarusest, suurte taimede varjust, putukasumina saatel.
„Hei, ma tõin...!“
Suunurgast, hiirt lahti laskmata oli raske hõigata, võibolla sellepärast tiiger ei kuulnudki. Igal juhul ta ei vastanud.
Kass hõikas veelkord.
Tiiger ei tõstnud pead.
Inimesed astusid puuri.
Seekord ei pidanud nad ennast tiigri eest ka moepärast kaitsma.