Džungel

„Kes sa oled?“ 

„Kass. Aga sina?“ 

„Tiiger“ 

Vaikus, mis oli enne küsimusi kestnud, kestis peale neid edasi. 

Vana tiiger, suur pea raskelt käppadel, vaatas ainiti teisel pool puurivarbu kõhutavat külalist. Ta oli kassi sealsamas ka varem näinud, lihtsalt varem oli tiigril liiga paha olnud, et üldse midagi küsida. 

Ta oli vana. Ta oli haige. Ta oli väsinud. 

Kõige rohkem oli ta väsinud. 

Kass teadis seda, kass tundis inimesi ja alles nüüdsama oli tiigri puuris olnud paar inimest, kes väsinud hiiglase kahe võre vahele kinni surusid ja temaga midagi toimetasid. Võimalik, et tiigrile tehti süsti, võib-olla hoopis võeti vereproovi, kass ei näinud küll kõiki üksikasju, kuid ükskõik kumb tegevus see ka oli pidi tiiger olema haige. 

„Mis sul viga on?“ 

„Ma olen väsinud“ 

Nojah. 

Kass lamas teisel pool võret peaaegu samas asendis nagu tiiger. Kassid vaatasid teineteisele silma.

„Kurb“

„Mis on kurb?“

„Sina oled kurb. Miks?“ 

„Ma ei tea. Ma tahan... ma ei tea, ma arvan, et ma tahan koju“ 

„Kus su kodu on?“ 

Tiiger mõtles pikalt. Kas ta kodu on see loomaaed, kus ta oma ema viimane kord nägi? Või see, milles ta suureks kasvas ja kustkohast ta viidi loomaaeda, milles teda ootasid kaks kena ematiigrit? Oli ehk hoopis see ta kodu? 

„Ma tahan sinna, kus ma sündisin“ 

Tiiger teadis, et see oli olnud hea koht, ta ema oli sellest tiigrile kõnelenud nii palju kui jõudis...Tiiger mäletas ema jutust, et enne nende loomaaeda jõudmist oli olnud selline koht nagu džungel. 

„Džunglisse tahan“ 

„Milline on džungel?“ 

Seda tiiger ei mäletanud. Ema rääkis suurtest taimedest, mille all oli hea hiilida. Saakloomadest, kes olid elusad, neid pidi taga ajama. 

Kass kuulas tiigri kirjeldust ja tõstis üllatunult pea. 

„Ma tean džunglit! Ma olen seal palju käinud!“ 

Tiigri silmisse tekkis säde. Sädet polnud neis silmis ammu olnud. 

„Sa tead džunglit? Räägi mulle, milline on džungel? Kus see on, kas kaugel?“ 

„Sa ütlesid, et su ema rääkis suurtest, üle pea ulatuvatest taimedest? Elusast söögist? Ma olen seal käinud, iga päev käin! See on imeline koht. Maapind on kaetud vanade kõdunenud lehtedega, taevast ei paista, kui paistab, siis väga vähe. Mõnikord on džunglis tuul. Siis on taevast näha, tuul õõtsutab suuri lehti, sinine taevas vilgub seal vahel...“ 

„Kuidas džungel lõhnab?“ 

Ema oli tiigrile jõudnud rääkida, et džungli lõhn on.. on... džungli lõhn. 

 „Nagu sügis. Džungel lõhnab nagu sügis.“ 

Kass ringutas mõnuga ja keeras siis ennast jälle pikali. Tiiger oli üllatunud. Sügise lõhna ta teadis, aga et džungel ka sel moel lõhnab, seda ta ei teadnud. Talle tuli meelde, et loomaaeda toodi ta koos emaga talvel, see oli kole ja külm talv,, mis emale saatuslikuks saigi – enne järgmist sügist oli tiiger üksi.

Muidugi ei saanud ema talle öelda, et „Poeg, nuusuta, see ongi džungli lõhn!“ Ema ei jõudnud sügiseni...

„Sügise lõhn...seda ma tean.“ 

Mitte ainult ei teadnud, ta lausa tundis seda lõhna. Sügis oli kohal. 

„Aga hääled, mis hääled džunglis on?“ 

„Kui tuult pole, siis seal sumiseb palju. Mõnikord kevadeti krooksuvad konnad. Linde on palju kuulda. Augustiöödes on ritsikad...“ 

Jaa, just nii oli ka ema rääkinud. Suur sumin, puukonnad ja ritsikad, lindudest kõnelemata. Tiiger pani silmad kinni ja kujutles seda kõike. Pea kohal õõtsuvad lehed, pehme kõdulõhn ja putukate sumin. Trelle ei ole, üldse pole. 

„ja siis on teised loomad. Väiksemad, aremad...“ 

Muidugi. Ema rääkis. Väiksemad loomad, keda võis murda, nemad olid söök. 

 „Sa sööd neid?“ 

„Muidugi. Kui kätte saan, siis söön“ Kass ei hakanud täpsustama. „Alguses on nad soojad, pehmed ja rabelevad. Siis lihtsalt soojad ja pehmed. Lõpuks ainult pehmed, aga selleks ajaks on nad enamasti söödud juba“ 

Mmmm, ema oli just nii rääkinud. Tiiger neelatas. 

 „Too mulle mõni loom, kass. Kas sa saad mulle tuua džunglist mõne looma?“ 

Kass mõtles päris pikalt. Selliseid asju ei olnud ta varem teinud. Ikka endale, ainult endale oli ta siiani teisi loomi murdnud. 

„Ma ei tea...“ 

„Palun!“ Tiiger nurrus. Vanalt, haigelt ja väsinult, aga nurrus. 

„Palun!“ 

Kass mõtles veel. 

„Palun“ 

„Ma toon. Oota siin, ma toon!“ Kass tõusis, raputas käppadest surina ja läks oma teed. Tiiger vaatas kassile nii kaua järele kuni veel pisutki paistis, sulges siis silmad ja pani pea uuesti käppadele. Täna oli väsimus kuidagi eriti.... 

 Kass hoidis hiirel ettevaatlikult turjast, näriline siples agaralt, kuid jooksu ei pääsenud. Ei tohtinudki pääseda, lubadus ikkagi, tiiger kindlasti ootas. Takjapadrikus loomaaia elevandimaja taga oli hiiri alati, kass teadis ja sealt ta hiire kaasa haaraski. Džunglihämarusest, suurte taimede varjust, putukasumina saatel. 

„Hei, ma tõin...!“ 

Suunurgast, hiirt lahti laskmata oli raske hõigata, võibolla sellepärast tiiger ei kuulnudki. Igal juhul ta ei vastanud. 

Kass hõikas veelkord. 

Tiiger ei tõstnud pead. 

 Inimesed astusid puuri. 

 Seekord ei pidanud nad ennast tiigri eest ka moepärast kaitsma. 

Pausist

Võitsin bingolotoga kaks eurot. 

Veel 499998 sellist võitu ja ma olen miljonär. 

Pilet maksis kaks eurot. 

Pidasin vahepeal blogipausi, sest pärast eelmist (väga pikka) pausi uuesti alustades olin kindel, et ei hakka enam kunagi tegema postitusi teemadel, mis mulle TEGELIKULT korda lähevad ja see plaan ei õnnestunud. Mõtlesin pausi ajal, kas lõpetan blogimise üldse ära või lasen neil emotsioonidel mõnikord kaane pealt lüüa. 

Ei ole siiani otsusele jõudnud.  Ennast tundes...mul on väga lennukas kaas.

Ja siis läksin puhta sotsiks kätte ära, mõtlesin, et niikuinii olen juba aastaid sotsiaaldemokraatliku ilmavaatega, olgu siis asi ametlik. Mehele enam ei saa niikuinii, lähen erakonda. Mul on sügavalt suva, mis teised arvavad, aga kindlasti oleks kahju kui seetõttu mõne sõbra kaotaksin. 

See põhjendus, et ju siis polnud õige sõber ei loeks, sõpru on mul niigi enneolematult vähe. Aga on nigu on.

Täna joonistad lehma, homme reedad kodumaa ja muu aur

Üle aegade vaatasin oma blogi arvutist. 

Tulgu püha Isidorus mulle appi, kui hirmus imelik see oli. 

Või pigem lihtsalt hirmus. 

Kogu tekst suurel ekraanil suures kirjas – miks tekst nii suurte tähtedega on, vanaema? Eks ikka selleks, et seda telefoni- või tahvliekraanilt lugeda näeks, lollike! 

Mõnedki on oma blogi välimust muutnud, kui esimene ehmatus möödas, siis näivad kõik õnnestunud olevat. 

 Peaks ka? 

Aga milliseks? 

Või las olla? 

 Küsimused on retoorilised, ma ei plaani neile ka ise vastata. 

 *** 

Tont teab, mida ma üldse otsisin, aga leidsin, näe, ühe filmi subtiitrid, milles nõukogude filmitegijad tänavad härra Donald Trumpi igakülgse koostöö ja abi eest. Koostöö ja abi eest tasuti ilmselt filmirollikesekesega. 

 Kunst ikkagi. 

„Deribasovskajal on ilus ilm, ehk Brighton Beachil sajab jälle vihma“ 

Mitte nagu mingi lehma pilt, kus lehma pole. Muidu on sotsialism saatanast, aga sotsialistlik realism oli tõeline kunst, praegu on kõik üks...teate küll, moosimahutusnõude kasutamine sihtotstarbele mittevastavalt. 

Seltsimehed kunstiasjatundjad ise ütlesid, slaididega illustreeritult ja puha.

***

Kortsukreemi peaks soetama, kurjusekorts ulatub juba suunurka välja. 

Ma isegi otsisin netist nende kurikuulsate süstide kohta, mis, kui reklaame uskuda, veavad šarpei ka siledaks. (uitmõte, üks paljude seast: kas on võimalik, et ma Trumpini sedasi jõudsingi?). 

Süstide kohta leidsin palju, hinnad sealjuures. 

 Ma olen nii kitsi, et kui ma elaks Mehhikos, siis pidude pinjatad oleks mul presentkottidest tehtud, et mitu korda vastu peaks. Ei ole midagi, et kohe kõmm lõhki ja kommid pintslisse! 

Ega me siin mingid miljunäärid pole, et süstide, ptüi,  pinjatade peale laristada! 

Äkki oleks vähem kuri lihtsalt? 

Ei tule välja, sündisin juba selline - kuri. Ämmaemand sai esimese riiu osaliseks ja nii see läks, eksole. las siis olla see kurjusekorts, kaaskodanikud on selle abil vähemalt ette hoiatatud. 

*** 

Valimiskampaania on alanud. 

Ventilaatorid vuhisevad täie hooga, õhk on põllurammust paks. 

Mitte õhus ei peaks see kraam olema, mitte õhus. 

Muide, ma võin eksida, aga veel kümme aastat tagasi oli lolle intenetis palju vähem, nüüd on internet  aktiivselt massides ja aktiivsed massid internetis. Tuleb meelde noorema Kudruse väide tema poolehoidjate kunagise lausvaleliku trükise kohta: „Ärge ajage segamini, see ei ole ajakirjandus. See on propaganda trükk. See teeb väga hästi oma tööd, nii et ärge palun heitke mulle midagi ette,“ 

 Vastik. 

*** 

Sügis on vähemalt ilus. 

Asi seegi.

Tuulekellad

Õhtu oli vaikseks jäänud, tuulekellad aias helisesid vaikselt. Kord üks, siis teine Hele kristalne heli, seejärel savi tuhm kõlksumine, vahepeal bambustorude tuhm klõbin. Kindel, et ka täieliku tuulevaikuse ajal kostnuks aiast mõned kellahelid. Linnu lendamisest, isegi nöörile maandunud liblikast piisas.

Eluaeg oli nii olnud. Peedu oli aina meisterdanud tuulekellasid juurde, kui mõni neist lõpuks katki läks, parandas ta kohe purunenu, ta teadis oma kõlisejaid häältpidi ning pani kohe tähele kui mõni vaikis. 

Peedut ei olnud enam ammu. Niina oli Peedu hoole kõlisejate suhtes üle võtnud, et ta ise ei ulatunud ega mõnikord ka ei osanud nendega midagi teha oli pojapoeg Niina käepikendus. Uus kellasid jurde ei tulnud, kuid vanade eest kanti hästi hoolt. 

Kõlisev-helisev-klirisev aed muudkui kõlises, helises ja klirises. 

Vanaema istus akna all ja vaatas oma häälekat aeda, luges Peedust jäänud päevikuid ja oli kurb nagu õige lesk olema pidi. Hea vähemalt, et päevikud olid vanu häid aegu meelde tuletamas. Just oli läbi saanud esimese kuue abieluaasta mahedad meenutused, mõne koha lugemise peale Niina suisa punastas, enamik aega läks küll ohkamise peale. Vanaemal oli vahepeal isegi kohatult hea meel, et Peedu nii ootamatult suri, oli taat ju eluajal keelanud oma lukustatud kapis olevaid vihikuid sirvida ja lubas, et „enne surma tuleb need ahju anna!". Surm tuli nii kärmesti, et aega enne surma veel ahju kütta ei jäänudki. See-eest sai Niina noorusesse tagasi vaadata ja siani oli see väga ilus. 

Tuulekellad ja päevikud. 

Kaheksas abieluaasta. 

Vihikud olid aastanumbrite järgi reas, nüüd oli järg jõudnud aastanumbrini, mil Niina ja Peedu abelus lõi ette kaheksas aasta. 

Niina mäletas seda aastat hästi, lapsed olid just kaela kandma hakanud, tööd oli üle pea ja üle õue, Peedust sai ühtäkki tõsine tööd rügav maamees, romantika aeg sai läbi. Kellele seda romantikat ja õhkamist ikka nii palju vaja oli, peaasi, et hoolimist ja toetust oli, nagu Niina ämm ja emagi omal ajal kinnitasid. Peedu hoolis ja toetas ja romantikat, seda oli tuulekellades, mis just sel aastal nende aeda üle võtma hakkasid. 

Vihik algas natuke ootamatult, ei olnud märkigi sellest süngepoolsest mehemürakast, keda Niina sellest ajast mäletas.

„Ma olen vist jälle armunud" 

Heldene aeg, oskas Peedu ikka sõnu seada, mahekeelne ja meelitav...Niina ohkas jälle.

 „Millised puusad!" 

Oh.... 

„Millised rinnad!" 

Ohjah... 

„Need pruunid silmad!" 

Ohhjahhoo—ooot, mis pruunid silmad? Vanaema silmad olid elupäevad hallid olnud nagu taevas vihma eel.

 „Ma olen kohe kindlasti armund ja Velda ei ole vist ka ükskõikne"

Vanaema ei ohanud enam. Vanaema luges nagu oleks ta elu lugemisest sõltuv. 

Luges, kuidas Peedule Velda meeldis ja kuidas Peedu Veldale ka meeldis ja kuidas nad teineteise kätt puudutasid ja kuidas silma vaatasid ja kuidas.. kuidas Velda Peedule ei ütles, sest abielumees ei ole talle hea küllalt. Ja Niina luges, kuidas Peedu selle peale hakkas kevadet vihkama, kuidas ta ei kannatanud enam lindude elujanust laulu, sest see talle muudkui Veldat meelde tuletas ning kuidas Peedu aeda esimese tuulekella tõi, 

Vanaema teadis seda tuulekella, see oli suur ja valjuhäälne vasktorude ja klaaskuuliga kell, siiani veel aias alles. 

„Ma kuulan nüüd öösiti seda kella ja meenutan Velda huuli, kuidas ta neid mossitades prunditas ja pea ära pööras, kui ma ütlesin, et oodaku mind kuni lapsed suured, siis ma olen vaba... Ma ei suuda ilma temale mõtlemata elada.." 

Et mitte kogu aeg iga kõlina ajal Veldale mõelda tõi Peedu järgmise tuulekella, mis pidi eelmise häält summutama nagu esimene pidi linnulaulu vakka sundima. Teise tuulekella, mile heli Velda pihta meelde tuletas kõrvale tõi Peedu kolmanda ja kui see Velda painduvaid pahkluid meelde kippus tuletama tuli aeda neljas, viie, kuues ja iga järgmine tuulekell. Vanaema murdis kaustikut lahtisemaks, ta randmetes oli äkki ootamatult palju jõudu ja kiirust. 

Iga kella kohta oli mainitud, miks seda just vaja läks, terves kaustikus oli vast paaril korrals Niinast juttu, aina Velda,Velda Velda...

Niina tundis, et kui ta nüüd kohe midagi ei tee jääb ta seda kogu oma ülejäänud elu kahetsema. 

Juba praegu oli tal tunne, et ta kahetseb oma eelnevat elu. 

Niina astus õue, oma õhtuses vaikses tuules õrnalt kõlisedes häälitsevasse aeda, Kui ilus oli see varem tundunud, kui pikki õhtuid oli ta pärast Peedu surma kinnisilmi aiapingil istudes kuulanud tuule kõlistatud laule. 

Ja ometi kui kole tundus see nüüd. 

Kõll. 

„haa, või see tuletas sulle ta sihvakaid sõrmi meelde!" Vanaema kiskus äsja häält teinud kella puuoksalt maha, viskas muru sisse ja astus peale. Pikad peened savitorud prõksatasid pooleks. „Säh sulle sõrmi!"

 Klirr.. 

„Või ümar pepu oli selle kella taga!" Säuh. Prõks. 

Tok-tok-tok.. 

„Säh sulle siredaid sääri!" 

Ammu enam ei olnud Niinas sellist kirge ja kiirust. Kuhu maast ei ulatunud, võttis ta reha appi ja kui riputusnöör sattus liiga tugev olema läks seatapupuss käiku. Kellasid muudkui langes, paljud läksid katki juba kukkudes, mõni ei purunenud ka rehavarrega tagudes, aga puust maha ta sai. 

Lõpuks saabus vaikus. Niina põsed õhetasid , juustepiiril sirasid mõned higipiisadki, kätel jooksid paar marrastust verd. 

Süda oli kerge. Tühi, aga kerge, nii kerge et tõuse või tükkis oma tühja südamega lendu, tundis Niina.

 Keha, see oli väsinud ja raske, hõljuvale südamele ankruks. 

Niina istus aiapingile, kus ta varem aeda kuulamas käis ja lasi vaikusel endast üle voolata. Vaikusel ja mälestustel. Mälestustesse tuli Peedu, tuli, järjekordne tuulekell käes ja silmad otsimas tühjemat kohta.

 Nutt tuli ka. Lörisev inetu silmi paiste ja punaseks ajav vanainimesenutt. 

Vanaema ei armastanud nutta, kes seda ikka armastaks. Murinal ninaga üles vedades ja näpuga silmanurki rookides tõusis ta pingilt, vaatas natuke oma laastamistööd ja tõstis ühe maha rebitud tuulekella maast. 

„Velda ütles mulle, et ta ei on lõplik. Homme on Velda pulmad..." 

Niina pistis selle kella tasku. Pisike heleda häälega vidin oli. 

 Järgmisel hommikul astus Niina bussile nagu ikka laupäeviti. Taskus oli tal tuulekell, too viimane, see oli vaja muu toimetamise lisaks Velda hauale viia. Kuus aastat juba, kui too seal oma mehe kõrval puhkas. Kell oli niikuinii talle mõeldud.

Eks vanaisa haud sai ka üksiti üle käidud. Harjumus ja üldse...mis seal ikka... 

Tagasi tules oli mõnus sooja majja astuda. Vihikutega sai toa soojaks küll, lihtsalt aega ja vaeva läks pisut rohkem. 

Tuba oli tõesti mõnus, võis suisa akna lahti teha. 

Vaikne. 

Mingi lind siutsatas ainult, justkui ei oleks tohtinud. 

Tohtis ikka, muidugi tohtis.

Seenelkäik

Metsaalune  nägi välja nagu tapamaja. 

Niinale ei tulnud mitte ühtegi muud võrdlust pähe kui tapamaja. Hakitud heinariisikate veripunased tükid, kukeseente samblatombused rebitud jalad, laiaks astutud pesakond pilvikuid.  

Õudne, õudne pilt.  

„Minu metsas!" 

Mitte, et see mets Niina oma oleks olnud, kus sa sellega, lihtsalt seenel oli ta siin käinud juba lapsena, see oli tema turvaline metsanurk, kuhu keegi teine ei eksinud. Siiani oli see vähemalt nii olnud. 

Muidugi ei olnud mets päriselt tema oma. Tont teab, kelle puud need oli, arvata võis, et riigimets no ja kui on riigimets, siis pole see kellegi oma, vähemalt nii kaua kuni keegi sealt palk kaenlas minema jalutada ei tahtnud. Niinat palgid ei huvitanud, tema käis seal seenel.

 Marjulkäimiseks oli Niinal teine mets. 

Või, noh, ei olnud see teine metski Niina oma, marjametsa kohta käis sama jutt nagu seenemetsa kohta.

 Täna oli Niinale tulnud pähe mõte seenele minna. Ilm oli ilus ja eile-üleeile oli kena sooja vihma tibanud. Millal siis veel kui nüüd! 

Paistis, et mitte ainult talle ei olnud see hea mõte pähe tulnud.

Metsaalune nägi välja nagu tapamaja. Keegi oli temast ette jõudnud.

Ehk on seal künka pool suurte kuuskede taga see kukeseeneplats korjamata, mõtles Niina ja rühkis sinnapoole.

Ei olnud, ainult kollased seenejalgade otsad samblal märkisid korjatud saaki.

Võibolla on sarapuupõõsa alune kuuseriisikalapp veel... ah, ka see oli võõraste poolt leitud. Mõni üksik juhuslikult kahe silma vahele jäänud kukeseenepoju või heinariisikanöps sai pangepõhja.

Niina oli pettunud. Ta jalutas metsaalust pidi ringi nagu keegi, kes on midagi hinnalist samblasse pillanud ja on  nüüdseks juba lootuse kaotanud kadunud kallisasja leidmiseks. Kuidas ta ometi oli unistanud kukeseeneringidest ja riisikaridadest, pilvikuid kõneks võtmata.

Ah, mis seal ikka, mõtles Niina.

Lähen koju.

Pilku tõstes, et näha, kustkaudu oleks kodu poole mõistlik minema hakata märkas ta, et oli oma uitamisega jõudnud järgmise sihi taga kasvava noore metsa juurde. Seal ei olnud Niina seenel käinud, Niina mäletas veel aegu kui noore tiheda kuusiku asemel kasvasid soliidsed palgipuud, mäletas, kui solvunud ta oli, kui ühel talvel vana mets maha võeti ja kevadel noored kuusekökatsid asemele susiti. Justkui vana metsaga solidaarne olles ei olnud Niina oma jalga noorde kuusikusse veel tõstnud.

Kas see just solidaarsus oli.. võbolla oli tegu lihtsalt arvamisega, et mis selles kuusepoisikeste padrikus ikka head leida on, kui siis mõni lepariisikalible või nii. Pealekauba oli kuusik häbmatult tihe, kes see ikka tollest hekist ennast sisse pressida viitsis.

Aga ära sa ütle, keegi oli vist viitsinud. Puuderivi servas oli oksa külge seotud kilekott, üsna värske välimusega ja silmaga nähtavalt nimme seotud, mitte juhusliku tuuleiili poolt puu otsa keerutatud.

Niina oli kunagi ammu võõras rabas käies ka endale selliseid märke puude okste külge sidunud.

Pärast tuli küll välja, et ta ei olnud ainus märkide sõlmija ning kuna tol ajal olid kilekotid kõik pea ühesugused, siis oli lõpuks raba kilelirakatega ehitud puid tihedasti täis ja pooled marjulised röökisid end hingetuks, et lõpuks täiesti võõrast kohast end tee peale mütata ja kilomeetreid rabaserva jäetud autoni vantsida.. Hea veel, kui esimese korraga sai õigele pole kõndima hakatud.

Nojah.

Kilekott puuderea ääres.

Niina astus lähemale ja taipas, et sealtsamast saab kuusemüürist läbi ilma ennast verele kratsimata, pisut kummardudes oli paari sammu laiuse tiheda pusa taga ilusat rohelist samblasihti ja...ära sa märgi, kukeseenekulda ja kuuseriisikaõhetust!

Vupsti oli Niina puude alt läbi ja siis alles õige korjamine hakkas. Ikka sihti pidi üles, uuest kuusetriibust raginal läbi ja teist sihti mööda alla.

Pang siras nagu oleks Niina kõvaks keedetud munakollaseid ja vaarikaid segiläbi korjanud, kiirelt kerkis kollase-oranžikirju kiht pangeservani ja sai veel kuhjagi peale. Samblavaip Niina selja taga kattus kollaste seenelajalgade täppidega ja kuuseriisikate punaste veretilkadega.

Nagu tapamaja.

Lõpuks tekkis küllastustunne. Mets oli mõnus ja eksida ei olnud kuhugi – no mida sa eksid, kui kuused kasvavad reas nagu hekuritega postid maantee ääres, aga korjamise isu sai otsa.

Tagasi metsaservas olles Niina peatus ja mõtles natuke.

Mis seal ikka.

Seenenuga oli terav, kilekoti mahalõikamine oksa küljest ei nõudnud jõudu ega võtnud aega, pisikese kuivanud kuuse leidmine, mille Niina noores metsas oleva läbipääsu ette sokutas läks samuti kiiresti.

Kui pea natuke viltu keerata ja pisut silmi vidutada jäi täitsa tunne, et mingit läbipääsu ei olegi.

Niina keeras kilekoti nutsakuks ja surus selle sügavale taskupõhja.

Pole siia vaja igasuguseid...veavad ainult risu metsa....

***

Uus ei ole alati hea.

Inimene, kes sai palka praeguse kujunduse eest pole ise tõenäoliselt üldse blogija.

Peaks vist hakkama langevarjuritele rõivaid disainima. Ma soovitaksin neil kanda kleite. Tulemus oleks sama kasutajasõbralik kui Blogger praegu.

Blaah

Ma sain blogimise üledoosi.
Vähemalt kolm nädalat võõrutust, muidu läheb lappama.
Mitte, et see teid huvitama peaks.. :)
Olge siis niikaua terved ja ärge herneid ninna toppige!

Fotojaht. Rivis

Nagu soldatid reas.
See mets on jäänud aegade tuules õigel ajal harvendamata, tänaseks pääseb sealt risti läbi ainult siug, pikad pimedad koridorid. ei valgust ega seenekribugi, ainult kusagil krõbistavad hundid, tiigrid ja muud dinosaurused. Puud hoiavad üksteisel kaenla alt kinni ja ei lase kellelgi langeda.

Aga siin on reas ajalugu. Missioonitundega inimesed on Kabli küla ajaloo tükkhaaval kokku noppinud.  Mosaiik. Kes selle võimsa pildi kord kokku paneb?

Kummaline, visaalselt on pildid natuke sarnased...

Tegelinski on jälle koguja ja hoidja.
Rivistus:

Tegelinski
SG
A.I.V.O
Udo
Lendav Konn
TwD

Roosa kleit

Pärnits:
 "Meie seaduse järgi võib seksuaalsuhtesse astuda juba 14-aastastega ning seda ka kuuekümneaastase mehe poolt. See soosib Eestis pedofiilia vohamist. Põhilised rünnakud naiste ja laste vastu leiavad aset nende endi perekonnas."

 Aeg: "Eile aga pidin ma auhindade üleandmisel kuulma mulle täiesti vastuvõetamatut Mikk Pärnitsa sõnavõttu, milles ta väitis, et traditsiooniline perekond on vägivallapesa ja lapsele kõige ohtlikum koht. Sellised räiged sildid ja süüdistused on täiesti vastuvõetamatud ja lubamatud"

Kas meil on neljateistaastane laps kuuekümnesele mehele täiesti legaalselt kättesaadav noor liha või jaa?

 Kui palju seksuaalselt kuritarvitatud lapsi on oma pere, lähisugulaste ohvrid ja kui palju neist täiesti võõra kommionu kätte sattunud?
 Statistikat palun!

 Kui palju tapetud ja läbipekstud naisi on oma abikaasa või elukaaslase ohvrid ja kui palju neist on tapetud või läbi pekstud täiesti võõra mööduja poolt?
Statistikat palun!

 Pärast statistikaga tutvumist oleks kena, kui Raivo Aeg seletaks ilusasti lahti, kus Pärnits eksis.

 Sest üllatus-üllatus - ta EI eksinud.

 Täiesti lollakas.

Kabli ja kunstnikud

Kas te teate, et Pärnust allapoole on alati ilusad ilmad?

Laupäeval olevat minu kodus sadanud keset päeva pöörane paduvihm maha, aga Kablis ei olnud pilvi rohkem, kui piltide kuldlõikelisuse rõhutamiseks hädasti vaja.

Kohati vähemgi.

Laupäeval Kablis toimus ASJU.

Vastne rahvamaja on Lendava, Kaamose ja  Lendava Konna  jälajälgi täis, külma ilma puhuks oli laudadele varutud kauneid suusamütse, üks neist lausa „Very expensive, handmade", teine „Suusamütside Ferrari" õilsat nime kandev ja isegi kuningakroon ei olnud puudu. Kuidas siis kuningad ikka suusatamas käivad – muidugi sooja voodriga kroon peas, mitte kõrvad tuule käes tulitamas nagu lihtrahvas! Kollektsionäär Aalol oli iga mütsi kohta lugu rääkida ja mütse oli palju!

Rahvamaja oli katkuajale kohaselt täidetud hajutatud rahvahulkadega, suurepärane akustika tagas iga (äärepealt oleks kirjutanud „köhatuse", kuid ei, keegi ei köhinud) sõna jõudmise kuulajate kõrva. Lendav Konn  (eelmise raamatu link nime all peidus) luges oma peatselt ilmuvast raamatust õrritamiseks lõigukese. Inimesed õrritusid. Prototüübid väitsid end ära tundvat ja algas diskussioon teemal "Aga tegelikult oli see hoopis niimoodi..."

Päeva silmapüüdvaim element oli Lendava valmistatud ehete näitus ja tema poolt sooritatud etteaste „puupakust elusolendi väljameelitamine". Meie kõigi üllatuseks oli ennast kandilise kuusepaku sisse peitnud konn. Läbipaistvad haprad kergeltmurduvad tiivad olid eraldi kaasa pakitud ja  installeeriti Lendava poolt kerge kirurgilise lõike abil. 

Kuju tulebvase omaniku hooleks jääb algselt karuse loomakese siledaks paitamise rõõmustav kohustus.

 Lendava ehete vaiku valatud maastikud olid lummavad, neid pildistaks veel ja veel. 

Suur aitäh Lendavale, ka mul on nüüd üks ta klaasmaastikest olemas!

 Tore oli.
Lõbus.
Palav.
Hirmus.
Ilus.
Kõige rohkem oli ilus.
Aitäh!

Fotojaht. Üllatus

Sõidan mina, prouakene, autoga mööda maanteed põrra-põrra ja viskan pilgu unelevalt taevasse.
Jänes!
Taevas on jänes ja niimoodi keset prisket suve, pole isegi kevadpüha aeg!
Sellised üllatused ei kõlba kuhugi, maailm puhta puntras.

Samas seda üllatust oli kahtlemata kergem seedida kui toda, mis ühte pisikest tütarlast aastaid tagasi tabas.

Teised üllatavad meid Tegelinski juures.

A.I.V.O

Ritsik

Lendav Konn

Maailmaparandaja

Tegelinski