Mõni hirm saab tõeks

Kes kardab ussi ja kes lennukiga sõita, mõni pelgab suurt rahvast täis ruumi ja mõni lifti kinni jäämist. On neid, kes ei näi midagi kartvat kuni äkki hiir kapi alt piilub ja on teisi, kes kardavad külge saada argpüksi maine ja on selle vältimiseks nõus lõvi eest liha varastama.
Mina olen kogu aeg kartnud massaaži.
Judinaid tekitav mõte, et annan end abitult kellegi väänamishimuliste käte valdusesse ja lasen tal end nagu tainast sõtkuda.
Niikuinii on valus.
(Ei, väljakannatamatult valus see ei olnud.)
Niikuinii murrab mõne luu.
(Ma tean, see on kõige ebaratsionaalsem masseerimishirmude seas, aga siiski!)
Niikuinii teeb sinikaid!
Tegigi. Armas aeg,  mu selg näeb välja nagu Kopli parmu nägu pärast pikka nädalavahetust. Kukal ilmselt ka, kammida on valus. "Valutavad juuksed" kuuluvad vist ka parmuleksikasse?
Kui ma nüüd mõtlen, et vere hemoglobiinitase on niiehknaa alla igasuguste mõistlike normide ja nüüd on suur osa allesjäänust pargitud sinikatesse, siis hakkab enesest suisa hale.  Nagu sellest veel vähe oleks, et ma oma kaks sõrme kuuma õliga ära frittisin.
Ise olin loll, seda kui kergelt ma sinikaid hangin, teadsin ju suurepäraselt. Kes käskis küsimusele "Kas eelistad kerget massaži või teen tugevamalt?" vaprusest väriseva häälega vastata "tugevamalt loomulikult!"

Sellest nüüd siis didaktilise alatooniga lõpumoraal: ärge astuge oma hirmudele vapralt vastu! Kui hiir on hirmus, siis seda ta on ja ainult laua peal seistes ning kiljudes võib kohutavast saatusest pääseda! Kui lift tundub ahas, siis ei takista miski peale treppide puudumise viieteistkümnendale korrusele jala marssimast!

Ja nii edasi.
Ja las lõvi sööb liha ise ära. Võtke parem küüliku käest kapsast, aga igaks juhuks valige hetk, mil ta on seljaga teie poole. Te ju olete ta hambaid näinud?

Langetame pea

Täna on kurb tähtpäev. Meenutame miljoneid kadunuid, sama palju on selles lahingus üksijäänuid ja ebaõiglaselt seetõttu omade seast välja heidetuid.  Kõige kurvem on kuulda lugusid, kus algselt kadunu ilmub ootamatult teiste sekka tagasi ja leiab oma lootuse kaotanud kaaslase lõhutud keha alandavas näruse kaltsu rollis, mingis täiesti vääritus olukorras ja põlastusväärses ametis teiste järelt sõna otseses mõttes jäätmeid korjamas. Pahatihti polegi enam kedagi leida, kaaslane on juba hukkunud. Või hukatud, ka nii juhtub.

Muide, käisin täna ühe inimese juures tema tööd ja teenuseid kasutamas. Tal oli jalas üks valge, mustade täppidega sokk ja üks tume, vist tumesinine sokk.  Kultuurline mitmekesisus. Meeldejääv.

Täna on Kadunud Sokkide Mälestuspäev.

Homme on Korista Oma Tuba Ära - päev.
Nii, et....lapsevanemad ja muud läbuste korterikaaslastega hädas olijad: tähelepanu, valmis olla....

Unenäost ja muudest ilmaimedest

Unenägude seletamine kuluks nüüd marjaks ära.
Unenäo algus oli optimistlik ja erakordselt meeldiv:  ma andsin tööl lahkumisavalduse ja tundsin end kui õhvake varakevadisel karjalaskepäeval.
Edasi kiskus vasakule: mul oli uus töökoht täiesti ootel. Popsukeeramisspetsialist, puru kausis ja igal pool laiali, paberid kuhjas ja pisut "eelvolditud".  Magades oli kõik kõige paremas korras, lihtsalt ärgates tundus mu rahulolu veidi raamidest väljatolgendavana. Siiani paneb unenäo meenutamine mind "ma ei tea midagi"-näoga lakke vaatama ja vilistama....

***
Kohaliku toidupoe ees oli täna õhtul korraga kaks asja: esiteks soe ja teiseks paar tikkontsaga saapaid jalgrattatoe peal.  Justkui oleks soojus nõnda mõjunud, et saabaste omanik otsustas kohe nüüd ja selles punktis suve alustada.

***

Ma sain täna paberi, millel muu teksti hulgas, mis kirjeldas mind kui patsienti, sisaldub lause "Patsient on täiesti adekvaatne ja hästi orienteeritud".
Ma arvan, et raamin selle paberi ära ja panen kuhugi nähtavale kohake. No nii ilus tekst, onju?

Filmist ajendatud mikromõte

Kuulun nüüd nende ridadesse, kes asuvad teisel pool kriidijoont mis eraldab hetke kuumimat kodumaist filmi näinuid neist, kes seda (veel) vaatamas pole käinud.
Aitäh ässitajale.
Film oli ajastutruu ja see aeg tõesti haige.  Vaata üht, mõtle teist, räägi kolmandat ja käitu neljandat moodi. Siis jääd ellu, kui näkkab.

Aga mitte sellest...

On üks koht filmist, mida arvatavasti jäängi kandma. Leelo ema äraviimine, tema sõnad tütrele.
Sõnad, millega ta manitseb Leelot olema hea laps, kui tütar on hea laps, siis saab ema kiiremini koju. Lapse käitumisest sõltub, kas ja millal ta saab oma ema tagasi.
MIDA MÕTLEB INIMENE, KES PANEB KEEGI OMA LAPSELE SELLISE KOORMA?

(Siiani kuri, siiani nõutu)

Silmapilgud

Eestlasest isa kahe pojaga arutlemas Tallinna ühissõidukite marsruutide ja piletihindade üle. Tundub, et nad on mõnevõrra hädas, sest arutelu lõpuks olid nad ühel nõul - "võtame parem takso!". Samal ajal oli nende jutust selgelt aru saada, et Helsingi ühissõidukite süsteem ja linn ise pea kõige pisemate kõrvaltänavateni välja on neile selge kui oma köögipõrand.


Bussitäis tillukesi hiina vanakesi neile iseloomulike sõjaväelaslikult ühesuuruste paksude kohvritega, väsinud vanainimestele omase ebaühtlase tippiva kõnnaku ja muljetest küllastunud tuhmi pilguga. Pikkade juustega pikk brünett giid jookseb nende ees nagu rahutu taks, kord kümmekond sammu edasi, seejärel kapakuga tagasi, et grupp silmist ei kaoks.
Närviline õhkkond, pigem küll närviline giid, sest grupil on ilmselgelt juba täiesti ükskõik, peaasi, et ellu jääks.
Ja siis see tuleb, ilusa selge häälega lajatatud lause.
"We'll be late, move your asses  faster!"


Vene abielupaar, vaikne, kuid kuuldav vestlus. Mees kasutas oma jutus ühte labasust, sõna, mida me ükskõikselt "sidesõnana" kirjeldaksime.
Ossa püha püss, kus naine vihastas! Väga ilusas ja  suurepärast sõnavara kasutades avaldas naine arvamust, miks talle ei meeldi selline matslus, mida ta kavatseb ette võtta, kui ta veel kord peaks kuulma taolist lamedust ja üleüldse....
Mees oli väga vaikne ja väga punase näoga.

Hommik

Esimesed linnud teevad häält natuke peale kella kolme. Pime on, minu, inimese silma jaoks täiesti öö alles, aga näe - nemad teavad. Tundub, et mitte veel täiesti kindlalt, pigem aimavad, sest hääled on raasuke nõutud ja viisitud. Nagu küsimus: "Hommik, ae, kas poleks juba aeg? Kõht on tühi ja uni sai otsa, keera lambid põlema!"
Mul sai ka uni otsa, pea neli tundi tagasi läks minema.
Reetur.
Unehäired on äkki tagasi tulnud, ma tean isegi täpset nihke tekkimise aega ja põhjust, aga ega teha midagi anna. Küll needki klaasikillud jalge alt ja mõtetest kunagi kuluvad.
Uni on niikuinii karmilt ülehinnatud hüve.
Välja arvatud tööpäeva hommikuti, loomulikult.  Kuidas seda küll siis äkki nii palju on? Saaks und ära petta...
"Oled kuulnud, ma töötan nüüd öövahina, õhtul lähen tööle..?" Volksti on uni õhtul aknast sees ja asub mu valvuritööd ära rikkuma.
Eh, kaotada pole midagi. Homme proovin.
Praegu on aknatagune lindude õllesummeri järelpidu juba päris lärmakaks läinud.
Maikuus saab sellest praegu viisipidamatust kambast korralik laulupidu. Mitte, et praegugi tore poleks...

Karjäär

Esikust kostis algul kolinat, siis summutatud mõminat, mida võinuks isegi vandumiseks pidada, kui poiss poleks kindlalt teadnud, et hambahaldjad ei vannu. 

"Kes tuli?"

Te teadis küll, kes tuli, ikkagi oli kuidagi kindlam valjusti üle küsida.

Esikus sahisesid riided  ja väsinud lohisevad sammud lähenesid. Suures kohevas taftkleidis kuju ilmus poisi toa uksele.

"Mina olen, kes see teine" madal väsinud hääl kõlas tõredalt. "Täna läks jälle pikalt, need tänapäeva lapsed ei jää ega jää magama, muudkui istuvad oma telefonides nagu rotid, koonud helendamas... Aita mul lukk lahti teha, ole hea poiss!"

Lähemalt vaadates ei olnud kleit üldse nii ilus kui eemalt, napi tule valguses. Alumine äär oli asfaldil lohisemisest hall, selja taga paistsid kitsastest akendest jäänud tolmutriibud ja rinnaesisel tundus olevat lausa kuivanud vere tilku.

"Veri?"

"Üks tatikas tahtis raha küll, aga hammast ei raatsinud ära enda. Läks vähe tuliseks..."

"Ema küll ei kakelnud kunagi."

Õhus oli äkki pinget

"Ema ja ema....mida sina ka tead. Emal olid teised oskused, tema suutis inimesi oma jutuga uimaseks ajada. Taaditudid olid valmis talle ainult jutu eest suutäie valehambaid annetama, nii enda omad kui terve vanadekodu omad takkaotsa. Mina ei ole ema, teenin nagu oskan!"

Poisi silmad läikisid reetlikult.

"Ära hakka jälle...no anna andeks, kallis poeg, ma olen lihtsalt väsinud. Su ema on hea, see, et ta Jõulumaale päkapiku juurde kolis on minu viga, ära nüüd...meil hakkab veel hästi minema, usu mind!"

Kallistus. Sellest oli ikka abi.

"Mine voodisse, ma tulen räägin sulle kohe unejuttu!"

Kleidi vannituppa sisse tirimine oli päris korraliku jõudu nõudev tegevus.

Mees vaatas end peeglist.

Hambahaldjas või asi. Habemetüügas ja värvitud ripsmed jätsid mulje, nagu oleks pea kahest erinevast poolest kokku pandud.

Näd, pagan, jälle on üks kõrvarõngas kadunud. Kui nii edasi läheb, tuleb hakata eri paaridest ripatseid kandma.

Ohates libistas mees kleidi maha. Parukas lendas käterätinagisse, küll kannatab veel homme kanda. Täna vedas, keegi ei oksendanudki talle juustesse.

Kleidi pesumasinasse toppimine nõudis kogu jõudu, lõpuks sai ka viimane käiseots luugi vahelt sisse. 

Peab ikka suurema masina saama....tööriided tahtsid iga päev pesta.

Mees seisis duši all, pea vastu seina, silmad kinni. Vesi oli peaaegu väljskannatamatult kuum. Ükskõik. Las keedab töömustuse maha.

Naine, poisi ema, tuli meelde. Milline imeline hambahaldjas ta oli....

Oli.

Nüüd, räägitakse, kasvatab päkapiku naisena habet ja pakib kinke.

"Niimoodi jättis meid hätta."

Mees ei saanud sellest mõttest vist enam kunagi lahti, vähemalt tunne oli selline. Ta oli kunagi ju ise täiesti tasemel ahjualune, kahjuks kuivasid tööotsad iga aastaga hullemini ja hullemini kokku. Inimesed tegid kodudes aina vähem süüa, restoranide kokad olid loomult umbusklikud ja ei andnud ahju alt ilmunud ebasanitaarse välimusega võõrale päevapraadi degusteerida. Vahel harva näkkas... 

Selle tööga enam peret korralikult ära ei elatanud. Ni pidigi mees mahajäetuna ise naise ameti üle võtma.

Teda häiris siiani, et eemalt vaadates lihtne töö - muudkui käi mööda maju ja vaheta äratulnud piimahambaid müntide vastu - nii kontimurdvaks osutus. Ei ole võimalik, naiste töö ju...!

Mees kuivatas end ja vaatas uuesti peeglisse. Noh, niimoodi pole vigagi. Mehine mees, ikka tõsiselt isase välimusega täkk. Pisike õllekõht..olgu, pole vaja nii alla vaadata. Kleit läheb ju veel selga.

Poiss ei olnud veel magama jäänud, silmad särasid kui nööbid tekiääre kohal. 

"Juttu!"

Olgu siis, lubatud ju sai.

"Mis juttu ma loen?"

"Vampiiridest....ei, zombidest!"

Iga kord sama.

"Ükskord elas üks zombi..."

"Ei elanud, zombid on surnud! Räägi õigesti!"

Äh.

"Ükskord oli üks surnud zombi...kuule, kui sa suureks saad, kelleks sa saada tahad?" Isa oli ka ise pähe turgatanud ootamatust küsimusest üllatunud.

"Eee... Ei tea..."

"Olgu. See zombi oli maailmas üsna üksi, kõik ta sõbrad olid juba surnud ja need, kes elasid, ei olnud ta sõbrad.."

"Ahjualuseks tahan saada. Siis saab hessis purkse nii, et ...!"

Ootamatu uhkus täitis isa rinda. Tema poeg ikkagi!

Tühja sest hambahaldjaks käimisest, see on lihtsalt töö. Poeg...poeg toob sära silma ja rõõmu hinge....

"Kord kohtas zombi ühte elavat inimest ja ta tundis, et vajab natuke ajusid luristamiseks."

Tundus, nagu oleks isa rind pisut rohkem kummis kui ennist vannitoas. Ja oma kõhulihaseid tõmbas ta pingule nii palju kui just õnnestus...

*#*#*

Inimesed peavad öösel magama, mitte netist maailma kõige jaburamaid teooriaid otsima ja end nende arvelt lõbustama.
Ah, ikka parem kui lakke jõllitada ja ise samasuguseid välja mõelda.
Nüüdseks olen juba kolm tundi end harinud lapikmaalaste ja õõnsa maakera usku inimeste teadmisküllase tarkuse valguses.
Millegipärast ei hakka külge. See on see kooliharidustefloniga kaetud inimese häda, kurb küll.
Aga üks idee tuli küll, äriidee (öösiti, kahest viieni, olen ma eriliselt arenenud ärivaistuga teadusmogul).
Meil ajab üks konverentsikeskus teist taga, kui aus olla, siis kohati polegi neil keskustel omavahel muud teha kui matsu mängida. Korraldaks õige õõnesmaalaste ja lamemaalaste ühise teaduskonverentsi? (Andku Newton mulle andeks sõna "teadus" kasutamine sellises kontekstis!)
Konverentsi kulud võiksime ise kanda, aga ülekande- ja salvestusõigused jäävad siia. Usun, et absoluutne hitt oleks näiteks "Teise konverentsipäeva ennelõunane debatt põhjapoolusel asuva Maasisesesse maailma avaneva sissepääsu sobitamisest lapiku Maaga, kommenteerimas Juur ja Kivirähk"

(Näe, tund aega saab veel magada, jee!)

Maskeraad

Emamaskides oleme emad
Olles armsamad - maskid on teised
Olen ilus. Need maskid on kenad
Olen rikas...vot see mask on veider

Kõik on hästi, saan hakkama uhkelt!
Enam võltsimaks minna ei anna
Vajan abi - mask mõningail puhkeil
Üle poriste ojade kannab

Aga ükskord, kui oled sa ise
Ilma maskita, täiesti paljas
Tuleb võõras, käes relv üsna haljas

Randmeliigutus, lihtsalt üks vise
"Rebi eest see võlts mask, vana madu!"
Peidad näo. Oled jäädavalt kadund

Kuidas ma tõrvikurongkäiku korraldasin (ja kättemaksu osa)

Mind aeti praegu köögist ära ja seega ei jää muud üle kui kaebama hakata.
Alustuseks ei kaeba, vaid kiitlen: esimene palavikuta ööpäev on õnnelikult üle elatud. (Ptüi-ptüi-ptüi!) Kehaline jõudlus on tasemel, mille puhul kevadised aiatööd lõpetan praeguses tempos jätkates juba pärtlipäevaks. Värske saak seega enne jõulu käes nagu naksti.

Nüüd siis kaebamise ja kaeblemise osa.
Praegu on külas kaks pojatütart isaga, küllatuleku kindel eeltingimus oli, et mingit vanaematamist ei toimu, lapsed minu otsa hüppama ei tule ja musitama ei ole lubatud hakata.
See osa kokkuleppest kehtib kenasti.
Aa, see kaebamise-osa.
Ma ei ole oma elus veel orgi otsas küpsetatud vahukomme söönud. Eilseni, tähendab, ei olnud. Eile kutsusid preilid mind oma kohustusliku õhtuse lõkkekribu juurde ja pakkusid seda võimalust. Ajasin oma kommi teibasse ja jäin neidudega mingit tähtsat juttu ajama. Jutt ei olnud üldse naljakas, kuid piigadel tundus aina lõbusam hakkavat. Lõpuks ei pidanud noorema närv närv vastu ja te viskas mokaotsast, et "nama, su komm põleb!"
Ja kuidas veel põles! Suure sinise leegiga, lehvitamine tule kustutamiseks ajas poja homeeriliselt naerma ja soovitama mul järgmise tõrvikurongkäiguga ühineda.  See, et lehvitamise ajal vahukommiplötsakad igale poole lauali kippusid lendama olevat eriti pheeeen.

Täna hommikul koitis kättemaksutund.
Poeg keedab hommikuti tütardele putru, tavaiselt mingitest helvestest. Ootamatult on viimase aja hitiks osutunud mannapuder, mille keetmine on tema jaoks pisut keeruline. Algul on piima parajalt. Siis tundub, et mannat on vähe. Seejärel ilmneb, et vähe on hoopis piima. Kohe näib, et piima sai palju, mannat on vaja juurde. Ikkagi on piima vähe - selleks hetkeks jaotub puder juba päris mitmesse potti - ja tont seda manna kogustki teab...
Lõpuks on terve köök mannaputru täis ja mina tuletan "täiesti muuseas" meelde, et Maša ja karu analoogne stseen on fimitud kusagil mujal, mitte minu köögis.
Siis mind köögist ära aetigi.
Hm, miks ometi...?