Kuulun nüüd nende ridadesse, kes asuvad teisel pool kriidijoont mis eraldab hetke kuumimat kodumaist filmi näinuid neist, kes seda (veel) vaatamas pole käinud.
Aitäh ässitajale.
Film oli ajastutruu ja see aeg tõesti haige. Vaata üht, mõtle teist, räägi kolmandat ja käitu neljandat moodi. Siis jääd ellu, kui näkkab.
Aga mitte sellest...
On üks koht filmist, mida arvatavasti jäängi kandma. Leelo ema äraviimine, tema sõnad tütrele.
Sõnad, millega ta manitseb Leelot olema hea laps, kui tütar on hea laps, siis saab ema kiiremini koju. Lapse käitumisest sõltub, kas ja millal ta saab oma ema tagasi.
MIDA MÕTLEB INIMENE, KES PANEB KEEGI OMA LAPSELE SELLISE KOORMA?
(Siiani kuri, siiani nõutu)
Postitused
Ei ole filmi näinud, aga omad mõtted sellesama hea ehk tubli-olemise kohta on minulgi. "Ole siis tubli" on ju ikka veel nii tavaline väljend, öeldakse seda mõnikord mullegi. Nähtavasti adumata, mida tegelikult öeldakse. Justkui ma ei oleks juba piisavalt tubli, peaksin veel rohkem pingutama, et ikka päris tubli olla? Mäletan üht momenti, kui tuttav hüvastijätuks ütles, et "ole siis tubli". Jäi pooleks sekundiks mõtlema ja lisas: "sa oledki tubli". Siis ma taipasin äkki selle ütlemise (taga)mõtet.
VastaKustutaFilmi koha pealt aga... kui see hetk ja ütlemine ka päriselus niisugune oligi, siis näitab see esiteks aja vaimu - ei oska täpsemalt kirjeldada, aga mõistan, kui mõtlen oma emale, kes on Leelost mõnevõrra vanem, aga siiski sama ajastu laps. Ema soovis lapsele parimat, tahtes, et ta hakkama saaks ja see tähendas hea laps olemist. Teiseks sidus ta sinna sisse lootuse (tõenäoliselt mõeldes last lohutada), et ema tuleb tagasi. Kuidas see tegelikult tagurpidi välja kukkus, seda ema nähtavasti ütlemise hetkel ei adunud.
Üleüldse igasugused tingimuslikud soovitused ja mõtted (kui ma olen hea ja tubli naine, leian hea mehe, kui ma olen oivik-õpilane, saan hea töökoha, kui ma olen ilus, lahendab see mu suhteprobleemid jne) tegelikult ei tööta. Aga ikka õpetatakse väiksest peale: "kui sa oled hea laps, tulevad päkapikud". Mis tähendab "tubli"? Mis tähendab "hea laps"? See tähendab tihtipeale, et tuleb olla kellegi teise (enamasti vanemate, ka õpetajate) meele järele. Loobuda oma soovidest ja tihti identiteedist ehk loomusest. Sest nemad arvavad, et nii on õige. Ole tubli laps, mine ikka juurat õppima, missa trügid sinna sepatöö kursustele...?
jah, ka mind jäi see koht häirima. See on kuidagi nii eestilik ja automaatne, et me ilmselt isegi ei taju/mõtle/ juurdle selle kallal. Lihtsalt filmis oli see puust ja punaseks.
VastaKustutaMa kujutan ette, et Leelo ema oli sel hetkel segaduses, hirmul, nutt kurgus, lootus... jne. ja see on esimene asi mis pähe tuleb. saage hakkama, olge üle, ole tubli...
Igal juhul. Mina sain sest mõtteainet. Ja loodetavasti mõtlen enne 3 korda, kui järgmine kord oma lapsele niimoodi ütlen.
See oli ju üle kuuekümne aasta tagasi! Siis räägiti, mõeldi ja oldi hoopis teistmoodi. Ka mu hea vanaema (Mamma) ei öelnud minu mäletamist mööda mulle kunagi helli sõnu, ikka oli hellus ja armastus põimitud minngisse argielu tol hetkel vajalikku vormi. Täna ja eilegi ise muidugi nii ei ütleks, aga eks elukogemust ole kah juba:)
VastaKustutaOlen lugenud et Leelo Tungal nõudis filmitegijatelt üsna jäigalt ajastutruud atmosfääri ja see ja ka teised filmihetked seda arvatavasti ongi.
Leelo polegi saanud üle sellest heaks lapseks olemise vajadusest - ka tema asutatud ja kaua toimetatav ajakiri on ju "Hea Laps". Omamoodi kurb, kui tagamaad, mille sa oma postituses välja tood, silmas pidada.
VastaKustutaMa ei hakkaks siin analüüsima, kas kirjanik on sellest üle saanud või pole ja kas see sündmus ise täpselt sellisena üldse toimuski.
VastaKustutaSee, kuidas laste ajusid peedistada (pardon my french) on asi, mis mind häirib. Mul oli lapsena sõbranna, kelle üleskasvataja muudkui suri ja suri ning alati oli süüdi laps. Olid siis nõud pesemata või kolm päevikus - kohe algas surmaheitlus.
Rangus on üks asi. Öelda lapsele, et "ma suren ja sina oled süüdi" sootuks teine.
Pff....
Aeg oli teine, inimesed olid teised. Aga löögid olid ka siis valusad.
My middle name is a snowflake.
Kui nüüd mitte mõelda filmile, vaid elule laiemalt, siis näitavad sellised "kui sa oled hea laps, siis... " või "sa ajad mu hauda!" väljendid seda, et lapsevanem ei tule lapse kasvatamisega hästi toime. Vanem on ise hädas ja püüab kasvatada kas veendes või halvemal juhul ähvardades, sest muudmoodi ei oska. Ultimaatumid ei ole lastekasvatuses sugugi mitte haruldased. Sinna juurde veel soov olla ühiskonnale (st peaaegu kõigile inimestele) meele järele, päris jube värk tuleb välja. Mind on ka kasvatatud olema hea laps, jumalaeest ei tohtinud kedagi pahandada ega üldse kõvemat häält teha. Sest mis inimesed muidu arvavad. Õnneks ei pannud vanemad mulle vähemalt vastutust ende endi heaolu eest, muidu oleks see pinge ikka päris maha murdnud.
VastaKustutaMeenuvad muinasjutud, vaeselapse käsikivi jt. Hoia oma mokk maas, ole hea laps, tee kõik tööd, mis teha kästi, siis pööravad halvad asjad heaks. Aga elu ei ole ju muinasjutt? Kui ma lapsest peale olen käitunud nagu põrandanarts, siis selleks ma ka jään, ei tule kuskilt printsi valgel hobusel, kristallikingake näpus.
Selles teemas on väga mitu tahku. Ajastu (mille jäljed on siiamaani mälus), suhtumine lastesse ja eelkõige tütarlastesse nii siis kui praegu, türanniseerimine ja vampiirlus (tahtlik süütunde tekitamine) ning lõpuks lihtsalt ebakindlad ning oskamatud (või antud juhul filmis šokis ja võibolla seetõttu ebaadekvaatne) lapsevanem muutuvas maailmas.
vbla üldse väärtuste küsimus - et tubliolemine oligi lihtsalt õnnelik-olemise ees prioriteetne, nii lastel kui ka suurtel. ja sellises süsteemis on lapsevanem oma töö hästi teinud, kui laps tuleb tubli, ja see, kas tuleb õnnelik, on teisejärguline.
VastaKustutaArutlus, et hea laps olla on lapsele koormav on täiesti jabur. Kogu laste kasvatuse mõte on selgitada heatahtlike käitumismustrite paremust. Kas olla halb inimene on kuidagi lihtsam või vähem koormav? Iga edukas inimene laseb oma ideed, plaanid ja käitumise läbi hea-halva filtri. Ega siis halbade asjade mittenimetamine neid olematuks ei muuda. Seda olulisem oli see ajal mil halba oli kordades rohkem kui head.
VastaKustutaTasuks ehk mõelda ka sellele, miks asjad tollel ajal halvasti olid, sest head inimesed jätsid õigel ajal halva vastu välja astumata. Kui me asume taas kasvatama inimesi, kes heast ja halvast aru ei saa, võime varsti jälle halbu asju kogeda.
Mart,loe teksti ja kommentaare uuesti.
VastaKustutaHea olemine ei ole koormav, aga võigas on lapselt nõuda hea olemist, sest "kui sa oled paha, siis vanaema sureb ära" või nagu filmis oli: "ole hea laps, siis saab ema kiiremini koju" ehk "kui sa oled halb, sis ema ei saa koju ja see on sinu süü".
Filmis oli tegu kuue-seitsme aastase lapsega, kelle õlgadele pandi vastutus ema kojutuleku võimalikkusest.
Mismoodi see on seotud hea ja kurja tundmisega?
Notsu, ma olen nõus sellega, et hea olemine ei tohiks olla õnnelik olemisest eespool. Need kaks asja peaksid ühe "mulli" sisse ära mahtuma, ei ole ju keeruline? Nagu Lendav kirjutas .- hea laps olemine tähendab siiani, et last pole näha ega kuulda, ta on meele järgi kõigile täislkasvanuile ja samas nähtamatu. Nonja siis oodatakse täiskasvanud inimestelt oma peaga mõtlemist ning isikliku arvamuse omamist. Millal ta veel need iseloomuomadused omandama peaks?
Mulle tundus see oma naiivsuses üldse kunstilise liialdusena - ütleb ju laps filmis selle lausa välja (oma isale), et ma olin ju hea laps, miks ema tagasi ei tulnud - ja isa ei vasta mitte midagi. Mismoodi? Kuidas see võimalik on? Iga inimene ju seletaks lapsele, et ema tagasitulek pole tema võimuses ja tema pole selles üldse süüdi? Aga äkki tõesti oligi nii?
VastaKustutaJah, isa vaikimine oli veider. Samal ajal ei takista mu fantaasia kujutlust, et selliseid mehi on/oli tõepoolest olemas. Nad ei oska oma tunnetestki aru saada, saati siis seletada lapsele mis toimub. Vaikimine on omamoodi eskapism ("kui ma sellest ei räägi, siis äkki läheb kõik heaks tagasi?")
VastaKustutaMulle meeldis filmis tädi, kellele Leelo korraliku käki keeras teda väljapressijale ette lükates, käitumine. Nii lihtne oleks olnud ju lapsega kurjustada - vaata, mida sa nüüd tegid - ja lapse segadust suurendada. Tädi seda ei teinud. Oma arust laps tegi ju kõik õigesti, valetamine oli paha tegu, aga välja kukkus...nagu tollal ikka juhtuda võis.
Mina ei ole seda filmi vaadanud,
VastaKustutaküll aga lugenud arvustusi ja komme,
seega, olen ma seda sada korda vaadanud.
Ma avastasin juba väga varakult, et ei ole
mõtet teatris käia ja nühkida seal publikumis.
Teater on oma loomult massidele orienterritud,
tavaline inimene ei talu seda ajupesu loomulikult.
Nüüd on teised ajad, ja ma loen, et Kaamos käib alla?!
Minna kinno, juba see ebamugav ja väljakannatamutu ruum,
ja vaatama propagandat, mis ei ole üldsegi mõeldud sinule?
Ja siis otsida sellest just need sõnad?
See film ei ole mõeldud ja tehtud sinule.
Meie vananemine pannakse ka ükskord tallele :D
Oota natuke :D
Istu nüüd maha ja tõmba oma tallast välja need rumalused nagu "ajupesu" ja "propaganda", võtab ehk pea selgemaks. Õpi ise mõtlema, see võib isegi meeldima hakata, ära alguses endale väga pikkade ja keeruliste mõtetega liiga tee.
VastaKustutaKui sa piirdud ainult teiste inimeste muljetest lugemisega ja nende najal oma arvamuse kujundamisega sarnaned toidukriitikule, kes sööb kord gurmeerestorani juba korra seeditud delikatesse ja jõuab järeldusele, et s.tt on s.tt, söö või hõbelusikaga.
Ma... hakkasin alles tuld alla tegema...
VastaKustutamis asi see siis nüüd nii tuleohtlik oli seal?
mida ma ei märganud või ei osanud märgata?
Kuiv püssirohi ja lühike süütenöör, tead. Oleksid sa veel kasutanud sõna "peavoolumeedia", oleks ma soovitanud need pinnud pisut mujalt kui tallast välja tõmmata.
VastaKustutaSry.
Ema käitus ehk heas usus, et kuna süüdistused on nii jaburad, on ta igal juhul varsti tagasi?
VastaKustutaVõi hoopis vastupidi, Iibis? Teadmata, kas ja millal ta tagasi tuleb, annab ema oma viimased elujuhised lapsele - ole tubli! Lisades juurde väikese pettuse tubliduse ja ema tagasituleku seosest.
VastaKustutaAga on veel üks vaieldamatu seos, mida romaani autor kahtlemata teab, lugeja-vaataja ehk pisut vähem. Venemaal hakkasid represseerimised ju tunduvalt varem. "Rahvavaenlase" tütar või poeg oli märgistatud staatus. Ja siis hakkaski pihta, massiliselt ... Klassi- või koolipere rivistusel vuristas väike "rahvavaenlase" järeltulija püüdlikult teksti, milline vastik limukas on tema ema või isa jne. Asi kulmineerus sellega, et ta ütles avalikult oma vanemast lahti. Meil Eestis seda küll ei toimunud, ei läinud läbi, aga siiski. Selles kontekstis omandab "ole tubli ja ema saab koju" hoopis teise tähenduse.
Kuidas see sai olla ajastutruu?
VastaKustutaIsegi, Leelo, triloogia autor oli...
pehmelt öeldes hämmingus sellest filmist.
Meil on ju ainult lood sellest ajast.
Meil ei ole pilti, ja ei saagi olla.
Pilt on olnud sõnade ja lugudepõhine
meie peadesse sisseräägitud stoori.
Kui nüüd äkki elav pilt tehti, siis millega
me seda pilti võrdlema või hindama peaksime?
Lugudega oma peas või selle aja propagandaga?
Meil on ainult kas valikut selle aja propast:
Staninlik ja ameerikalik, mis on üks ja seesama;
Hitlerlik, mida, ülla-ülla, tootis ka naine.
Inimene mõtleb, aga masin teab.
See pole kiviajast rääkiv film, seda aega mäletavad paljud. Ligi viiendik meie inimestest on vanuses, mis laseb tollest ajastust nii mõndagi meenutada. Minulgi on ema. "Rahvavaenlase tütar" - mõni õpetaja ei lasknud tal seda unustada.
VastaKustutaOn, verl, kellelt küsida.
Ja kui sõna-sõnalt võtta, siis on ka pildid. Isegi liikuvad pildid.
Hundi Ulg, su kommentaaris olnut ma ei taibanud meenutada. Puht'subjektiivselt....meil oli elu siis veel üsna leebe....
Jah, HU, nii võib ka. Samas, igapäevases suhtluses kasutavad palju, ma ise sealjuures kindlasti, selliseid ole-siis-tublisid ka sellele sügavamat tähendust andmata. Umbes nagu Hollivuudis I-love-you öeldakse. Ütlen seda lapsele, kel tuleb raske kontrolltöö või kes läheb sõidutundi või õppekäigule - mis iganes. Ja eeldatavasti näeme me õhtul jälle, olenemata, kas laps on siis tubli olnud - mida selle all ka ei mõelda. Umbes nagu: saa siis hästi hakkama! nael kummi! head põrumist!
VastaKustutaJa mina sain ka teada, et olen oma lapsele SELLISE KOORMA pannud. Olles süüdistanud tütart millalgi, ca seitsme aasta vanuses, et too nakatanud väikevenna nohusse. Ja ma tundsin loomulikult sellest ca kümme aastat hiljem kuuldes end kohutavalt. Aga ma mäletan ka iginohust last, kelle puhul iga nohu tähendas jälle nädalat kodus. Ilma võimaluseta minna jalutama või poodi või kus need inimesed käivadki. (Kolmandaks eluaastaks oli lapsel olnud viis nohuvaba kuud elus, suvekuud kaasa arvata.) Omaenese masenduses lihtsalt ei märganud tol hetkel suuremat (aga tegelikult väikest) last.
Pikk jutt sai selleks, et öelda, et on inimesi, nt ma ise, kes kogemata võivadki lapsele õudse koorma peale panna.
Ärme ehk päris #miituuks ka kätte ära mine☺
VastaKustutaTasakaalustamiseks kõlbab ehk lugu, kuidas ma oma lapseeas tütrele kohutavalt piinliku hetke ja aastatepikkuse trauma tekitasin ise seda absoluutselt tajumata. Lookene, mis näitab kui erinevalt me, inimesed, sõnadest aru saame.
Tegemist oli ühe kohalike perenaiste siseringi naljaga, kus emand, vaadates oma talutöödest korpas käsi ja leinarandiga küüsi ohkab ja nendib, et nii mustade käte puhtaks saamiseks ei jää muud üle kui tegu saiatainast sõtkuda.
Tütre tardumust peale selle nalja väga tõsise näoga välja ütlemist ma ei märganudki, alles aastaid hiljem tunnistas ta, et oli sel hetkel nutmahakkamise äärel, sest "ma ei aimanudki, et mul on nii rõvedalt räpane ema".
Niipalju siis "edaspidi mõtlen kaks korda enne kui ütlen"-lubadusest.
Inimene ei pruugi üldse adudagi, läbi millise filtri ta sõnad kohale jõuavad.
Ja ausõna - ma ikka pesen käsi enne taignas püherdamist!
Kas Kaamos küüditada?
VastaKustutaSelles on küsimus hetkel.
Minu teada mingit otsust ei ole,
aga pealekaebajad on närvilised...
Jutud meie räpastest küünealustest
oli viimne piisk meie 100 karikasse.
Noh, mikromõte on õige, aga tol valelikul ajal võis see olla lihtsalt tõesti emapoolne väike kavalus, et laps ellu jääks - hanitas oma lapse hästi käituma ja lootis, et hoiab selle lubaduse abil eluohtliku mässumeelsuse lapsest eemal.
VastaKustutaVõi miskit.
Samuti võimalik.
VastaKustutaEks mu pahameeleprahvatus oli tingitud selle lause mõtte (võibolla üleliigsest) laiendamisest.
Film on film, elu on elu. Filmis jääb paljugi fantaasia hooleks, kõike ei ole võimalik kirjeldada ja seletada.
See ei muuda mu arvamust tolle lause sisulisest vildakusest, nii põikpäine olen ikkagi.
See lause on vildakas üldistusena.
VastaKustutaÕigel hetkel võib see olla kasutatav õige asjana.