Lehed

teisipäev, 2. juuni 2020

Uni




See  toimus päriselt. Veel kuu aega tagasi ta kahtles, arvas, et nii pole võimalik, täiskasvanud inimene nagu ta oli. Täis kasvanud inimene – ta rõivad ei kahanenud ju ometi, toolid ei muutunud väiksemaks, majad ei tõmbnud kokku.  Neid asju ei juhtu. Tema ei saa enam kasvada, asjad ei kahane iseenesest.
Kuid siiski see toimus.
Hommikul, mil ta sõrmed ei mahtunud enam lemmiktassi kõrva haarama ei saanud enam teha nägu, et kõik on nagu tavaliselt. Maailm ta ümber kahanes sellest sekundist alates kiiresti.
Ta tõusis oma ebamugavalt kitsaks jäänud toolilt, astus pead langetades välja madalate lagedega toast ja hakkas aina kitsamaks jäävat kõnniteed pidi minema linnast välja. Iga järgmine ristmik viis aina ahtamale rajale kuni lõpuks pidi ta kõndima sõiduteel. Autode vahele jalga sättides oli ta pisut hirmunud – jalgratturid näisid nii tillukesed ja haprad, et ta sammu matsatus sundis nad komistades peatuma.
Nad karjusid: „Hiiglane! Hiiglane läheb läbi linna!"
Linna piir juba paistis, tal oli kurb, et nüüd ei mahtunud ta mujale kui põlde pidi sammuma. Meri! Merre pidi ta saama, seal on ruumi palju. Sammud olid pikad, mida pikem samm, seda vähem tallatud maad. Pisematest linnadest astus ta juba üle,  vahel juhtus õnnetusi ja varvas haakus kõrgepingeliini taha ning see katkes. Ta püüdis, ta tõesti püüdis seda mitte teha, kuid ämblikuvõrk maa näol oli tihe.
Nad kirjutasid: „Äike. See oli äike, peksis põllul vilja pikali, lammutas elektriliine"
Meres ei olnud enam nii halb. Esimese sammu juures pidi ta küll väga hoolas olema, ranna lähedal oli palju laevu,  õige tasa proovis ta end läbi vee libistada.  Mere sügavam osa oli lage, seal olid vaid üksikud paadikoorukesed ,  neist oli kerge mööda minna.
Uudistes öeldi: „Kohutav torm. Hiidlained, tundmatud hoovused, must, silmapiirini ulatuv pilv."
Ja siis kui ta seisis rinnuni meres, ookeani sügavaima kohas, nägemata silmapiiril inimesi, kuid nähes enda ümber kaugustes mandreid, tundis ta end väga üksi.  See oli tunne, mis kiskus rinnust nii, et kogu keha tõmbus pingesse, nahk hakkas pitsitama, luud tõmbusid kokku, lihased kuivasid ja ta kahanes, kahanes kiiremini kui ta seda taluda jaksas. Temast sai taas see, kes ta oli enne.
**
„Ma ei oska seda kuidagi seletada..."
Kapteni hääl oli segaduses inimese hääl.
„Ta oli keset merd, ümberringi ei olnud ühtegi laeva, mitte jälgegi merehukust. Alasti ja üksi, ütles, et ta kõndis siia ja naeris ise nii õnnelikult...meie laev sattus suurde keerisesse, see vedas meid nagu iseenesest tema juurde"
Meedik teisel pool raadiosidet isegi ei mõelnud.
„Küllap oli mingi soolopurjetaja, need ei anna ju endast alati teada. Eks läks mere peal pisut lolliks, läheb ehk üle"

**
Linna jäid legendid hiiglasest.
Keegi ei uskunud neid.
Lõpuks ei uskunud legendi hiiglasest ka need, kes olid hiiglast ise näinud.

***

Võilille "juuksed" 250x suuremana.




11 kommentaari:

Kaur ütles ...

Nii tore lugu!
Kas sa Ashilevi "Godzillat" oled kuulanud?

Ja millega sa makrofotosid teed? :)

Kaamos ütles ...

"Godzillat" pole kuulanud, panen oma musta märkmikusse kirja.
Muidu teen makrosid kas telefoni (nii vana samsung, et....) või fotokaga (Canon G9), aga see konkretne foto on tehtud mikroskoobiga.
Metalldetailidest saab sellega paremaid pilte, peab mainima. Mul pole katteklaase, fokuseerimine on keeruline.

Morgie ütles ...

Ilus lugu.

Kaamos ütles ...

Ma tean küll, et see sõna on "konkreetne". Näpud ei tea.
Aitäh hea sõna eest,igatahes.
Kõigile.
Mõlemale.

Kaur ütles ...

See:
https://vikerraadio.err.ee/783281/kuuldemangud-j-ashilevi-godzilla

... Esimesena kanti ette Jim Ashilevi näidend sellest, kuidas üksik ja õnnetu Godzilla kõigepealt Tallinna ning seejärel kogu planeedi hävitab. Vaatamata traagilisele sisule, oli näidend ise ulmeline ning sellest tulenevalt ka lugemine küllaltki meeleolukas. Tegelastena esinesid veel näiteks ärasöödav ajakirjanik Jim Ashilevi, 7 Läänemere kilu, 3 mutti, 3 vihmaussi ja Maatuum.

konn, lendav konn ütles ...

Paluks pikemaid jutte!
Sa oskad küll:)

Kaamos ütles ...

Mis pikemaid jutte...proovi use telefonis või tahvlis midagi pikemat toksida, ammu surnud emakeeleõpetaja tõuseb selle peale hauast ja tuleb lihtsalt vägivallatsema.
Tööarvutit ma niisuguste asjade jaoks eriti kasutada ei saa, turvanõuded ja nii edasi.

Kaamos ütles ...

Kuulasin "Godzilla" ära.
Loo moraal: reporterid on saatanast.
Loo moraal number kaks: üksildus on saatanast.
Loo moraal number kolm: Ashilev teeb Põhja-Koreaga koostööd.

Hea oli.

Kaur ütles ...

Hea, kui meeldis. Ma ise sealt küll mingit moraali ei leidnud :))) Aga sina said kohe kolm tükki!

Kaamos ütles ...

Algus oli ju täitsa hea, aga hiljem läks nii võimsalt lappama, et ei saanud kuulamist pooleli jätta.
Mõni asi on ju nii halb, et hea kohe. (Ma algust kuulates kartsin, et on nii hea, et oma jutukese pärast häbi hakkab. Väga ei hakanud)

kertu ütles ...

Huh!

Käis nagu orkaan seest läbi ja kiskus iilina kaasa.
Lisaks hea sõnakasutus, lauseehitus, kuski ei takerdunud ega komistanud, marssis lõpuni merre välja.