Vendeta

 

"Näe, vaata!"

"Mis ma neist vaatan, hakkavad jälle naaksuma, läheme kiiremini,"

"Ei mina jõua kiiremini minna, mul see vasak puus jälle... ja selg, selg tuikas eile õhtul nii hullusti, et kui ma nüüd siis jooksma hakkan, olen homme puhta kummuli,"

"Läheme siis vaikselt, aga ära hakka passima, ma kohe kardan neid!"

Veera oli seda öeldes lausa tõre. Temast võis aru saada – auto, millest nad mööda minemas olid, kuulus Evaldi tütrele. Too oli just maja ette sõitnud ja kohmitses midagi kindalaekast otsida. Evald oli neile ammu juba pinnuks silmas, või oli see vastupidi – nemad jäid Evaldile ilmaasjata ette. Kord vaatasid prouad liiga pikalt Evaldi prouat, kes oli paks kui aam, kuid peen kui kuninganna.

No ja vaatasidki, polnud parata. Selmal ja Veeral oli just täiesti juhuslikult pooleli jutt kuningannade kehakujudest ja sellest, kas tänapäeval mõni rammus kuninganna ka olemas on, ning ei olnud nemad süüdi, et Evaldi proua kõrvu kikitas.

Kus siis Evald käis pärast õues istuvate prouade kallal pröökamas – küll oli tema meelest Veera naisterahva kohta sobimatult pikk ja Selma oli lihtsalt loll. Või noh, Evald vähemalt sedasi ütles.

Teinekord käis Evald jälle oma kõverate jalgadega peni otse Ilse akna alla situtamas. Ilse ja Milvi olid tookord Ilse köögiaknal rinnutades arutanud muu hulgas koerte ja koeraomanike sarnaseks muutumise üle, leides, et isegi jalad lähevad neil ühtemoodi looka. Vanamehepäss hakkas koeraga võidu vastu haukuma, hääled mõlemal ühtemoodi käredad.

Ega siis alati prouad alustanud – Evald näiteks toppis oma postkasti pistetud klantslehed alati Selma postkasti, olgugi et proual kasti peal keelav kleeps vastu siras.

Ilse köögiakna alt ta oma koera julkasid ka ära ei koristanud.

"Eesti mees sitta ei korja!" ja kõik.

Ajalugu ajalooks, Evaldit praegu näha ei olnud, ent viiliti vaatamine oli pereasi. Nii nagu Veera poeg teadis "sellest hullust vanamehest", nii teadis ka Evaldi tütar "vanamuttide kambast".

Milvi oli Sitsiilias käinud, ta oli Sitsiilia kohta raamatuid lugenud – tema juba teadis, mida pere tähendab. Veritasu ja mustad lesed ja...

Ootamatu mõtte ajel jäi Milvi poole sammu pealt seisma.

"Nii," pööras Milvi auto poole, millest nad juba peaaegu möödas olid, tagasi. "Mängi kaasa!"

Veera ei saanud midagi aru. Mitte midagi.

Milvi astus Evaldi tütre auto kõrvale.

"Issand, mis ta tahab, autot ära kraapida või?"

Veera oli siiralt mures, ta oli palju krimifilme vaadanud – seal tehti selliseid asju.

Milvi vaatas väga tõsise näoga auto tulesid. Väga, väga tõsise näoga. Veera vaatas ka, aru saamata, mida seal näha on.

"Näed, siin see on, ma ju ütlesin!"

Milvi hääl oli sünge.

"Eee... jaahhh..?"

"Vaata siia, näed? Siinsamas, kohe serva peal," viipas Milvi ebamääraselt auto esiosa poole. "Ma arvan, et see tõestabki, et..."

"Ah soo... jah, midagi nagu on tõesti..." ega siis Veera rumal ei tahtnud näida. Kui ikka Milvi ütles, et on, siis ongi.

Evaldi tütar vaatas korraks sehkendavate prouade poole ja astus väledasti autost välja.

"Mis on, mida te vaatate?"

"Ei, noh, mis nüüd meie..." tegi Milvi näo, nagu ei olekski ta äsja peadpidi peaaegu auto all olnud. "Ei meie vaata siin midagi," sekundeeris Veera talle kajana.

"Me läheme nüüd edasi, me siin niisama korraks," pööras Milvi minekule, Veera kärmesti kõrval tippimas.

"Nägid?"

Milvi sosin oli teatraalne, näis, et ta kõneles ainult Veeraga, aga kuulda oli ta sõnu vist Pauli pirukaputkani välja.

"Nägid, ma ju rääkisin, kui poes käisin, siis kõik teadsid juba – ega see õige asi ikka pole," läks sosin seda valjemaks, mida kaugemale autost prouad jõudsid.

"Tõsi või? Päriselt? No siis on küll tõsi, kui poes juba räägivad!" Veera oli segaduses, aga ega siis Milvi tühja juttu kunagi ei ajanud – midagi pidi tõesti pahasti olema, kui juba poes räägiti.

Alles Milvi kööki jõudes julges Veera oma teadmatust tunnistada.

"Mida sa seal nägid? Midagi hullu peab olema, aga mina ei teagi, räägi mulle ka." Veera oli väga mures – paha tunne oli, no kus kivi all tema küll oli, kui suured asjad alevis toimuvad.

"Tule vaata!"

Milvi seisis köögiakna all, kardina serva taga, ja vaatas midagi õues. "Ei-ei, ära nüüd niimoodi kohe avalikult, vaata teiselt poolt, aga ole kardina taga!"

Õues oli mingi sebimine. Evaldi tütar vehkis kätega auto poole, Evald ise oli auto ees pikali maas ja uuris auto nina küll otse, küll alt. Evaldi proua kraapis küünega autotulede klaasi. Vahepeal vahetasid nad kohti – kätega vehkima hakkas Evaldi naine, pikali viskas tütar ja mees kraapis kõik tuled üle. Vähe oli puudu, et Evaldi proua asfaldile pikali oleks visanud.

"Kuule, ütle nüüd lõpuks, mis sellel autol viga oli?"

"Midagi ei olnud, mitte midagi," Milvi hääl oli kui võiga küpsis, mahe ja magus. "Täiesti korras auto on minu meelest, aga mida ma autodest tean..."