Üks mõte on blogimaailmas lahti lastud, kangesti tahaks kommenteerida kuid mu sisemine helihark ei kõlise väga täpselt kaasa ühegi arvamusega või siis ehk äkki kõliseb siiski kuid mu muusikaline kuulmine, õnnetuke, ei taba tooni.
Mõnest soovist, väitest või kirjeldusest olen niikuinii väga valesti aru saanud.
Valan siis oma südame koorma siiasamasse maha, kõik arvamused mis sellest erinevad on teretulnud, avali kätega vastu võetud ja aktsepteeritud.
Teemaks on "päris inimene", milline on inimene kui ta on tema ise ja kas meil peaks olema õigus või koguni kohustus olla mina ise. Maskideta, pehme kõhualune maailmale valla ja maailm on süüdi, kui ma haiget saan.
Inimesed on nagu puruvanad ju.
Puruvanad ehitavad enda ümber kesta sellest, mis on nende ümber. Pehmekesed, õrnad, haprad vastsed ilma kestata on maailmale sööt ja omasugustele imelik. Pruugib tollest alasti minast mööda minna kui teiste omaehitatud kestade teravad servad sisse lõikavad.
Inimesed kohanevad keskkonnaga samamoodi.
Ma olen puruvana, aga mul on mitu kesta.
Mõni kest on terav kui nugadest tehtud, mõni õhuke ja roosa ja esmapilgul paista, et mul polegi seda ümber, kuid see on petlik. Kord olen pehme ja emmatav, kord on okkad valmis teisi läbi torkama. Mõnikord ei sobi kest sellega mis mu ümber on. Siis saan ma haiget või teen haiget, mõnikord mõlemat korraga. Valge vares või must lammas.
Sama teiste inimestega.
Minu meelest.
Kas kolleeg kes eile kohvinurgas mu õlalt õrnalt kahe sõrmega puru nokkis ja oma jorjenitest jutustas on sama kolleeg kes täna koosolekul mind risti lööb? Homme me oleme jälle jorjenite lainel, mis siis vahepeal muutus? Kest? Keskkond?
Ma oleksin reaalselt, füüsiliselt, kõige mu väsinud ihuga tükkis surnud kui mul kesta poleks.
Kas selles oleks siis teised süüdi? Miks nad ei lase mul olla mina ise, selline nagu ma tolle kesta all olen, kaabakad sellised!
Oeh, ma ütlen.
Postitused
oo, see on teema, mis mind alati käivitab. Pikkade aastate empiirilised vaatlused on viinud mind seisukohale, et " mina ise" tohivad olla ainult väga toredad inimesed,
VastaKustutamida vanemaks ma saan, seda rohkem olen ma veendunud, et EI tohi olla mina ise. Miks? Sest ühelt poolt teistel on seetõttu minuga väga halb, ebamugav jne. Ja teiselt poolt, ka minul endal on ju lõpuks kurb, kui mitte keegi ei taha minuga suhelda/ei saa minust aru jne jne. Ehk siis ühiskonna ja parema kommunikatsiooni huvides peab olema normaalne.
Selle teema üks haru on psühholoogide/eneseabi soovitused. Suuremalt jaolt on need ju kõik suunatud muutusele- ole/tee nii. Ja siis ma ju pole enam mina ise? Eiju?? Seega ma järeldan siit, et "mitte mina" on ka käitumisteadlaste poolt norm.
Viimases EE-s oli hea artikkel suhte reality-dest, ja seal muuhulgas toodi välja, et on tekkinud ( ameerikas, muidugi) täiesti uus suhtlusstiil- peegeldav, tunnetega arvestav jne. Ok, see on ilmselt teine äärmus. Ei pea teesklema, peaks lihtsalt järgima ühiskondlikke norme. Ütlema tere, tundma huvi, tänama kingituse eest jne. Vanasti vist kutsuti seda lastetoaks.
Normaalsus on natuke ülehinnatud mumst. Või siis, olgu, mitte ülehinnatud vaid erinev meie kõigi jaoks. Minu normaalsuse ja kellegi teise normaalsuse vahel ei pruugi ühisosa üldse ollagi, aga niikaua kui tema normaalsius minu kestast läbi ei lõika nii, et ma tükkideks läheks on kõik normaalne.
KustutaKestad sellel jaoks ongi, et "me oleme ühte verd, sina ja mina"
Ühiskondlik norm ongi see "kest" vist? Ja üheiskondlik norm on muutlik. Sõltub ajast, kohast, ümbritsevatest inimestest, ilmast, valuutakurssidest ja Siriuse asukohast taevalael kella kolme ajal öösel.
Ma sedasama mõtlesin, et ühiskondlik norm ongi ju suurelt osalt see "kest". Ja mitte ainult hea lastetuba ja viisakused, aga ka kõik muud praeguses ajahetkes olemas olevad kirjutamata normid. Normid eri ühiskonnakihtides, ajahetkedes ja geograafilistes punktides on erinevad. Mõnes paigas on norm, et naine ei näita oma juukseid, ei liigu väljaspool kodu ilma meessoost saatjata ja ei käi koolis. Teises paigas on jällegi norm see, et kõigil on kõrgharidus ja tahad või ei taha, naabrite sünnipäevale kutsumine on kohustuslik.
KustutaMa olen nüüd Kanada-Tomi teine suu - mehed lahendavad probleemi siis, kui see juhtub. Paar korda elus on mul olnud isiklikud tragöödiad, millest aitas üle professionaali abiga omandatud autogeenne treening, mõningaid elemente kasutan vajadusel siiani. Sel ajal oli minu piibliks Vladimir Levi "Kunst olla ise" - juba pealkiri võtab kokku sisu. Soovitan lugeda! :)
VastaKustutaMu jaoks on üksindus see plaaster mis aitab maailmaga kohaneda. Koobas, klooster, varjend.
KustutaKõigil on midagi oma, kelle pole, sellest on mul kahju ja aidata ei oska, lihtsalt valutan kaasa.
Lendkonnale +1.
KustutaMa lisaks, et hoolimatus võimalike probleemide suhtes on isaste jaoks osa sigimiskäitumisest. Igapäevaelus on selle väljendus näiteks uljus. "Ma võin end täis juua ja rooli minna, või mäest suuskadega sajaga alla lasta - mistahes jama peaks ka juhtuma, ma saan ikka hakkama. Ostan load politsei käest tagasi või suudan oma suuski juhtida ka topelt-mustal mäel. Olen kõva kutt, minuga võib järglasi saada küll." Paabulinnu saba ja sarnased "ausad signaalid" ressursside raiskamisest.
Päris ilma kestata ei saa. Mina nimetan seda küll maskiks, aga mõte jääb samaks. On olukordi, kus maski ette panek on mõistlik ja vajalik. Hull on asi mu arust siis, kui ma ei saa enam ise ka aru, kus mask lõpeb ja ma ise algan ehk kaotan ennast sinna maski alla ja kesta sisse päriselt ära ning arvan, et kaitsekiht olengi mina ise. See on üsna õudne olek, tõsine identiteedikriis. Mingid kohad, kus olla vaba, olla kätteõpitud rollimänge mängimata ja kaitse- (või varje-)rüüd kandmata, peaks ikkagi olemas olema. Hea, kui see on kodu ja pere keskel, aga võib ka mõnes teises keskkonnas.
VastaKustutaMinu elu läks oluliselt elamisväärsemaks, kui ma hakkasin lähedastele oma pehmet kõhualust näitama. Seejärel kiskusin soomushaaval maha oma kesta oma blogis ja oh imet - mind ei söödudki ära. Siis läksin kooli ja mõtlesin, et nad ei tunne mind, neil ei ole minu suhtes mitte mingeid eelarvamusi ega ootusi, ma ei pea siin ennast profülaktika mõttes kaitsma või teesklema. See viis üllatava avastuseni, et ilma varjava koorikuta olen ma vähemalt seal klassis absoluutselt imeline ja kõikvõimas.
Aga kui ma lähen giidina matkarajale või ametiasutusse asju ajama vms, siis tõmban täiesti teadlikult maski ette ja kaitserüü ümber ja mängin näitemängu "ma tean kõike ning olen pädev giid ja üldse normaalne teovõimeline inimene". Kedagi õpetades tõmban ette õpetaja maski (see ei ole väga raske, sest õpetamine on mul mõnevõrra ka loomuses), oma eaka emaga suheldes on kasutuses mask "mul on kõik hästi ja minu pärast ei pea muretsema". Eks sealt maskide varjust paistab rohkem või vähem päris mind ka välja, aga pole ka päris alasti ja kaitsetut tunnet.
Päris ilma kestata ei saa kahel põhjusel: mina saan haiget või ma teen teistele haiget. Selline väike mull enda ümber kust omad okkad teisi ei rebi ja kuhu teiste okkad sisse ei tungi.
KustutaInimesed on tohutult erinevad ja see teeb maailma elamisväärseks niikaua kuni teiste erinevus ei tapa. Sõna otseses mõttes või kaudselt. Kohutav oleks olla kui kogu ilm oleks iseenda kloone täis.
Ma nimetan neid minadeks, igaks rolliks erinev mina: lähedastega saan olla vabam, sest ma ei pea neile oma käitumise konteksti selgitama. Võõrastega nii ei saa, tekib sageli segadus nt sarkasmist ja irooniast aru saamisega jne. Puhtalt kommunikatsioonikvaliteedi jaoks tuleb käitumist kohendada. Kui keegi õiendab mitmepalgelisuse vms üle, siis see on jama, enamik suhtleb-käitub erinevates oludes erinevalt. Olen küll näinud neid, kes püüavad igas rollis jääda samasuguseks, aga 99% juhtudest mõjub selline "siirus" võltsilt ja punnitatult, inimene on võtnud justkui mingi konstrueeritud mina persoona, mida iga hinna eest igas rollis etendab, olgu see lillelaps või matšo. Loomulikult ei pea ka teise äärmusse jooksma, muutuma teises rollis täiesti kellekski teiseks, võltsilt ja tehislikult mõjub ju seegi.
VastaKustutaSee veel puudub, et inimesed koguaeg minaise oleks ning nt tööle ja avalikesse kohadesse maski ja rolli kaasa ei võtaks.
VastaKustuta