Üks mõte on blogimaailmas lahti lastud, kangesti tahaks kommenteerida kuid mu sisemine helihark ei kõlise väga täpselt kaasa ühegi arvamusega või siis ehk äkki kõliseb siiski kuid mu muusikaline kuulmine, õnnetuke, ei taba tooni.
Mõnest soovist, väitest või kirjeldusest olen niikuinii väga valesti aru saanud.
Valan siis oma südame koorma siiasamasse maha, kõik arvamused mis sellest erinevad on teretulnud, avali kätega vastu võetud ja aktsepteeritud.
Teemaks on "päris inimene", milline on inimene kui ta on tema ise ja kas meil peaks olema õigus või koguni kohustus olla mina ise. Maskideta, pehme kõhualune maailmale valla ja maailm on süüdi, kui ma haiget saan.
Inimesed on nagu puruvanad ju.
Puruvanad ehitavad enda ümber kesta sellest, mis on nende ümber. Pehmekesed, õrnad, haprad vastsed ilma kestata on maailmale sööt ja omasugustele imelik. Pruugib tollest alasti minast mööda minna kui teiste omaehitatud kestade teravad servad sisse lõikavad.
Inimesed kohanevad keskkonnaga samamoodi.
Ma olen puruvana, aga mul on mitu kesta.
Mõni kest on terav kui nugadest tehtud, mõni õhuke ja roosa ja esmapilgul paista, et mul polegi seda ümber, kuid see on petlik. Kord olen pehme ja emmatav, kord on okkad valmis teisi läbi torkama. Mõnikord ei sobi kest sellega mis mu ümber on. Siis saan ma haiget või teen haiget, mõnikord mõlemat korraga. Valge vares või must lammas.
Sama teiste inimestega.
Minu meelest.
Kas kolleeg kes eile kohvinurgas mu õlalt õrnalt kahe sõrmega puru nokkis ja oma jorjenitest jutustas on sama kolleeg kes täna koosolekul mind risti lööb? Homme me oleme jälle jorjenite lainel, mis siis vahepeal muutus? Kest? Keskkond?
Ma oleksin reaalselt, füüsiliselt, kõige mu väsinud ihuga tükkis surnud kui mul kesta poleks.
Kas selles oleks siis teised süüdi? Miks nad ei lase mul olla mina ise, selline nagu ma tolle kesta all olen, kaabakad sellised!
Oeh, ma ütlen.
Postitused
oo, see on teema, mis mind alati käivitab. Pikkade aastate empiirilised vaatlused on viinud mind seisukohale, et " mina ise" tohivad olla ainult väga toredad inimesed,
VastaKustutamida vanemaks ma saan, seda rohkem olen ma veendunud, et EI tohi olla mina ise. Miks? Sest ühelt poolt teistel on seetõttu minuga väga halb, ebamugav jne. Ja teiselt poolt, ka minul endal on ju lõpuks kurb, kui mitte keegi ei taha minuga suhelda/ei saa minust aru jne jne. Ehk siis ühiskonna ja parema kommunikatsiooni huvides peab olema normaalne.
Selle teema üks haru on psühholoogide/eneseabi soovitused. Suuremalt jaolt on need ju kõik suunatud muutusele- ole/tee nii. Ja siis ma ju pole enam mina ise? Eiju?? Seega ma järeldan siit, et "mitte mina" on ka käitumisteadlaste poolt norm.
Viimases EE-s oli hea artikkel suhte reality-dest, ja seal muuhulgas toodi välja, et on tekkinud ( ameerikas, muidugi) täiesti uus suhtlusstiil- peegeldav, tunnetega arvestav jne. Ok, see on ilmselt teine äärmus. Ei pea teesklema, peaks lihtsalt järgima ühiskondlikke norme. Ütlema tere, tundma huvi, tänama kingituse eest jne. Vanasti vist kutsuti seda lastetoaks.
Normaalsus on natuke ülehinnatud mumst. Või siis, olgu, mitte ülehinnatud vaid erinev meie kõigi jaoks. Minu normaalsuse ja kellegi teise normaalsuse vahel ei pruugi ühisosa üldse ollagi, aga niikaua kui tema normaalsius minu kestast läbi ei lõika nii, et ma tükkideks läheks on kõik normaalne.
KustutaKestad sellel jaoks ongi, et "me oleme ühte verd, sina ja mina"
Ühiskondlik norm ongi see "kest" vist? Ja üheiskondlik norm on muutlik. Sõltub ajast, kohast, ümbritsevatest inimestest, ilmast, valuutakurssidest ja Siriuse asukohast taevalael kella kolme ajal öösel.
Ma sedasama mõtlesin, et ühiskondlik norm ongi ju suurelt osalt see "kest". Ja mitte ainult hea lastetuba ja viisakused, aga ka kõik muud praeguses ajahetkes olemas olevad kirjutamata normid. Normid eri ühiskonnakihtides, ajahetkedes ja geograafilistes punktides on erinevad. Mõnes paigas on norm, et naine ei näita oma juukseid, ei liigu väljaspool kodu ilma meessoost saatjata ja ei käi koolis. Teises paigas on jällegi norm see, et kõigil on kõrgharidus ja tahad või ei taha, naabrite sünnipäevale kutsumine on kohustuslik.
Kustuta"teadlikkus" on üks oluline võtmesõna. Et ma tean, kui ma parajasti teen midagi selleks, et teistel oleks mugavam või et suhtlemine ladusamalt läheks. Et see ei oleks vältimatu automatism.
KustutaSest me ju teame ajaloost ka väga hästi, kui palju halba võivad inimesed puhtalt sootsiumiga sobitumise, normaalne-olemise pärast teha. Sootsiumi normid võivad olla kurjad ja siis teevad ka automaatsed sobitujad (ehk enamus) samuti kurja.
Ma olen nüüd Kanada-Tomi teine suu - mehed lahendavad probleemi siis, kui see juhtub. Paar korda elus on mul olnud isiklikud tragöödiad, millest aitas üle professionaali abiga omandatud autogeenne treening, mõningaid elemente kasutan vajadusel siiani. Sel ajal oli minu piibliks Vladimir Levi "Kunst olla ise" - juba pealkiri võtab kokku sisu. Soovitan lugeda! :)
VastaKustutaMu jaoks on üksindus see plaaster mis aitab maailmaga kohaneda. Koobas, klooster, varjend.
KustutaKõigil on midagi oma, kelle pole, sellest on mul kahju ja aidata ei oska, lihtsalt valutan kaasa.
Lendkonnale +1.
KustutaMa lisaks, et hoolimatus võimalike probleemide suhtes on isaste jaoks osa sigimiskäitumisest. Igapäevaelus on selle väljendus näiteks uljus. "Ma võin end täis juua ja rooli minna, või mäest suuskadega sajaga alla lasta - mistahes jama peaks ka juhtuma, ma saan ikka hakkama. Ostan load politsei käest tagasi või suudan oma suuski juhtida ka topelt-mustal mäel. Olen kõva kutt, minuga võib järglasi saada küll." Paabulinnu saba ja sarnased "ausad signaalid" ressursside raiskamisest.
😁 hea mitut suud omada. Raamatut pole lugenud aga nüüd tekkis huvi.
KustutaÜksi (või ainult koeraga) on vahel päris lahe olla, igav küll ei hakka. Samas ei põlga kunagi head seltskonda.
Hmm... kostab täiesti loogiline, et ärplemisega üritab ego rõhutada geenide kvaliteeti. Enam nagu sigida ei taha, no vähemalt kui tulemustega peab pärast 20 aastat tegelema, aga paistab, et seljaajusse pole see teadmine jõudnud🤪
Jaa, tibukesed, kõik see “mehed nii ja naised naa” targutamine pole muud kui üks jaanalinnumäng. Vaadake siis, et pehmema liivaga koha otsite.
KustutaPäris ilma kestata ei saa. Mina nimetan seda küll maskiks, aga mõte jääb samaks. On olukordi, kus maski ette panek on mõistlik ja vajalik. Hull on asi mu arust siis, kui ma ei saa enam ise ka aru, kus mask lõpeb ja ma ise algan ehk kaotan ennast sinna maski alla ja kesta sisse päriselt ära ning arvan, et kaitsekiht olengi mina ise. See on üsna õudne olek, tõsine identiteedikriis. Mingid kohad, kus olla vaba, olla kätteõpitud rollimänge mängimata ja kaitse- (või varje-)rüüd kandmata, peaks ikkagi olemas olema. Hea, kui see on kodu ja pere keskel, aga võib ka mõnes teises keskkonnas.
VastaKustutaMinu elu läks oluliselt elamisväärsemaks, kui ma hakkasin lähedastele oma pehmet kõhualust näitama. Seejärel kiskusin soomushaaval maha oma kesta oma blogis ja oh imet - mind ei söödudki ära. Siis läksin kooli ja mõtlesin, et nad ei tunne mind, neil ei ole minu suhtes mitte mingeid eelarvamusi ega ootusi, ma ei pea siin ennast profülaktika mõttes kaitsma või teesklema. See viis üllatava avastuseni, et ilma varjava koorikuta olen ma vähemalt seal klassis absoluutselt imeline ja kõikvõimas.
Aga kui ma lähen giidina matkarajale või ametiasutusse asju ajama vms, siis tõmban täiesti teadlikult maski ette ja kaitserüü ümber ja mängin näitemängu "ma tean kõike ning olen pädev giid ja üldse normaalne teovõimeline inimene". Kedagi õpetades tõmban ette õpetaja maski (see ei ole väga raske, sest õpetamine on mul mõnevõrra ka loomuses), oma eaka emaga suheldes on kasutuses mask "mul on kõik hästi ja minu pärast ei pea muretsema". Eks sealt maskide varjust paistab rohkem või vähem päris mind ka välja, aga pole ka päris alasti ja kaitsetut tunnet.
Päris ilma kestata ei saa kahel põhjusel: mina saan haiget või ma teen teistele haiget. Selline väike mull enda ümber kust omad okkad teisi ei rebi ja kuhu teiste okkad sisse ei tungi.
KustutaInimesed on tohutult erinevad ja see teeb maailma elamisväärseks niikaua kuni teiste erinevus ei tapa. Sõna otseses mõttes või kaudselt. Kohutav oleks olla kui kogu ilm oleks iseenda kloone täis.
Ma nimetan neid minadeks, igaks rolliks erinev mina: lähedastega saan olla vabam, sest ma ei pea neile oma käitumise konteksti selgitama. Võõrastega nii ei saa, tekib sageli segadus nt sarkasmist ja irooniast aru saamisega jne. Puhtalt kommunikatsioonikvaliteedi jaoks tuleb käitumist kohendada. Kui keegi õiendab mitmepalgelisuse vms üle, siis see on jama, enamik suhtleb-käitub erinevates oludes erinevalt. Olen küll näinud neid, kes püüavad igas rollis jääda samasuguseks, aga 99% juhtudest mõjub selline "siirus" võltsilt ja punnitatult, inimene on võtnud justkui mingi konstrueeritud mina persoona, mida iga hinna eest igas rollis etendab, olgu see lillelaps või matšo. Loomulikult ei pea ka teise äärmusse jooksma, muutuma teises rollis täiesti kellekski teiseks, võltsilt ja tehislikult mõjub ju seegi.
VastaKustutaLaigin Anonüümse kommentaari.
KustutaSee veel puudub, et inimesed koguaeg minaise oleks ning nt tööle ja avalikesse kohadesse maski ja rolli kaasa ei võtaks.
VastaKustuta"Kas kolleeg kes eile kohvinurgas mu õlalt õrnalt kahe sõrmega puru nokkis ja oma jorjenitest jutustas on sama kolleeg kes täna koosolekul mind risti lööb? Homme me oleme jälle jorjenite lainel, mis siis vahepeal muutus? Kest? Keskkond?"
VastaKustutaEsimesel juhul oli ta inimene, teisel juhul kolleeg/töötaja, homme momendiks tööst välja lülitudes inimene.
"Tead, võta seda nüüd puht tööalaselt/äriliselt - käi p*se, rsk, ma hakkan su kokkukeedetud suppi helpima".
Järgmine päev: "Kuhu sa jäid, ma ootasin sind kohvikus pool tundi, pidime ju nädalavahetuse matka paika panema?!"
Just. Ja siis on inimesi, kes panevad inimesed sildistatud riiulitesse ühekordse suhtlemise järel ning see jääb lõplikuks tõeks. Nende jaoks ongi see tõde, aga maailm jääb sellevõrra ahtamaks.
KustutaOleneb, milleks see ristilöömine nüüd hea oli ja kas oleks saanud ka teisiti. Kui oleks saanud teisiti, siis on ta lihtsalt silmakirjatseja. Kui ei oleks saanud... siis miks ei oleks saanud?
KustutaMis toob ringiga mitme asja juurde tagasi, on inimesi, kes ei vaevu oma kriitikat viisakalt sõnastama (okei, blogisabades ma ka ei vaevu alati väga, aga tööl ma ikka üritan) ja õigustavad seda väitega, et "mina olen aus ja ütlen nagu asi on".. Tegelikult saab ka "asja" kirjeldada mitmel viisil, nt on oluline, et sa mitte ei sildista inimest vaid kritiseerid käitumist ja sõnastuse valimine ei muuda kedagi ebaausaks. Näiteks: "Tead, võta seda nüüd puht tööalaselt/äriliselt - käi p*se, rsk, ma hakkan su kokkukeedetud suppi helpima" on kindlasti parem variant kui: "Sa oled lootusetu, sinuga ei saa asju ajada, kogu aeg sa tekitad teistele probleeme." Aga veel parem oleks: "Selle asjaga A läks nüüd valesti ja mina pean seda parandama, kas sina samal ajal tegeleksid hoopis B, C ja D-ga, sest mul endal selleks aega enam ei jää" - ja seda, et A läks valesti sinu süü läbi, pead sa kuidagi ise ära tunnetama.
Ooojaaaa, viimane variant oleks kahtlemata parim kui see mõjuks. Olen avastanud ka ennast tolle sulenoppija-ristilööja rollist, olles enne proovinud "no ta peaks ju ise aru saama, millega ta puusse pani" - meetodit. Mõnikord on teine puruvanake oma toru betoonist ehitanud ja ma jooksen oma pea lõhki. Töötab ka vastupidi: mina olen betoontorus ja ...
KustutaIgaks juhuks ütlen, see oli illustratsioon.
KustutaTegelikkuses, minu arvates - kui midagi läks p*sse, tuleb alustada küsimustest, kuidas ja mis selleni viis. Ja seda vaid juhul, kui asi on nö kriitiliselt oluline. Või korduv.
Muidu, kui asja annab korda teha, võib "sigudiku" üldse õndsasse teadmatusse jätta, kõik eksivad ja kõigil on halbu päevi.
Su puruvana-teooria on lihtsalt suurepärane!
VastaKustutaüks kurbloolus on selles, et läbi paksu kesta ei saa kontakti, aga sotsiaalse olendina me vajame seda. Mis tähendab, et taoti on vaja osata kest vahelt maha võtta. Riskantne, aga ilma selleta lähedasi suhteid ei saa. Ja kui kestal ja endal vahet ei tee, siis ei oskagi ega saagi.
VastaKustutamul on mõne konkreetse inimesega see nukrus, et elu on lühike ja tahaks nendega millalgigi päriselt suhelda. Aga kuna ma olen võtnud endale nendega suheldes haavamatu rolli ("ma olen keegi, kellel pole kunagi probleeme"), siis pole see võimalik.
Mhmh. Mul on üks kinnine sõber, kellega aastate jooksul õiget sügavuti vestlust pole olnudki, nii et vahel mõtlen, kas ikka oleme sõbrad. Kuigi võibolla säärane avatus polegi tingimata sõpruse määratluse osa. Mulle endale tundub, et ta ei oska oma kesta avada, ehkki ehk tahaks. Samas oli üks teine sõber, kes vaat et esimesel kohtumisel väga intiimseid asju oli valmis arutama, mõjus sellisena lausa värskendavalt ja avas ka enda silmad, et ei pea nii kaitseasendis kogu aeg olema.
Kustutaliis
Ma ei mõtiskle selle üle kas olla mina ise või mitte, lihtsalt olen. Kusagil põhi ja keskkooli vahel käis klõpsatus ja leidsin, et võin olla mina ise ega pea punnitama teistele meele järgi olemiseks. Kellele see sobib, tore, kellele mitte, siis nii on.
VastaKustuta2013 Karate MM'lt Jaapanis ostsin särgi meeldivalt arrogantse (peidetud irooniaga) tekstiga, mis väljendas väga hästi minu arusaamist sellest teemast: "Believing your own way as only true way shall lead you to great strength and wisdom".
mul nt pole asi isegi tingimata meele järele olemises - vähemalt mitte selles mõttes, et üritaks meeldida. Ma nagu üritan mingeid inimesi kaitsta, tehes endast nende juuresolekul mingi lavakuju, kellel kunagi ühtegi probleemi ei ole. Ja selle režiimi väljalülitamine nõuab kõva pingutust. Jamade varjamine tuleb osavalt ja automaatpiloodiga, nii osavalt, et ma ei pea isegi valetama - väga lihtne on juhtida vestlused kõrvalteemadele, kus pole ohtu end sisse rääkida.
KustutaVanematele ja lastele näitavad inimesed väga tihti oma mõradeta külge.
KustutaVõi, ok, mul vähemalt on selline suhtumine. "Mul on kõik hästi, minu pärast ei ole vaja muretseda"
jah, sest tunne ütleb, et mis kasu oleks enda haavatavuse näitamisest - nad hakkaks ainult muretsema ja õige mul seda jama veel vaja, see oleks lihtsalt lisakoorem.
Kustutaaga kuskilt ütleb üks teine karvane tunne, et vbla kui ma julgeks rollist välja tulla, siis see ikkagi hoopis parandaks suhteid.
KustutaTeinekord juhtub, et rolli ja kesta lõdvakslaskmine toob kaasa ebaproprtsionaalsed [mõnitused]. Lähisuhetes viljeldatavat seda väga agaralt, eriti võimuvertikaalis ylalt alla suunas, aga tuleb ette absoluutselt igal pool. Ma oleks kyll ettevaatlik lähedaselt ja rollivabalt suhtlemisega.
KustutaKommisin kiiresti eelnevaid lugemata, teema on nii lai, et kõike ei jõua katta.
KustutaMees lahendab probleemid mitte ei räägi neist (kui siis hiljem kui lahendatud), nagu milleks kedagi teist enda jamadesse segada, siis hakka veel nende muretsemisega tegelema.
Ise olemine ei takista vajadusel suvalisi rolle mängimast eesmärkide saavutamise nimel - social engineering teeb elu lihtsamaks. Samas kasutan neid harva, ainult vajadusel. Mis elu see oleks kui pidevalt näidelda?
Lähedastega pole vaja enda päris mina varjata, kui neile ei sobiks poleks nad ka lähedased. Päriselt hoolid ju lähedastest, mis aga ei tähenda neile valusa tõe asemel ilusat valet rääkimast (tõde tuleb vahel veidi mahedamalt esitada). Lõppkokkuvõttes on tõde alati valest etem.
"Lähedastega pole vaja enda päris mina varjata, kui neile ei sobiks poleks nad ka lähedased"
KustutaKui taandame "lähedased" lähisugulasteks, siis tuttavaid ja sõpru sa valid, lähedased lihtsalt on. Sobivust sinuga ei saa garanteerida.
nagu notsu ütles, see ei ole meele järgi olemine.
Kustutaaga üldiselt on mul tunne, kommentaare lugedes, et me defineerime ja saame ka sellest teemast täiesti erinevalt aru. Minu jaoks ei tähenda " normaalne olemine"- et " igal pool tähendab normaalsus erinevat asja". St et kindlasti tähendabki, aga ma isiklikult pean end kokku võtma asjadeks, mis on 99% inimeste jaoks normaalne. Just needsamad igapäevased sotsiaalsed oskused ja märkamised.
Ja ka vanematest oli ülalpool juttu. Ilmselgelt võib vanemaid ignoda ja olla sina ise (= ausalt öeldes ei taha, viitsi ega oska suhelda, hoolida). Aga kas nii on siis okei. Pole ju.
Praegu kirjutades mõtlen, et kuigi ma arvasin end olevat agnostik/ateist, siis tegelikult vist kristlane:) sina ei pea mitte varastama, valetama, petma oma meest, pead austama vanemaid jne jne. See on minu jaoks see normaalsus, mida peab teesklema.
Peaks jah kõigepealt väljendid defineerima ja kokku leppima, muidu kipume rääkima aiast ja aiaaugust ja keegi kurat ei jaga ära :D
KustutaUvitav, miks "mina" peab alati teistega konflikti minema, olelusvõitlust pidama, okkaid ja hambaid näitama, haiget tegema, mitte aga alati tyynelt ja sulnilt seltskonda nautima... Ise kysin, ise vastan - sest kuri loomus on liigi paljunemise seisukohalt kasulik olnud ja sellest on miljonite aastate eest saanud valitsev neurotyyp.
VastaKustuta"võitle või põgene"
KustutaRynda v allu.
Kustutasuhtle ja kohane
Kustutaaga ka tend and befriend (https://en.wikipedia.org/wiki/Tend_and_befriend)
Kustuta"mees lahendab probleemid, mitte ei räägi neist" – hah, elagu matšokultuur ja vaimse tervise kriis. Säärane valdav hoiak takistab ka neil, kellele rääkimine tooks kergendust, rääkimast, sest miks peaks ma rääkima, kõik teised on ju nii vinged, kellel kunagi raskusi pole. Ja siis jäädaksegi puntrasse, kukutakse jooma jne. See on siis see tugevam sugu, võimas. Just sellise normi kõigutamiseks püüan ma teadlikult oma kesta mõõdukalt mõrandada ja ei teeskle muretut kuvandit. Mitte et kogu aeg kurdaks ja vinguks, need on erinevad asjad. Probleemid on normaalne elu osa, neist tuleb osata rääkida ja õigel ajal abi otsida. Aitamine pole samuti alati koorem – vastupidi, aidata (olgu nõu või jõuga) on teinekord tore, annab aitajale hea tunde.
VastaKustuta"Aitamine pole samuti alati koorem – vastupidi, aidata (olgu nõu või jõuga) on teinekord tore, annab aitajale hea tunde."
KustutaJuba kuulamine on TEGU, rääkimisest kõnelemata. Kui inimene suudab sõnastada probleemi, on ta juba samm lähemal lähendusele - klassika.
Kuulge, selleks peab probleemi, häda või muret sõnadesse panna oskama. Aastakymnetepikkused loomavaatlused on näidanud, et naised on selles palju osavamad ja paraku ka paremad probleemilahendajad. Yhiskonnas aga on jõusuhted fyysiliselt tugevamate, mitte targemate kasuks, ja kui tugevam otsustab, et mida tema ei näe või ebamugavaks peab, sellest tema ei räägi, seda pole olemas ja ebamugavate teemade tõstatajate jaoks leidub alati mõni sobiv karistus. Meie seas on tänase päevani inimesi, kellele selline konservatiivne yhiskonna- ja peremudel suurepäraselt sobib.
KustutaSee on väga individuaalne, kas tahad rääkida või mitte. Ise olemine tähendabki et julged rääkida või mitte rääkida, just nii nagu sulle endale paremini sobib. Mulle ei meeldi rääkida ja ka mitte kuulata, eriti kui tegu pole konkreetse abipalvega. Eeldan, et kui keegi räägib, siis soovib abi või nõu ja olen segaduses kui tegelt kumbagi ei taheta. Nagu mis mõttes sa siis mulle räägid, võiksid ju niisama omaette ilma publikuta metsas kurta. Ehk siis paljuräägitud "ärakuulamine" käib mul üle mõistuse.
KustutaMa ei rääkinud rääkida tahtmisest, vaid oskamisest. Samas, enne seda tuleks osata probleemi ära tunda. Samas, eiramistaktika on selle viljelejatele mugav ja kasulik. Samas, eiramistaktikat on võimalik maailmale soliidselt näidata, eiratavaid /nähtusi/ nt alavääristades. See on 100 näoga muster.
KustutaKõik need suured "mees teeb mitte ei räägi" jaurajad võiksid aru saada, et:
Kustuta1. Mõnikord on just rääkimine lahendus
2. Sageli ei tule lahendus ilma rääkimata õige
3. Probleemide kalevi alla pühkimine pole lahendus
Ja neid loendamatuid asju, mida naised teevad, ei pane muidugi ükski ennasttäis isane tähele, sest naiste töö on ju nähtamatu, samuti puudub sellel hind. Pane aga mees tegema naiste tööd ja ta kaagutab kogu ilma täis sellest, kui tähtis ja tegus ta on ja mista kõik ära tegi. Philomena Cunk ütles
KustutaVestlus võtab järjest huvitavamaid pöördeid. Terminites kokku leppimine on hea mõte, aga ma oletan, et meie kõigi jaoks jäävad mingid sõnad ikkagi täiesti erinevaid asju tähistama, sest meie elukogemused on niivõrd erinevad.
VastaKustutaEks vist seegi ole terminoloogia küsimus, et mis see iseolemine üldse on? Kas see, kui ma ainult enda heaolu silmas pidades käitun nagu elevant portselanipoes? Tallan teised jalge alla, sest "minu loomuses on..."? Mu jaoks on iseolemine juba seegi, kui ma lihtsalt mäletan ja tean, kes ma olen. Kui ma pole ennast oma maskide taha ja kestade sisse lootusetult ära kaotanud. Ma võin vajadusel käituda ka enda loomusele vastukäivalt, kui see on mu teadlik otsus, mitte kõigest teadvustamatu tingrefleks. Selgituseks - ma olen väga suure osa oma elust elanud nii, et ei olnud sisemist sügavamat tunnetust enda olemusest. Need olid kehvad aastad. Nüüd, kus mul on see taju olemas, võin ma kanda ükskõik millist kesta ja ikka olla seal all ise edasi. Enda loomusest väga erinevat rolli mängides on see energiakulukas ja kurnav (näiteks mõni hädapäraselt vastu võetud sobimatu töökoht). Mõned rüüd ja mantlid on üsna kerged kanda - näiteks poes müüja viisakalt teretamine, olgugi et impulsiivne loomus tahaks peale väsitavat tööpäeva kõik jalus tolgendajad p****e saata.
Rääkimine - TT jaoks võib see üle mõistuse käia, aga hulga inimeste jaoks on vaja asetada mõtted ja küsimused endast väljapoole, et neid üldse saaks lahendama hakata. Piltlikult öeldes - pea on probleemi täis ja lahendus ei saa pähe turgatada, sest selle jaoks ei ole seal peas ruumi. Minu isiklik kogemus on, et osade probleemide puhul ilma kuulajata kõne ei anna tulemusi (olen proovinud). Välja kirjutamine (ilma lugejata) ka ei anna enamasti tulemusi (korduvalt katsetatud). Ma saan oma peas lahenduseni jõuda mõnikord alles siis, kui ma olen probleemi või küsimuse korrektselt sõnastanud ja teisele mõtlevale inimesele välja öelnud. Vastus formeerub mu peas täpselt väljaütlemise hetkel. Õnneks ei ole see alati nii, enamasti saan ikka oma peas mõlgutades hakkama. Oleneb ka muidugi probleemi või küsimuse laadist ja raskusastmest.
Notsu kommentaar ( https://kevadtulebikkagi.blogspot.com/2025/09/mina-ise.html?showComment=1757007018008#c6098048916586228501 ) räägib sellestsamast.
KustutaMa oletan, et algses postituses oli muuhulgas mõeldud ka silmakirjalikkust. Kui muljed inimesest erinevas ajahetkes on erinevad, siis milline neist on õige ja milline teeseldud? Kui palju ma ise teesklen (varjan, kaitsen), kui palju mitte? Ja kas ma olen haavatav, kui ma ei teeskle? Kas silmakirjalikkus ja kahepalgelisus on ellujäämiseks vajalik?
Ma väga loodan, et ei ole. Vähemalt mitte üldiselt ja tavalises rahulikus elus. Ekstreemolukorrad võivad olla midagi muud. Aus olemine ei pruugi tähendada kaitsetu olemist. Aus olemine ei pruugi tähendada ka teerullina käitumist. Ausus natukese elementaarse viisakusega (ja lugupidamisega nii enda kui võimalusel teiste vastu) võiks ju ideaalis olla normaalse toimiva elu vundament.
sama 100%
KustutaMa ei teadnud, kes ma olen. Nüüd olen vaikselt tükke teada saanud, aga mitte igas asjas, mitte igal pool. Kui ma tean, kes ma olen enda sees, pole kesta keeruline tekitada ja hoida. aga kui ma tegelikult ei ta, lähevad kestad ainult kõvemaks ja päris ennast on sealt alt järjest raskem üles leida.
Ja ainult iseenda silmas pidamine ei ole ju õldse mina olemine. Sest mina tahan teistele head pakkuda. õmmelikkust juurde, kannatusi vähemaks.
=) See ma küll olen, see on minus, pole küsimustki =)