Jäin Tafkafi juures jänni, muudkui alustasin kommentaariga ja see kippus jääma lühikeseks ning arusaamatuks või venis pikaks ja jäi sama arusaamatuks. Peas oli mul kristallselge kuvand mida ma öelda tahan ja niipea kui proovisin seda selgust sõnadeks vormida tundsin nagu üritaks ma Georges Seurat' maali kopeerida (no kuulge, ta joonistab ju nii lihtsalt, mis see siis ära ei ole!), muidugi aimate, mis sellest välja tuli.
Kadestamisest, seega.
Mida vanemaks ma saan, seda kadedam ma olen. Kui nooremana mõtlesin umbes nii, et äh, olgu, ma jõuan veel sinna, kus teised, siis nüüd on ju selgemast selgem, et laku panni, kuhugi ma enam ei jõua. Uks, mis sulgub ei ava enam teist, teeots, millest mööda marsid võib vabalt olla viimane hargnemine üldse.
Need taipamised toovadki põhjamuda üles. Kadedus on see mis vee sodiseks ajab. Inimesi on palju, kadestada on võimalik mida iganes, minu aju on juba ammu välja valinud hariduse. Mäletate filmi "Kala nimega Wanda"? Seda, kuidas Wandat keeras üles võõrkeelne jutt? Mhm, sama. Sama on ka tunne, et oleks ma kunagi kõrgkoolis õpetust saanud, mõjuks ma kindlast teistele samamoodi.
Pea ütleb, et lollakas, see pole üldse elus ei võimalik ega ka primaarne. Seljaaju ütleb...hah, midagi ta ei ütle, tehniliselt võttes pole ta isegi mingi aju. Nii, et peal on õigus. Ajul, tähendab. Sellel päris ajul.
Tähelepanek teiste kohta:
Intelligents on seksikas tolles moesõna mõttes, mis nimetab kõike sarmikat seksikaks. Inimesed, kes on intelligentsed ei pea olema kõrgharitud, aga see käib ainult teiste kohta. Mul on sõpru, kes on võluvad mitmel moel, kuid on seda diplomita. Kuidas nad oskavad?
Ma tean, et see pole kogu mahus õige, aga selline tunne on, et kui minul oleks olnud võimalus saada haridust oleks ka mina sarmikas ja võluv ja kindlasti oleks mul siis isegi välimus parem.
Reaalselt oleksin niikuinii samasugune veidrik liiga suurtes rõivastes, kes suhtleb vabalt täiesti võõrastega ja läheb krampi kohe kui võõrad inimesed saavad päriselt nägudele nimed või nimedele näod külge.
Mõjun iseendale naeruväärsena. Hhm, vähemalt on, mille üle muiata. Ach, kui kheeruline on elada mhaailmas nii hüksikuna, kheegi ei mõista mind, ach!
Ei ole mingit "erine, siis oled õnnelik", on "otsi omasuguseid!" Khm, minusugused ei ole toredad, nad ei meeldi mulle.
Postitused
Kas sa leidsid keldri koristamisel 2009 aasta pihlakaveini üles v
VastaKustutaNo vist pole keldrileid, sest post on keset päeva püsti pandud:) Tegelt olin ma äärmiselt üllatunud, kui sa peale Kabli üritust oma keskharitust kurtsid - mu arust olid sa toona seltskonna haritumate liikmete tropis.
VastaKustutaSeega mine otsi nüüd kelder uuesti läbi ja proosit! :)
mind küll haritusepaber targemaks ei teinud.
VastaKustutaPeamiselt mäletan õenduskoolist neid osi, kus läksin marru, et midagi nii loll õpetada võib. Pole paremat isiksuste paikapanemise meetodit kui koleerik-sangviinik-flegmaatik-melanhoolik, no tule taevas appi!
Patsienti ei tohi uskuda, ainult objektiivseid näidajaid.
Oma eelviimasel haiglaperioodil oli hirmus näide.
"mul on külm"
tuuakse teine tekk.
10 minutit hiljem: "Mul on hirmus külm."
"Teil on ju kaks tekki!"
Jah, mul on kaks tekki ja mul on külm, kurat!
Rääkimata sellest, et kui mul on valus, mul on valus, mis siis, et nende masinad midagi ei näita.
Neid osi, kus reaalselt targemaks sain, oli vähe. Ma tean nüüd rohkem mõningaid ladinakeelseid termineid, oskan tekki tekikotti lihtsamalt panna ja vigastatud paremini tõsta - no et kui selgroog on katki, see ei nihkuks ja seljaaju (mis on ka aju, just) ei vigastuks.
Ehk tean, et vähemalt kolme inimest on tema keeramisekski vaja.
Aga muu ... pfff.
Jaa, rakenduskõrghariduse diplom on bakalauresusekraadiga võrdne.
Muidu oleks päris mõttetu aja- ja närvikulu old, aga inimeste jälgimise ja tundmaõppimise osa oli põnev. Kursakaaslased ja õppejõud.
+ 1 kursakaaslane valgustas mind ka selles osas, kuidas võibki okeil tüübil katus VÄGA ära sõita.
Jah, ta oli okei tüüp, mitte "pealtnäha okei".
Ma isiklikult sind ei tunne, aga tuleb tunnistada: sõnu seada sa oskad! Lausa kadedaks teeb :)
VastaKustutaOn inimesi, kellele elu jooksul igasugu asjad kylge jäävad, neile ei ole targaks saamiseks kõrgkooli vaja. Ja siis on tavalised inimesed, kes peavad sealt läbi punnitama, sest yhiskond nõuab. Ja siis on segatyypi inimesi. Sarm ja võlu aga on sotsiaalse talendi tulemus, need ei sõltu akadeemilisest võimekusest ega ole omavahel kuidagi seotud.
VastaKustutaSinu tekstid aga on nii hea sõnavara ja väljenduslaadiga, mis panevad arvama, et see pole ainult raamatute lugemise ja keelelise ande tulemus, sealt alt paistab ka hulk systeemse mõtlemise mustreid. Kuna enamus inimesi mõtleb, väljendub ja tegutseb kaootiliselt, siis on loomulik kaamoslike postide kirjutajas kõrgharitust kahtlustada.
Atäh muidugi virtuaalpatsutuste eest ja nüüd oma itku üle lugedes saan aru, et see sai ikkagi segane. Wandalikkus lööb mus välja rohkem nagu mõttest, mis küll oleks võinud olla kui ma oleks rohkem koolis käinud, kui koolitatud on teine inimene pole enamasti üldse oluline. Või noh...äh, on olnud pettumusi kui ka üllatusi nii siin- kui sealpool keskkoolitunnistust.
VastaKustutaAga kooliharidus annab võimaluse silmaringi venitamiseks.
Wildika järgmises postituses oli näiteks sõna, mida ma nüüd googeldama lähen, no ei tea, mida see tähendab.
Nunnud olete kõik!
Kukeseenekaste on see asi, mida neist metsa all kasvavatest kollastest nublakatest tehakse. Pannakse pannile, soovitavalt võiga, veidi sibulat võib sisse hakkida. Soola, pipart. Siis piim või veel parem toidukoor ja veidi sulatatud juustu. Pärast hakitud tilli peale.
KustutaW
Kui ma noor olin, siis kadestasin ilusaid tüdrukuid. Tundus, et neil on elu lill, mitte nagu minul. Kui vanemaks sain, taipasin, et ilu ei garanteeri õnne ja pealegi, ilu on kaduv. Seega läks see kadeduseuss mu seest minema.
VastaKustutaNüüd kadestan neid, kellel on parem tervis kui minul. Aga sellest pole nagunii mingit kasu ja tuleb oma võimalustest parim võtta.
Haridus ja haritus ei ole üks ja sama. Vanasti öeldi, et ega haridus matsi ei riku. Sinul, Kaamos, on vägagi lai silmaring, loogika ja muidugi võrratu kirjutamisanne. Ma ei usu, et meieaegne kõrgharidus suurt midagi juurde oleks lisanud. Võib-olla jah, oleks andnud paremad võimalused tööturul.
No ma oleks siis ju vähemalt teadnud mis see kukeseenekaste on (nunuh, norin W-ga tüli lihtsalt)
KustutaLisan kah omapoolse patsutuse – mulle pole su postitustest samuti diplomipuudust silma jäänud. Kõvasti lihtsustades pakuks, et muljetavaldav mõtestamine ilmneb isikul, kel on kolm omadust: lai silmaring, kitsas süvenemine vähemalt ühes valdkonnas ja sisekaemus. Süsteemne mõtlemine, nagu siin mainiti, asendabki hariduse, tänapäeval on kõik materjalid kättesaadavad, enam pole mingi institutsioon teadmiste monompol, häda on vaid teadmiste süstematiseerimisega. See oli üks põhjuseid, miks ma ü.kooli läksin, hakkasin tajuma, et mul on tükikestena teadmistekillud kokku kogutud, aga vaja oleks need kuidagi struktureerida. Olin siis nii palju mugav, et selleasemel, et ise sügavamalt kaevata ja otsida õpetust, kuidas neid killukesi sisuda, lünki täita, lasin seda teistel, st ü.koolil teha. Põhiline võit ongi mu jaoks olnud see, et ü.koolis saab vestelda oma valdkonna tippudega või sinna püüdlevate inimestega. Guugeldamine ja raamatute lugemine, st omal käel ainult teadmiste struktureerimine/täiendamine poleks mu jaoks seda asendanud.
VastaKustutaTafkavi kirjeldatud juhtum on tuttav, jõle põnev on selliste süvateadmistega inimestega kokku puutuda. Küllap sul endal on samuti mingis spetsiifilises vallas põhjalik ja seostatud pilt, nt su arvustustest ilmneb ühtelugu kultuurivihjeid, mida nt mul, haritud matsil, pole.