Lehed

reede, 2. juuli 2021

Sitikad

 

 

Mõnikord ilmub mu sünnipäraselt linnainimese alateadvus ajukoore süvariigist peavoolu mõtlemisse ja tekitab päris omapäraseid olukordi.

Eile otsustasin lõuna ajal vahetada kinnise kontoriruumi kleepuva nahktooli  jaheda allika kohal puhuva tuulekesega, mille nautimine sillakesel istudes ja jalgu jäises vees pladistades annaks jõulise energialaksu kapitalistliku ühiskonna heaolusse panustamiseks ka unisel pealelõunasel ajal.

Kus mu mõistus oli? Allika juures autost väljudes mattusin hoobilt parmukuhila alla, kes päris kindlasti olid mind oodates juba pikalt paastunud. Kuulda oli ainult valjuhäälset lõrinat, sääred nägid hetkega välja nagu oks, millele on maandunud mesilassülem.  Jalgu ei näritud päris alt ainult tänu sellele, et kuna elukaid oli nii palju, ei ulatunud enamuse lõuad minu õrna ihuni  ja parmud puresid vist minu asemel üksteist. Parmude suuruse järgi otsustades olid osa neist võimelised ka autorehvide küljest ribasid rebima.

Veepudeli sain täis, suurema osa sellest valasin autos kirvendavaid jalgu pidi alla autopõrandale.

Mis järgmiseks? Otsin romantilist võimalust vanakooli kombel – reha ja hanguga – seitsme lehma talveheinad teha? (olen teinud, tean, milest räägin). Ei imestaks, paistab, et kuumus on aju lühisesse ajanud.

Putukad on sel aastal üldse saatanast. Üle mitmeteistkümne aasta arvas üks puuk, et olgu, kui just muud ei pakuta, kõlban ka mina süüa.  Ega ma talle eriti palju aega nosimiseks ei andnud, aga nüüd on paha olla, puugiampsu kohal punane lätakas ja arsti juurde saan kahe nädala pärast. Registratuuris arvati, et enne pole vaja. Selleks ajaks on puugiga vaidlemisest möödas kuu aega. Praegu kujutlen iga viimane kui ebamugavustunde, valutorke ja uimasuse tajumisel, kuidas bakterid ründavad mu elutähtsaid organeid ja tulevik näib tume ning jõledaid piinu täis. Tavaline hüpohondriahoog, vähemalt on järgmised kaks nädalat aktiivse fantaseerimisega täidetud.

Pildil on nummi ämbliku, kes soovis mu ajusse ninasõõret või pisarakanalit pidi siseneda, pepu. Midagi ta seal tolmuse prilliraami peal igatahes mõtles. (ema, ära pilti suureks tee!)



 

9 kommentaari:

  1. Kuule kui see punane ring on veel peale kahte nädalat alles ja laieneb ka, on raudselt borrelioos ja nüüd on ab-d vaja.
    Mul oli ka mõned aastad tagasi nii ja perearst arvas punetavat ringi nähes, et ei hullu, ootame vaatame, antikehasid ka polnud, aga nakkushaiguste arst, kelle juurde hoopis mingi muu tööasja pärast sattusin, ütles, et siin pole mingit kahtlust, borrelioos it is ja kohe tablad sisse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Öeldi, et arst on puhkusel, aga ma arvan ise, et lähen teen Synlabis testi ära, töökoha tervisekindlustus annab pärast raha tagasi ja puha (kitsipung, nagu ma olen).

      Kustuta
  2. Sattusime tütrega nädalavahetusel Äntu järvedest mööda sõitma ning lootsime järvesuurusest allikast (Äntu Sinijärvest) joogivett võtta. Vee võtmiseks tuli matkarada pidi teisele kaldale vantsida, sest järv oli aktiivses kasutuses inimeste ujumiskohana ning kellegi püksivett ju juua ei taha. Õudne! Esimest korda nägin, et Sinijärv vesi nii soe oli, et seal ujuti! Parme oli mõni üksik,ju nad ujujaid eelistasid piinata.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ps. Teiste tõrjevahendite kohta ei oska öelda, aga BROS sääse- ja puugitõrje peletab ka parme. Pihustamisel tuleb väga ettevaatlik olla,sest ninna sattumisel on tunne, et see ka inimesi tapab. Meil on suvilamaal parmuparadiis, ilma abivahenditeta ei tule sinnakäik mõttessegi.

      Kustuta
    2. Sinijärv ja ujumiskõlblik? Võeh, maailm on hukas, see järv on ju alati maksimaalselt kümnekraadise veega!
      Ma tegin oma lõunaaegse hüppe Norra allikate äärde. Vesi oli külm, aga parmud...!

      Kustuta
    3. Ma ei saa sääsetõrjevahendeid väga kasutada, eellaste seas on vist parme olnud, sest hirmsasti ajab oksele siis. Kasutan keemiat alles siis kui enam muudmoodi ei saa. Seekord arvasin ju, et kõik on ilus ja mina lihtsalt lasen end värskel tuulel sügada.

      Kustuta
  3. Vaatasin oma puugihammustuskohad ka üle... üks on kadunud, teisel pisike punane plekike ikka näha. Viimane puuk oligi alles nädal tagasi...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Igaks juhuks passi peale, mul hakkas veidi üle nädala pärast puremist õitsema.

      Kustuta
    2. Täpp endine, pisike ja veidi punane. Aga liigesed ja lihased annavad tunda... ehk siiski ilmamuutuse lootuses. Või ealised iseärasused.

      Kustuta