Lehed

kolmapäev, 26. mai 2021

Kaka



Kas te teate, milline on maal kõige raskemini kättesaadav eluliselt vajalik teenus? 
Wolti kuller? 
Ei vasta küsimuse tingimustele. 
Korstnapühkija? 
Oh, meil on siin lausa valida, tahad meest korstna otsa -- kutsu! Tahad naist – olemas!
Sibi, noh. Assenisaator. 
Isegi kohalik keskonnanõunik ei tea, kustkohast sellist ulmelist teenust tellida või on tal mõni muu põhjus mu kirjale mitte vastata. 
Aga nüüd läks õnneks. 
Armas aeg, nagu jõuluvana ootaks. 
Telefon on rinnataskus, iga helin tekitab liblikad kõhtu: „Tema!“ 
Aa, see pole jõulumees, keda sedasi oodatakse.... oih... vot see on, kui vanast peast meelest läheb, kes ja kuidas liblikaid aretab. 
Aga õiged mehed ongi selleks maailmas, et naiste elulisi probleeme lahendada. 
(Kui nüüd pumbaga massina operaator on naine, siis on mu eelnev jutt pullikaka. Või lihtsalt kaka)

Iluteema (kaaluteema? Psühholoogiliselt sama asi ju) hakkab vaikselt vaibuma. Täitsa lõpp, kui hella teemaga tegu on, ühes lõimes võtsin ise ka korra sõna ja sain natukese aja pärast aru, et seda valu pole võimalik tegelikult välja öelda nii, et teised (normaalsed?) sellest aru saaksid ilma „saa üle!“ ja „see pole ju solvamine?“ – tundeta. 
Kaksikmoraal, vaimult tugevamate siiras mõistmatus, haigetsaanute võimetus end arusaadavaks teha. Kaarnaproua robustne otseütlemine on pärl, kui sellest ka aru ei saada, siis on teisel pool lootusetu isend. 

Nüüd tuleb siis see „mina-mina!“ osa. 
Ma olen praegu paks. 
Nagu tõeliselt tünnikene. 
Aga see ei häiri mind nii palju kui arvata võib. Sest ma annan endale aru, et tegu on eelkõige terviseriskiga. Sest mu enesehinnangut on poleerinud head sõnad headelt inimestelt. Sest lõpuks olen ma peaaegu küps. 
Mis ei tähenda, et valu pole, kui keegi hammustab, lihtsalt rohkem ükskõik on. Kuid see pole kerge. Valu on alati ...valus. Võtab hinge verilihale.
Aga kunagi olin isegi mina noor.
Ma olin õudsalt ebakindel laps. 
Kui ma kellelegi meeldisin, siis klammerdusin tema külge nagu puuk, sest „ma meeldin talle!“
Ja ühel hetkel ei olnud mul äkki kellegi külge klammerduda. 
Ma olin see, kes koolis oli teiste lükata, ilgelt lõbus oli ju näha, kuidas inetu inimene nutab. Punne täis nägu läheb paiste, jäme nina punaseks, tatt jookseb, pisarad tilguvad – on ju lõbus? 
Neil igatahes oli. Ja see, et ma nii inetu olin, tegi ka väljaspool kooli headmeelt, sest inetu tüdruku puhul pole vähemalt hirmu, et keegi talle lapse teeb. 
Ohutus ennekõike! 
Ma ei kasvanudki sellest välja. 
Kusagil seal sees on endiselt üks üsna üksik kole lapseohtu plika, kes kargab esimesele kiitjale varrukasse kinni. Ma ju meeldin talle! 
Aga need, kes tollal end lõbustasid ütlevad ka nüüd, et see oli nali, ega nad siis paha pärast, ma ju nägin kummaline välja, miks ma seda nii isiklikult võtsin, ma oleks võinud ju kaasa naerda, miks ma üldse välja tegin, mis need sõnad mulle ikka tegid, ise olin süüdi, et nii reageerisin, miks ma midagi vastu ei öelnud, miks ma midagi ei ÖELNUD! 
Ma pole kindel, et olen seda suutnud meeles pidada enne kui ise olen kellelegi öelnud näiteks „Kui kõhn sa oled!“ või „kas juuksur kõrvetas su juuksed ära?“ 
Empaatia koha peale on mul tihti mingi ratched pesa teinud. Ma pole kindel oma empaatiavõimes, kuid vähemalt värskendas see teema mu mälu ja tuletas meelde, mis tunne see on – olla kellegi jaoks kõigepealt iluviga.

(Loodetavasti ei meeldi ma kempsutühjendajale. Nii võib veel sitasti minna...)


20 kommentaari:

  1. Empaatia ei sul kuidagi nõrk külg. Ju.
    Dohh =)

    VastaKustuta
  2. Ma olen pigem kaastundlik kui empaatiline. Empaatiline olles oskaks ma aru saada, mis paneb inimesi tegema asju, mida nad teevad, ma oskaks näha nende silmadega. Aga ma jagan maailma heaks ja pahaks ning tunnen headele kaasa, kui pahad oma nurjatustega tegelevad. Mõistusega saan ma ka pahadest aru, kuid nende "algus" jääb tihti tabamatuks. Selleks, et neid mõista peaks ma pahade poolel "ära käima".
    Muig...
    Nagu ma olen käinud paksude poolel ja kõhnade poolel. Paksuna vaatasin kõhnu ja mõtlesin, et mis neil viga, ilu omast käest võtta (unustades, et olin ise kunagi inetu KÕHN laps). Kui siis vahepeal jube kõhnaks jäin ja kuulsin rõõmsaid tervitushüüatusi "issand kui sale sa oled! A kus su tissid on?" sain aru, et ..minge persse, see pole ka õnn! Kelle see asi on, kui palju ma kaalun?
    Aga igal pool pole ma olnud ja seepärast ei pea ma end ka mingiks eriliseks empaadiks. Kuigi jah, ma püüan. Ratched ei lase (tuleta hernepõllu-teemat meelde, ei mingit minupoolset empaatiat, eksole)

    VastaKustuta
  3. See lapsepõlve ebakindlus on kohutav asi. Mu lapselapsed on praegu selles haavatavas eas, ja kui veel keegi klassikaaslastest hagu alla paneb, siis on see teismelise jaoks maailma lõpp. Ja oma jälje jätab see kahtlemata kogu eluks, kuigi täiskasvanuna oled ehk mõistusega võimeline aru saama, et su elus on paljugi head. Ja et sa oled selle ise saavutanud.

    Aravan mõistvat ( mitte küll õigeks mõistvat) seda narrimist ja õelust teiste laste poolt. Sest ka nemad on tegelikult sisimas ebakindlad, ja seeläbi, et keegi on neist veel viletsam, saavad kuidagi ennast upitada. Ja mõned jäävad teisi sel eesmärgil maha tegema kogu eluks.

    VastaKustuta
  4. huvitav, kas kusagil maailmas kontrollitud keskkonnas kasvavad täiesti traumavabad lapsed ? ( kirjuta sellest lugu:))
    Äkki me tähtsustame seda üle, sest meil kõikidel on mingisugune lugu rääkida. Midagi, mis meid muutis, kujundas, haiget tegi. Kui mitte koolis, siis kodus, tänaval, trennis, vanema juures...
    Ja kiusajatel on samad lood?
    Võib olla me peamegi olema kompleksidega, eelarvamustega, psühhotraumadega?

    Ma lugesin just raamatut "Kiire ja aeglane mõtlemine", autor sai Nobeli. Ja kurdab, et kuigi täiesti oleks võimalik teha 100% ratsionaalseid otsuseid, siis mitte keegi ei kuula ta teooriat ja endiselt on inimesed napakad. Äkki peamegi?

    PS. Igaks juhuks vabandan ka. Empaatia pole ka minu parim omadus :)

    VastaKustuta
  5. Empaatiat muide ongi kahesugust: emotsionaalne empaatia ja inimeste oleku ja käitumise tõlkimise oma.
    Psühhopaatidel on kõrge teine, esimesega on probleeme. Neil, kes teisi hästi ei tõlgi, aga kaasa tunnevad, on esimesega hästi, teisega probleeme. Aga mõlemad on "empaatia".

    VastaKustuta
  6. Ma kirgi kütnud teema jätan rahule.
    Aga meil oli ka kaka ja abi saime külakese kohvipoest - kohalikud ettevõtjad loomulikult tunnevad kõik üksteist!
    Kolm-kaks-üks oli mul kakamehe telefon, lisaks sain mingi Aadu (nimi kohalikele teada) ja Juhani (ikka sama), kes aitavad ühe teise tööga:)
    Kuidas teil seal tehasepealinnas kohvikutega on?:)

    VastaKustuta
  7. Lendav konn - ka mul on nüüd oma personaalse kakaärastaja telefoninumber ja lisainfo kohalike kohta, kes tema teenuseid kasutavad. Praegu maksin ma end ikka üsna vigaseks, sest probleem pole teenuse hind, vaid teenindaja tulek ilgelt kaugelt ja koopereerumine oleks abiks. Kohalikud enam selle tööga ei tegele.


    VastaKustuta
  8. VVN, ma nii ei ole osanud mõelda. Äkki ma polegi siis nii lootusetu, aitäh! (Mõnikord olen üsna jäik ja see teeb mulle muret)

    Bianka, jah, usun samuti, et ka narrijail on omad deemonid. Kusjuures nii küps laps olin ma küll, et sellest juba siis aru saada, aga ega see teadmine mind ei aidanud. Küpsus ei ole tugeva vaimu sünonüüm.

    Indigoaallane, su empaatial pole häda midagi ja mina pole enam ammu see hiire hingega laps. Ja ettepaneku peale lugu kirjutada läks mingi hammasratas mu peas raginal käima, vaaaaaaaaaaaaatame seda asja......

    VastaKustuta
  9. Kohvikud on meil kinni. Või siis tühjad. Meil on sellisteks asjadeks suitsunurk, aga ma ei suitseta ju!

    VastaKustuta
  10. Sa kustutasid oma kommentaari maha, miks? See oli lahe. Sa oskad ikka hästi pirni panna.
    Ka mind narriti lapsepõlves, sest nii lahe oli teine nutma ja karjuma panna ja kui ma veel tigedaks ka läksin, sai minu peale õpetajale kaevata. Ma tean, mis tunne see on. Ma keeldun ennast praegu selle kaudu defineerimast ja annan raudselt molli igaühele, kes üritab minust praegu neid emotsioone välja torkida.
    Mis, omakorda, põhjustab teisi probleeme, näiteks sai vaimselt vägivaldne ülemus mu karjuma ja kuna ma juba karjusin, siis, noh oli igati ju õigustatud mulle käskkirja kirjutamine.

    VastaKustuta
  11. Ohohoo-jajah. Ma võiksin pikalt pajatada kempsutühjendaja otsinguist nii umbes 5 aastat tagasi. Mu üürika kinnistul oli nimelt jube kitsas värav, uuemad masinad sisse ei mahtunud, tuli leida nõukaaegne sibipütt. Mis siis pidi manööverdama sauna taha, et kempsuauguni ulatuda. Peale vihma võis auto muidugi sisse ka jääda. Iga aasta sama jama, aga tol korral oli asi hullem kui muidu, igatahes kaevasin autot otsides-oodates järjest aia äärde auke ja kraave ning vedasin s***kaevu pealt alumiiniumist (nõukaaegse ise tehtud) lumelabidaga paksemat sinna sisse ja matsin maha. Kaev oleks ju muidu üle ajama hakanud. Jeerum. On aga elu olnud. Ja see pole veel kõik, varasemas elus on tulnud suure külmaga peldikuaugus kollast jääd saagida (tõele au andes tegi seda siiski mu laste isa), sest muidu hakkas kempsus pott üle ajama. Mees vinnas saetud august pudreti ämbriga välja, mina vedasin kõik need ämbritäied mingisse kaugemasse auku...

    Aga vanemaealised võivad asjasse muidugi teistmoodi suhtuda. Selle kitsa väravaga koha omanik oli imestunud, kui kuulis, et meil sibiauto käis. Tema oli ikka vanasti maasse kraavid kaevanud ja "villkopp on ju sealsamas kõrval räästa all!", mis sest, et see villkopp oli igivana ja ausõnaga kokku traageldatud ning tänapäeva hügieeninõuded üldselt ei luba linnas kakat suuremas koguses maasse kaevata. Seal oli umbes kahekandine kaev, nii et mõelge ise, mitu meetrit kraavi oleks aiamaale pidanud kaevama, et see mass viisakalt ära mahutada?

    VastaKustuta
  12. Indigoaalane, täiesti traumavaba kasvukeskkonda ei saa ilmselt kellelegi garanteerida, aga siis on olulised paar asja - kas üks on oluliselt rohkem peksukott kui teised, kas teda piinatakse karjakesi ja järelejätmatult ja kindlasti ka see, kuidas täiskasvanud reageerivad. Täiskasvanute õige reaktsioon ei pruugi suuta kõiki traumasid või tulevikutraumasid ära hoida, aga see annaks mingigi lootuse õiglusele või paremale tulevikule.

    VastaKustuta
  13. Kustutasin, sest see kommentaar tallas mu enda varvastel ja näis kuidagi teemast mööda olevat. Kuna ma tõepoolest ei mäleta täpselt, mida ma kirjutasin, siis võin teise arvamusega eksida, aga varbale põntsatanud tellise tekitatud emotsioon on meeles.
    Ach, ma olen nii tundeline...(kujutage nüüd lokiviskamist ja dramaatilist käeselja ning lauba kohtumist ka ette, siis on pilt täiuslik)


    Kemmergust - mul on praegu ilgelt tsiviliseeritud elamine, septik ja imbväljak ja värki. Nii hea ligipääs, et käi või helikopteriga tühjendamas. Kunagi oli kogumiskaevuga peller. Majas, kaevuluuk oli maja seina ääres. Tol ajal ei olnud sibide saadavusega probleemi, mure oli sibide alkoholisisaldusega. Igatahes õnnestus ühel härrasmehel pärast paagi londi kaevulükkamist oma traktori pump imemise asemel purgimise peale lülitada. Vabandage nüüd mu prantsust, aga sitta tilkus sõna otseses mõttes ka maja räästast. Töömehe enda välimuse kirjeldamiseks mul sõnu pole.
    Vähemalt oli ta eelnevalt seesmiselt põhjalikult desifintseeritud.

    VastaKustuta
  14. Traumavaba keskkond pole nagunii võimalikki; parim, mida saab, on proovida hoida, et keegi neid meelega ei tekitaks.

    Asi pole isegi (vähemalt mitte ainult) traumavabadusest, vaid selles, et ümbritsevate käitumisest lapsed õpivad. Õpivad, kuidas inimene olla.

    VastaKustuta
  15. Notsu, ma sain su kommentaarist ühe idee
    Iseasi, kas tost midagi ka kasvab...

    VastaKustuta
  16. Mul selle tähtsa ruumi, kus keiser isegi jala käib, kogumiskasti plaanipärane tühjendus on tavaliselt kaks korda aastas - kevadel ja sügisel. Sel kevadel aga, ilmselt jahedate ilmade tõttu, see aktsioon hilineb veidi. Ning ega ma kedagi lase ka oma kullakambrit tühjendama - ikka ise - võib-olla keegi külalistest murdis oma kuldhamba kuskil konti järades ja äkki on see just siin väljutatud...

    Mis puutub omaaegsesse koolikiusamisse - ma olla pannud esimesel korral asjad paika. Nimelt esimeses klassis oli üks poistest tahtnud teiste nähes mind jalaga lüüa ning ma olla reflektoorselt sellest kinni haaranud ja üles tõmmanud, et see kiusupunn oli selili maha kukkunud. Ega ma ise mäletanud seda seika, kui mulle seesama klaasiveli hiljem ütles. Ju sellega sain küllalt pikaaegse immuniteedi kiusu vastu.
    Üldises paanis on "kiusamine" omalaadne olelusvõitlus, kus esmajärjekorras selekteeritakse tugevama/nõrgema närvikavaga indiviidid välja. Iseasi, kas nõrgemad suudavad paksu nahka mentaalselt endale ümber kasvatada või mitte. Mõned suudavad sellega hakkama saada ja samas mõni ei suuda ja jääbki sellesse kinni nagu "orav rattasse".

    VastaKustuta
  17. Ma käin siin su imelisi lugusid nautimas, ja kohe suure huviga ootan nüüd seda uut, mis tulemas on:)

    VastaKustuta
  18. Ma mõnd (väidetavalt) traumavabat tunnen, üks on isiklik kaasa. Ta trauma on see, et tal pole traumat, nii et tunneb ümbritsevaid pekstuid-kiusatuid vaadates, nagu oleks tal midagi puudu.

    VastaKustuta
  19. Mh, need lood on lõbutsemine.
    Sõnad on toredad mänguasjad, aitäh, kui meeldib!

    VastaKustuta