Lehed

kolmapäev, 4. märts 2020

Ujula (ei ole spordijutt!)



Algus oli ilus. Pea pool tundi oli Vera basseinis üksi edasi-tagasi ujunud. Rinnuli sinna, selili tagasi, mõnikord mustrit lõhkudes. Vahepeal silmad kinni,  lihtsalt vesi ja tema.
Nii ei pannudki ta teist ujujat enne tähele, kui too paar rada eemal pommina vette sumatas. Terve bassein lainetas, pritsmed lahisesid vette tagasi nagu vihm. Kohe hakkas tulnu jõuliselt kroolima, tempo oli enam kui muljetavaldav, Vera üritas esimesest ehmatusest ülesaanuna sama kiirust hoida, kuid teise jõud oli vähemalt poolteist korda tema omast üle.
No see pole ometi võimalik, mõtles Vera. Ma pole nii aeglane, äkki on mingi tippsportlane?
Ta proovis uuesti. Kruvis keha viimse piiri peale, tegi kõik ideaalilähedaselt. Üle kahe tõmbe sissehingamine, jalad sirged ja tempo nagu paadi päramootoril.
Ei midagi. Teine ujuja tegi talle kolme basseinipikkuse pealt täiesti vabalt ühega pähe.
Vera proovis hingamise arvelt kokku hoida, pani käed eriti jõuliselt vedama.
Ajaks, mil Vera õlalihasesse kramp lõi oli ta jälle teisest ujujast teve basseinipikkuse võrra maha jäänud.
Pulss tirises kui koolibril, õhk oli nii otsas, et silme eest kiskus punaseks ja õlalihas tundud katsudes justkui kivi naha all.
Mida sa seal enam ujud või oled.
Basseini administraator naeratas Veralt kapi võtit vastu võttes ja küsis rõõmsameelselt „Kuidas täna vesi oli?"
„Rõve. Ma ei taha enam siia tullagi" sisises Vera läbi hammaste ja sööstis välisuksest välja. Ta isegi üritas ust pauguga kinni lüüa, aga esiteks oli just selle käe õlg valus ja ega need uksed siis nii kegelt end tänapäeval paugutada lase.
Adminidtraatori kohkunud meelt lohutas pisut järgmine lahkuja, kes oma kummist ujumislestasid laua peale latsatades kiitis bassseinivett ja mõnusat homikuujumist taevani.


36 kommentaari:

  1. Ära märgi, seda lauset saigi suisa kahtepidi mõista.
    Lisasin sõna, mis võtab vabavahelestade võimaluse ära :)

    VastaKustuta
  2. "Vabavahelestad" lisas mu immuunsüsteemile positiivseid võnkeid:D

    VastaKustuta
  3. Mhmh, juhtub kogu aeg. (Ma olen siis Vera rollis siin.)

    Õnneks ma ei pahanda ega ärritu, kui keegi must kiiremini ujub.
    Aga mõnikord ronin basseini äärele ja vaatan, mida / kuidas ta teeb.

    VastaKustuta
  4. Ma ei näegi teisi. Eile töökaaslane tögas mind ja mu ujumist, ma ei näinud nende peret üldse, olgu, et ega ujula mingi Klooga rand pole, et keegi luidete vahele ära kaob.
    Võibolla haid paneks tähele. Võibolla mitte.
    Mul on missioon!

    VastaKustuta
  5. See on ka õige.
    Kutsusin sõpra ujuma ja reklaamisin "uus avar ujula, suured aknad, palju valgust ja hästi mõnus on sees olla".
    Sugulane ehmatas ära - "aga siis keegi võib aknast näha, kuidas ma ujun!"
    Ma ehmatasin nii ootamatust mõttest keeletuks.

    Ma olen ujudes kogu aeg vee all..
    Kes mind näeks, kes mind tahaks näha?

    VastaKustuta
  6. Kujutle pika mantliga meest seal akna taga mantlihõlmade kui mapikaantega mängimas. Oi seda pettumust, keegi ei tunne ta vastu huvi...
    Tõepoolest. Kuremaa ujulas paar kitsast akent, tõsi küll, maast laeni. Paide ujula on akende poolest nagu veranda, terve sein akent ja veel kahes küljes vaateavad, Vinni ujulas terve sein nagu vaateaken.
    Puha piiluvad, õudne.

    VastaKustuta
  7. Miks õudne?
    Las inimesed, khm, naudivad elu nagu oskavad? :)

    Mulle on ujulas tuldud ligi ja öeldud "hoia oma kätt natuke teisiti" või muud sarnast, ilmselgelt on ütleja mind siis enne jälginud. Mul on küll hea meel olnud :)

    VastaKustuta
  8. Jah, on ka mul olnud mõni naine, kes soovib, et ma oma kätt teistmoodi hoiaks...
    Aga eks kogemused tulevadki kilometraažiga, mis siin rääkida!

    VastaKustuta
  9. Isand L.K., te meenutate meeldival kombel mu lemmik kirjandus-kangelast, allohvitser Rževskit.

    VastaKustuta
  10. Näen rõõmuga, et kodanik Kaur hindab mehisemat sorti huumorit, siin talle veel üks asjakohaselt sportlik ütelus:
    Kuna jõehobu jookseb ja ka ujub inimesest kiiremini, siis ainus võimalus talle triatlonis ära teha on jalgrattasõit!
    Kaamose ees vabandan teema risustamise pärast, aga kõik mu kommentaarid on ju ometi spordiga seotud!?

    VastaKustuta
  11. Kohe lähen sõitma. Päriselt ka :) Lapse elektroonika kursuse saab läbi kell 19.30, viin ta sealt koju, aga enne seda on mul sõbraga kokku lepitud kaks tundi ratast. Püüame siis võimalikult paljudest jõehobudest mööda uhada :)

    VastaKustuta
  12. Kõik eelnev andis mulle inspiratsiooni omaenese ainulaadse ujumisstiili nime leidmiseks.
    Jõehobutamine.
    Krooli, liblika ja koera elementidega vees edasiliikumise viis vahepealsete pilguheitudega (lootusrikaste? Ei, mina pole seda öelnud!) ujula akende poole.
    Vägadema sportlik kommentaarium!

    VastaKustuta
  13. Blogi administraator eemaldas selle kommentaari.

    VastaKustuta
  14. See ei ole enam isegi tobe. See on rõve.

    VastaKustuta
  15. no mida siis jälle puudutati?

    VastaKustuta
  16. Meie rattasõit meenutas ka ujumist. Pimedas. Vahepeal ka maa all..

    VastaKustuta
  17. "meenutas ujumist" = vihm?
    Aga mis mõttes maa all?

    VastaKustuta
  18. no mida siis jälle puudutati?
    Sa oled üks huumorivaesemaid tüüpe,
    kes rebib tekste, mis ei vajagi huumorit.
    Kaur võiks tõesti oma rattaga ka maa all sõita.

    Ma tõesti tahan teada, mis käivitas selle ahela,
    olgu ma või viimane sitapea kes nii tegi, ikkagi.
    Ujumine, nii loomulik ja süütu, ei saa ju olla see?

    VastaKustuta
  19. Ei, lombid, porised ja sügavad. Põhi oli muda ja jää segu. Üsna ettevaatlik tuli olla. Ma sõitsin matkasaapaga, aga usun, et vesi oli kohati üle selle ääre. Rattaga sai läbi (mul on 29" ja hästi karvane muster).

    Maa-all, täiesti otseses mõttes maa all.
    Paar fotot:
    https://kurinurm.blogspot.com/2020/03/usalda-valgust.html
    Tegime ringi peale - esimeselt pildilt on näha, et tunnel kaardub, sisuliselt teeb ta (pool) ringi, välja tulime sisseminekukoha kõrval.

    Aususe mõttes ütlen, et seal me kõndisime, aga oleks saanud ka rattaga sõita.
    Keset tunnelit on raudteerööpad.

    VastaKustuta
  20. Ma leidsin endas üles pisikese uinuva klaustrofoobi.

    Muide, sa, Kaur, oled ilmselgelt spordisõltlane, igavesi hea asi. Mina liigutan selleks, et ellu jääda, sina selleks, et end elusana tunda. Ma valin siledad, puhtad, et mitte õelda steriilsed pekipeletusvõimalused, sul mudast ja piinast pohlad, peaasi, et sporti saaks :)

    VastaKustuta
  21. Mind muidu ei häiri see, kui keegi minust osavam on, aga see natuke häirib, kui mina pingutan, aga teine on ilma igasuguse pingutuseta minust osavam - eriti kui see on mitte ühes, vaid mitmes asjas ja ta, raibe, on minust targem ka ja lisaks sellele veel nii sõbraliku iseloomuga ja viisakas, et ei saa isegi teda mitte sallida. Aa, loomupäraselt peenike on see inimene ka, ei pea vaatama, et liiga palju saia ei nuusutaks. Krt. Vahel tuleb kadedus peale lihtsalt.

    VastaKustuta
  22. Rents, mõtle nii, et küllap ta nokib salaja nina. (Mõnikord töötab!) 😁

    VastaKustuta
  23. Hm.
    Liigutan, et elusana tunda - jaa.
    Muda ja ebamugavused - jaa.
    Eile sõitsime pimedas, ja vahepeal pugesime pikalt läbi Astangu võsa, rattad käe otsas.

    Aga sport ja piin?
    Ei.

    Sport on siis, kui on soov olla teistest parem või soov oma sooritust parandada. Õhtune rattasõit sõbraga - pole küll kumbagi. See ei ole ka trenn mitte mingitpidi. Lihtsalt käisime sõitmas.

    VastaKustuta
  24. "Sport on siis, kui on soov olla teistest parem või soov oma sooritust parandada"

    Votvot. Selle koha pealt hakkab mul piin. Esiteks ei ole ma võistlev tüüp, igasugune sportlik "ma olen kellestki parem!" on mu jaoks täiesti mõttetu - aga ma räägin siin ainult iseendast, eks?
    Teiseks soorituse paranemine tuleb niikuinii, kui midagi järjepidevalt ja õige tehnikaga teha, see pole eesmärk, see on lihtsalt pealekauba.

    VastaKustuta
  25. Miks piin?
    Enamik inimesi ei spordi, ammugi mitte meie eas. Ja ei peagi. Ja enamik liikumist ei ole sport - ega peagi olema. Aga miks see on piin..???

    Ma olen eelkõige matkaja, mingit sooritust ega selle parandamist seal ei toimu. :)
    Kogemusi tuleb juurde, aga seda põhiliselt orgunni, inimestega läbisaamise ja ettevalmistuse mõttes.

    Tõsi, sügisel oli mingi arutelu, kas matkamine on sport või ei. Matkaliit (on selline kehand) on sügaval ja minu arust täiesti jabural veendumusel, et on. Aga neil on tugev "kes maksab, tellib muusika" sündroom. Matkaliit on mingi olümpiakomitee sõsar-organisatsioon ja saab neilt raha ja peab siis tõestama, et sport. Seega nad kramplikult korraldavad võistlusi, jagavad "treenereid" "kategooriatesse" ja värki. Aga nad on teravas vähemuses oma arvamusega. Reaalselt korraldavad matku Sandberg, &Moments, isand Emerson jne; ja nemad ei pane kedagi kellegagi võistlema. Ja nii ongi hea.

    VastaKustuta
  26. Mul on päris hea fantaasia, aga siiski jään jänni, kui proovin ette kujutada matkamist kui (võistlus)sporti.

    Piin on mu jaoks võistlemine. Ja enami inimesi soovib sporti meenutavate tegevusta käigus võistelda. Taaskord - see on minu kogemus, ma ei üldistaks. Mul on hea meel, kui midagi õnnestub, aga võistlusmoment jätab absoluutselt külmaks. Meeskonnasooritustes mõjun ma demoraliseerivalt ja tulemustele laostavalt, nalja saab palju, aga kui keegi on võidu peal väljas, siis ärge mind võistkonda tahtke.
    A ega mulle aktiivsem liigutamine ka ei meeldi, olen parem aus. Liigutan, sest peab, elujanu, noh.

    VastaKustuta
  27. Oh seda õigekirja küll,kiirustamine, telefon ja tema tibatillukesed nupud...

    VastaKustuta
  28. Ole lahke ja sirvi:
    http://www.matkaliit.ee/eesti-meistrivoistlused-2017
    http://www.matkaliit.ee/emv-jalgrattamatkatehnikas-2019-voistlusjuhend
    http://www.matkaliit.ee/voistlused/juhendid

    Mägironimise võistlused on muide täitsa lõbusad, nii et üritusel endal on täiesti iva sees. Aga kas see on enam matkamine?

    VastaKustuta
  29. Ja mõned matkaviisid (süst) ongi pool-tehnilised.
    Jägala jõe peal võid süstaga sõita kuidas tahad, aga Karjala / Venemaa / Lapimaa jaoks pead olema õppinud ja harjutanud.

    VastaKustuta
  30. Soorituse parandamine tuleb mingi piirini. Ja ühel hetkel tuleb ka tase, kus oled selle koha peal, et kui nädal aega trenni ei tee, siis sooritus juba langeb. Või minu puhul näiteks kas või see, et kui kuu aega liidin, siis boulderdan kehvemini, sest pole seda boulderspetsiifilist jõudu.

    VastaKustuta
  31. Umbes 40. eluaastast alates hakkab sooritus langema ka siis, kui TEED iga nädal trenni.

    Kui võtad mingi uue ala ja õpid tehnikat, siis alguses muidugi paraneb. Aga "vanadel" aladel mitte. Ma võin end lolliks joosta ja kaalus poole võrra alla võtta - sama kiireks nagu 10 aastat tagasi ma ei saa.

    Seega tuleb olemasoleva füüsise piires leida uusi lõbustusi. See võimalus on igaühel olemas, või no peaaegu igaühel.

    VastaKustuta
  32. Muig...
    Ma pole sel moel eriti mõelnud.
    Seega on mul võimalus parandada oma sooritusi kõiges, välja arvatud üks vägivaldne võitlusspordi ala ja malemäng - neindega tegelesin ...no oli kunagi.
    Helge tulevik, võib ju nii mõelda?

    VastaKustuta
  33. Jah.
    Ja no mina päriselt mõtlengi nii.
    Umbes 40 aasta vanuselt läksin suusatrenni.
    Umbes 45 õppisin süstaga sõitma. (no nii enamvähem)
    Nüüd, 50. sünnipäeva ajal, esimest korda elus ujumiskursustele.
    Ma ei näe, et kusagil piir ette tuleks või et kõik maailma asjad õpitud saaks.

    Tont teab muidugi, mida ma 10 aasta pärast arvan.
    Ja kõiki asju ei õpi. Hundiratast ma oma elus ei tee. Maastikurattasõitu püüdsin õppida mitu aastat - ja no ei saanud hakkama.

    Aga mõttekaaslasi on mul palju. Vähemalt Tallinnas on täiskasvanute trennid rahvast täis ja kõik lõbutsevad.

    VastaKustuta
  34. Väljavõte PPA kroonikast:
    Kaklesime kultuurselt
    kuni tuli 66 aastane
    ja andis meile peksa.

    VastaKustuta