Lehed

teisipäev, 16. oktoober 2018

Hääletaja




„Kui vana see auto sul on?  Logiseb nagu kukuks kohe laiali."
„Sõidab veel, ei lagune ta midagi laiali."
„No vaata, mis see siin lipendab?"
Hääletaja hakkas mõnevõrra tüütuks muutuma. Nüüd oli ta armatuuril oleva kleepsule küüned taha saanud ja sikutas seda innukalt.
„Ära katku."
„Ära katku!"
„ÄRA KATKU!"
Röögatuse peale hääletaja võpatas ja tõmbas käe armatuurlaualt kaugemale, servast tõmmatud kleepsuriba hõljus aegamisi põrandale.
„Mis see mootor sul niimoodi lõugab, miks sa nii kõrgetel pööretel peenestad?  Kiirust ju pole, oleks siiis, et kihutaks või midagi.."
Autojuht vajus aina enam küüru.  Minutist, mil ta hääletaja metsade vahelt peale võttis oli ta kaotanud vähemalt kümme sentimeetrit pikkust.
Mida lühemaks ta vajus, seda enam tõusis surve ta sees.
„Millal me Vissusse jõuame? Hehe, selle autoga ehk pärastlõunaks. Kui muidugi enne laiali ei lagune. Mis sa arvad, kas laguneb?"
„Ei."
„Kindel?"
„Jah"
„No ma ei tea..."
„Ole vait"
„Mis sa nii tõre oled? Ma siin üritan vestlust arendada, aga sina ainult mõmised vastu. Võiks ju hea meel olla, et keegi sind siin lõbustab"
„Ole vait"
Natuke aega oli kuulda ainult mootorimüra ja mõne möödasõitja või möödasõidetava jorramist.
„Kuule, ma jään magama?"
„Jää"
„aga kas sind ei sega, kui ma kõrval magan?"
„Ei"
„Ma tean, mõnele ei meeldi, pidi teda ennast ka uniseks tegema. Sind ei tee või?"
„Ei"
„Ma vist ikka ei jää, äkki jääd ikka uniseks ja siis on jama majas. Tahad, ma räägin.."
„Ei. Ole vait"
Hääletaja kehitas õlgu.
„Ise tead. Ma ikka muidu räägin autojuhtidele, kui hääletan, seda lugu..."
„Ole vait ometigi!"
„...kuidas ma ükskord talvel tahtsin koju hääletada, aga autosid ei tulnud. Pruudi juurest koju, noh. Kolmteist kilti kaapisin jala, vandusin, et elu sees enam nii kaugelt pruuti ei..."
„OLE VAIT!"
„Lollakas, mida sa ehmatad mind. Oleks võinud rahulikumalt öelda.."
„Ütlesin ju"
„Kus sa siis ütlesid. Aga tookord, jah, lubasin ma endale, et enam nii kaugelt pruuti ei otsi, käivad kodule lähemad plikad küll ja siis ma..."
Hea, et mõlemal turvavöö peal oli, autojuht pidurdas nagu oleks sein vastu tõusnud. Hääletaja tundis kuidas rihm puusakonte saagis ja kaela lähedal libises.
„Mis sul hakkas, mõni loom oli tee peal või? Mina ei näinud, äki lihtsalt tundus? Hea, et sa metsa ei pööranud, oleks ilgem litakas olnud, pärast seleta mentidega nagu oleksid üle lasteaia sõitnud"
Autojuht oli äkki hulga pikemaks sirgunud, ta pööras pikkamööda hääletaja poole ja lausus rahu täis häälega: „Mine palun korraks autost välja."
„Miks?"
„Mine autost välja, palun"
„Kui just..."
„Mine"
Hääletaja ilmes oli kõhklust, kuid mis teha, autojuhi hääletoon ei võimaldanud keelduda. Aeglaselt, voolamisi nihkus ta uksest, õigemini uksepraost välja. Auto oli peatunud kraavipervel, hääletaja kaotas sekundiks tasakaalu ja et mitte kukkuda, astus kiiresti pika taguspidisammu.
Hea, et ta seda tegi, autojuhi visatud seljakott ei tabanud niimoodi kõhtu vaid lendas rinna kõrguselt hääletaja käte vahele.
Uks paugatas äkilisest kirendusest kinni, hääletaja seisis nõutult tepeenral, kott ikka veel kramplikult rinna peal käte vahel.
„Mis tal nüüd hakkas... just oleksin hea anekdoodi rääkinud..."






10 kommentaari:

  1. kogenud hääletajana on mul vajadus kohe küsida, kas see põhineb mõnel isiklikul kogemusel? sest see jutuhääletaja näikse toimivat vastu peaaegu kõigile hääletajate tavadele (tähendab, KÕIGILE hääletajatavadele, mis puudutavad auto sees olemist, vbla ta tee ääres käitus ilusti, sellest ka "peaaegu").

    nt tava "jututeemad valib ja jutud algatab autojuht, kui ta ei anna just mõista, et tahtis endale raadioasendajat peale võtta". Rääkimata sellest, et olme kallal ei kobiseta, sinnamaani välja, et pole viisakas autojuhil tema enda autos suitsetamist keelata (ma olen korra selle pärast peaaegu minestanud).

    VastaKustuta
  2. Mhm, mul on korra olnud selline hääletaja, aga ma ei visanud teda välja, ilm oli jube vilets. Tegelikult oli ta veel paar taset hullem, oleks ilus ilm olnud.....lõrrrrr...

    A selline juhus oli ainult üks kord ja ma olen ometi päris usin hääletajate pealenoppija. Igasugust toredat rahvast on olnud, kahjuks küll peab mainima, et mida aasta edasi, seda vaiksemad inimesed on. Ninapidi telefonides, midagi ei räägi, aga ma just nende lugusid kuulda tahangi😀
    (Ikka omakasu mängus, eks?)

    VastaKustuta
  3. Mees või naine (seksist minus arvab, et mees)?

    VastaKustuta
  4. Jutus on mees, ma ei saanud naise tekstiga üldse hakkama, aga "minu" hääletaja oli umbes minuvanune (seega üleküpses keskeas) proua.
    Tema auto kallal naaksuda ei osanud, aga minu välimuse, soengu, maniküüri ja garderoobi võttis ristseliti ja ruutpesiti läbi.
    Jube tüütu oli.

    VastaKustuta
  5. Natuke nunuh jah. Tööriided, mis teevad mind koleda paksu mehe sarnaseks, turvakingad (mida näha õnneks ei olnud), peas kõrvadega ja tutiga pipo, aga maniküür see-eest verivärske, nii punane ja rõkkav kui vähegi sai.
    Väga imelik kombo kahtlemata. Iseasi, kas seda just kommenteerima pidi.

    Ent veelkord - see oli siiski ainukordne omalaadne juhus. Ikka võtan hääletajaid peale, kui nad just südaöösel metsa vahel maski ja mootorsaega ei lehvita.

    VastaKustuta
  6. Korrektne oleks muidugi öelda suusamüts.
    Tead küll, see sokiotsa kujuline, mul oli veel tuti ja kõrva(k)lappidega, millel edevalt pikad kirevad paelad küljes.
    Kümne-kaheteistaastane kannaks ilusasti välja, mul oli vabanduseks "hommikul polnud see sõit plaanis ja kindalaekast muud ei leidnud".
    Näh, nagu ma praegu adun, ei olnud ma ka ise oma ootd-ga väga rahul ja õnnelik.

    VastaKustuta
  7. Kui nüüd korraks oletada, et ma ikka saan kunagi juhiloa ja olen nii kergemeelne, et mõne hääletaja peale võtan, siis enda kallal naaksumist... ma õpin su jutu pähe ja teen just nii.

    VastaKustuta
  8. Pibo ja ekrud slimid :D Orissaare seeneline.

    VastaKustuta