Lehed

neljapäev, 18. oktoober 2018

Ajalehelugu



„See on laste mänguväljak, mis sa, suur inimene siin kiigud?"
„Ma hoian kiige soojas, lastel koolist tulles hea võtta"
„Kiik läheb katki kui joodikud sellel kõlguvad, ma kaeban valda!"
„Kaeba- kaeba, lase kiikedele kohe kaalupiirang peale panna! Sinu sõõrikut ei lubata siis isegi mänguväljaku kõrvaltänavasse. Ma kaalun koos oma koeraga kaks korda vähem kui sinu plika."
„Joodikumutt!" viskas Leida oma viimase argumendi õhku.
„Sina oled joomatagi kole!"

Poleks neid targutajaid, oleks kiikumine täielik paradiis ja nirvaana. Tegelikult oligi, Silve ei jätnud neid tänitamisi südame peale kuhjuma, milleks elu raskemaks mõelda. Näe, koer istus kiikuva Silve põlvedel vaevalt kümme minutit ja juba tikkus kiigelaud kintse soonima. Mis siis hing veel kõigi nende tänitamiste all teeks?
„Istu ise, miks mina pean sind alati kiigutama!  Silve sättis Reksi kõrvalkiigele omaette istuma, lükkas veel paraja hoo sisse ja nii nad seal siis kahekesi õõtsusid, näod päevalilleõitena päikese poole sirutatud.
Vaikselt kostis pobinat ja samme, tühjad kiiged ei olnud enam tühjad,  Sulev ja Gena kriiksutasid Silvega üsna samas rütmis, ainult Reks kõikus kuidas juhtus.
Päike paistis kõigi peale ühtemoodi soojalt.
„Kuulge, me oleme lehes, ajalehes on meist kirjutatud!"
Idülli katkestas Tiidu elevil hääl ja sammumüdin.
„Ajalehes on meist kirjutatud, Gena nimi sees ja puha!" Tiit oli tõepoolest särtsu täis, mitte iga päev ei juhtunud, et neist lehes kirjutati.
No olgu, ükskord aastaid tagasi oli, siis kui Tiit moottorrattaga joomase peaga naabri-Milde tara maha sõitis. See ei olnud enam tähtis, siis oli vene aeg ka veel, vot vabariigi ajal...
Seltskond kogunes uudishimulikut Tiidu ümber, kes liivakasti serva peal istudes seni kõvasti kaenla alla pigistatud ajalehe lahti lappas.
„Näe, kolmanda lehe peal juba!"
Gena kahmas ajalehe Tiidu käest, hea veel, et paberit puruks ei katkunud.
„Kus see minu nimi sees on? Aa, siin: „Täiskasvanud, kes peaksid oma tegevusega noortele eeskujuks olema, teevad teinekord hullemaid tempe kui lapsed ise. Näiteks kolm nädalat tagasi ronid Vepsi linnaosa elanik Gena S kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja kukkus sealt asfaldile, vigastades esihambaid..."  - näe, ühest jäingi ju ilma!"  näitas Gena sõrmega suus tühja kohta paljude seas.
„Näita siia!"
Silve hakkas kõvasti lehe otsast kinni.
„"Vaata, see hammas siin..." pööras Gena Silve poole, arvates, et too tahab tema vigastust veel kord üle vaadata.
„Mis mul su klahvidest, näita lehte!"
Silve hääl oli pahuravõitu, saanud lehe oma kätte, pistis ta nina artiklisse.
„.. kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja.."
„Nonii, nüüd on toimetusse minek!" Silve hääl oli juba enam kui pahur, selget nördimust oli see servani täis. Mehed ei olnud sellises tujus Silvet väga ammu näinud. Kui üldse. Silve oli kas rõõmus, ükskõikne, kuri, tige..aga nördinud, solvunud? Mitte kunagi.
Silve oli pika sammuga ees minema hakanud, meestel ei jäänud muud üle, kui talle järele plagada. Midagi oli tal plaanis, mis iganes see ka polnud – ilma ei tahtnud mehed toimuvast jääda.  Silve ideed neid elus hoidsidki. Kui oli vaja mitte millestki süüa teha, oli Silve see, kes poe tagant täiesti söödava kraaami suutis prügikastist välja sorteerida või kui talve pea kõige külmemal päeval neid bussist maanteel täiesti suvalises kohas maha tõsteti helistas just Silve politseisse ja kurtis, et kui neile kohe autot järgi ei saadeta on nad hommikuks teepeenral reas nagu külmunud kährikud. Ja tuli politsei neile järele, tuli! Kodu ukse ette viis!
Midagi oli ka praegu tulemas. Silve vehkis linnasüdame poole nagu vana maamõõtja. Meestel andis talle järele jõuda.
Äkki pööras Silve järsult ühte kõrvaltänavasse ja seal peaaegu esimese maja uksest mürtsti sisse.. Oleks seltskond pisut pikemaks veninud, jäänuks mehed tõsiselt jänni, Silve oleks lihtsalt nende jaoks haihtunud. Nüüd vähemalt oli näha, kuhu majja ta tormas.
Paar väledamat jooksusammu, kes kuidas jõudis ja olid ka Tiit, Gena ja Sulev suurt ust kangutamas. Veel enne kui mehed ise lipsas ukse vahelt sisse Reks, kes kogu tee kõigi sabas tilpnes.
„Mis see nüüd siis olgu, koer ka ühes võetud ja.. ajage vähemalt loom välja!"
Silve seisis, pihku pigistatud ajaleht lillekimbuna püsti valvuri luugikese ees, kes mehi ja keoera, eriti koera nähes aina enam ärevile läks.
„Ei lähe Reks kuhugi, ta on niikuinii puhtam kui teil mõni toimetaja elus kunagi olema saab. Ja need mehed on minuga. Nii, et kus SEE mees töötab?"  Silve vedas sõrmeküünega tollesama artikli, milles Gena kukkumisest juttu oli, autori nimele joone alla.
„Mis teil temast vaja on, ei hakka ma igaühte majja lubama..."
„Me võime jumala vabalt siin õhtuni istuda, homme võime ka tulla. Tahad näha? Lärmama ei hakka, lihtsalt istume ja oleme, mis sa arvad?"
Valvelauaproua näost oli näha, kuidas mõte te peas susises. Ta vaatas Silvet ja tema saatjaid, mehed olid üsna sügisese kartulivõtujärgse välimusega ja nagu kiuste hakkas ka Reks tagumise jalaga vehkides innukalt kõrvatagust sügama. Terve päev sellised fuajees? No ei...
„Teine korrus, kabinet kolm"  kõlas, nagu oleks ses lauses kordades enam s-tähti kui üksainus.
Silve noogutas napilt ja väärikalt peaga ja vehkis hoogsalt trepist üles nagu kuninganna, õukond sabas. Rekski lõpetas mõnusa kratsimise ja tippis teistele järele.
Trepil paistis kogu seltskond valvelauda pareminigi veel ära kui enne. Valvuriproua oleks tahtnud oiata. Lahti ta lastakse, kui keegi teada saab!
Kabinet kolm. Silve koputas viisakalt ja astus kabinetist ebamäärast häält kuuldes hoogsalt uksest sisse. Teised loomulikult ka,  ega Silve ei käskinud neid ju koridori peale jääda. Sisse, ikka sisse.
„Kas see on teie kirjutatud?"
Laua taga istuv nooremapoolne mees sai esimesest üllatusest üle ja vaatas, mida Silve osutas.
„Minu"
„Kas te ajakirjanduseetikast teate midagi?"
„No kulge.. mis mureks, ma pole ju siin inimese perekonnanime ega sünniaastat välja toonud, ei peaks mingit probleemi ..."
„Mis nimi, mis sünniaasta, faktid peavad õiged olema! Ja mida teete teie? Kirjutate kokku artikli, milles üks tähtsamaid fakte on täiesti vale!"
„Nüüd ma kül ei saa aru. Inimene kukkus – kas see?"
„Ei, see on õige"
"Sai viga?"
„Sai"
„Raamatukogu ees?"
„Raamatukogu ees"
„No mis seal siis valesti on, faktid on ju õiged?"
„Täiesti uskumatu, mismoodi teile küll selline amet on antud!" Silve hääl oli kuri mis kuri.
„"Kolm nädalat tagasi ronis Vepsi linaosa elanik Gena S kohaliku raamatukogu ees õunapuu otsa ja kukkus sealt asfaldile" -  seal on ju suur viga sees!"
„Ma ei saa enam üldse aru. Alles äsja tunnistasite, et kukkus, sai viga, oli raamatukogu ees ja nüüd, et ikka viga on sees. Millest te räägite?" Reporter ei suutnud enam väga rahulik olla.
Mehed Silve selja taga olid põnevil. Midagi oli siit koorumas, pinge muudkui kasvas...
„Mis ajast meie linna raamatukogu ees õunapuu kasvab?"
Artikli kirjutanud noormees ei osanud enam midagi öelda,  tegi teine natuke kala nägu pähe ja maigutas niisama tühjalt.
„Kilu nägu" sosistasid mehed isekeskis ja itsitasid justkui kooliplikad.
„Raamatukogu ees ei ole õunapuud! Seal kasvab kirss, õunapuu oleks Genat kenasti kandnud, kirss on selline hale roots, sealt sajab priskem kass ka alla! Ja teie kirjutate sellist jama kokku – õunapuu ja õunapuu, ptüi, ise ei tee puul ja puul vahetki! Vanasti pidi fakte ikka vähemalt natuke kontrollima ka, nüüd  kirjuta mida tahad! Alla on ajakirjandus käinud, puhta alla!"
Silve pööras pärast neid sõnu uhkelt ringi ja marssis kabinetist välja, jälle pidi Reks sügamise pooleli jätma ja mehed sibasid kui hanepojad Silvele järgi.
Gena jäi küll korraks veel uksele pidama, vaatas oma laua taga seisva üsna tühja näoga reporteri poole ja kiuksatas rõõmsameelselt: „Õunapuu otsast poleks ma kukkunud, kirss oli!" ja läinud oli ka tema.
Reporter maigutas veel natuke suud ja siis läks aeglaselt ukse juurde, vaatas koridori. Vasakule - tühi, paremale – tühi.
Aeglaselt pani ta ukse kinni.




6 kommentaari:

konn, lendav konn ütles ...

Väga tore jutt! Genast võiks edaspidigi kirjutada!

Kaamos ütles ...

Ära sa "oma" Genale räägi....

ingvar ütles ...

Oi jah, täitsa muhe, ajab muigama.

Lendav ütles ...

Kohe tekivad paralleelid kohalikega. Pr. Vakstu ja Toome-pikk ja Džonson. Vanematest tegijatest veel üht jalga liipav Rahapada. Tegelikult on osa nimetatud meestest juba süütevedeliku joomisest teises ilmas ning neid, kes alles, ei saa nimetada, sest ma ei tea nende hüüdnimesid. Aga pr. Vakstu oma tuletõrjepunaseks värvitud prullakate huultega ning taignana laialivalguva näolapiga istus kohe sinu juttu sisse.

A.I.V.O. ütles ...

Ausalt üteldes, seda laadi följetone oleks vaja küll maakonna nädalalõpu lugemises. Sest siis on põhjust maakonnalehte edasi tellida.
Omal ajal olid Riho Lahi kirjutatud Kihva Värdi lood "Punases Tähes", siis oli pikem vaikus, seejärel võttis otsa üles (vist oli see) Aarne Mäe, kes Ühtlasi ajakirjanikutööle lisaks toimetas Rakvere Raibet ja kes nüüdseks on Virumaa Teatajast läinud suurde poliitikasse. Vabariigi presidendi õnnistusel...

Morgie ütles ...

:D