Lehed

esmaspäev, 15. oktoober 2018

Praegu





Kuu hõbenõel on sulgenud mu huuled
Ka mõte sõnast tundub väga valus
Ah, polegi neid vaja. Mõtteid kuulen
Kuid neidki üsna vaevaliselt talun

Kuu oskaks öelda, miks. Kuid ma ei küsi
Täisteadmatus on mõnikord kui palsam
Sest siis ma ei tea, millal salvab käsi
Saab tühi hetk nii olla kõigest armsam

Kuu loojub kunagi ja huuled valla
Ta laseb oma kidalisest kütkest
Seejärel sajab jälle sõnu. Kallab
                                              kallab
                                              kallab
                                              kallab
                                              kallab


Mõttetult.
Nagu näoli liivas.





2 kommentaari:

notsu ütles ...

oh. sellist konkreetluulemomenti ei mäletagi sul olnud olevat. lahe.

A.I.V.O. ütles ...

Mu äärmiselt diletantlik kriitikumeel ütles mulle ette, et tõsiselt - tuu om väega hää!