Valimistest. Emotsionaalselt

Ma olen sisseveetu tütar, roosa erakonna pooldaja.

No mitte nii teravalt, muidugi. Eesti sotsiaaldemokraadid kablutavad praegu ringi, kummaski jalas plekkpang, valimispropaganda maha viksitud vastandumisele suunatud erakondadelt ja selle asemel, et keskenduda sellele, mida nemad teeksid paremini visatakse letti teiste valestitegemised.

Pluss veel parteiliidri jumalakompleks.

Kõigest hoolimata valin ma neid ikkagi.

KOV valimiste puhul ma ei tea veel, keda valida.  Kohalikel omavalitsejatel on kulunud aur riigiga kohtuskäimise peale, enamik kohalikest oli küll nende poolt, aga mida teeb tuul müürile ja meist saab ääremaa ääremaa. Kõigi nende lootuste ja ootuste ajal jäid omavalitsuse kandidaatide reklaam lahjaks.

Külavärk, inimesed on teada, kui lipikuga kuudis olen, siis otsustan.

No ja kui juba sellised teemad aknalauale ritta seatud on, siis tolle esimese lause väljakirjutamise põhjusest ka pisut.

Elik siis pagulastest, pagulusest ja väitest, et „oleks pagulased meie kultuuriruumist, võtaks me neid avasüli vastu."

Ise ka usute, ütlejad?

Mu isa pere oli pagulaspere Karjala kannaselt.

Mitte kaltsupead, neegrid või pilud (meelega kasutan „nende" sõnavara), keda meile lasta ei tohi, sest nad on ju võõrad, ei kõlba meie kultuuriruumi. Täitsa tavaline luterlastest maapere, viis last ja ema. Isa oli seal, kus sõja ajal mehed olid. Surnud, kadunud või rindel, ma ei tea, ausalt. (Mu ema täpsustus kommentaaridest: vanaisa suri Kingissepa koonduslaagris)

Pärast esimest hakklihamasinat oli järgi kolm last ja ema. Kaks tütart - õrnas eas neiud - ja poisike koos emaga.

Eestis. Samasuguses kultuuriruumis, millest nad tulid.

Kui sõda üle veeres, veeresid ka nemad. Kohtla-Järve külje alt    Kloogal (ema täpsustus kommentaaridest) oli sakslaste loodud koonduslaager,  mille kohale jõudes võtsid kasutusele venelased ja kuhu pandi algul sõjapõgenike pered, mis jaotati peatselt Lõuna-Eesti taludesse sulasteks.

Siit lõpes venelaste vastutus ja algasid eesti kohalike tehtud valikud.

Kindlasti kasutati mingit muud sõna kui „sulased", sest ega siis mingid pursuid enam oldud.... Ema pojaga ühte tallu ja tütred kuhugi eraldi. Pojast niikuinii tööks ju asja polnud, eks  karjaseks ja hagu tegema ja põllule ja aiamaale sai teist küll pandud, aga ülearused olid pagulaste lapsed niikuinii.

Tütarde elust oleks palju kirjutada. Ma parem ei tee seda.

„Meie kultuuriruum".  Minu eesel. „Pagulased tulevad meie naisi vägistama".  Ega siis meie nii teinud! Veel üks minu eesel.

Peale sõja lõppu oli üks võimalus, aken ajas (ÜKS VÕIMALUS!), mil sõjapõgenikele Soomest anti võimalus repatrieeruda oma kodumaale. Selleks jagati külanõukogudesse laiali paberid nimekirjadega inimestest, kellel see õigus oli.

Teate, kui paljudel juhtudel jäeti need paberid lauasahtlisse, sest ega siis tööjõudu tohtinud ära lubada?

Vanad asjad. Kes vana asja meelde tuletab, sel 50% nägemisvõimest elimineerida!

Seega palun rumal jutt „oleks nad meiesugused, küll me aitaks neid, oi, kuidas aitaks!" endale hoida. Seniolnu valguses, ütlejate maailmavaatelisi eelistusi teades... aitavad-aitavad..!

Üks häiriv tähelepanek:

FB-s on mul mittu tuttavat küpses keskeas inimest, kellele meeldib postitada tundelisi GIF-e teemadel „me oleme kõik ühe jumala lapsed" ja „õpi enne inimest tundma, heida eelarvamused kõrvale" ja siis KÕMM! tuleb vahele loosung „mustad ahvid Aafrikasse tagasi!" või „peded tuleks t...lpidi üles puua, teevad muudkui oma propagandat!".

Aa, ja see ka, et sotsid on by default peded, kommunistid ja tahavad tervet Aafrikat Eestisse vedada.

Härrased, ilmselt siis olen mina ka Aafrikat tühjendada sooviv kommunistist pede.