Varbad on katki. Mitte "telliskivi kukkus varba peale"-katki, vaid "keegi riivis mu varbaid"-katki.
Seiklesin täna Tallinna ühissõidukitega liinil Ülemiste - Pärnamäe - Rahumäe - Mustamäe - Balti jaam ja teate, see pole teile mingi autosõit trepist treppi ja mõnikord trepist üles ka.
Üldijoontes suutsin ma ennast viisakalt ülal pidada, aga Rahumäel läks asi käest ära.
Esiteks hakkas juba hämarduma.
Teiseks olin ma erinevalt tänasest siiani kasutanud seal käimiseks enamasti aiaauku ("vasakule, paremale, ahah, see prügikast...nonii, siin see aiaauk ongi") Tont teab, mida ma siis teen, kui see aiaauk ükskord ära parandatakse.
Kolmandaks. Kolmas on tingitud teisest punktist, mainin igaks juhuks. Kolmandaks läksin ma kõigepealt kogemata valele kamistupoolele. Bisnisplan nägi ette, et kõnnin aiaäärt pidi ringi surnuaiale peale, kuni õige koha leian. Ei midagi keerulist.
Ring.
Vasakult paremale.
Hämarduvas liivases surnuaias.
Kingad läksid liiva täis ja kuna praegu pole veel talv, ei kanna ma ka sokke.
Algul oli ebamugav, siis jube ebamugav, siis valus ja lõpuks jõle valus.
Vabandan nende paari surnuaias olnud vanaproua ees, kes omaette sajatusi pilduvat ja lombakat aiaääri pidi luusijat Peltsebuliks pidasid.
Seejärel komberdasin üle tee teisele surnuaiapoolele.uus ring aiaäärt pidi.
Paremalt vasakule.
Paljajalu.
Vabandan kõigi homme oma lähedaste haudadelt lehti riisuma tulevate inimeste ees oma palja jala jälgede eest teeradade liivas.
Ei, neid jälgi ei teinud oma jalanõudega mitte rahul olevad kadunukesed.
Nonii.
Õige koha leidsin ringi viimases veerandis.
Kohe aiaaugu lähedal.
Loll pea on ikka tõesti jalgade nuhtlus. Hea, et mul oli kotis pool liitrit Värskat, sai varvastelt suurema liiva maha pesta.
Kingad on läbi vettinud nagu need saapad, mida kalamehed väidetavalt igapäevaselt püüavad.
Aga kõik, mis plaanis, sai tehtud. Ehk mitte nii elegantselt ja graatsiliselt, kui plaanitud, aga mis vahet seal on?
Postitused
Rahumäele oleksin vabalt võinud giidiks tulla:) Koos Arturiga:P
VastaKustutaAitäh, järgmine kord oskad seeeest igast kandist õigele poole keerata.Eksida enam pole võimalik.
VastaKustutaEma,ära alahinda mind 😁
VastaKustutaJärgmine kord ringitan äkki hoopis valel surnuaial, küll ma juba oskan!
Nagu üks korralik õudusfilmi :P
VastaKustutaLugesin kusagil kohapeal silti, et Artur ja tema suguvennad on seal keelatud. Siis oleks mutikesed näinud mitut kuradit koos Kerberosega - ja nii need kummituslood sünnivad....
VastaKustutaMul oli lõbus pühapaõhtane lugemine, kõva häälega naersin ja kujutasin neid jalajälgi ja ehmunud tädikesi ette :D
VastaKustutaLugesin minagi su seiklusi surnute juurde, aga
VastaKustutakuna oli suur rahva pühapäevane kirikuskäimine ees,
siis ma ei hakanud valikuid oma kommiga peale suruma.
Teades tundes seda su teekonda maalt surnute juurde,
siis see on märkimisväärne piss-stop-punktide puudumises,
ka kõige kõvem Kegeli tüüp viskab oma kingad lõpuks minema.
Tuhk tuhatoosis versus surnud aias, arvad sa :D
et see on maailmavaatekukoht meil patustel siinpoolsuses?
Ei, see on tavaliselt ilmalikum, valik on ema ja tütre vahel?
Jah, jõudes surnuaialt ringiga ellu tagasi, oli mu valik hoopis muu.
Olen teda paar korda vilksamisi su blogis näinud, säär ukse vahel,
anonüümsena loomulikult, kuidas siis veel, aga ikkagi:
mulle meeldib su ema rohkem.
Mhm, mul on tore ema, toredam kui mina. Küll ma kasvan veel ta vääriliseks.
VastaKustutaAga pool su ülejäänud kommentaarist on mulle hiina keel. "Teades ja tundes"....ei, sa ei tea ega ammugi mitte ei tunne mind, arvan. Muidu oleksid nagu magamistoa aknast piiluv tuttav, kes kikivarvul lahkudes nähtut kommenteerib. Mängides tuttavana võõrast on näotu ja õel, loodan, et sa selline pole.
Minu "teades ja tundes" baseerub puhtalt blogi tekstidel.
VastaKustutaMa ei tunne isegi seda luuletajat, kes "noa ja kahvliga"
end riidest lahti võttis, küll aga saan aru mida ta mõtles.
Blogija teeb seda iga kord ja ei peaks imestama hindavat huvi.
Ma ei tunne sind ega kedagi kes tunneks kedagi kes tunneks sind.
Aitäh, et selgitasid.
VastaKustutaEks ma nüüd saan aru, et sa pead minuks seda uksepraost paistvat varju, kes netis näha on, su kommentaaridest adun, milline ma võõrale olen.
Mitte, et ma ennast ja oma kuvandit muuta kavatseks, siis oleks tegu juba valetamisega.
Jah, ma olen su enda jaoks välja mõelnud su enda tekstidest.
VastaKustutaSa ise toidad seda virtuaalset Kaamose kuju oma tekstidega,
ja teed seda hästi kui just argipäeva sita sisse ära ei eksi.
Hingedeaeg on jälle käes, toas on pime ja Jõulud ukse taga.
Tahaks teada mis Kaamose köögis toimub? Kas Väikenõid on juba
üle saanud sellest, et põhjapõder Rudolph on tegelikult emane
ja päkapikud... ja kõik need ägedad tüübid seal...aastal 2017.
Argipäevasitt on osa minust, ehtsam osa kui belletristika kellad ja kulinad
VastaKustutaNii on, nii jääb.
Muig...eile sain natuke kurjaks.
VastaKustutaNo ega ikka keegi ei tule ütlema küll, mida ma võiksin teha selle asemel, mida ma teen.....ja kaas lendas pealt. Kolaki.
Vabandust, aga mina ei oska elavatel ja surnutel vahet teha
VastaKustutateisiti kui tegid seda kaugetes külades üksi elavad vanasti.
Ikka vaatad, korra nädalas, kas suitsu blogist tõuseb?
Mis värvi see on, kas tavaline tule üles tegemine, või...
Igaks juhuks lähed kohale ja teed nagu muuseas tegemist,
torkad näpuga (hoh, sõnaga tegelikult) kas puuksu tuleb?
Aga kui kaas lausa pealt lendab, siis elujõudu ikka on :D