Petitsioon

„Ma arvan, et me peame paljusid seadusi muutma!"

„See, mis praegu meie ühiskonnas toimub, ei kannata enam kriitikat. Aina üks edasi-tagasi saalimine käib, kord lähevad massid üle piiri lõunasse, natukese aja pärast on oma imelike kommete, paljulapseliste perede ja saviplönnidest majade ehitamise kommetega tagasi. Samal ajal liiguvad meilt läbi sajad tuhanded rändajad võõrsilt, söövad lauad lagedaks ja kaovad kevadeni, et jälle sama suurte kampadena tagasi õgima tulla ning seejärel kaduda, kahjud meie kanda jättes. Sügisel on kuivatites sedajagu vähem vilja, mida enam neid rüüstajaid läbi on voorinud. Ja kes kannatab? Meie! Meie oleme need, kelle toit väheneb!"

Rahuloev mulin veeres üle koosolekuruumi.

„Meie ühine petitsioon hõlmab sügiseste kliimapagulaste liikumise muutmist. Meil elavad mustad savimaju ehitavad kodanikud jäägu talveks oma kodudesse. Meie saame sellega hakkama, saavad ka nemad! Igatalviste lõunamaareisidega on nad toonud kaasa hulga halbu kombeid,  neile näiteks ei kõlbavat sama toit mida meie delikatessiks peame, nad koonduvad kohalikest eraldihoidvatesse slummidesse ja suhtlevad põhiliselt teiste omasugustega. See on sobimatu!"

Kõnepidaja oli tõsiselt mures. Kohalike kommete ja elustiili põhialuseid kõigutavad rändurid olid juba ammu tema rahva hulgas kõneaineks.

„Sügisesed ja kevadised võõramaalased, kes meie maad kasutavad  ainult nuumapeatusteks, hoolimata meie laste tulevikust, ei ole teretulnud. Meri on vaba, mingu meist kaarega mööda. Piirid tuleb nende jaoks täiesti läbimatuks muuta!"

Rahulolu hääled valjenesid.

Kulin segunes plaksutamisega. Või noh...õrtel istujate sõnniku kukkumine oli üsna sarnane aplausiga.

Tuvila allnokastas oma nõudmise pääsukeste ja hanede rändest tekkinud probleemide lahendamiseks ja tegi selle merikotkale edastamise ülesandeks valgele kukerpallitaja-tuvile.

Merikotkas võttis nii tuvi kui petitsiooni vastu pidulikult lõunalauas.

#*#*#

Igasugune sarnasus päevapoliitikaga on lugejate poolt näpust välja imetud.