Elektrivalgus, suletud uksed ja muud kahtlased märgid

 
by W

Just täna hommikul sain aru, et suvi on nagu Bacardi.
Pudel on veel kapil, aga sees on ainult kahe kokteili jagu. Teeb veidi murelikuks. Esiteks, et otsa saab ja teiseks, et ma ei mäleta, mis ajavahemikuga ta nüüd otsa sai ja kolmandaks, et varsti peab uue ostma.*

Eile õhtul käis äike üle. 2 korda. Sähvis, müristas ja taevast kallas kui katkistest Kreeta odavhotellide vannitubadest. Õhk muutus niiskeks jaheduseks, tuul tõmbas ja ma  panin lõpuks selle terve suve lahti olnud köögi rõduukse kinni.
Lihtsalt lina all magada on muidu mõnus, aga kui varbad hakkavad külmast kangeks tõmbama, pole enam mingit naudingut, on lhtsalt külm, mis sunnib end kõrrega torgitud päevakoerana krussi tõmbama. Tekki ju veel ometi kasutusele ei võta?!

11. sept 2024, varahommik Tallinnas

Edasi ei läinud paremaks.
Varahommik oli tuuline, jahe, hall. 

Teavitasin Maakat, et täna on Esimene Sügispäev. Maakas otsustas seepeale fakte kontrollimata hiberneeruda. 

Köögis kohvi tehes läks käsi lülitile nagu iseenesest ja üle mitme kuu süttis lamp köögis. Ja mitte ainult minu köögis. Ka trepikojas läksid liikumisanduritega lambid üle kuude põlema. Ma väljun koopast alati samal kellaajal. 

Ja praegu, päev veel poole peal, teen kapsahautist. See lõhnab nagu pensionäri köök. Ja nagu november. Ma veel mõtlen, kas ma tahan rõduukse avada. Või kui kauaks. Ööseks enam lahti jätta ei julge. Äkki pressib sügis kohe sisse? 

* Jah, ma kavatsen omale uue suve osta, see, mis iganes meil siin oli - ma tõesti ei tea ega mäleta. Trajektoor vaid töö-kodu-töö.

Alutaguse saaga

 Eilne teatrisse minek oli üle tüki aja selline, kus mul polnud aimugi mida oodata. 

Mõningaid märke kahtlemata oli. Näidendi nimi , "Viimane Metsavend",  Raivo E Tamm nimiosas, muusikutena veidi Untsakaid ja paar mandoliinimeest. Seda kõike ma teadsin, seega väga patriootlik pidi see näidend olema, on ju? 

See ei ole näidend, see on kuuldemäng vähese visuaaliga. Raivo E Tamm loeb oma koolitatud häälega ette metsavend Ruuben Lamburi raamatut "Alutaguse saaga".  Iga surma kohta ses raamatus süütab ta küünla, rida sai pikk. Muusikud mängivad lugusid mida pool sajandit tagasi lauldi sosinal.  Eile olid hääled valjud, publiku seast nii mõnigi laulis kaasa. Sõnu ei tsenseeritud, laulusõnad olid kohati jõhkramad kui metsavenna raamat.

Ei imestaks kui varsti avastavad näidendi plaanpee parteijüngrid ja saame kuulda kuidas eesti natsikud glorifitseerivad mõrtsukaid, vennad koledad oma netikirjutistes juba vihjavad bandiitidele, küll mitte selle raamatu ja esitusega seoses, aga on inimesi, kelle suund on sirgelt mädasohu.

Viige oma lapsed viimast metsavenda vaatama. Neil on seal raudselt sigaigav, aga las kuulavad, midagi jääb meelde ikka. Ausalt.

Ma ise olin eile õhtul nii väsinud, et kuigi teatriplatsile Jalgsemal oli vaid tiba üle veerandsaja kilomeetri sõita pidin tee peal kümneminutise magamispeatuse tegema. Ka kohapeal oli pidevalt soov "silmi puhata", ega hea olla ei olnud. Kõigest hoolimata oli külaplatsil Pitka muuseumi taga väga lahe õhkkond. "Tagumised read, võtke pingid kaenlasse ja tulge lähemale!". No midagi sellist ei kuule just tihti. Pisikesi jutuajamisi tekkis võõraste vahel, mitte, et ma neid ise väga hindaks, aga publik oli vaba, ei olnud akadeemilist kammitsetust. 

Kuhugi kaugele teatrisse ma eilset kogemust otsima ei sõidaks, aga kodu lähedal tuleb kõik korralikult ära vaadata. 

Natuke õudne, aga loeme selle õuduskomöödiaks küünlavalgel

Iga kontsert mis algab Kashmiriga saab selle eest lisapunkti. 

 Seda ka siis kui tegu on orkestriga millesse kandideerimise eeltingimus on, et moosekant on, noh, moosekant: te ju teate muusikalist kollektiivi The Tomahawk Brothers? Seda, kus oli pillimehi, kes jäid alguses mõned taktid maha, aga mängisid kõik noodid ära, jõudsid loo keskel taktidega järele ja läksid lõpuks möödagi? 

Kui Eestis inimene, kes peab viisi ja oskab mõnda pilli mängida tahab raha teenida teeb ta külasimmanite jaoks süldibändi ja nimetab selle "Papüüruseks" või "Lillekeseks" või muuks selliseks. Kui sama tahetakse maailma laiuselt teha hangitakse skeletikostüümid, bling-maskid, pannakse peale gooti meik ja minnakse turneele, kus kajamasinat kasutatakse isegi flöödiviisi esitamisel. 

Olgu, enam ei unda. 

 Ah, natuke veel: rockmuusikat esitada klassikalises kontserdisaalis on kuritegu. Publikum istub, põlved ontlikult koos ja muusikud lammutavad laval Honey Balenciaga stiilis konte murdes - niisugune dissonants ajab õlad krampi. Mu noored kaaslased olid üsnagi vaimustunud, koduteel lauldi autos "Zombie't" nii, et ... jah, sellel, et keegi meist muusikuna ei tööta, on põhjus. Mul oli hea meel tõdeda, et "Paint it black" tundsid nad ära ja koletult kahju, et "Chop suey" ja "Smells like a teen spirit" võttis aega enne kui tuli kohmetu "aa, see..!" 

Lõbus oli, sest seltskond oli lõbus, ei kahetse, aga teist korda väga ei läheks. 

Laval olnud kolbal oli tõsine hambumushäire, esihambad käisid kokku nagu hamstril, purihambad ei kohtunud iial. Sellepärast ta nii kõhna ongi, eks proovi sel moel midagi närida!

Diplomid ja diletandid

by W

Ühel päeval otsustasin, et aitab sellest pealiskaudsest sõprade tekkest. 

Mis krdi "must huumor klapib” või “mõlemad hindame sarnast kirjandust” või "ma tunnen end sinuga vabalt ja iseendana".
Ei.
Edaspidi oli tähtis ainult üks asi. Haridus. Ja mitte enese keskast läbivedamine või kohaliku kutsekooli diplom, vaid ikka kraad, millest hõngub aevastama ajavat vanade akadeemiliste raamatute tolmu. 

Panin internetti ja kohaliku poe infotahvlile kuulutuse. "Otsin sõpru. Saada CV koos haridust tõendavate dokumentide koopiatega". Vastuseid tuli. Enamasti ilmselgelt pilkavaid, mingite harimata TikToki-matside poolt. Ja keegi sodis mu infotahvlikuulutuse organiga, mida haritud inimesed ei maini.
Aga üks saatis isegi pildi endast koos dekaaniga! 

Tänaval hakkasin vaatlejaks. Kui kellelgi oli seljas räbaldunud “Tartu Ülikool 1987” t-särk, järgnesin talle salaja ja vaikselt nagu noor Lennart Meri haruldast lindu filmides. Lõpusõrmused ja lipsunõelad ajasid mu täiesti pöördesse. 

Ja järsku oligi mul sõpru, kellega sai rääkida teadusest, teooriatest, kunstist, universumi lõpmatusest, igiliikuri võimalikkusest ja kohe AI-abil saavutatavast vähiravi läbimurdest.
Kui keegi hakkas rääkima jalgpallist, ilmast või toorjuustuga kukeseenekastmest, siis ma küsisin kohe “aga mis su haridustase on, meie siin, tead, lahkame kaasaegse ühiskonna epistemoloogilisi väljakutseid".

Ükskord sattus meie Haritute Klubi õueüritusele naaber Kusti, kes oma kitse otsis ning möödaminnes irvitas, et "Kas te ei tea, et Newton avastas raskusjõu googeldades". Mats. Mölakas. 

Aga siis hakkasid tekkima mõrad.
Tark Tauno läks "teadusalastele välitöödele," aga teda nähti Norras lihtsalt seinu krohvimas ning Eestis olles puhkuse ajal Maximast kuuspakki ostmas. Intelligentne Inna, kes ühe semestri isegi Cambridgeis õppis, tunnistas, et omab OnlyFansi kontot. Märkimisväärne Märten, kirjandusteadlane, ütles, et kirjutab põhitööna arvustusi Netflixi seriaalidele. 

Mõistsin, et kraad kraadiks, aga inimesed on ikkagi eee... noh, inimesed.

Otsustasin, et edaspidi otsin sõpru veregrupi, IQ ja õllebrändi eelistuse järele. B+ ja stouti inimestega ma tegemist ei tee. Ootan vereanalüüse ja Mensa liikmekaarte. 

Kadeduseuss

 Jäin Tafkafi juures jänni, muudkui alustasin kommentaariga ja see kippus jääma lühikeseks ning arusaamatuks või venis pikaks ja jäi sama arusaamatuks. Peas oli mul kristallselge kuvand mida ma öelda tahan ja niipea kui proovisin seda selgust sõnadeks vormida tundsin nagu üritaks ma Georges Seurat' maali kopeerida (no kuulge, ta joonistab ju nii lihtsalt, mis see siis ära ei ole!), muidugi aimate, mis sellest välja tuli. 

Kadestamisest, seega. 

Mida vanemaks ma saan, seda kadedam ma olen. Kui nooremana mõtlesin umbes nii, et äh, olgu, ma jõuan veel sinna, kus teised, siis nüüd on ju selgemast selgem, et laku panni, kuhugi ma enam ei jõua. Uks, mis sulgub ei ava enam teist, teeots, millest mööda marsid võib vabalt olla viimane hargnemine üldse. 

Need taipamised toovadki põhjamuda üles. Kadedus on see mis vee sodiseks ajab. Inimesi on palju, kadestada on võimalik mida iganes, minu aju on juba ammu välja valinud hariduse. Mäletate filmi "Kala nimega Wanda"? Seda, kuidas Wandat keeras üles võõrkeelne jutt? Mhm, sama. Sama on ka tunne, et oleks ma kunagi kõrgkoolis õpetust saanud, mõjuks ma kindlast teistele samamoodi.

Pea ütleb, et lollakas, see pole üldse elus ei võimalik ega ka primaarne. Seljaaju ütleb...hah, midagi ta ei ütle, tehniliselt võttes pole ta isegi mingi aju. Nii, et peal on õigus. Ajul, tähendab. Sellel päris ajul. 

Tähelepanek teiste kohta:

Intelligents on seksikas tolles moesõna mõttes, mis nimetab kõike sarmikat seksikaks. Inimesed, kes on intelligentsed ei pea olema kõrgharitud, aga see käib ainult teiste kohta. Mul on sõpru, kes on võluvad mitmel moel, kuid on seda diplomita. Kuidas nad oskavad?

Ma tean, et see pole kogu mahus õige, aga selline tunne on, et kui minul oleks olnud võimalus saada haridust oleks ka mina sarmikas ja võluv ja kindlasti oleks mul siis isegi välimus parem. 

Reaalselt oleksin niikuinii samasugune veidrik liiga suurtes rõivastes, kes suhtleb vabalt täiesti võõrastega ja läheb krampi kohe kui võõrad inimesed saavad päriselt nägudele nimed või nimedele näod külge. 

Mõjun iseendale naeruväärsena. Hhm, vähemalt on, mille üle muiata. Ach, kui kheeruline on elada mhaailmas nii hüksikuna, kheegi ei mõista mind, ach!

 Ei ole mingit "erine, siis oled õnnelik", on "otsi omasuguseid!" Khm, minusugused ei ole toredad, nad ei meeldi mulle.