"Mida sa pimeloom lammutad, ma tulen, ma tulen!"
Jumal küll, sellel Mildel on nii teravad sõrmenukid, et ukse sees peaks juba auk olema. Kui auku pole, siis mõlk on kindlasti.
"Tulen juba!"
Ei tea kas vaip on ajaga kulunud või mis, igatahes kakskümmend aastat tagasi jalad sel moel vaiba sisse ei takerdunud. Ometi sama vaip ja samad jalad.
"Juba teen ukse lahti!"
Milde seisis avatud ukse taga, sõrm veel püsti. Tea, kas tal näpp valusaks ei jää sedasi, niimoodi vahetpidamata täristada?
"Kussa koperdasid, ma mõtlesin juba, et midagi on juhtunud!"
Milde oli toas enne kui Prita arugi sai. On ikka kärme.
Mitte ainult toas, juba oli Milde otsaga köögis ja kolistas kapi kallal.
"Kohvi sul ikka on ju veel? Mine-mine, istu tuppa, ma toon kohe kohvi, sulle piimaga ja kaks lusikatäit suhkrut, on nii? Mine juba, küll ma saan, pole ju esimene kord!"
Ei olnud jah esimene kord, ennegi Prita pool kohvi joodud.
"Võta küpsiseid ka, all leivakapis on kausiga,"
Ei hakanud Prita sõdima, teinekord on ju täitsa tore kui omas kodus teenindatakse.
Diivanipadjad selja taha, pleed kenasti kokku ja sinnasamasse, linik sirgeks.
Juba ta tuli. Kolksti kass lauale, tassid lusikate kõlinal samasse ja hopsti oli ka Milda end diivaniservale sättunud.
"Kuule, sul on nii head küpsised, valeeriküpsistest paremaid pole, mäletad, kuidas Hille neid ükskord ise teha tahtis, nii jubedad tulid välja, mis tal seal küll valesti läks, kas sina said aru, äkki oli jahu rääsunud või või hoopis kibe?"
Jutu esimene ots hakkas juba köögist pihta ja keris end ümber lauajalgade, diivani alt läbi ja laualiniku narmastesse.
"Ja neid küpsiseid ei saagi ise teha, selleks ajaks kui ahjust välja võtad on endal isu juba läinud aga hoolega peab vaatama kustkohast ostad, Rutaku tänaval on kõvad ja kuivad nagu koeraküpsised, Veerikult peab ostma.."
"A kuidas sa tead millised koeraküpsised on?"
"Ah?"
"ütlesid, et Rutakul tehakse kehvasid küpsiseid, kuivad ja ja kõvad nagu koeraküpsised, kuidas sa tead, et koeraküpsised on kuivad ja kõvad?"
Vähemalt sai jutu enne pidama kui see oleks hakanud puhvetkapis kristallklaase tärisema panema.
"Et, noh, ma... Kuule, kas sa täna õnnesoove raadiost kuulasid? Kreetal on täna kaheksakümmend aga raadios ei õnnitlenud teda keegi, no kuhu selline asi kõlbab, tal ju neli tütart ja see lapsendatud poiss ka ja ..."
"Äkki on surnud?"
"Ei ole, ma alles nägin ta poega ükspäev poes, elus mis elus teine..."
"Äkki Kreet on surnud?"
Uskumatu, aga Milde jäi korraks isegi vait.
Vastus tuli alles kümne sekundi pärast.
"Kas nad siis meid ei oleks matusele kutsunud?"
"Ei tea midagi, sa ju viiskümmend aastata tagasi ütlesid talle, et ta on paks nagu aam ja läksid ta mehega tantsima, kas te pärast seda omavahel rääkinud olete üldse?"
"Ega ta on ju paks siiani, ma nägin teda mingi viis aastat tagasi, nagu saiapäts oli siis!"
"Ja sulle ütles ta siis ju, et parem paks kui kortsus kõrs ja siis lohistas oma vanamehe peolt koju nii, et kisa oli veel kolme tänava tagant kuulda, mees ei julgenud hiljem sinuga samas bussis turule sõita, ootas järgmist!"
Kohv oli kuum, küpsis pehme.
"Ma ei ole ikka kuulnud, et Kreet surnud oleks, vist elab. Või mis sa avad?"
"Ei mina tea midagi, ma lihtsalt pakkusin. Kui juba õnne ka ei soovita, siis peab midagi ju häda olema"
"Sul käib Õhtuleht, seal pole kuulutust olnud?"
Prital käis tõepoolest Õhtuleht, surmakuulutusi vaatas ta sealt ikka.
"Ei ole märganud, arvan, et oleks ikka silma hakanud kui oleks olnud..."
Kohv oli endiselt kuum, küpsised pehmed. Mitte mingid koeraküpsised, eksole.
"Aga helistame talle?"
"Sul on ta number või? Omavahel ei suhelnud, aga telefoninumber on olemas ? Mis sa teed sellega?"
"On sul ka see number, ära seleta. Tal on lauatelefon siiani alles, no mina ei tea, et ta selle kinni oleks pannud!"
Prita ei olnud kindel, et tal Kreeta telefoni number alles oli, aga Milde oli juba oma telefoni ridikülist välja koukinud ja sorkis selle nuppe.
"Näe, siin - Kreeta number täitsa olemas!"
On see Milda alles kärme. Juba oli kuulda kuidas toru teises otsas kutsuv toon undas.
"Kesse on seal, kesse helistab?"
"Ütle et..."
"Ära sa nüüd kiirusta, ma ei taha, et ta teab, et mina helistan..."
" Ära kisu seda telefoni!"
"Pane kinni, mida sa jamad!"
"Halloo, hallooo, kesse on seal, mis te tahate?"
Milde oli kiirem, tema võitis.
"Kreet sina või? Kas ma räägin Kreetaga?"
"Mina jaa, kesse helistab?"
Prita ei viitsinud enam sõdida, kahju oli juba tehtud, las nüüd Milde ise sööb oma supi.
Hämmastav kui sarnaseks muutusid Milde ja Kreeta hääled helistamise ajal.
"Kassa Kreeta oled veel elus või, me siin Pritaga mõtlesime, et surnud oled!"
"Ei, mina elan hästi, aga kesse räägib seal?"
Poolt juttu ta justkui kuulis ja teist poolt mitte.
"Et me siin mõtlesime , et sul täna sünnipäev ja mitte keegi ei soovinud sulle raadios õnne, et äkki oled surnud või midagi?"
"Einoh, aitäh, õnne läheb ikka vaja, sünnipäev jah, eks ole elatud ka juba ja...aitäh, aitäh õnnesoovide eest! A kesse räägib?"
"Mitte seda, me siin ikka mõtlesime, et... Ah, olgu peale, head aega siis, Kreet!"
Kohv oli natuke jahtunud juba, aga pehme küpsisega sobis seegi hästi.
"Polegi surnud, näedsa. Aga õnne talle ikka ei soovitud!"
Prita ei saanud hästi aru kumba rõõmu sõbranna hääles rohkem oli - head meelt, et eakaaslane veel hinges on või parastamise rõõmu, et on mis on, aga õnne ikkagi ei soovitud.
"Kreetal vist kuulmine kõvaks jäänud, arvas, et sa talle õnne soovisid"
"Las arvas, raadiost ei soovitud ikkagi"
Mhm, parastamise rõõmu oli rohkem.
Postitused
