Spast oli abi, eelmise päeva ringimarssimine kuumas ilmas ei jätnud püsivaid kahjustusi. Kõik olime roosad ja rõõmsad ning valmis Krakowit vallutama. Me ei olnud suuri plaane teinud, kasutada oli vaid pool päeva ja see sai veedetud jalutades.
Auto jäi teisele poole jõge, üle Grunwaldzki silla, Bernardynska tänavat pidi üles, kuningaossi platsile, sealt edasi peaväljakule. Kirikutes oli jumalateenistuste aeg, sisse sai minna vaikselt, pilte ei tohtinud teha. Meietaoline kultuurikauge seltskond istus ja vaatas seda bütsantslikku lopsakust punnissilmi, kirikutesse pugesime põhiliselt jahedust otsima. Ei leidnud. Lõunamaal pole ka kirikud jahedad, et te teaksite.
Uiat-tuiat linna vahel ja ringiga ümber vanalinna jõe äärde tagasi.
Me siiski olime väsinud. Hommikune optimism oli pisut liiga roosa.
Tegime pilte, googeldasime kohti, mis küsimusi tekitasid, sõime jäätist, sulasime.
Käisime jõe peal paadiga ringitamas, see oli värskendav.
Ärge heitke meile ette, et me ei sörkinud lipukesega giidi sabas kõrvad rullis ja silmad rattas - seda energiat ei olnud kusagilt võtta, säästsime viimast ees ootava soolakaevanduse-tripi jaoks.
***
Wieliczka soolakaevandus.
Väga, väga tahtsime seda näha ja ekskursioonid olid netis kõik lootusetult läbi müüdud, ainult saksakeelse giidiga grupis olid mõned vabad kohad.
Keegi meist saksa keelt ei valda.
Ja siis?
Minek!
Kes veel käinud pole - pildid internetis on pisut petlikud. Netis näeme me suuri valgustatud saale värviküllastes prožektorivihkudes, tegelikkus on pigem pikkade kitsaste mustjate läikivate koridoride poole kaldu, lüüsidena töötavate ustega ja mõnede toredate koobastega.
Seitse sajandit kestis seal kivisoola kaevandamine, mine tea, olen ehk oma kurkegi seal kougitud soolaga sisse teinud.
Mul oli väärarvamus, et soola kaevandamine on midagi ilusat ja heledat - kena valge sool toksitakse suurtes õhurikastes saalides kirkadega kuhja, kotti ja poodi. Oli kui vale...
Kus mu mõistus oli - juba kaevanduskäikude valgustamine oli asi, mis nõge tekitas. Ma ei räägi parem kaevurite hügieenivõimalustest.. (mul on tunne, et ma hakkan magedaid toitusid nüüd sööma)
Ekskursioonile minnes varuge jaksu. Kohe alguses tuleb trepist alla minna 64 meetrit. Kui mõtleme, et Viru hotelli kõrgus on 74 meetrit, siis vast kujutate seda lippamist ette. Allapoole liikumist oli ekskursiooni ajal pidevalt, kui ma õigesti aru sain lõpetasime peaaegu poole sügavamal.
No ja siis ma seisin seal all, kujutledes Viru hotelli oma pea kohal ja kujutledes kuidas sajandeid tagasi neid käike uuristati. Niimoodi toodetakse klaustrofoobikuid. Nüüd kujutlege sama pilti seitse sajandit tagasi, elektrivalguseta koopas, maapinnani on mäejagu ronimist. Kes olid need julged?
Praegu on all kena elekrivalgus ja siledad põrandad. Kaela kukkumas ei ole midagi, õhtul on pehme voodi ees ootamas.
Tegemist oli ehtsa matkaga, pikad, lõputud koridorid, vahepeal saalid kivisoolast nikerdatud kujudega mis kujutasid ajaloosündmusi ja Poola kuulsusi, mõned esitatud stseenid illustreerisid omaaegset soola kaevandamise tehnoloogiat.
Maa-alused kabelid neile, kes töö ohtliku iseloomu tõttu ei pruukinud õhtul koju jõuda.
Veel koridore ja kujusid.
Trepid, trepid, trepid.
Jälle sama teema mis eelmisel päeval - me olime ise pidevalt kellegi kandadel ja vaevalt jõudis meie grupp hakata mõne väljapaneku juurest liikuma kui juba järgmine giid valjuhäälselt seletades viimastele pildistajatele selga kõndis. Me olime sadakond meetrit maa all ja meil oli palav, sest koridorid olid kogu aeg otsast otsani kuuma liha täis.
Kaevandus jättis siiski väga suurejoonelise mulje.
Ma, muide, plaanisin leida koha kus seina limpsata või miskit, aga piisas selle koridoridest läbivoolava massi nägemisest kui kadus igasugune tahtmine seda teha.
Lõpu poole jõudsime suurematesse saalidesse. Kõrged laed, roheliseks valgustatud vesi, trepid, trepid, trepid.
Suured ballisaalid ja kabelid, kontsertidele sobivad pinnad ja eenduvad rõdud. silmadel oli kogu aeg tegemist, kõrvadel mitte nii väga, sest esiteks keelebarjäär ja teiseks niipea kui tegu oli vähegi suurema ruumiga kuhjus sinna kolm-neli üksteisest üle kajavat gruppi kokku. Kiire-kiire, mida enam inimesi, seda suurem käive.
Ekskursioon sai ootamatult otsa. Ikka väga ootamatult. Äkki leidsime end seismas keset suurt soolasaali, giid lahkus vasakule ära ja kellelgi ei olnud aimu kuhu minna. Õnneks oli grupis ka kogenumaid külastajaid, haakisime end neile sappa ja pärast paarisajameetrist jalutuskäiku leidsime end suveniiripoest, mille teisel pool otsas oli liftisaba.
Kuid seegi ei olnud veel kõik!
Liftini oli oma pool kilomeetrid ristuvaid tunneleid, eksole. Ja kui lift lõpuks meid tänavale oksendas olime keset võõrast linna omamata aimugi oma asukohast.
Õnneks on telefonis kaardid.
Armas aeg, ma pole nii väsinud olnud vist aastaid.
Iga kell teeks uuesti.
Reis saigi sellega otsa, kõik ülejäänu oli paelad ja nööbid.
Postitused
